Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Malgrange-sur-Nancy/Brancion-en-Chalon, 1985-2017. Violette kannab ühes väikeses prantsuse linnakeses surnuaia eest hoolt. Elu on kandnud naist ühest raskusest teise, kuid lõpuks on ta leidnud rahu. Kalmistul tööd jagub alates öiste külaliste hurjutamisest kuni leinajatele lohutuse pakkumiseni. Surnuaia müüride vahel peitub igasuguseid lugusid, millest kõige kurvemat teab üksenes Violette. Paika loksunud rutiini kõigutab iseäraliku sooviga saabunud politseikomissar Julien, kes jagab naisega järjekordset lugu. 

Kui mõtled, mida huvitavat kalmistuvahist kõnelevast raamatust ikka leida võib, eksid sügavalt. "Lilledele värsket vett" põimib elu ja surma ning mitmete inimeste saatused. Ma ei kujutanud ettegi, et elavate kirjast lahkumisest nii ilusalt ja tundeküllaselt kirjutada võib. Violette'i igapäeva kuuluvad leinajad, matusetalitused ja kaotusvalu, aga ta tunneb end kui paradiisis. Raskustes kasvanuna oskab ta pisiasju hinnata. Pealegi on kalmistuvaht ideaalne amet neile, kellele meeldib inimesi jälgida. Terava pilguga naise tähelepanekute kõrval selgub tasamisi tema enda muserdav minevik. Tundsin algusest peale, et kogu see jutt surmast valmistab millekski südantlõhestavaks ette, aga ma ei olnud valmis, kuidas raamat nuga haavas keerama hakkab.

Surma ja leinaga käsikäes käib armastus. Ka seda leiab teosest mitmes varjundis. On noort ülepeakaela armumist, on ettevaatlikku kompamist vanemas eas, on luhtaläinud abielu, mida mees-naine ei suuda tunnetest hoolimata toimima panna, on aastatepikkune kirglik afäär, on imelist ootamatutest oludest võrsunud sõprust. Vana päeviku kaudu avanev armastuslugu ei suutnud kõnetada, kuid oli sündmustiku sütitajana siiski väga vajalik. Teised liinid pugesid seevastu hinge ja kõlama jäi mõte, mille peategelane kohe alguses välja ütleb: "Õnnetu olek lihtsalt peab ühel hetkel lõppema."

Kui kurvad teemad, lein ja surm sind liiga rängalt ei rõhu, siis soovitan kindlasti lugeda!

Aitäh, jõuluvana, raamatu eest!

Dörte Hansen "Mere äärde" heidab pilgu ühele Põhjamere saarele ning käputäie kohalike igapäeva, esitades küsimuse, mis on ehe saareelu. Võtsin raamatu ette HeadRead festivali tõttu, kuid kahjuks ei saanud kirjanik tänavu osaleda.

21. sajand, üks väike saar Põhjameres. Kunagi elasid siin kaptenid, kelle võimsad majad andsid tunnistust uhketest mereretkedest, ja kanged naised, kelle enamik päevi koosnes suurest ootusest, millal või kas üldse mees koju tuleb. Tänapäeval defineerivad saareelu euroremondi läbinud suvilad ning läbisõitjad, turistid, kes peatuvad ehk ööks või paariks, ostavad kitše suveniire ja on siis taas läinud. Alles pole kuigi palju põliseid elanikke nagu pastor või perekond Sander, mille iga liige on omal kombel saare külge köidetud.

Esimene pool raamatust ootasin, millal ometi ilmub välja tagakaanel lubatud vaal, teine pool juurdlesin, millega lugu lõpeb, kuna sündmustik ei tüüri justkui kuskile. Lehekülgedel laotuvad lahti tükikesed elust, läbi mille tegelased kulgevad. Nad ei võitle, et traditsiooniline saareelu jääks püsima, ei hoia 10 küünega minevikust kinni, ei ürita tagasi tuua muistseid kombeid, vaid tõdevad aja muutumist ja rühivad mööda oma rada edasi. Ka suursündmus, rannale uhutud vaal, libiseb mööda, puudutab küll saare asukaid, kuid ei võta peategelase rolli, andes jälle tunnistust, et mingi ajajärk on otsa saanud. Nautisin väga seda rahulikku loksumist.

