Anne Vetik "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada" staarid on pealkirjas juba kõik üles loetletud ehk raamatust leiabki troopikat, koerte varjupaiga igapäeva ning elu nautimist. Ma ei oskagi öelda, mis mind selle kõhetu "minuka" poole tõmbas - eksootiline sihtkoht või loomadega toimetamine (nagu üks teine tore selle sarja esindaja "Minu Alaska") või see, et ma ei olnud selle raamatu kohta ühtki sõna kuulnud-lugenud.

2019 ja varem, Goa osariik, India. Annel on Eestis kõigest kopp ees ning hing ihkab maailmale midagi head teha. Mõeldud-tehtud, tuleb muidugi viies kord Indiasse lennata, seekord hipiosariiki vabatahtlikku tööd tegema. Koeratemplis, kuhu ta suundub, pesitseb 60 koera, kelle päevarutiin ning isiksused naisele kiirelt selgeks saavad. Nagu varasemad India reisid on seegi tulvil lõhnu, helisid ja värve, kirevaid inimesi ning veidraid sündmuseid.

"Minu Goa" teeb hästi selgeks, kuidas koeratempli asukad elavad. Anne kirjeldab maru ägedalt erinevate kutsade iseloomusid ja käitumist. Erilist mõnu pakkus tema lemmikutest lugemine. Nii paljude penidega tuleb muidugi tihti ootamatusi ette, aga ka koeraoksega kaetud olemist saab võtta seiklusena! Lisaks koertele on meeldejäävaid kujusid rohkem. Esiteks ei sunni töö Annet ühe koha peal passima ja rannal Araabia mere loksumist kuulates inimeste jälgimine tuleb tal hästi välja. Teiseks põimib naine varjupaiga toimetuste vahele põimib seikasid varasematest reisidest, iseloomustades Goa erinevaid kihte hipidest müüriga eraldatud villadeni.

Mõnel Minu-sarja raamatul õnnestub tekitada tunne, et pakiks kohe koti ja suunduks autori jälgedesse. "Minu Goa" Indiat unistuste sihtkohtade hulka ei tõstnud. Ma ei salli, kui asjad ei kulge plaanipäraselt ja tundub, et sealmail on see pigem reegel kui erand ning olukorra kontrolli all hoidmine on kaunis ulm. Selliseid seiklusi eelistan kodus diivanil kogeda. Raamat oli muhe, värvirikas ja kõnekas, igat masti seiklusi jagus, aga lugu jäi kokkuvõttes liiga napiks ning paigutub kuhugi "minukate" keskele. Võib-olla seetõttu kui ruttu jõudis kätte aeg lahkuda.

Olen lugemise ajal üles täheldanud veel sellise mõtte: "Mõtlesin just, et keegi ei kirjuta raamatus kanepi suitsetamisest ja siis hops, Anne kirjutab." Ma ei mäleta, kas tahtsin sellega väljendada, kuidas loost õhkab mõnusat vabaduse tunnet, mida päike ja penid ja piña colada tekitavad, või midagi muud. Igatahes, kui ma nüüd tükk aega peale lugemist loole tagasi mõtlen, kangastub mingi eriline aura. Ehk pean ikkagi India osas ümber mõtlema?

Kust see üldse algab - depressioon, meie sajandi haigus? Arvan, et see algab asjaolust, et oleme hakanud elama üksi, kuubikutes, puutumas maailmaga kokku eelkõige ekraani kaudu. Minu enda depressiivsete episoodide põhjustaja on paljuski sensoorne ilmajäetus. Ma ei näe, tunne ega katsu nii palju, kui mu keha ja mõistus seda vajaksid.

Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus" viib noore giidi sirgumise radadele metsikule, ohtlikule ja saladuslikule Naissaarele. Huvitaval kombel alustasin ja lõpetasin mai saareraamatuga.

