Ragnar Jónasson "Pimedus" pajatab pensioni veerel naispolitseiniku viimasest juhtumist - Islandil otsa leidnud immigrandist. Romaan oli õige kaua riiuli pimedas nurgas seda õiget aega oodanud ning nüüd Islandi reisiks pakkides otsisin muidugi kõik islandi krimkad välja.

Tänapäev, Reykjavik. 64-aastane politseiuurija Hulda jääb peagi pensionile, aga lähedastest ilma jäänud naine ei oota sugugi ärateenitud puhkust sisutühjade päevadega. Kardetud hetk, kui palutakse laud vabastada, saabub oodatust varemgi, sest asendaja hingab juba kuklasse. Hulda võitleb endale välja veel viimase nädala ja viimase uurimistöö, haarates kümne küünega ülemuse lausekõlksust, et valigu siis ajaveetmiseks mõni vanadest juhtumitest. Naisele jääb kripeldama napp juurdlus eelmisest aastast, enesetapuna kirja läinud venelannast immigrandi surm. Tal on mõned päevad, et tulla toime tööga, mida värskete jälgedega ei suudetud.

Kui eelmine Islandi raamat viis mind novembrisse, siis pealkirjale vastuoluliselt toimub "Pimeduse" tegevus hiliskevadel, ent sellegipoolest oleks paremat aega romaani lugemiseks raske leida. Nimelt valmis sel aastal teose põhjal teleseriaal, mille esimest osa Iceland Noiri raames lausa kinoekraanil nägin ja kuulsin nii mõndagi kaadritagust lugu. Olin selleks hetkeks lugenud umbes sadakond lehekülge ning üllatusin, kui palju detaile kardinaalselt erinesid. Näiteks olid täie tervise juures raamatus ammu manalateed läinud tegelased, viimane juhtum algas täiesti erinevalt ning asjaolud, mida Hulda ja lugejad saavad teada üsna loo lõpus ilmnevad juba esimeses episoodis. Visuaalne pool lõi pahviks võimsate kaadritega Reykjavikist või liustikust kogu oma lumises hiilguses. Muide, sari on tehtud inglise keeles rahvusvaheliste osatäitjatega, mis lisab omamoodi võlu. Loodan väga, et saan peagi järgmisi osi näha ning eriti tore oleks, kui see mõnda eesti telekanalisse jõuaks.

Ma ei saa öelda, et vaimustusin kurbade sündmuste laviinist, aga teisest küljest kasutas raamat neid haarava süžee ehitamiseks ning kui meisterlikeks krimkadeks lugeda need, mille lõpp jääb meelde, siis usun, et "Pimedus" klassifitseerub ja see lahendus nii pea ei unune.

Satu Ramö “Hildur” jutustab lastekaitsele spetsialiseerunud islandi politseinikust, kelle argitööd segab sarimõrvar. Valisin selle krimka oma Islandi reisi esimeseks lugemiseks.

November 2019, Ísafjörður. 25 aastat tagasi kadusid koduteel jäljeltult kaks tüdrukut. Nende vanemast õest Hildurist sai politseinik, kelle südameasjaks on laste aitamine. Tema igapäeva vürtsitavad kadunud või ülekäte läinud teismelised, peretülid ning lahingud hooldusõiguste üle. Mõistagi lööb naine kaasa ka muude juhtumite juures ning määratakse uue kolleegi, Soomest tulnud praktikandi ülemuseks. Jakob ei jõua igapäevarutiini vajudagi, kui ilmneb midagi ootamatut - laviini alla mattunud majast ellujäänuid otsides leitakse laip, mille surm kuidagi loodusjõududega seotud pole.

“Hildur” sobib hästi esmatutvuseks Islandiga - põnev krimka sarimõrvariga, mis ei keskendu roimade jõhkrusele, vaid ühe saarenurga eluoludele ja kohalikele kommetele. Mina lugesin seda raamatut enda jaoks ideaalsel ajal. November ja Island - pihtas-põhjas. Paar tunnikest tuulises Reykjavikis jalutamist ja juba mõjuvad kõik ilma kirjedused hoopis teisiti. Lisaks tegelane, kes nii hoogsalt kampsunit koob, et paneb näpud sügelema ja tekitab kange isu lõngapoest üks roostekarva isend üles otsida, kuigi vaevalt mõned tunnid tagasi lõpetasid enda kudumiga. Ma ei ole mitte kunagi ühegi raamatuga niimoodi detaile endasse ahminud ja sedavõrd loo sisse läinud, et on tõesti tunne, nagu piiluks tegelastel üle õla. Isegi esimene õhtusöök oli “Hildurist” mõjutatud - kuna kirjeldus ajas isu peale, sõin oma elu kalleima, umbkaudu 20-eurose supi ja ei pidanud pettuma. Lisaks otsisime poest üles raamatus mainitud rohelises paberis jõulukoogi.