Me ei tea, kus saar täpselt asub või kui suur ta on, aga see ei omagi tähtsust, sest lugu, traditsioonide hääbumine, asendumine tunglevate läbisõitjatega, on universaalne. Kui tervikust üksikud eluteed välja noppida, siis pole neis aga miskit tavapärast või üheülbalist. Kogemused käivad teineteisele lausa vastu. Kui üks igatseb pansionaadi pidamist sellal, kui suvitajad jäid nii kauaks, et said pea pereliikmeteks, siis teine meenutab vastikusega seda aega, kui pidi oma toa puhkajatele loovutama.

Kõik see jätab veidi nukra maigu, igatsuse möödunud aegade järele. Samas ei saa öelda, et kirjanik mereäärset elu ega ulgumere troostimist romantiseeriks. Külm ei kao kunagi kontidest. Meri on hirmus, uputab laevu ja mehi. Möödunud ajad pole ei paremad ega halvemad kui praegused ajad, nad on lihtsalt teistsugused. Ent muutumatuna püsib igavesti see, et saareelu pole sama, mis mandrielu.

Kui siis viimaks lõpp kätte jõudis, oli see nii tabav ja emotsionaalne, et mu esimene mõte oli - aga kuidagi teistmoodi ei olekski saanud lugu lõppeda. Viimane akord oli võimas. "Mere äärde" jääb kindlasti tükiks ajaks minuga.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

21. sajand, Yogyakarta, Indoneesia. Sara juured on küll Indoneesias, kuid ta ise on kasvanud Eestis. Seega pakub perega Kagu-Aasiasse kolimine neiule paraja kultuurišoki. Ülikool viib tüdruku vanematest ning õest 8 tunni kaugusele, nii et ta peab uues keskkonnas üksinda hakkama saama. Sara, kes pole seni kuigi aktiivset sotsiaalelu elanud, on võtnud nõuks, et nüüd on tema aeg ning tal õnnestub leida sõbrad, kes päästavad ta õues magamisest ja vürtsitavad päevi, mille muidu täidaksid igavad loengud erialal, mille valisid neiu eest ta vanemad. Tütarlapse mõtted vallutavad sõbrannaga unistamine, kaks noormeest ja riskantsed võimalused raha teenida.

Peale "Vareda" ja "Taeva tütarde" lugemist mõjus see romaan väga järsuna. Kõik, mis neis eelmises kahes oli pehme, oli siin terav. Olin juba harjunud aeglase kulgemisega, kus rõhk on ilusti sätitud lausetel, ent "Viimane päikesetõus" kihutas kui kiirrong. Kogu aeg toimus midagi ja ei antud isegi aega hinge tõmmata, enne kui Sara ühest seiklusest teise paisati. Muresid on neiul üksjagu, alates sellest, et ülikooli valiku tegid tema eest vanemad kuni kergelt teenitud raha ahvatlusteni. Perekond, kelle katuse all tüdruk esmalt elab, käitub temaga lausa koomiliselt halvasti. Nagu arvata võib, kajastuvad teoses kõik ülikooliaegsed "esimesed", aga ma ei oodanud, et panused ühe semestriga nii kõrgele lähevad.

Hoogne tegevus haaras kärmelt kaasa ja põnevust lisas juurde tavapärasest erinev keskkond. Anete Kruusmägi on ise poolteist aastat Indoneesias elanud ja valab teosesse kõik tähelepanekud, mis üks Eestist tulnud tütarlaps uue riigi kohta teeb. Kohalik kultuur, kombed, liiklus, toidud, suhtumine võõramaalastesse, religioon, ebausk - kogu krempel käib raamatust läbi. Kõige rohkem torkas silma, kui palju oli suitsetamist.

Soovitan, kui tahad lugeda teises kultuuriruumis õppimisest ja et igal lehel saaks kärtsu-mürtsu. Mulle meeldis selles raamatus kõige enam kultuurišokk ja tutvumine Indoneesia eripäradega. Mõni seik kippus üleliia dramaatiliseks, aga kokkuvõttes oli lõbus lugeda ja pinget-põnevust jagus, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Mulle meeldis raamatu moraal - kergelt tulnud, kergelt läinud.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Tänapäev, Tartu-Tallinn. Iris, tema ema, poolvend ja kasuisa on üks viimastest peredest, kes on veel Tartusse jäänud. Kõik ülejäänud on sõjahirmus ammu jalga lasknud. Kui juba pommid lendama hakkavad, kutsub tüdruk appi oma sõjaväelasest isa, kes on valmis oma kohustused rindel hülgama, et pere terve nahaga pealinna toimetada. Teel kogevad nad nii vaenlase rünnaku tagajärgi, kaasmaalaste kahepalgelisust kui ka isetut lahkust.