"Minu Naissaar" tutvustas väga huvitavalt, kuidas sündis ja arenes turism saarel, mida kunagi kaartidelgi polnud. Raamat teeb saarele mitu tiiru peale, tutvustades ajalugu, matkaradu, kohalikke, ohte ja vaatamisväärsusi. Kõige põnevamad on aastate jooksul ette tulnud juhtumised, lood Petkast ja jonnakatest turistidest. Samuti on see autori enda sirgumise lugu, kuidas ühest uudishimulikust pubekast saab enesekindel retkejuht, kelle kogutud märkmete najal hetkelgi tuure tehakse. Birgiti suur-suur kiindumus Naissaarde tegi sellest väga erilise lugemise.

Kui Saaremaa ja Hiiumaa kõrvale jätta, siis olen vist Eesti saartest kõige rohkem just Naissaarel käinud, viimati 2021 30-kilomeetrise tiirukesega. Vaid mõni üksik nimetatud kohtadest ei tulnud tuttav ette ning pilt jooksis kogu aeg silme ees - miinid Mädasadamas, raudteerägastik, suured ja väiksed punkrid, liivased teed, puugilaadung, metsmaasikad Männikul, saarel paistev päike ja tormitaevas Tallinna kohal. Sestap jäi silma, kuidas ühes peatükis seltskond kummaliselt Põlendikukivi juurest Naissaare surnuaeda teleporteerus. Kuna raamatulehtedele oli valatud nii palju armastust selle väikse maalapi vastu, ei saanud ma seda kuidagi madalamalt hinnata kui maksimumhindega. Mõistagi tekkis kange kihk saarele uitama minna, aga aga paraku pidin rahulduma vanade fotode vaatamisega. Ma ei ole kade, jagan mõnda sinuga ka.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Milena Busquets "Ka see läheb mööda" jutustab leinast, täpsemini 40-aastase naise toimetustest peale oma ema matuseid. Ma ei olnud raamatust midagi kuulnud, kuni see mu 12-sõpra-12kuud-12soovitust väljakutsesse potsatas.

Tänapäev, Barcelona/Cadaques. Blanca ema sureb. Peale matuseid sõidab ta idüllilisse lapsepõlvekoju, võttes kaasa nii oma kaks last kui ka kummagi isad, lisaks sõbrannad peredega, ning juhuslikult on samal ajal linnas ka tema armuke oma abikaasaga. Lähedaste keskel loodab naine sasipuntraks keerdunud elust uuesti sotti saada.

Hoolimata, et loo keskmes on lein, ei tundnud ma kordagi nukrust, pigem valitses põhilise emotsioonina segadus. Esiteks on suur tohuvabohu Blanca hinges, teiseks käib väljasõidul raju trall. Naine leiab siiski aega ka rahulikult mõtisklemiseks. Õnneks oli "Ka see läheb mööda" hea õhuke raamat, sest kahjuks ei kõnetanud see mind absoluutselt. Ma ei oska öelda, kas asi oli vanusevahes peategelasega, tema iseloomus või viisides leinaga toime tulemiseks, mis hõlmasid meelemürke ja semmimist iga mehega, kellega ta kokku puutus: eksabikaasa number üks, eksabikaasa number kaks, armuke, silmarõõm nooruspõlvest, matusel kohatud võõras. Mu lemmikosa raamatust oli Rey.

Inga Lunge "Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire" tutvustab üht Tartu linnaosa ning selle inimesi. Minul Karlovaga isiklikku seost ei ole, aga üks või teine koht tuli tänu geopeitusele või aasta alguses loetud-nähtud "Taevatrepile" siiski tuttav ette.

2008-2023, Tartu. Inga ei arva enne Karlovasse kolimist sellest suurt midagi. Suur on naise üllatus, kui tuleb välja, et tema juured ulatuvad otsapidi just sellesse Tartu linnaossa. Tuleb välja, et elul häda midagi, kui meri pole kiviviske kaugusel ning puudub pealinna sagin. Inimesed on omad, tänavanurgad on omad, sündmused on omad.