Hildur on selline Pipi-tüüpi iseseisev ja sõnakas naine, kes hobuse tõstmise asemel surfamas käib. Tuletan meelde, et endiselt on juttu Islandist ja novembrikuust. Lisaks on tal kuues meel, mis põhjustab halba enesetunnet enne iga halba sündmust. Kiirelt saab sümpaatseks ka Soomest saabunud nägus Jakob, kes märkab islandlaste muumiarmastust, ei lase nõmedal eksil end maha murda, vaid laseb teraapiaks varrastel käia. Põnevaid tegelasi on veel ja üldse haarab tegevus Läänefjordides endasse. Islandil ei lange tegelikult inimesi loogu nagu krimkades, seega rõõmustasin, et ometi leidsin ühe, kus politsei teeb argiselt masendavat ja üüratult tänuväärset tööd. Müsteerium keerleb siiski ümber sarimõrtsuka ja mõistagi ainult laipadest ei piisa, vaid neile on vaja juukseid suhu toppida. See teatraalsus tundus liiast, aga iseenesest oli lahendus huvitav ja õpetas midagi islandlaste kohta.

Kõrvalseisja pilk saadab kogu raamatut, tutvustades saart ja sealseid kombeid. Kui autor lõppsõnas seletab, kuidas ta üliõpilasena saabus, loksus kõik mu jaoks paika, kuna täpselt selliseid tähelepanekuid võib leida vahetusõpilaste kirjutistes. Näiteks pööratakse tähelepanu kiiruspiirangutele maanteel, jalgrataste talvisele hoiupaigale, iseloomulikule kõnepruugile, suvemajadele, kus talvel elada ei tohi. Toitu mainitakse samuti ohtralt - magusroog konservpirnidest ja aftereight šokolaadist, hõrgutavad supid, rupskivorst, kuivatatud kala, Hilduri lemmiksnäkk - kuivatatud mango. Tänavusel Iceland Noir festivalil (kust ma seda postitust kirjutan) tuli kohalike krimikirjanike mõtetest välja, et paljudel on sihiks välispublik ja nii pikivad tegelikult ka nemad oma teostesse ohtralt seletusi. Satu romaanide islandi versioonides tehti seevastu kõvasti reha, aga tuli ka midagi kohalikele lisada - täpsustavaid kohanimesid, sest igal kivil on nimi ja see on väga oliline.

Soovitan novembris Islandile lennates lennukilektüüriks! 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2025, Tome’i mõis, Dorseti rannik. Mõisa-nimeline hotell pakub pururikastele võimalust argipäeva rutiinist eemale tõmbuda. Uue asutuse kõik toad ja majakesed on juba kaugele ette broneeritud. Esimesed külalised naudivad kauneid vaateid, hõrku toitu ja efektseid pidusid. Avamisnädal tuleb tõesti unustamatu, aga mitte selline, nagu omanik kavandas. Esiteks pole kohalikud rahul, kuidas Mõis takistab neil ligipääsu metsa ja randa. Protesteeritakse valjuhäälselt ning ellu ärkab vana legend Öölindudest, kes piirkonnas omakohut mõistavad. Teiseks varjab avanädalale kogunenud seltskonnas nii mõnigi saladusi ja kõik vanad luukered kaevatakse välja.

"Pööriööpidu" näitab vaheldumisi hukule määratud hotelli säravaid avamispidustusi ning kurjakuulutavaid minevikusündmusi, kui uhke asutuse omanik Francesca oli teismeline, kes väikese algustähega mõisas suvitas, igavaid päevi igal võimalikul kombel vürtsitades. Foley suutis mu kujutlusvõime täiskäigul tööle panna, täites pea merevaadete, šikide hotellitubade, taamal mustendava metsa ja Hitchcockist inspireeritud süngevõitu piltidega. Raamatus leidub joovastavalt palju lahendust vajavaid küsimusi, varjatud identiteete ja motiive. Ka pusletükke on kirjanik lehtedele kamaluga visanud, aga nende kokku sobitamine pole kergete killast ülesanne. Ühest küljest tuleb nuputada, kes on kes, teisalt on tarvis ritta panna saatusliku õhtu sündmused.