Kuigi on siililegi selge, keda vaenlase all mõeldakse, ei ole mingit näpuga näitamist, mis mulle väga meeldis. Raamat ei õhuta viha, vaid tuletab meelde olla õnnelik, et keegi meile hetkel kallale ei kipu. Lisaks jäävad sõjakoledused noorele lugejale sobivatesse piiridesse. Täpselt nagu peategelane kaitseb oma nooremat venda sõjaõuduste eest, teeb kirjanik seda oma publikuga. Kõik need õudused, mis viimase pooleteist aastaga meediast läbi on käinud, jäävad kuhugi ridade vahele. See muidugi ei tähenda, et perekonna retk Tallinna oleks sündmustevaene. Mis kõik juhtub ja keda kõiki nad kohtavad, selle jätan sulle avastamiseks, aga olgu öeldud, et sõjaolukorras ilmuvad välja nii need, kes üritavad olukorrast kasu lõigata kui need, kellele teeb rõõmu teiste aitamine.

Esmajoonelt pani "Raske on olla inimene" mõtlema, kuidas ise ühes või teises olukorras käituksid. Nii Iris kui ka tema vanemad võtsid vastu otsuseid, mis mind kulmu kergitama panid, näiteks see, kui kaua nad kohvreid kaasas vedisid. Kui teised pereliikmed teevad inimlikke vigu, siis isa on neil küll mingi superman. Vähemalt nii kujutab teda tütar. Minu jaoks oli raamatus natuke liiga palju Irise sisemonoloogi, mõtete ja tunnete kirjeldusi. Tema teod juba kajastavad tüdruku emotsioone ja mõtteid, nii et nende kirjapanek mõjus kordamisena. Saatus heidab perele küll kaikaid kodaratesse, aga samas ka poputab õnnelike juhustega.  Mulle tundus, et see, kuidas perekond pääses, oli rohkem õnnemäng kui nende endi nutikus. Eks sõda olegi selline, et alati ei saa raudsele loogikale loota.

Sattusin nüüd lugema järjest kahte raamatut, mis käsitlevad täpselt sama teemat - noor neiu põgeneb sõja eest. Rosa Liksomi "Väil" jutustas valdavalt põgeniku elust võõral maal, samas kui "Raske on olla inimene" kujutab katsumusi, mis tuleb riigist välja jõudmiseks läbi teha. Peategelaste mõttemaailmad erinesid kardinaalselt. Üks sai looduselt tuge, teine oli üdini linnalaps. Mõlemas teoses oli tähtsal kohal endale kõige olulisema päästmine. Nurisesin siin, et perekond vedas kaua tülikaid kohvreid kaasas, aga Lapi sõja ajal pakkisid põgenikud oma parima mööbli vankrisse, nii et mõnes mõttes pole ajaga mitte midagi muutunud. Ma täitsa huviga loeks, kuidas Iris ja tema pere tänapäeval põgenikena vastu võetaks.

Aitäh, Marek, raamatu eest!

Lähitulevik. Mees ärkab koomast teadmata, kes, kus ja miks ta on. Ta on voolikuid täis topitud ja robotkäte hoole all. Ümbrust uurides selgub kaks asja. Esiteks viibib ta kosmoselaeval ning teiseks on seal ihuüksinda, kuna teised kaks meeskonnaliiget ei elanud reisi üle. Kildhaaval hakkab ka tema mälu tagasi tulema. Mehe nimi on Ryland Grace ja ta on ainus, kes saab päästa inimkonna ähvardava jääaja eest. Mida rohkem meenub detaile missiooni kohta, seda enam saab selgeks, kui palju on kaalul ja kui väike on šanss õnnestuda.

"Ave Maria" alguses on kõik üks suur müsteerium. Kuna saladuseloori kergitamine on üks teose võlusid, jään oma postituses napisõnaliseks, et mitte kellegi lugemisrõõmu vähendada. Põnev oli koos peategelasega avastada, kes ta on, kus ta täpsemalt on, kuidas ta sinna sattus ning muidugi miks. Kusjuures mõned olulised infokillud tulevad välja alles üsna lõpus.