Karlova on juba teine Tartu linnaosa, mis on oma minu-raamatu saanud. Olen kunagi Supilinna oma ka lugenud, aga mäletan sealt vaid plastraamidega akende kritiseerimist. Millal on aeg Tallinna linnaosade lugudele?

Inga Lunge Karlova on lühidalt öeldes kohad ja inimesed. Selles raamatus ei olnud Minu-sarjale iseloomulikku kõrvalseisja pilku, vaid Karlova tervitab uusi elanikke ja Inga on hästi omaks võetud. Ka tükk aega pärast lugemist tuleb teost vaadates meelde, kui palju positiivset autoril oma kodukandi kohta öelda on. Ei tea, kas nüüd kohaliku kinnisvara hinnad kerkivad, sest ta teeb sellele mõnusa elukohana head reklaami.

Ülesehituselt oli "Minu Karlova" tiba ebaühtlane. Algus kippus laiali valguma ning teine pool koosneb puha erinevate kohtade tutvustustest, kus appi on võetud ka pikema staažiga kohalike intervjueerimine. Nii talletab autor enda mälestuste kõrvale ka teisi. Ülevaade linnaosast sai siiski päris hea, oli parajalt ajalugu ja tänapäeva.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Käisin raamatuesitlusel Susannat kuulamas ning seal kõrvu jäänud vaimustus kandus täpipealt edasi ka raamatu lehtedele. Tema Iraan on tulvil maagilisi hetki ja erakordseid kogemusi, mis igaühele osaks ei saa. Vastukaaluks leiab teosest seiklusi ja olukordi, millesse sattuda kuidagi ei sooviks. Raamat hoiab kauget maad tutvustades hästi tasakaalu isikliku mõõdu, hariva-huvitava ning soovituste jagamise vahel. Lugesin, nautisin, imestasin, vaimustusin.

Kui nuriseda, siis kordused jäid silma ning see ei selgunudki, milline koht Susanna jaoks see kõige-kõige oli. Iga teise linna ja paiga kohta ütles ta, et see on lemmik. Erinevatest islamimaadest kõnelevad raamatuid on varemgi kätte sattunud, aga ma ei mäleta, et enne Iraani oleksin sattunud. Kultuurišokke tuli teoses ridamisi. Kõige rohkem ei üllatanud mind mitte ranged reeglid, vaid inimeste piiritu lahkus.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Seda soojust, mis tekib südamesse, kui kirjanik soovib, et just mina tema raamatut loeksin, ei saa millegagi võrrelda. Ühest küljest ihkasin Mae Lenderi "Minu lõunamaa. Klantspildi taga" kohe käsile võtta, teisalt aga tahtsin seda maiuspalaks hoida.

Mae kirjutab oma lõunamaa reisidest, ootustest ja reaalsusest. Raamat viib nii lähemale Prantsusmaale, Kreekasse, Portugali, Türki kui ka kaugemale Singapuri, Mauritiusele, Brasiiliasse, Indoneesiasse ja Kuubale. Kirja ei saa sugugi mitte kõik ilus ja vahva, vaid omajagu pettumusi ja äpardusi.  

Ma võiks lõpmatuseni reisimuljeid kuulata, eriti kui pildimaterjal ka kõrval on. "Minu lõunamaa" avab Minu-sarja jälle uuest vaatenurgast, täiesti tavalise huvireisija silme läbi, ja viib koguni üheksasse riiki. Mõnest on rohkem lugusid vesta, teised muljed mahuvad ühte peatükki. Lugedes oli igatahes tunne nagu autor päriselt ise pajataks mulle kogetust, sest jutt oli nii muhe ja vahetu.

