Hyperebaaktiivne | Marianni raamatublogi: kirjastus pikoprint

VII, VIII ja X ehk ilus kest, tühi sisu

2015

6. Mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge. Eelmisel aastal nägin, kui raske on leida teost, milles oleks üle 700 lehe. Seega otsustasin teema täitmiseks lugeda mõne sarja. Raamatukogus paelus mind enim noortekirjandus ning otsustasin laenutada Victoria Aveyardi fantaasiaromaanid "Punane kuninganna" (, "Klaasmõõk" ja "Kuninga kong". Ekslikult arvasin, et tegu on triloogiaga ning saan järjest kogu sarja läbi lugeda, kuid tagantjärgi tean, et neljas raamat on veel alles kirjutamisel.

Norta. Hõbedastel on kõik: võim, jõud ja ülivõimeid andev hõbedane veri. Punastele jääb see, mis üle on - raske töö ja sõjaväekohustus. Mare Barrow on Punane ning priima taskuvaras. Peagi on tulemas tüdruku 18. sünnipäev ning sellega kaasneb saatmine Vinelinna, kus on juba 100 aastat väldanud sõda Järvemaaga. Kui neiu üritab taskuid tühjendada end lihtinimeste sekka sulandunud printsil, satub ta äkki kuningliku pere teenijaks. Õnnetu äpardus suurel õukonnaüritusel võiks lõppeda Mare surmaga, kuid selle asemel selgub, et neiu on eriline. Kuigi tema soontes voolav veri on eksimatult punane, siis on temalgi võimed nagu Hõbedastel.

Olin varem täheldanud pigem negatiivseid arvamusi ning eeldasin keskpärast noortekat, kus põhiosa tiirleb ümber esimese armastuse. Sarja sündmustik jälgis viimastel aastatel noortekirjanduses populaarseks saanud kava: alamast klassist pärit tütarlaps avastab jõu/võimed ning asub valitsevat süsteemi kukutama. Olen taolisi päris palju lugenud, kuid mitte viimasel ajal ja nii juhtus, et esimesed kaks raamatut üllatasid hoopis positiivselt. Peategelasel oli küll kahtlaselt palju austajaid, kuid nende vahel valimine ei olnud kõige olulisem. Aimasin juba ette, et kohtan lugedes mitmeid klišeesid ning tõesti oli palju kohti, kus oleksin tahtnud peaga vastu seina taguda. Samas meeldis mulle väga esimese raamatu lõpp, mis suutis mind üllatada. Kahjuks on see aga üks neist sarjadest, mille iga järgmine osa on eelmisest halvem. Kui esimene raamat kujutas Mare kohanemist Hõbedaste eluviisidega ning teine raamat oli täis treenimist sõjaks, siis kolmas raamat oli paras sisutu molutamine. 600 leheküljest oli sisu umbes 100 ning ülejäänud oli lihtsalt ruumitäiteks. Oleksin parema meelega lugenud sõjast, milleni jõuti alles lõpus.

EDASI SPOILERID!

Sarjal on kaks nõrka kohta: tegelased ja maailm. Eriti ebaõnnestunud on peategelane Mare, kes peaks olema julge ja võimekas, kuid on tegelikult vinguv ning enesekeskne. Ometi on "väike välguplika" pidevalt kõigi teiste tegelaste mõtetes. Loo arenedes ei saanud ma enam aru, miks talle nii suurt rolli omastati. Neiul oli küll eriline võime, kuid muid oskusi tal polnud. Lisaks pööritasin iga kord silmi kui keegi ütles "väike välguplika", sest seda hüüdnime kasutati kohutavalt palju. Eriti häiriv oli veel see, et neiu ei ole kolme raamatuga suutnud otsustada, mida ta tahab. Tüdruk on küll revolutsiooni nägu, kuid ta ei tundu selles osas eriti pühendunud. Samuti ei tundu tema sihiks olevat suhe ühegi oma austajaga. Midagi nagu susiseb, aga seda armastuse leeki võrdleksin ma pigem märja küünlaga. Ometi suutsin isekast peategelasest mööda vaadata ja miski loo juures paelus mind. Asi võis olla ka lihtsalt selles, et ma ei olnud ammu seda tüüpi noortekat lugenud.