Mälukaotusest üle saamine on alles esimene proovikivi probleemide jadas, millega mees rinda peab pistma. Nagu esmaklassilises seiklusjutus ikka, ei kulge asjad plaanipäraselt. Ette tuleb igasuguseid ootamatusi ja samal ajal lähevad panused aina kõrgemaks. Õnneks on kosmosesse saadetud mees nagu orkester teaduslabor, kel igas vallas teadmised tagataskust on võtta. Nautisin väga Rylandi leidlikust keeruliste situatsioonide lahendamisel ning seda, kuidas Weir mõnuga tema katsetamist ja lahenduskäike kirjeldab. Lugejale tehakse kõik puust ette ja punaseks. Mulle meeldib loogika ja kuigi "Ave Maria" tiirleb kosmoseavarustes, seisab see ka mõnusalt kahe jalaga maa peal. Kui übermensch peategelane kõrvale jätta, olen valmis uskuma, et kõik romaanis kirjeldatud võiks päriselt aset leida.

Lugematult on teoseid sellest, kuidas inimkonda ähvardab pihuks ja põrmuks teha suur kivimürakas, mille trajektoorile me juhuslikult jääme, või tulnukad, kes meie armast koduplaneeti endale sooviks, aga kirjaniku versioon on värskendav ja elegantne. Veel nautisin paralleele Robinson Crusoega. Muidugi ilmub välja ka ustav Reede, kes on ilmselt iga lugeja lemmik. Ma ei ole endiselt suurte kosmoselahingute fänn, aga selliseid seikluslugusid, eriti kui kamaluga füüsikat ja matemaatikat lisatakse, loen iga kell hea meelega. Andy Weir läheb lemmikute nimekirja.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Mulle meeldivad väga igasugused sünnilood, kust tulevad geniaalsed ideed, uuendused ja leiutisd, mis maailma muudavad; miks mõni toode saab kohe üle maailma kuulsaks ja teine vajub unustusse, milline on teekond vaimuvälgatusest lõppproduktini. Moemaailm ja Coco Chanel on pigem kauged teemad, aga Michelle Marly "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" tundus paeluv. Kas sina oled kunagi mõelnud, mis Chanel No. 5 eriliseks teeb, või kuidas see kuulus lõhn sündis?

1919-1922, Prantsusmaa ja Itaalia. Gabrielle "Coco" Chanel elab raskelt üle oma armastatu traagilist surma ja ei suuda kuidagi minevikust lahti lasta. Viimase äriplaanina arutati koos klientidele eksklusiivse parfüümi tootmist. Coco haarab sellest ideest kinni. Kõrgseltskonnas puutub ta palju kokku Vene aadlikega, suursuguste naiste ja meestega, kes on jäänud kodumaast ilma. Talle jääb ninna suurvürstinna rätikult hoovav ebatavaline hõng. Otseloomulikult peab Eau de Chanel tekitama samasugust joovastust. Coco asub parfüümi jälgi ajama, kuid õnnetuseks kadus selle tootmine koos Vene Keisririigiga. Naine võtab pähe lõhna taastootma hakata.

Coco Chanel pole mulle varem eriti huvi pakkunud. Muidugi teadsin, et tal on moemaja ja kuulus parfüüm, aga tema huvitavast elukäigust mitte midagi. Esimene asi, mida romaan mulle õpetas, oli see, et tema nimi oli Garielle. Coco häbenes oma päritolu ja isegi see ei ole selge, kust tuli tema hüüdnimi. Romaan ütleb, et see tuli tema kabareeaegadest. Naise lapsepõlv ja tõus moemaja juhatajaks olid kahtlemata ebatavalised ja raamatumaterjal, aga mitte selle raamatu teemaks. Lehekülgedele on küll puistatud detaile ja fakte, mis natuke aimu annavad, kust Coco tulnud on.  Umbes poole peal googeldasin juurde ka, et saada selgemat pilti, kui palju on fiktsioon ja kui palju tegelikkus.