Sihtkohad on raamatus kauged, soojad ja põnevad. Esimene peatus, Nice, Prantsusmaa, pakkus äratundmismomenti. Muidugi esiti juba seetõttu, et see oli ainuke paik, kus ka mina olen käinud, aga kogu see situatsioon, kus oled enda arust hullult kaval ja leiad otsetee, aga see lõppeb tupikus, tuli kordi tuttavam ette, kuigi ma konkreetset näidet kohe ei oskagi tuua. Edasi järgnesid kõik võõrad paigad ja elamused. Kui enamik reisikirjandust ajab kadedaks, siis siin on ikka momente, kus mõtlesin, et hea et mina seal ei olnud. Teos mind siiski ära ei hirmutanud ja ühtki sihtkohta ma kuskilt maha ei tõmmanud, olgugi et Mae ausalt kõik ebaõnnestumised letti laob.

Liigagi kiirelt sai raamat otsa. Kas võib järge oodata? Kuidas oleks põhjamaadega? Muidugi sobiks ka idamaad või hädapärast ka läänemaad.

Tahtsin midagi kiiret ja kerget lugeda, sestap pöördusin oma Minu-sarja riiuli poole. Mul seal veel paar lugemata raamatut on. Kõige rohkem tõmbas seekord Enn Kaup "Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud". Mõtlesin küll, kuidas ma siin kevadel nüüd sellist lumist ja külma raamatut tutvustama hakkan, aga näe, kohe oli lumetorm platsis.

1972, Enn sõidab esimest korda Antarktikasse. Ta on hakkaja noormehena rääkinud endale välja koha teadusekspeditsioonil. Eestlasi on varemgi Lõunamandril helkivaid ööpilvi uurimas käinud. Talv möödubki Nõukogude polaarjaamas ilma vaadeldes, aga veelgi kirglikumalt suhtub ta järvedesse. Järgnevatel Antarktiktise retkedel tegeleb ta juba nende ökoloogia uurimisega. 1993, Enn on vaba Nõukogude Liidu suletud teadusruumist ning osaleb Austraalia korraldatud suvisel teadusekspeditsioonil. 2018, Enn teeb giidina kaasa hiljutisel turismireisil, kus on lihtsamad ettevalmistused ja harjumatult luksuslikud tingimused.

See on mul vist kõige aeglasemalt kulgev Minu-sarja raamat, mida siiani olen lugenud. "Minu Antarktika" ülesehitus on hoopis teine - sidusa jutu asemel on palju üksikuid päevaraamatu katkeid. Ühest küljest oli huvitav teada saada, mis tundus parasjagu nii oluline, et päeva kohta üles märkida. Muidugi oli palju juttu ilmavaatlusest, krõbedatest külmakraaditest ja valjust tuulest. Aina kasvab kirg järvede uurimise suhtes ja mure, kas saaks ehk kauemaks jääda. Meelde jäi ka hetki elust polaarjaamas: napsuvõtmist, suhtlemist teiste baasi elanikega, muljeid õhtuti vaadatud filmidest, raadiogrammide vahetamine Eestiga. Teisalt polnud see vorm just kuigi kaasahaarav lugeda. Hoogu tõmbas maha ka inimeste hulk, mis lehekülgedelt läbi käib, kuna ma ei suutnud järge pidada. Eelistasin neid lõike, kus rohkem seletati, miks midagi toimus.

Mulle meeldis eriti, et raamatus on juttu kolmest erinevast reisist, mille vahel on nii palju erinevusi ja mõnus kontrast - nõukaaeg, sajandi lõpp, tänapäeva turismireis. Proportsioonid pole neil küll võrdsed ja üle poole raamatust on esimene, 1972. aasta ekspeditsioon. Eks mitmekuusest retkest on ka rohkem kirjutada kui 11-päevasest.

