Enne lugemist olin üsna põnevil, sest Trans-Siberi raudtee on mul aastaid mõtteis mõlkunud. Tahaks seda avarust oma nahal kogeda. Kõige rohkem meeldisidki mulle raamatus kirjeldused, aknast avanevad vaated, linnade võrdlused, päevade pikkused peatused. Eriti nautisin lõike, mis kaasnesid iga lahkumisega ning kirjeldasid seda, mis jääb maha. Neist jäi meelde, kuidas iga linn lõppes sellega, et keset põldu oli üksik kõrge korterelamu. Igatahes tundub päevi kestev rongireis läbi Siberi endiselt huvitav ja kui Venemaa kunagi normaalseks peaks hakkama, siis ma ikkagi tahaks selle ette võtta. Ühe tegelase vanust ja sünniaastat kasutades arvutasin, et tegevus võiks toimuda 1986. aastal ning põnev oleks näha, mis on vahepealsete aastatega muutunud. Kipun arvama, et mitte eriti palju. Muide, teoses mainitakse korra Eestit ka.

Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra" viib suletud Tšornobõli, kus aset leidnud jõhkraid roimi uurivad paralleelselt ukraina politseinik ning vene detektiiv. Juba teist korda ühe kuu jooksul viis raamat mind Ukrainasse vägivalla keskele.

1986/21. sajandi algus, Ukraina/Moskva. Tšornobõli keelutsoonis tuuritav turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei tuvastab, et tegu on Venemaa endise ministri pojaga. Uurijad loodavad, et juhtumi lahendamine pakub pääseteed ääremaalt, kus keegi töötada ei ihka. Rikas papa ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab oma mehe, vene võmmi, kes on Prõpjatiga tuttav ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada, ka kiiritatud majades tuhnimiseks. Selline mees on Aleksandr Rõbalko.

"Piisavalt põhjuseid surra" teeb suletud Tsoonile enam-vähem ringi peale, tutvustades selle erinevaid külakesi ja varemeis hooneid. See on äärmiselt põnev keskkond, kuhu mõrvajuurdlus asetada. Andsin lugemise kõrval Google'i pildiotsingule kuuma, et nimetatud kohti paremini silme ette manada. Tuleb välja, et saastunud alal käib vilgas tegevus - turismigrupid, politseipatrullid, loodusvaatlejad, stalkerid, kel meeldib eikellegimaal lustida, koju naasnud kohalikud.

Esimene peatükk haarab paljulubavalt kaasa, aga seejärel läheb loojärg venelase Rõbalko kätte, kes ärkab karmist joomingust, ja teda ei sallinud ma alguses üldse. Ukrainlane Melnik oli palju sümpaatsem. Mõlemal mehel on kindel siht silme ees ning päris huvitav oli jälgida, kuidas kaks uurijat eri nurkade alt juhtumile lähenesid, tegid sarnaseid avastusi või jättis üks või teine midagi märkamata. Kui juba esimesest laibast on tehtud väljanäitus, siis muidugi on tegu sarimõrvariga. Ma ei ole tegelikult eriti jäledate mõrvadega raamatute suur fänn ja lõpuks sai laipu üleliia palju. Mingi hetk jooksevad muidugi erinevad looliinid kokku ja finaalvaatus üllatas. Ma ei mõtle siinkohal mõrva lahendust, vaid seda, kuidas raamat lõppes.

Kusjuures, raamatu tegevus toimub küll Ukrainas, veidi ka Venemaal, aga selle kõik on kirja pannud prantslane. Kui võõras kirjutab võõrast maast, varitseb oht, et teos kukub välja väga pinnapealne või stereotüüpne, aga Audic jättis Tšornobõlist küll väga autentse mulje ning tundsin, et saan piirkonna ja tuumakatastroofi järel toimunu suhtes palju teadlikumaks. Vaatasin muidugi paar aastat tagasi HBO hittsarja, mis valgustas neljanda reaktori plahvatamise tagamaid ja järgnenud üliinimlikke pingutusi katastroofi likvideerimisest, ent sellest, mis seal hetkel, õieti enne 2022. aasta veebruari, toimub, polnud mul aimugi. Autor tunneb kahtlemata teema vastu sügavat huvi ja on teinud tohutu eeltöö. Mul tekkis igatahes küsimus, kust tuli idee säärane romaan kirjutada.