Eriti sümpaatselt ei mõjunud tegelikult ükski tegelane. Kõige huvitavamaks pean Mavenit, kellega autor kõige rohkem vaeva nägi, et tema motivatsioone ja iseloomu kujunemist näidata. Vaimusilmas kujutasin teda troonil istumas nagu Joffrey Lannisteri, kuigi kirjelduse järgi olid tal hoopis mustad juuksed. Tegelaste suurimateks puudusteks olid ühetaolisus ning võimetus minus tundeid tekitada või panna endale kaasa elama. Esimene tuli eriti hästi välja romaanis "Kuninga kong", kus autor toob sisse kaks uut vaatenurka, kuid kummalgi pole oma kõla. Kui pealkirjas poleks välja toodud, et vaatenurk vahetus, oleksin arvanud, et loen ikka Marest edasi. Enamikul kõrvaltegelastel puudub ka muu iseloomustus peale tema erivõime kirjelduse. Kuna sarja üks põhiteemasid on sõda Punaste ja Hõbedaste vahel, siis eeldasin, nagu igasuguste lahingute ja võitluste puhul ikka, et on oodata harvendust tegelaste seas, kuid autor ei suuda olulisi tegelasi tappa. Imestasin väga, kuidas esimeses raamatus nurjunud rünnakute puhul võtmetegelased alati plehku panid. Lisaks, võisin kindel olla, et kui kellegi kohta mitu korda rõhutati, et ta on surnud, siis ilmus too äkki elusana välja (või jättis endast maha järeltulija). Olgu, hiljem surmab kirjanik tõesti ühe veidi olulisema tegelase, kuid ma ei tundnud selle teglasega mingit sidet. Veel häiris mind kolmandas raamatus sisse toodud lesbisuhe, sest see tundus kui õhust võetud.

Lühidalt öeldes oli maailmaehitus igav ning ei pakkunud midagi uudset. Suureks miinuseks oli kaardi puudumine, mis mulle fantaasiaromaanide puhul väga meeldib. Sarjas oli kummaliselt segatud keskaegne õhustik ning tänapäevane tehnika. Aasta alguses loetud Triinu Merese ulmeromaani "Lihtsad valikud" puhul soovisin juurde kirjeldusi ja taustainfot. Aveyard lausa uputab oma lugeja kõikvõimalikesse detailidesse. Kuna Mare on pärit vaeste hulgas ja tal on minimaalne haridus, siis õpib ta alles ise maailma tundma ning neid õppetunde kõik need antakse edasi ka lugejale. Näiteks kirjeldatakse tüütult pikalt, mis asi on allveelaev. Kui tavaliselt saab esimese raamatu või siis vähemalt teise raamatu esimese poolega maailm juba tuttavaks, siis selle sarja puhul topitakse äkki ka kolmandas osas hoolega ajalugu juurde.

Sari segab kokku mitme populaarse raamatu jooni. Näiteks Hõbedaste võimumängud tunduvad inspiratsiooni hankivat George R. R. Martinilt, keda Aveyard end mõjutanud kirjanike hulgas ka välja toob. Vaesest plikast revolutsiooninäoks saamise lugu sai esmakordselt popiks vist "Näljamängudes". Teises osas "Klaasmõõk" kogub Mare maailmast kokku teisi endasarnaseid uusverelisi. Nende treenimine ja võimed meenutasid mulle hoopisiki Videviku saagat, kus Cullenid sõbrad kokku kogusid ja suureks lahinguks valmistusid. Ühesõnaga, "Punane kuninganna" on paras kompott.