Ise ei ole ma kunagi mõelnud, et tahaks just Antarktikasse reisida. See on ju nii kaugel! Ja reisi pikkusega võrreldes ei tundu seal just kuigi palju teha või vaadata. Pealegi ei kutsu mind ekstreemsed külmakraadid. Lugedes olid mul pidevalt silme ees pildid sellest Lõunamandri näitusest, mis kunagi Lennusadamas oli ja Scotti ning Amundseni võidujooksu kirjeldas. See on paeluv lugu, kangelaslik ja kurb. Enn Kaup on aga raamatusse valanud oma kire Antarktika vastu ja mis seal salata, ikka tekkis ka mul soov seda kogeda - eraldatud elu baasis, vaadet puutumatutele lumeväljadele, pikka laevasõitu.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon" räägib kirjaniku lapsepõlvest, elust 60-80te Sillamäel. Mul tekkis selle vastu huvi tänu tema teosele "Kirjad Maarale". Mõlemad raamatud on tulvil mehe mälestusi ja kogemusi, tutvustades kirjaniku kütkestavat maailmapilti ja proovides järgmistele põlvedele selgitada möödanikku.

Kui "Kirjad Maarale" on adresseeritud lapselapsele, siis "Sillamäe passioon" algab sellega, kuidas Hvostov tahaks oma poja ajamasinasse toppida, et talle näidata, kust ta tuleb. Teos ei kulge kronoloogiliselt, vaid teemade kaupa. See ei ole lihtsalt lapsepõlvesündmuste jada, vaid seletab ja analüüsib, et noorsugugi mõistaks, mis värk see ENSV oli. 

Mulle oli see täpselt paras, sest võõrad olid nii nõukaaegsed mured kui ka Sillamäe kant. Eksootilistest kaupadest, milleks toona olid teksapüksid ja kilekotid, olin varemgi kuulnud, kuid Hvostov värvis eriti ereda pildi silme ette, tõi seda maailma natukene lähemale. Aastate jooksul on mind Sillamäele viinud küll mitmed avastusretked, aga kohalikust elust ei tea ma mõhkugi. Raamat pakub killukesi, ajalugu, laste mänge, kummaliste indiviidide kirjeldusi. Kõige rohkem üllatas, et eestlaste vähemus ei hoidnud kokku.

Oma lapsepõlve ei kujuta kirjanik just kuigi kirgastes värvides. Hvostovi kõige südamelähedasem teema on identiteedi küsimus, mis terves raamatus kajab. Kui ema on eestlane, isa venelane, elad Eestis, aga Sillamäel, siis kes oled sa ise? Selle küsimusega tema hädad ei piirdu, sest aeg oli selline jõhker. Autoril tuli üle elada nii Marati dressid kui haigus, mida ametlikult ei eksisteeri. Mõni helgem hetk oli ikka ka, nagu raamatukogus käik ja klaasi alla jäädvustatud saladused. Kuna stiil oli tuttav, siis mind ei šokeerinud, kui isiklikuks kirjanik läks. Suureks sirgumise juurde käivad ju ka igasugused seksuaalsuse teemad.

2017-2020, Hongkong. Teele viis Hongkongi soov Aasia mõnusas kliimas ajakirjandust õppida. Õpingute kõrvalt naudib ta looduses matkamist ja kohalikku ööelu. Kui iga teise jaoks oleks linnas puhkev meeleavalduste laine, kus tänavad lahingupaikadeks saavad, õudusunenägu, siis tema jaoks on see pigem unistuste täitumine - olla pöördeliste sündmuste keskpunktis ja seda rindeajakirjanikuna kajastades endale nime teha.

Hongkongi ajalugu on keeruline ja pole sugugi lihtne mõista, mis asi see Hongkong siis ikkagi täpsemalt on - endine Briti koloonia, nüüd Hiina osa, aga ometi eraldiseisev, seda ajutiselt. Mina ei olnud küll endale seda kunagi teadvustanud. Eeldasin, et see on üks järjekordne suurlinn, aga tegelikult on seal ka džungel, mäed ja liivarannad. Ei pea sugugi piirduma kõrghoonete vahel jalutamisega, vaid võib külastada kloostreid, templeid või vaiadele rajatud kaluriküla. Mainimata ei saa jätta ka raevukaid torme! Kõiki neid paiku tutvustab autor kirega, igal lehel on tunda, kuidas Hongkong on talle südamesse pugenud.