Soovitan, kui otsid põnevust ja ei pelga moonutatud laipu!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Tänapäev, USA. Dave Grohl kasvas üles Virginia osariigis. Ta käis alles keskkoolis, unistades muusikukarjäärist, kui tekkis võimalus liituda trummarina ühe oma lemmikbändiga. Kool jäigi pooleli ning nooruk sai maitsta alustava muusiku elu, kui koduks on tuuribuss ning raha napib. Ta on olnud bändide Scream, Nirvana, Foo Fighters, Them Crooked Vultures liige. Aastate jooksul õnnestub mehel kohtuda mitmete oma eeskujudega ja osadega ka koos esineda. Muusika kõrval jagub Davel armastust ka oma emale, abikaasale ja kolmele tütrele, kelle nimel ta on valmis sõna otseses mõttes teisele poole maakera lendama.

"Tõsielusid elust ja muusikast" oli puhas nauding, ajas naerma, tõi heldimuspisara silma ja kurvaks tegi ka. See on ilmselgelt märk suurepärasest biograafiast, kui selle keskmes olev isik sind otseselt ei huvita, aga tekst haarab täielikult endasse. Grohl kirjutab siiralt ja südamlikult oma muusikaarmastusest ja karjäärist. Mees on näinud tohutut vaeva, aga jääb tagasihoidlikuks, kõrvutades saavutatud edu õnnega. Kõige rohkem kumas tekstist tema uskumatus, kuidas tal on vedanud. Kui ühest küljest on Grohl tuhandete fännidega muusik, siis teisest on ta ise rokifänn ning kirjeldab kohtumisi oma iidolitega nii alustava nolgina kui juba siis, kui endale nime on teinud ja imestab, kui teda Valgesse Majja või Grammyde jagamisele esinema kutsutakse. Nii mõnigi kohtumine, vähemalt nii nagu ta neid raamatus kirjeldas, paistis küll jumalikku kokkusattumusena. Säärastest sündmustest lugemine innustab küll suuremalt unistama.

Teos kulgeb enam-vähem ajalises järjekorras, tehes vahel põikeid minevikku. Dave'i noorusaastad on ikka üsna metsikud, no kujutage ette nälgiva kunstniku elu, millega kanep käsikäes käib. Pea üleöö saabub läbimurre ja kiire kuulsuse kogumine, millele järgnevad kontserdid, kus bändiliikmed oma elu pärast kartsid. Muusika valmimise detailidesse autor väga ei lasku, kirjeldades pigem esinemisi ja üldist eluolu. Nautisin eriti seda, kuidas ta avas oma pereelu, kus muusik otsib karjääri ja laste kasvatamise vahel sümbioosi. Härdaks tegi, mida mees oma lähedaste heaks oli valmis tegema, viis surnud sõbra ema kokku tema muusikaikooniga, lendas Austraaliast edasi-tagasi, et tütardega paar tundi tantsupeol osaleda.

Dave Grohli fännidele ja teistele rokkmuusika austajatele on see teos kindlasti maiuspalaks!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

John Dos Passos "USA triloogia II: 1919" oli teine raamat, mis minuga Ameerikas ringi seikles. Sarja avaosa "USA triloogia I: 42. laiuskraad" (loe blogipostitust) andis aimu suurriigist sajandivahetusel ja mulle meeldis väga, et see enne reisi loetud sai. Järjega alustasin küll alles lennukis tagasiteel Eestisse.

20. sajandi algus, USA ja Euroopa. Joe, Dick, Eveline ja Anne on ameeriklased, kes erineval moel leiavad oma koha Esimeses maailmasõjas. Igaühel on oma roll, kes on eesliinil, kes tagalas, kes seilab merd kaubalaevastikus. Nende kodumaal kogub endiselt hoogu töölisliikumine, kuigi selle juhte karistatakse karmilt, samuti nagu patsifiste. Ben on ameeriklane, kes ei sõida üle Atlandi ookeani, vaid vaimustub revolutsioonijuttudest ning võtab aktiivselt meeleavaldustest osa. 