1919. aastaks, mil algab teose tegevus, on Chanel juba tuntud nimi. Minu jaoks oli huvitav, kuidas euroopa aadlikud teda omaks ei tahtnud võtta, kuigi tema moodi kandsid suurima heameelega. Päris algus küll kohe kaasa ei haaranud. Õnnetus ja Coco enesessetõmbumine ei tekitanud mingeid tundeid. Ma ei tundnud naise valu, ta oli lihtsalt nimi lehekülgedel. Loo edenedes muutusid ajaloolised tegelased inimlikumaks, sest see on ikkagi romaan, mitte elulugu. Coco suhted meestega olid õige kummalised. Stravinski mulle väga ei meeldinud, Romanov oli paeluvam. Pariisi pagenud vene aadlikud oli parfüümi loomise ja Coco afääride kõrval raamatu kolmas liin ja see teema huvitas mind samuti: annetustest, teiste lahkusest ja välja smuugeldatud juveelidest elatumine, kuidas vürstinnadest said modellid ja unistused kodumaale naasmisest.

Chanel No. 5 enda lugu oli ka muidugi huvitav. Michelle Marly on detailidest haarava loo välja võlunud. Vene õukonna parfüümimeister, uus keemiline koostis, Coco Chanelile paljutähenduslik nimi ja disain, kaval turundusstrateegia ning suur edu.

Michelle Marly on saksa kirjaniku pseudonüüm, mis tuleneb tema pärisnimest ning kohast Prantsusmaal Marly-le-Roi, kus kunagi elas Alexandre Dumas. Naine kasvas üles Hamburgis, kus talle olid väga lähedased muusika-, filmi- ja moemaailm. Ta töötas reporteri ja toimetajana, aga on nüüd täiskohaga kirjanik. (allikad: 1)

"Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" on viies raamat saksa sarjas "Mutige Frauen zwischen Kunst und Liebe" ehk "Julged naised kunsti ja armastuse vahel". Mulle jäi silma, et peagi ilmub eesti keeles ka üks teine sama sarja raamat: Caroline Bernard "Frida Kahlo ja elu värvid".

"Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" on ajalooliste detailidega armastusromaan Coco Chanelist ja tema parfüümi Chanel No. 5 sünnist. Raamat on nii hariv kui ka meelelahutuslik, tutvustades kuulsa moelooja põnevat elu ja eelmise sajandi alguse kõrgklassi elu Pariisis. Ma näiteks ei teadvustanud enne, kui palju seal elas põgenikest vene aadlikke. Soovituslik moehuvilistele!

Loe ka:

• Manni lugemisblogi
  
• Tekstivõlur

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Üks lõbus fakt siia arvustuse algusesse - "Näljamängud" on üks esimesi raamatuid, mida üldse siin blogis aastal 2010 tutvustasin. See postitus on küll veidi piinlik, aga siin ta on. Kui tekib küsimus, kuhu täpitähed kadusid, siis vastuseks on see, et kirjutasin selle Nintendo Wii-ga. Nüüd, kümme aastat hiljem, on siin arvutis kirjutatus postitus Näljamängude eelloost - Suzanne Collins "Laululindude ja madude ballaad".

10. Näljamängud, Kapitoolium/12. ringkond, Panem. Coriolanus Snow on üks 24 õnnelikust Akadeemia õpilasest, kes saab võimaluse olla Näljamängudel mentoriks. Pealtnäha on ta rikas Snow'de dünastia võsuke, aga tegelikult peitub fassaadi taha sõjajärgne viletsus ja oht oma korterist väljatõstetud saada. Mängude võidu preemia kuluks igati ära. Nooruki rõõm kahaneb, kui selgub, et ta juhendab 12. ringkonna tüdrukut. Lõikuspäeval tärkab siiski taas lootus, sest valitakse Lucy Gray, kes on õige meeldejääv ning poeb oma südikuse ja lauluhäälega südamesse. Coriolanus teeb kõik, mis tema võimuses, et tüdruk mängud võidaks. Juhendamisega tema roll mängudel ei piirdu, sest õelal mängumeistril on õpilastele varuks ka teisi ülesandeid, mis mänge muudavad. Lisaks tõmbab Snow klassikaaslane Sejanus Plinth teda korduvalt oma sekeldustesse.

"Laululindude ja madude ballaad" ilmus minu jaoks ootamatult ja ma ei osanud enne lugemist sellest midagi oodata. Ma ei olnud isegi sellega kursis, et eellugu jutustab tulevase presidendi nooruspäevadest. Algus oli põnev ja paljulubav. Mind paelus sõjajärgse vaesuse kujutamine ning ootasin väga varajaste Näljamängudega tutvumist. Need olid alles esimesed mängud, mida taheti veidi vaatemängulisemaks muuta. Esimene kord, kui mängus olid panused ja tribuute sai aidata. Esimene kord, kui võistlevaid lapsi kuidagi tutvustati. Mängud ise valmistasid paraja pettumuse. See oli hale vari põhitriloogia sõust, igavad tapatalgud. Kuna peategelane ise ei olnud tribuut, siis areenil toimuvat kujutati ka ainult selle kaudu, mis oli ekraanilt näha.

