Tänapäev/tulevik. Felix sureb ja ärkab paradiisis. Ta saab kähku aru, et midagi ei klapi. Tuleb välja, et kogu inimkond suri välja ning üksikuks jäänud tehisintellekt on seda uuesti virtuaalkujul elustama hakanud. Plaan näeb ette iga kunagi eksisteerinud indiviidi taastamist. Osade inimeste ettekujutus ei klapi aga AI nägemusega ning nad hakkavad mässama.

“Ajudraiver” pakub uue maailma avastamist, revolutsiooni ja peategelase arengu lugu. Selleks on eesti nooruk Felix, kes on alkoholismile kalduv mölakas. Ta ei meeldinud mulle alguses absoluutselt. Kaanetutvustus kirjutab, et ta sureb päeval, mis juba algusest peale viltu veab. Mina kujutaks seda ette kui päeva, mil komistad banaanikoore otsa, jääd bussist maha jne. Felix aga hilineb eelmise õhtu joomauima tõttu tööle, otsustab peaparanduseks töölaua taga ühe õlle teha ja jääb siis ülemusele vahele jne ehk siis riskib ja ebaõnnestub. Õnneks seikluste käigus mees areneb, kuigi õllelembus kandub kaasa ka virtuaalmaailma, ja lõpus on ta enam-vähem normaalne.

Kuigi Felix ise polnud sümpaatne, siis nautisin temaga koos uue maailma avastamist. Kõik oli põnev - Põhjasõja-eelne Tartu, tuleviku New York, tarkvara tagatoad, katkised zombimaailmad. Eriti meeldis mulle, kuidas kogu infot ei visatud talle korraga peale, vaid tükikeste kaupa, ja avastamist jagus ka raamatu teise poolde. Keeruline tehnoloogia, programmid ja koodid seletati üllatavalt hästi ära ning epiloog oli lihtsalt suurepärane.

Romaan on ehitatud väga ägedale ideele, kus tehisintellekt on korraga nii sõber kui ka vaenlane, äratades inimkonna uuesti ellu, kuid takistades selle arengut. Kordagi ei tekkinud küll tunnet, et midagi olulist on kaalul, kuna kõik panused langevad kui surm ei ole lõplik. See-eest sai nalja, näiteks on peategelase esimene mõte põrgusse jõudes, et see on isegi hullem kui Tallinn! Kirsiks tordil on raamatus võrratud illustratsioonid.

Aitäh, Joel, raamatu eest!