"USA triloogia II: 1919" jätkab sealt, kus eelmine osa pooleli jäi - algab I maailmasõda. Eeldasin millegipärast, et rohkem on juttu sellest, kuidas see mõjutab elu Ameerikas, aga põhitegevus viis hoopis Euroopasse, Pariisi ja Rooma. Kui eelmises raamatus olid tegelased üle Ameerika laiali, siis siin on nad rohkem koos, lubades nende lugudel omavahel põimuda. Euroopasse jõuavad ka juba tuttavad Janey, Ward ja Eleanor, aga nende toimetusi näeb ainult teiste tegelaste pilgu läbi.

Üllatav oli ka see, et sõjategevusele endale teos ei keskendu. See on lihtsalt taustaks. Rindel käib peategelastest vaid üks ja temagi ei lähe sinna sõdima. Rohkem saab lugeda sellest, kuidas ameeriklased rahulepingu allkirjastamist ootavad, kõvasti pidu panevad, armuvalus piinlevad, satuvad sekeldustesse ja rabelevad neist välja. Mul ei tekkinud ühtki lemmikut, kellele ma väga kaasa oleks elanud, aga endiselt oli huvitav lugeda, kuidas erinevad tegelased läbi elu kulgesid. Veidi küll tekitas tülgastust, kui palju oli juttu igaühega voodisse heitmisest, suguhaigustest ja rasedate hülgamisest.

Stiililt on triloogia teine osa täpselt samasugune nagu esimene ehk vahelduvad eri tüüpi peatükid. Mulle küll tundus, et oli rohkem romaaniosa ja vähem pealkirjade, uudisekatkete ja lauluridade ning mõttejoru virrvarri, sekka parajalt ülevaateid tuntud inimeste elulugudest. Kui jutustavad peatükid jälgivad peategelasi Euroopas, siis kontrastiks on pilguheidud töölisliikumisele Ameerikas, kus pea iga punane aktivist trellide taha saadetakse. Toonilt on raamat eelmisest süngem - taustaks olev sõda, jõhkrad kokkupõrked töölisliikumise ja selle vastaste vahel ning mitu peategelast leiavad õudse lõpu.

John Dos Passos "USA triloogia I: 42. laiuskraad" on üks neist raamatutest, mida ma ilmselt kunagi poleks kätte võtnud, kui kirjastus seda mulle saatnud poleks. Ma ei olnud varem kuulnud ei romaanisarjast ega kirjanikust. Lisaks ei püüa kujundus eriti tähelepanu. Sisukirjeldus äratas aga huvi - paljude hinnanguil kõigi aegade suurim Ameerika romaan.

19. sajandi lõpp - 20. sajandi algus, Ameerika Ühendriigid. Mac, Janey, Ward, Eleanor ja Charley on ameeriklased, kes kõik püüavad leida oma kohta selles suures arenevas riigis. Nad vahetavad ameteid, elukohti, kaaslasi, reisivad ringi, vaid paar münti taskus, rabavad tööd teha, teenivad ja kaotavad raha. On üleminekuperiood, mil valitseb kapitalism, aga üle maa levib tööliste liikumine. Prinditakse lendlehti ja peetakse miitinguid. 

Seda raamatut on raske kokku võtta, kuna oluline on üldpilt, mida kogu lugu tervikuna edasi annab, mitte see, mis täpselt kellegi konkreetse elus sünnib. Romaan jutustab USA arenemisest 20. sajandi algusaastatel. Tõdesin korduvalt, kui vähe ma Ameerikast tean ja tundsin, kuidas loetu mu maailmapilti avardab. 

Teose ülesehitus ei ole sugugi traditsiooniline. Jutustavatele peatükkidele lisaks on nummerdatud "Kaamerasilm" ja "Ringvaade". Esimene esitab mingi episoodi mõttejoruna. Ei ole kirjavahemärke, tihti algab uus mõte enne kui eelmine lõpeb. Teine koosneb pealkirjadest, uudistekatketest ja lauluridadest. Ka selles jäävad tihti laused pooleli. Alguses oli veidi raske sisse elada ja tahtsin neist poolikute lausetega peatükkidest diagonaalis üle libiseda. Need on aga lugemist väärt, et saada aru, mis on päevakajaline või mis aastatest täpsemalt juttu on. Enamik uudiseid olid mulle võõrad, aga mõni tuttav oli ka - Titanic ja Robert Scott näiteks.