Õnneks moodustasid mängud romaanist vaid ühe osa. Mulle meeldis pilguheit Kapitooliumi, kuidas sealsed elanikud ots otsaga kokku pidid tulema, ettevõtlik Tigris ja hellahingeline Sejanus. Peategelane Coriolanus oli aga väga ebameeldiv, enesekeskne, auahne ja kahepalgeline. Ma ei leidnud ühtki põhjust, miks talle kaasa elada.

Pärast võitja välja selgitamist liigub tegevus... jälle 12. ringkonda. Rahuvalvajatest ja Lucy Gray taustast oli küll huvitav kuulda, aga oleksin eelistanud mõne teise ringkonnaga tutvumist. 12. ringkond moodustab ju Panemist vaid tillukese osa ja see on juba algsest triloogiast tuttav. Kuna põhisarja lugemisest on mul õige kaua aega möödas, siis oli mul tunne, et mingid detailid jäid märkamata. Ilmselt oli palju selliseid kohti, mis äratundmisrõõmu oleks valmistanud. Netiavarustest leidsin näiteks, et Lucy Grayd on maini juba esimeses osas, kuigi mitte nimepidi.

"Näljamängude" triloogia kõrval eellugu kahvatub, aga mulle meeldib, et kirjanik oma maailma täiendab. Kui mõni raamat veel peaks ilmuma, siis loeksin ikka. Loodan eriti, et saab ka teistes ringkondades seigelda ning kuulda ka põnevamatest Näljamängudest. Kuigi on ilmselt päris keeruline aina uuesti 24st tribuudist kirjutada, nii et lood oleksid erinevad ja meeldejäävad.

Suzanne Collins on 1962. aastal sündinud ameerika kirjanik. Ta on pere neljast lapsest noorim ning kolis lapsepõlves isa sõjaväeameti tõttu tihti. 1991. aastal hakkas naine kirjutama stsenaariume laste telesaadetele. Kohtumine lastekirjaniku James Proimosega inspireeris teda raamatuid kirjutama. Naise esimene raamat "Gregor the Overlander" ilmus 2003. aastal ning on osa viieosalisest sarjast. 2008. aastal alustas ta järgmise sarjaga "Näljamängud", mis tõi talle kuulsuse. Sari sai inspiratsiooni telekas tõsielusarja ja Iraani sõja uudiste vahel hüplemisest. Kirjanik naases Näljamängude maailma, sest ta leidis teema, millest tahtis kirjutada ning see sobis paremini just sellesse keskkonda. Talle meeldis väga maailma ajalukku sukelduda. (allikad: 1, 2, 3)

"Laululindude ja madude ballaad" räägib 18. aastasest Coriolanus Snowst, tulevasest presidendist, kelle eluteed mõjutab 10. Näljamängudel juhendajana osalemine. Romaan jääb alla "Näljamängude" triloogiale, mille eellooks ta on, sest peategelane on ebameeldiv ja Näljamängud ise igavad. Pilguheit sõjajärgsesse Kapitooliumi oli küll huvitav, aga teises pooles liigub tegevus hoopis 12. ringkonda, kus polnud jälle midagi lisaks pakkuda. Soovitan tõsistele "Näljamängude" fännidele!

Nagu mitmed teised langesin minagi Netflixi hittseriaali "You" küüsi. Nüüd on eesti keelde tõlgitud ka Caroline Kepnesi romaan "Sina", millel see põhineb.

Tänapäev, New York. Joe töötab ühes väikeses raamatupoes. Ühel päeval astub sisse kena neiu. Mees paneb talle kohe silma peale ning krediitkaardilt saab teada ka tema nime - Guinevere Beck. Muidugi sisestab Joe selle Google'i otsingumootorisse, aga vaid sellega tema eeltöö ei piirdu. Ta on veendunud, et nad on kokku loodud. Varsti on tal teada, kus naine elab, käib ja hingab. Becki on lihtne jälitada. Mehel õnnestub hankida ligipääs isegi naise meilikontole. Kogu seda infot kasutades ei ole sugugi keeruline end Becki ellu sokutada ja seda tasapisi endale sobivalt suunata. Ise usub Joe, et ta teeb seda kõike naise huvides.