Victoria Aveyard on stsenaristiks õppinud ameeriklanna, kes peale kraadi saamist oma esimese romaani kirjutas. Teda saatis kohe edu. "Punane kuninganna" sai alguse pildina naise peas. Ta nägi teismelist tüdrukut areenil, kus teda hakatakse hukkama, kuid selle asemel tapab ta hukkaja välguga. Aveyard tahtis kirjutada romaani ning mõtles välja maailma, kus see võiks toimuda. Talle oli suureks inspiratsiooniks George R. R. Martini "Jää ja tule laul" ning viis, kuidas ta kujutab oma tegelasi nii, et nad pole ei mustad ega valged, ei üdini head ega läbini pahad vaid vahepealsed, hallid. Maailm, milles sündmused sarjas "Punane kuninganna" aset leiavad, on autori sõnum post-apokalüptiline. Kirjutamise juures naudib Aveyard kõige rohkem loo pea peale pööramist ning samuti oma isekat peategelast, kes teeb halbu valikuid. (allikas)

Lugesin eelmise aasta lõpus üht teist noorteromaani, mille oli välja andnud sama kirjastus - Pikoprint, ning mille tõlget oli väga ebamugav lugeda. Aveyardi sarja puhul tundus tõlge mulle veidi parem. Mulle meeldis väga nimi Ergav Kaardivägi ning ka Hõbedaste võimetele on vahvaid vasteid leitud, nagu näbedad ja kebjad. Siiski leidsid ka kirjavigu ning näiteks teise osa puhul jäid silma paljud sõnad, kust oli 1 täht puudu jäänud.

Sari "Punane kuninganna" on tüüpiline noortekas, jälgides malli, kus vaesest ühiskonnast pärit tüdruk avastab oma võimed ning hakkab valitsevat ühiskonda muutma. Kuna eeldasin keskpärast noortekat ning otsisingi puhast meelelahutust, siis mind ei häirinud see korduv süžee, eriti kuna ma pole ammu seda tüüpi noortekaid lugenud. Peale eksamisessi oli see ajuvaba fantaasia igatahes meelepuhkuseks paras. Esimesed kaks osa mulle meeldisid, kuid kolmas sõitis rööbastelt täiesti maha. Soovitan, kui just sarnase sisuga noorteromaanid meeldivad, kuid midagi erakordset, uudset või vapustavat sealt ei leia.

16:06
0 Comments

LXXXVIII ehk haldjamaailma kaunitar ja koletis

2015

Üks kahest raamatust, mis mulle sel aastal jõuluvana kuuse alla tõi, oli Sarah J. Maasi noorteromaan "Rooside ja okaste koda". Kuulsin varasemalt raamatust nii mõndagi head ning olin seetõttu elevil, et seda lõpuks lugeda saan. Lisaks sobis see hästi väljakutse 32. teema "Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine." alla.

Feyre elab isa ning kahe vanema õega hurtsikus, mis asub müüri lähedal. Teisel pool müüri olev maa kuulub haldjatele. Kunagi oli pere jõukas, kuid ebaõnn on nad vaesusesse saatnud ning kuigi Feyre on noorim, siis hoiab just tema neid veel pinnal, küttides metsas ulukeid. Ühel jahikäigul tapab ta metsas hundi, kes oli tegelikult looma kuju võtnud haldjas. Perekonna hurtsikusse saabub koletis, kes tahab Feyre'lt tasu varastatud elu eest. Neiu peab oma ülejäänud elu veetma haldjate maal Prythianis. Koletis on haldjas nimega Tamlin ning Feyre üllatuseks ei topita teda kuskile vangikongi, vaid ta saab vabalt elada haldja luksuslikus mõisas.