Veel on raamatusse pikitud peatükid, mis annavad ülevaate mõne kuulsa inimese elust surmani. Need lühikesed köitvad elulookirjeldused olid mu lemmikud. Jällegi oli mulle tuttav ainult üks nimi - Thomas Alva Edison. Teistest sain aru, et ju see mingi ajalooline suurkuju on, aga kuulnud neist polnud. Kauge maa see Ameerika ikkagi. 

Suurema osa romaanist moodustavad tavainimeste lood - eri klassidest ning eri paigust meeste ja naiste argipäev. Alguses ei seo neid miski peale selle, et keegi ei suuda paigal püsida. Lõpupoole tegelaste rajad ristuvad vilksamisi. Ringi rändamist oli ohtralt: töö otsimist, leidmist, uue ja veel parema otsimist. Suhted ei ole püsivad. Otsused on isekad. Mees jätab abikaasa ja lapsed, et liituda kommunistidega. Naine ei kutsu venda külla, kuna too ei sobi seltskonda. Sõbrad tulevad ja lähevad, vabameelselt vahetatakse abikaasasid. Üheks läbivaks teemaks on töölisklassi liikumine, elagu sotsialism. Ka see kõik oli võõras, tegelaste käitumismallid ei tekitanud mingit samastumistunnet, aga nii-nii paeluv oli lugeda.

Raamatu tempo on kiire ja seda saadab kajana rahutus. Sel lool oli mingi müstiline jõud, hoog, mis tõmbas kaasa ja andis indu. Olin üllatunud, kui väga romaan mulle muljet avaldas. Võtan peagi kätte ka järje, et lugeda, mis saab edasi. Muide, üsna lõpus on üks üllatus varuks. Nimelt käib lehtedelt läbi üks eestlane. Mul iga kord süda hüppab, kui mõnes raamatus Eestit mainitakse.

Aitäh, Koolibri, raamat eest! 

Veebruar algas mul prantsuse kirjandusega. Kuu teise raamatuna võtsin ette 80-leheküljelise noorte lühiromaani - Anna Gavalda "35 kilo lootust". See räägib poisist, kes 13-aastasena juba 2 korda istuma on jäänud. 

Grégoire on kuldsete kätega 13-aastane, kes armastab meisterdamist. Ta putitab meelsasti muruniidukit või tapeedib naabri seinu, aga kooli jälestab poiss kogu südamest. Talle on vastumeelt nii matemaatika kui ka kehaline kasvatus. Kehvade tulemuste tõttu on ta juba kaks korda istuma jäänud. Vanemad ei oska poega kuidagi aidata, rohkem on nad ametis omavahel tülitsemisega. Oleks see tema enda teha, veedaks Grégoire kõik päevad koos vanaisaga kuuris tööd tehes. Papa Leo näeb lapselapse andekust ja usub temasse, aga siis visatakse poiss koolist välja.

Ma ei mäleta, et oleksin varem lugenud raamatut, mille põhiteemaks on õpiraskused. Kuna mul endal pole sellega kunagi probleeme olnud, siis pole ma ka teema üle sügavamalt juurelnud. Seega oli väga huvitav poisi vaatenurka lugeda ja mõelda sellele, kuidas tänane ühiskond inimesi aina enam kindlapiirilistesse raamidesse surub. Koolisüsteem ei arvesta absoluutselt õpilaste individuaalsusega. Leidub väga andekaid poisse ja tüdrukuid, kelle tunnistus kubiseb kahtedest. Muidugi on selliseid lapsi, kelle halbade õpitulemuste taga on laiskus, aga on ka selliseid, kellele lihtsalt ei sobi traditsioonilisel viisil õppimine.

Teiseks sisendab raamat lootust. Täpsemalt on see hea näide, kuidas halb võib viia heani. Tead küll seda ütlust, et kui üks uks sulgub, avaneb mitu uut. Koolist välja viskamine ei kõla positiivse algusena, aga just seda see Grégoire jaoks on. Halvad hinded ei ole maailmalõpp, tema jaoks on siiski maailmas koht olemas. Samas ei saa jääda ootama, et õnn sülle kukuks, sest üldjuhul seda ei juhtu. Enne kui olukord saab paremaks minna, tuleb ikkagi ise see olla, kes end kokku võtab.

Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud, oli see päris lõpp, kus kogu areng, mis Grégoirega toimus, justkui uuesti ära nulliti. See nõrgendas mu meelest raamatu sõnumit. Muinasjutuline "õpi hästi = vanaisa saab terveks" poleks ka sobinud, aga ma oleks tahtnud rohkem muutust.

Süžee poolest on "35 kilo lootust" minu meelest rohkem lastekirjandus kui noortekas, aga soovitan seda lisaks kõigile, kes tahaksid lapsi paremini mõista. 80-leheküljeline lühiromaan ei tohiks küll kellelgi üle jõu käia. Ma ise ei loe nii õhukesi raamatuid just kuigi tihti ja üllatusin, kui kõnekas see siiski oli. Samas oli lugu nii lühike, et peategelase nimi mulle meelde ei jäänud.

S.K. Barnett "Tagasi" on väga köitva kirjeldusega põnevik, sest tõotab põnevat teemapüstitust. Kadunud tüdrukutega raamatuid on raske kokku lugeda, aga selliseid, kus neist mõni uuesti elusana välja ilmub, ei oska mina küll rohkem ühtegi nimetada. 

2019, Long Island. Jenny Kristal haihtus 6-aastasena, olles teel paar maja edasi elava sõbrannaga mängima. Üles riputati tuhandeid plakateid ning tüdruku vanemad palkasid ka eradetektiivi, aga ükski juhtlõng ei viinud kuhugi. 12 aastat hiljem ilmub tüdruk sama äkitselt koju tagasi. Ta on ilmselgelt traumeeritud ning ei taha möödunud aja ega oma röövijate kohta eriti detaile jagada. Kui vanemad tervitavad tema naasmist avasüli, siis Jenny vend Ben ei ole sugugi veendunud, et too tõesti tema õde on. 

Mõtlesin viimast kadunud tüdrukute raamatut lugedes, kuidas sellistes teostes kipub mind rabama ainult see, kui kõrgele on tõstetud tarvitatava vägivalla latt, aga üldjoontes pole raske arvata, mis haihtunud/röövitud tüdrukust saab. Siinkohal pean oma sõnu sööma, sest "Tagasi" pakub hoopis teistsugust lahendust - ammu kadunu ilmub uuesti välja.  Juba esimesest leheküljest tekkis nii palju küsimusi, mis lugemas hoiavad, ja neid tuli aina juurde. Kes Jenny röövis? Vägivalda ja laste väärkohtlemist esineb muidugi. Jennyt ei röövitud kahjuks selleks, et teda 12 aastat Disneylandis lõbustada. Kus ta oli viimased 12 aastat? Kuidas ta põgenes? Kas ta räägib kõige kohta tõtt? Kas üldse kedagi saab usaldada?

Jennyl ei õnnestu kuigi kaua kodu nelja seina vahel turvalisust ja rahu nautida, sest järjest hakkab pinnale tulema aina uusi asjaolusid. Mõned on igati etteaimatavad, teised üllatavad ja kolmandad löövad sootuks pahviks. S.K. Barnett keerab korralikult vinti peale. Natuke oli uskumatut ja liiga drastilisi detaile ka. Sellest ei saanud ma näiteks sugugi aru, miks nad ikkagi kohe ei öelnud, et see ei ole nende tütar.  Aga nii-nii põnev oli lugeda, kui aina uusi ja uusi kihte maha kooriti. Isegi siis, kui tundub, et kõik on viimaks selge, tuleb veel midagi uut välja. Nii oli seda pinevat põnevikku võimatu enne käest panna, kui viimane leht läbi oli. Mine tea, äkki tuleb lõpus veel mõni pööre.

S.K. Barnett on menukirjaniku psedonüüm. (allikad: 1)

"Tagasi" on lugu kadunud tüdrukust, kes 12 aastat hiljem tagasi koju ilmub ning sellest, et asjad ei ole kunagi nii, nagu nad algselt paistavad. Jenny Kristali loost koorub välja kõike, nii etteaimatavat, jalustrabavat kui ka üle mõistuse pöörast. See on ühe õhtu lugemine, sest tekib nii palju küsimusi, et raamatut enam käest panna ei saa. Soovitan, kui armastad rohkete loopööretega põnevikke!