Peenelt punutud saladustevõrku on maandunud paras posu tegelasi. Salapärane Bella mängis kunagises tragöödias rolli ja on tulnud kindla kavatsusega panna Francesca minevikuga silmitsi seisma. Hotelli töötajaskonda on end sahkerdanud mitu kohalikku, kel rikastega omad kanad kitkuda. Isegi omaniku abikaasat, andekat arhitekti Owenit seovad Tome'iga mälestused. Hoolimata vaatepunktide rohkusest hakkas lugu kiirelt jooksma ning mida selgemaks läks pilt, seda suuremaks läks hoog. Müsteerium on siin sama grandioosne kui uhke Mõis ise ja mul jäi nii mõnigi detail tähelepanuta, nii et lasin end lõpul rabada. "Pööriööpidu" on paras põnevik, mida palaval suvepäeval rannas või sumedal õhtul lõkke ääres lugeda. 

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Šilute. Ana pidutses sõpradega mahajäetud majas, kuid üks seltkonnast läks kaduma ja neiu mälestused õhtust on hägusad. Peol oli nii alkot kui ka narkot ning ettevõtmise muutis eriti põnevaks see, et hoone asus üleujutuste piirkonnas, olles teedest ära lõiganud, sest nagu Eestis on Leeduski viies aastaaeg, kui lumesulamisvesi jõed üle kallaste paisutab. Ana oli viimane, kes Demantėt nägi. Nad läksid süstadega sõitma ja hiljem leiti vaid üks neist. Ülejäänud kamp ei tea, et Ana on see sama Anika, keda nad eesotsas Demantėga lapsepõlves kiusasid.

"Süngete vete vaimud" räägib saatusliku peo järelkajast, Ana püüdlusest õhtut meenutada ning esile kerkivatest lapsepõlvemälestustest. Kius ja pinged perekonnas tekitavad tüdrukul meeleheitliku soovi alustada uuesti, olla keegi teine. Romaan näitab, mis juhtub, kui see soov saab reaalsuseks. Anal kuulub enese leidmise juurde nime vahetamine ja totaalne muutumine, nii et kui ta kunagisse kodulinna naaseb, ei tunne teda keegi ära ning ta saab oma kunagiste kiusajate sekka sulanduda. Neiul on selge, kuidas käituda, et olla "lahe", aga kas see teeb õnnelikuks?

Õelad väikesed tüdrukud meenutasid muidugi Atwoodi "Kassisilma", mida hiljuti lugesin. Mulle ei meeldinud "Süngete vete vaimude" juures, kui must-valge pilt maaliti loo antagonistist Deimantėst. Näiteks armukese oleksin raamatust välja jätnud.

Müsteeriumi võtab kokku küsimus tagakaanel: "Mis tegelikult selle öö sündmuste taga on – seletamatud müstilised jõud, narkootikumid või kättemaks?". Mind üllatas, kui palju saladusi niivõrd õhukesse noortekasse mahtus. Esiteks muidugi Ana, kes oma identiteeti varjab, aga kui neiule kildhaaval peoõhtu sündmused meenuma hakkavad, kaasneb igaühega midagi ootamatut. Lootsin algusest peale, et kõikidel variantel on loos roll, kuigi miski tekstis ei vihja üleloomulikele jõududele. Seda, kas nad tulevad mängu või mitte, ma muidugi ei reeda. Raamatu lõpp on igatahes selline, et tekkis tahtmine uuesti algusest alustada. Ma päris seda siiski ei teinud, aga mõne kohani lappasin küll tagasi ja lugesin üle.

Lisaks tahan mainida, et Leedu nimed andsid loole huvitava varjundi. Muidu võiks tegevus vabalt Eestis kuskil Soomaa kandis toimuda.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Jørn Lier Horst "Kuritahtlikkus" ja "Juhtum 1569" on mõlemad krimkad, kus uute sündmuste valguses tuleb uurida vanu toimikuid. Esimene on kurikavala sarimõrvari lugu, teises on esmapilgul ilmselge lahendusega juhtum, mille uurimisel tehti hirmpalju vigu. Peategelane William Wisting sai mulle sümpaatseks raamatuga "Katharina kood" ja Horsti järgmised raamatud ootasid juba ammu riiulis, millal ühe õige detektiivika isu tekib.