"Rooside ja okaste koda" on uusversioon kaunitari ja koletise muinasjutust. Ümberjutustuste puhul on autoril ees kindlad pidepunktid, mida ta peab järgima, ja, mis muudavad loo etteaimatavaks. Maas oma hea fantaasialennuga suutis mind siiski üllatada. Samas tundus mulle, et muinasjuturaamid piirasid autori võimeid. Esiteks, oli mul raske romaanis toimuvat uskuda. Pentsikuna mõjusid Feyre orjamine oma pere ees ning asjaolu, et tüdruku karistus haldja tapmise eest oli elu lõpuni lossis luksuses elamine. Veel oli ebareaalne, kui isepäine Feyre vahel oli ja ühtki hoiatust kuulda ei võtnud. Teiseks, ei tulnud Maasil välja usutava koletisekuvandi loomine. Koletis peaks ju olema kole, jubeda välimuse või verdtarretavate tegudega. Tamlin seevastu polnud kumbagi. Haldja ainsaks veaks oli nägu varjav mask. Seega ebaõnnestus autor muinasjuttu järgides selle kõige olulisema detaili juures. Klassikalise loo võlu ongi ju kaunitari suutlikkus armuda peletisse. Selles loos oli peletise asemel aga jumaliku keha ja iseloomuga haldjaprints. Õige koletis selles haldjamaailmas oli näiteks attor. Raamatu maailm mulle iseeneses meeldis oma eriskummaliste haldjatega. Teiste kodadega tutvumine on üks põhjus, miks plaanin järgesid lugeda

Hoogne algus haaras kohe mu tähelepanu, kuid romaani keskosa, kus põhiteemaks on tunnete tärkamine Feyre ja Tamlini vahel, venis. See oli väga kummaliselt lahendatud, sest see tundus ühtlasi väga-väga aeglase protsessina, kuid lõpuks olid nad mõlemad kui üleöö kõrvuni armunud. Mulle jäi selgusetuks, mis neid täpsemalt üksteise juures niivõrd köitma hakkas ning armunälga tekitas. Oleksin eelistanud rohkem vestlusi nende vahel, kuid Feyre ei veetnud Tamliniga eriti aegagi. See suhe ei tundunud reaalsena ning ajas haigutama. Tahtsin rohkem tegutsemist. Kui armastus lõpuks paika sai, siis läks jälle huvitavamaks, sest autor rabas mind loopöördega, mis kõik eelneva uude valgusesse tõstis. See ei olnud tegelikult üldse nii ootamatu, kuid ma ei keskendunud piisavalt, et ära arvata, mis on tulemas. Enne seda oleksin raamatule andnud hinnanguks 2 tähte, kuid lõppmulje jäi siiski veidi parem, mistõttu ootan huviga teise osa lugemist. Tülikas muinasjutu loo järgimine on nüüd ju selja taga ning edasi saab loota autori fantaasiale.

Kui nägin, et raamat on eestikeelsena ilmumas siis rõõmustasin, sest mulle meeldib emakeeles rohkem lugeda. Kahjuks pidin pettuma, sest tõlge ei olnud just kõige parem. Raamatus oli palju kummalisi väljendeid, nagu "võimsate lihastega jalad õgisid maapinda" ja "päikesevalgusest tehtud tehtud nire". Lisaks leidus ka lauseid, mida lugesin mitu korda ja ikka ei saanud selle tähendusele pihta. Tõlge ei olnud ka järjepidav, sest ühes kohas oli seinamaal, aga järgmisel lehel oli sama asja kohta öeldud seinavaip.

Olen varem lugenud kaunitari ja koletise ümberjutustusi Alex Finnilt ja Rosamund Hodge'ilt Esimene on tõlgitud eesti keelde kui "Koletu" ning teist lugesin ingliskeelsena "Cruel Beauty". Viimane oli mu eelmise aasta suurim pettumus ja ka esimene ei kuulu mu lemmikute hulka. Loodan siiski, et millalgi leian muinasjutust uuema variandi, mis mind positiivselt üllatab. Varem loetud raamatutest meenutas "Rooside ja okaste koda" mulle tegelikult hoopis Gaimani "Tähetolmu", õigemini selle filmiversiooni, kus oli samuti müür, mile taga peitus kummaline maailm ning üksteise kõri kallal olevad seitse venda.