Mul on tõsiselt kahju, et ma olin enne raamatu lugemist sarja juba näinud. Kuna teadsin ette, mis toimuma hakkab, siis suuri üllatusi ei olnud ja sisu osa ei olnud nii põnev. Küll aga tõusid romaanis rohkem esile tegelased, eriti muidugi Joe. 

Sarjast erinevalt viis raamat veel rohkem Joe mõtetesse sisse. Tema mõtteviis on paeluv ja imeb endasse. Mees on ühest küljest väga võluv, intelligentne ja igati sarmikas. Isegi kohutavaid asju tehes õigustab ta end nii, et tundub sümpaatsena. Sa tahad tema viltust loogikat mõista ja tahad aina teada, mis ta ometi järgmisena ette võtab, kuidas oma probleeme lahendab ja oma tahtmist saab, kuidas ta kõiki oma tegusid õigustab. Seetõttu on romaani väga raske käest panna.Üks huvitavamaid kohti oli minu jaoks see, kus mees psühholoogi juures käis ja peaaegu juba Becki juurest edasi hakkas liikuma.

"See on nagu raamatu "Parandused" lõpp," ütlen ma ja raamatutega on see paha asi, et need saavad läbi. Nad võrgutavad su ära. Nad ajavad jalad laiali ja imevad sind endasse. Ja sa lähed sügavale ja jätad oma maise vara ja sidemed maailmaga ukse ette maha ja sulle meeldib seal sees ja sa ei tahagi oma vara ega sidemeid ja siis haihtub raamat õhku. Sa keerad lehte ja seal ei ole rohkem midagi ja me mõlemad nutame.

Kui ekraanil tekitasid Joe äpardused isegi lõpuks kaastunnet, siis romaanis ma enam nii mehe poolt ei olnud. Ka teised tegelased tundusid romaanis hoopis ebasümpaatsemad kui sarjas. Eriti erinevad olid Raamatu-Peach ja Netflixi-Peach. Raamatus kirjeldatakse aga kõike ja kõiki Joe pilgu läbi ning talle on kõik, kes teda Beckist eemal hoiavad, juba iseenesest vastumeelsed, seega tuleb õige pildi saamiseks ise mehe hinnangud maha kraapida.

Lisaks on "Sina" tulvil viidetest teistele kirjandusteostele ja filmidele. Beck on filmi "Pitch Perfect" suur fänn ja Joe töötab ju raamatupoes. Mehe suur lugemus on üks tema positiivsetest omadustest. Mõne mõrva võib ju raamatusoovituste nimel andestada?

Caroline Kepnes on 1976. aastal sündinud ameerika kirjanik. Pärast Browni ülikooli lõpetamist töötas naine meelelahutusajakirjades ja televisioonis. 2013 oli tema jaoks väga traagiline muutuste aasta. Naine kaotas isa vähile, oli pankrotis ning ta pidi häälepaelte vigastuse tõttu vaikima. Ta suunas oma valu kirjutamisesse ja sündis naise debüütromaan "Sina". Pärast mitme ideega mängimist kerkis esile Joe hääl: "You think you have it bad. I had to kill my first girlfriend." Kirjanik ei saanud ise kohe arugi, et tema teose peategelane on sarimõrtsukas, vaid ütles mehe kohta, et too on lihtsalt väga tundlik ning kohtab kohutavaid inimesi ja mõtleb kohutavaid mõtleid. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Sina" on lugu Joest, kelle kinnisideeks saab neiu nimega Guinevere Beck ning ta on võimeline kõike tegema et vaid tüdruk endale saada. Raamatus on palju jälitamist, natuke mõrva. Kusjuures tegevus ei ole üldse nii paeluv kui peategelane ise: tema mõtted, õigustused, sarmikus. Ta poeb sulle pähe ja sunnib raamatu lõpuni lugema. Soovitan, kui sind paeluvad lood, mis on kirjutatud psühhopaadi vaatenurgast!