Tänapäev, Larviki vald, Norra. Neljandat aastat trellide taga istuv sarimõrvar Tom Kerr on viimaks valmis avaldama, kuhu ta peitis oma kolmanda ohvri, kuid ta tahab isiklikult teed juhatada. Politsei on valmis põgenemiskatseks ning kasutusele võtnud mitmed abinõud, kuid ometi kavaldab kurjategija nad üle ja pääseb putku. Arvatavasti on mängus tema algne abiline See Teine, keda varasemalt pole õnnestunud tabada. Muidugi jõuab kõik meediasse ja William Wistingul tuleb silmitsi seista faktiga, et naisi julmalt piinanud mõrtsuka põgenemine ja mitme politseiniku haavatasaamine jääb tema kraesse.

Tänapäev, Larviki ja Porsgrunni vallad, Norra. William Wisting ei saa isegi puhkust rahulikult veeta. Esiteks hoiab ta silma peal, kuidas edeneb kadunud kohaliku naise otsimine. Teiseks potsatab mehe postkasti napp kiri, mis viitab mingisugusele vanale juhtumile numbriga 1569. See ei jää ainsaks omataoliseks. Muidugi ei suuda politseinik uudishimust võitu saada ja otsib vanad toimikud üles. Tegu pole isegi lahendamata juhtumiga. 17-aastane neiu tapeti, kui ta töölt koju sõitis. Tema endine poiss-sõber mõisteti süüdi, kuna kõik asitõendid näitasid talle. Ometi avastab Wisting sügavamale kaevates, et üht-teist jäi uurimisel siiski tähelepanuta.

"Kuritahtlikkus" viib lugeja tüüpilise skandinaavia krimka pärusmaale, kus tegutsevad sarimõrvarid, kes oma ohvreid jubedalt piinavad. Romaan on tempokas, panused aina tõusevad ja pinge krudib. Muide, selle raamatu põhjal on tehtud sarja "Wisting" teine hooaeg! Kui sa lugesid mu postitust "Katharina koodist", tead, et esimese Wistingu romaani puhul mulle just meeldis, et seal ei olnud äärmuslikke mõrvu. Vanade tolmuste toimikute kallal askeldamine kutsub mind hoopis rohkem, mistõttu "Juhtum 1569" meeldis mulle kahest romaanist enam, kuigi ka seal on üks päris võigas surm, mis mind mitu päeva kummitas. Juba ammu olen aga täpselt sellise lõpuga lugu igatsenud. Ei tahakski väga rohkem midagi sisu kohta reeta. Üks Horsti krimka ootab mul veel riiulis maiuspalana lugemist.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatute eest!

2007-2020, London & Šotimaa. Amelie ja Adami abielu hakkab karidele jooksma. Naine töötab loomade varjupaigas, mees on kuulus stsenarist. Nõustaja arvab, et neile võiks kasuks tulla aja veetmine teises keskkonnas. Nagu tellitud, võidab naine loteriiga nädalalõpu Šotimaal. Nad ei tea, mida oodata ja leiavad eest ümberehitatud kabeli ja täieliku eraldatuse. Tihenev lumetorm ähvardab paari muust maailmast sootuks ära lõigata ning lisaks ei paista koht sugugi külalislahke. Kohe algusest peale tundub midagi viltu olevat, kuid kes on selle taga - Amelie, Adam või keegi kolmas?

Romaan on kokku kirjutatud prosopagnoosiast ehk näopimedusest, stsenaristi püüdlustest karjääriredelil, möödunud abieluaastate kirjadesse talletamisest ja kabelis lahti rulluvast lõppmängust. Alice Feeney ei raiska aega ja annab kohe mõista, et tema tegelased on valelikud ja varjavad teineteise eest nii mõndagi. Tõele heidavad valgust vahelduvad vaatepunktid ning naiselt mehele pulma aastapäevadel kirjutatud kirjad, mis paljastavad, kuidas Adam aina rohkem tööle pühendub. Mulle polnud ükski tegelane sümpaatne. Midagi on nende abielus ikka väga valesti, sest mõlemal käib peast läbi mõte, et nädalalõpu elab üle vaid üks. Ootasin seega lugedes kogu aeg, millal tuleb pauk, kuid ka lugejat hoitakse kaua teadmatuses. Vahepeal oli lausa tunne - no kaua võib.