Teine oluline teema, mis teeb ühe Minu-sarja raamatu heaks, on kohaliku elulaadi ja inimeste tutvustamine. Ka sellega saab Teele hakkama. Rohkem on küll juttu välisüliõpilaste igapäevast ja kohalike kohta jagatab ta pigem tähelepanekuid. Stiil on raamatul hästi mõnus ja kaasahaarav, rikka sõnavara ja teravate märkustega. Kusjuures õppetööd puudutab autor üllatavalt vähe. Päevad on matkamiseks ja ööd pidutsemiseks. Muidugi on raamatus ka kolmas kohustuslik osa - peatükk toidust. Kohaliku köögi fänn Teele väga ei ole ja mu meelest jagas ta seal samas instagrami ülevõtmisel palju huvitavamat infot kui raamatus. Ehk üht-teist maitsmisväärt seal ikka on.

Meeldejäävaks muudab raamatu meeleavalduste kajastamine. Sündmuste keerisest raamatut kirjutada on midagi muud, kui lihtsalt välismaal elamisest. Ma ei saa öelda, et oleksin ise just protestidel silma peal hoidnud, aga osa teemast oli juba eelmainitud blogi tõttu teada ja midagi üllatavat ei lisandunud. Meeldetuletus politsei vägivallast, sinise veega kahurist, pisargaasist - kõik oli isiklikumast nurgast. Targemaks sain aga taustast, protestide põhjustest. Kuigi meeleavalduste kulgu oli huvitav jälgida, siis uued teemad, nagu ülemaailmne pandeemia, tulid peale ja rohkem ma Hongkongile ei mõelnud. Nüüd siis sain teada, mis vahepeal toimunud on.

"Minu Hongkong" räägib Teele ülikoolielust ja osalemisest protestidel. Nautisin lugemist tänu autori kirele teema vastu. Sai mõnusa läbilõike nii Hongkongi ajaloost, tänapäeva eluoludest kui ka võimsast loodusest. Lisaks on raamatus ääretult köitev "minu" osa - tänavatel pulbitsev revolutsioon. Huvi Hongkongi ise külastada tärkas ka. Soovitan haarava stiili, hea ülevaate ning põnevate sündmuste pärast!

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Minu Vormsi on kodutütarde sügislaager ja geopeituse tiir ümber saare aprillikuises lumetormis. Kõik kohustuslikud vaatamisväärsused on ammu nähtud, ainult jäätee kogemust puudub. Raamatu kirjelduses lubab autor Väinamere Twin Peaksi, lugusid ja saladusi. Ma seda sarja ise küll näinud pole, aga olen kuulnud, et see on tulvil põnevust ja müstikat. Seletamatut on selles raamatus küll üsna napilt. Paralleelid, kuidas saarel pole asjad nii nagu esmalt näib, ei olnud piisavalt veenvad. Üht-teist uut sain küll saare kohta teada. Raamatus on loodust, ajalugu, elu, surma, poliitikat, kaks nõida. Barbi Pilvre Vormsi on ajaloovaimustus, kasside taevas ja lõputu remont.