Sarah J. Maas on populaarne noortekirjanik, kelle tähelend algas 2012. aastal fantaasiasarjaga "Klaastroon"("Throne of Glass"). See on kavandatud seitsmeosalisena, millest viimane peaks ilmuma juba sel aastal. "Rooside ja okaste koda" on tema teine sari, mille avaosa ilmus 2015. Lisaks kaunitarile ja koletisele on loosse põimitud ka teisi müüte nagu norra muinasjutt "Idapool päikest, läänepool kuud" ja Norfolki ballaad "Tam Lin". Lugude ühine joon on tugevad naistegelased, kes on oma armastatu päästmiseks valmis ületama kõik raskused.

"Rooside ja okaste koda" on fantaasiaküllane ümberjutustus kaunitari ja koletise muinasloost, millel on goodreads keskkonnas üpriski kõrge keskmine hinne. Minu jaoks jäi raamat küll pigem keskpäraseks ning arvan, et kaunitari-koletise loo raamid piirasid autorit. Fantaasiaküllane haldjamaailm meeldis mulle väga, kuid puudused olid loogilisuses ning peategelaste vahelistes suhetes. Kokkuvõttes jäi siiski pigem posittivne mulje ning ootan huviga järgede lugemist. Soovitan raamatut neile, kellele meeldivad muinasjuttude ümberjutustused, fantaasia- ja romantikaküllased lood.

20:44
0 Comments

XLVI ja LII ehk spioonitüdrukud

2006

Võtsin Fabulas ette Ally Carteri spioonilood "Spiooni ei tohi suudelda"(fabula) ja "Usalda mind kui julged" (fabula). Lugedes meenus mulle kohe multikasari "Totally Spies", mida väiksena fännasin. Telekast oli vahva vaadata, kuidas kolm tüdrukut modifitseeritud huulepulga ja küüneviiliga maailma päästavad, aga raamatusse minu arvates ei sobinud.

Sarja esimeses osas armub Gallagheri akadeemias spiooniks õppiv Cammie Joshi, kes on kohalikus väikelinnas elav poiss. Neiu peab seda suhet salajas hoidma, sest info tüdruku kooli kohta on konfidentsiaalne, mistõttu peavad tavalised inimesed seda rikkurite erakooliks ning ei suhtu selle õpilastesse kuigi hästi. Eriti ei pea neist lugu just kohalikud noored. Lisaks ei vaadata spioonikoolis hästi suhtlemisele kohalikega.

Gallagheri akadeemia on sajandeid olnud vaid tüdrukute kool, kuid sarja teises osas kolivad sinna mõneks ajaks ka käputäis poisse. Tüdrukutel on tükk tegemist, et uue olukorraga harjuda, kuna nad pole eriti vastassooga kokku puutunud. Lisaks leiab Cammie, et midagi halba on toimumas ning asub uurima, millega tegu.

Esiteks ei meeldinud mulle peategelane Cammie, kes tõi pidevalt välja, kui hea Gallagheri akadeemia ja Gallagheri tüdrukud ikka on. Peale kümnendat kommentaari hakkas see ülespuhumine närvidele käima. Näiteks igasugused leiutised, nagu McGyveri teip, olevat kõik seal koolis leiutatud. Õige spioonindusega oli raamatutel seega vähe pistmist. Selle asemel luurati Cammie silmarõõme ning tehti koolis erinevaid teste ja katseid. Üks mõnus spioonikas võiks ju ikka olla närvekõditav, kuid siin vaadati kõigele läbi roosade päikeseprillide. Vahepeal küll vihjati, et päris maailmas on ohtlik ja inimesed kaovad, kuid see tundus väga kaugena.

Kõige rohkem meeldis mulle kool ise, sest meenutas mulle Sigatüügast kõikide oma salakäikudega. Eriti vahva oli lugeda, kuidas tavainimeste sisenemisel käivitus "punane kood" ning kõik spioonindusega seotu asendus kiirelt tavakooli asjadega, raamaturiiulid pöörasid end ümber, trofeed kadusid seintesse jne.

Sari passib paremini lugeda noorematele tüdrukutele, usun et 12-13aastasena oleks ta mulle väga meeldinud. Kergemaks lugemiseks võib suvel ette võtta, aga mingit elamust raamat küll ei paku.