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Blackheath. Keegi noormees ärkab vihmasajus keset metsa. Ta ei mäleta, kuidas ta sinna sai või kes ta üldse on, peas kummitamas nimi Anna. Ta kogeb nii mõndagi kummalist, kuni jõuab lõpuks veidi räämas häärberi juurde. Seal kuuleb ta salapärases maskis kogult, et ta on lõksus ühes pidevalt korduvas päevas, mille lõpus mõrvatakse ballil peretütar Evelyn. Vabanemiseks peab ta välja uurima, kes neiu surma taga on. Ta on seda üritanud juba väga pikka aega. Müsteeriumi lahendamiseks saab mees päeva läbi elada kaheksa korda, ärgates kaheksas erinevas kehas. Kui lahendus viimaseks õhtuks selgunud pole, võetakse mehelt mälestused ja ring hakkab otsast peale. Mõisa on kutsutud kirev seltskond, kes oli seal ka 19 aastat tagasi, kui suri Evelyni vend. Kuskil peitub mõrvamüsteeriumi lahendus ning kuskil on ka kaks vastast, kellest üks on võtnud nõuks võitmise nimel konkurendid lihtsalt maha nottida. Seega on tal jalus noaga mõrtsukas, kes tundub alati sammu võrra ees olevat.

NB! Nagu ikka, siis veidi rohkem sisu reetvad kohad olen kirjutanud valge tekstiga - kui tahad neid lugeda, tõmba tekst aktiivseks.

• Postimees - Peeter Helme
• Reaktor - Jüri Kallas

Seadsin oma Instagrami #kikael2020 väljakutses veebruarikuu eesmärgiks lugeda uuemat eesti kirjandust. Mõtlesin, et jõuan sel teemal mitu raamatut lugeda, aga kukkus välja nii, et pidin ühega piirduma ja sellegi lõpetasin alles märtsikuu esimestel päevadel. Tegelikult peitus ühtede kaante vahel küll terve triloogia - Leelo Tungal "Seltsimees laps". 

"Seltsimees laps" oli jälle üks selline raamat, mis on korraga nii kurb kui ka naljakas. See sobib lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Esimeste jaoks pakub ta nalja, aga on ka hariv, andes aimu, milline oli laste elu 70 aasta eest. Positiivsust ja helgust toob romaani põhiliselt lapsesuu, Leelo mõtted ja teod. Suuremate jaoks peituvad teoses ka tõsised teemad, mida arutavad omavahel täiskasvanud. Kõige nukramaks tegi mind naine, kes suhkrust ilma jäi. Siberisse saadetud emast on üllatavalt vähe juttu, aga samas oli seda just parasjagu.

Kui raamatut alustades lugesin iga juttu õhinaga, siis teise raamatuni jõudes muutus raamatu toon väsitavaks. Samuti hakkasid mingid motiivid korduma. Hästi palju oli näiteks punaseid salmikesi, mida Leelo raadiost kuulis või raamatust luges ja siis deklameeris. Ilmselt oleks mulle tulnud kasuks, kui oleksin raamatu osade vahel teinud pikemaid pause, mitte üritanud kõike jutti järjest lugeda.

Selle romaani tegi eriliseks, kui hästi on Leelo Tungal suutnud sõnadesse panna mudilase maailmavaate. Raamatu Leelo mõtleb ja käitub nagu laps, mitte nagu väike täiskasvanu. Üllatusin, kui palju mäletab kirjanik ajast, kui ta oli 4-5aastane. Mul pole aimugi, milliseid mänge ma mängisin või mida mõtlesin. Leelo oli väga asjalik tüdruk, kes alati endale tegevust leidis ning näitas, et lapsi ei tohiks alahinnata. Eriti imestasin, kuidas väike laps mõistis, et on tähtis pidada suud asjade kohalt, mida tal keelati välja lobiseda.

Raamatut on ikka hoopis teine tunne lugeda, kui selle tegevus toimub tuttavates paikades. Ma ei ole filmi "Seltsimees laps" ikka veel näinud, aga kujutasin päris hästi ette teed kodust bussi peale või seiklemist Tallinna tänavatel. Üldse oli 1950. aastatest lugemine huvitav, sest see aeg oli nii ammu. Elu Nõukogude Eestis oli ikka parajalt absurdne ja ebaõiglus lokkas. Nii mõndagi ei tahaks uskudagi.

• Raamaturiiulike
• Loeb mida loed
• Triinu raamatublogi
• Margit Petersoni kirjalaegas
• Lugeja loeb
• Sirp - Mari Niitra