Mulle ei sobinud kohe üldse Barbi Pilvre kirjutamisstiil. Häirisid kordamised ja laused stiilis “sellest kirjutab hiljem”, “sellest juba kirjutasin enne”. See ei olnud nii pikk raamat, et samu lugusid mitu korda lugeda. Lisaks on alguses pikalt Vormsi ajaloost, aga see jäi kuidagi kuivaks ja igavaks. Paar põnevat fakti jäi ikka ka meelde, eriti kui eri paigust on saarerahvas kokku tulnud - ümberasustatud venelastest polnud mul aimugi. Autori eeltöö on põhjalik ja allikad on raamatu lõpus ka välja toodud, kui tekib huvi saarest põhjalikumalt lugeda. Selle asemel, et saare ajalugu oma kogemustega põimida, on eraldi peatükid ajaloost ja peatükid tema enda elust. Tegelasi on väga palju, fakte ja nimesid on palju, aga sisu jäi enamjaolt pinnapealseks. Seetõttu tuli üllatusena, kui surm pisara silma võttis. See oli küll ainus emotsioon, mida raamat pakkus. Vormsit oli küll, aga seda "minu"-osa jäi väheks.

"Minu Vormsi" räägib Barbi Pilvre suvedest ja talvedest Vormsil ja ka saare enda ajaloost. Pettusin, et raamatus oli vähe lubatud müstikat ja mulle ei sobinud autori stiil, mistõttu kippus kohati huvi kaduma. Vormsi ajaloo ja elu kohta sai sellegipoolest üht-teist huvitavat teada ja kui seal varem käinud pole, siis on raamat kindlasti heaks teejuhiks. Soovitan, kui tahad teada, kuidas saar kujunenud on ja kuidas seal tänapäeval elatakse!

Ka 3. osa pakkus eelmistega sarnaselt parajalt pöörase sündmustikuga lugu, mis kohati lausa õhku ahmima pani. Raamat oli mõnusalt kaasahaaravalt kirjutatud ja täis meeldejäävaid tegelasi ning seiku. Usuteemad jätsid küll pigem külmaks, no ei ole minus seda religioossuse pisikut. Aašramielust oli sellegipoolest huvitav lugeda, eriti kuna Epp oli asjad kogu hingega sees ning valas selle kogemuse lugemiseks raamatusse. Veidi tundus sealne elu roosamannana, üldse mitte reaalsena. Turvaline ja rahulik paik, kus magamiskoht ning söök maksid õige vähe. Enam-vähem võid seal maapealses paradiisis elu lõpuni lille lüüa, vahet pole, kui viisa vahepeal aegub. Midagi halba seal ju ei sündinud. Raske uskuda, et selline paik tõesti siin maamunal leidub, ja veel Indias!

Kuna põhiteemaks on jumala otsimine, on raamatus muidugi palju selleteemalisi mõtteid ja küsimusi, mille abil oma maailmapilti laiendada. Epule meeldib näiteks väga otsida märke, kas tema otsused on õiged või kuidas asjad peaksid olema. Aašramist põikab Epp üllatuslikult edasi õigeusu radadele Kuremäe kloostrisse ja Moskvasse, mis ülejäänud looga kuidagi kohmakalt haakus, aga mida samasuguse huviga lugesin, sest ka see tee oli mulle võõras.

Omaette teema on veel India räpasus. Just see tuleb mulle alati silme ette kui sellele riigile mõtlen. Epp kirjutab selles muidugi ka ning need seigad panid õlgu võdistama - rongiistmed, mis olid nii paksu räpakihi all, et nende värvistki ei saanud aru; võigas mädakolletega nakkus, mille naine rokasel põrandal magamisest sai; kõhuhädad ka muidugi. No ei kutsu sinna reisima. Ma tegelikult imestasin väga, et peale paari haiguse midagi muud koledat kogu selle retke jooksul ei juhtunud või siis jäi negatiivne raamatust välja.

"Kas süda on ümmargune? 3. osa" keskendub jumala otsimisele, põhiliselt toimub tegevus India aašramis, mis on väga huvitav paik. Epu seiklused ja mõtisklused olid väga kaasahaaravad, kuigi usuteema mulle eriti korda ei lähe. Sellised raamatud õpetavadki teisest vaatenurgast maailma nägema. Soovitan, kui tahad lugeda vaimsetest otsingutest ja oma silmaringi laiendada!