Õigetele detailidele tähelepanu pöörates kahtlustasin mõnda asja varakult ja väga mõnus oli tõdeda, et mul oli õigus, kui lõpus paljastuste trall lahti läks. Jahmatavaid käänakuid jagus. Ja kui tundus, et kõik on läbi, oli tegelastel veel oma lõppsõna öelda ja kõik ei olegi enam nii selge. Lõpplahendus on uhke, aga kogu plaan, mis paljastus, tundus mulle üsna kipakas. Kui tegelased oleks natuke teistmoodi käitunud, poleks see läbi läinud. Lisaks ei saa ma aru, miks nad ei alustanud lukus uste lahti murdmisest, kohe kui tundus, et kabeliga on midagi mäda. See ei ole esimene põnevik, kus ma seda viga kohtan. 

Kõige rohkem meeldis mulle romaanis loodud atmosfäär. Põnevuskirjanikud kohe armastavad lumetorme oma tegelaste muust maailmast ära lõikamiseks. Mul oli see üksik kabel nii hästi silme ees. Muidugi ei tööta telefonid, muidugi läheb elekter ära ja muidugi jääb keegi pimedasse keldrisse lõksu. Kusjuures, ainuke koht, mis mind hirmutas, oli sahver tööriistade ja hiigelsuure külmikuga. Teine paeluv aspekt oli mehe prosopagnoosia. Ta on võimetu inimeste nägusid eristama ja võrdleb neid tihti van Gogh keerlevate maalidega. Ma küll ei saanud aru, miks ta ei tundnud inimesi ära nende firmariietuse järgi, aga las see jääb.

Soovitan, kui sind haaravad põnevikud, mille põhiküsimuseks on, kui hästi abikaasad üksteist tunnevad.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Cluny - Santiago de Compostela. Martin ja Zoe alustavad mõnepäevase vahega Clunyst Prantsusmaalt Santiago poole kõndimist. Nende tutvus algab õige konarlikult, aga justkui saatuse kiuste juhtuvad mees ja naine teel üha uuesti kokku. Neil on erinevad põhjused teele asumiseks, Martinil praktiline, Zoel hingeline, kuid kumbki pole retke kuigi pikalt ette planeerinud. Zoe soetab kogu varustuse lausa käigu pealt. Mida lähemale jõuab Santiago, seda rohkem tutvutakse teiste ränduritega, on nii põgusaid kohtumisi kui tihedaid trehvamisi. Pikal jalutuskäigul täituvad eesmärgid ja tärkavad uued.

Muidugi tuleb sellest postitusest üks suur mu enda kogemuse ja raamatus kujutatu võrdlus. Mina alustasin Portost ja kõndisin 13 päeva ehk veidi üle 300 kilomeetri. "Sammhaaval edasi" alustab Clunyst, kust on Hispaania piirini kõvasti rohkem kui kõige populaarsema Camino raja ehk 769-kilomeetrise prantsuse tee alguspunktist Santiagosse. Martin ja Zoe käivad mitu kuud ja nende täpsed numbrid leiad postituse pealkirjast. Kui lühidalt kokku võtta, siis: "It's different". Nii kuulsime rajal igalt palverändurilt, kes juba mitmendat korda Santiago poole kõndis. Iga rada on erinev. Iga palverännak on erinev.

Tuttav oli igapäevane rutiin - kõndimine, majutuse otsimine, õhtusöök. Neist kõigist saad raamatust mõnuga lugeda. Sarnaselt meile (Portuguese Litoral-Central-Spiritual) ei püsi ka peategelased ühel traditsioonilisel rajal, vaid hüppavad ühelt teisele. Eriti hästi tabab "Sammhaaval edasi" seda, kui erinevad on teel olevad inimesed. Ühed käivad lühikesi juppe, teised pikemaid, mõned saadavad kotid taksoga majutusest majutusse, osad hüppavad ka ise auto peale. Kes tahab üksinda oma mõtteid mõlgutada, kes naudib õhtul pidutsemist. On võimalik kõik ette planeerida ja majutused broneerida, aga võib ka jooksvalt vaadata, kuhu jalad kannavad. Kaetud saavad erinevad majutusvõimalused: hotellid, privaattoad, narivooditega albergued ja ka mõne kohaliku lahkuse ära kasutamine, et tasuta tema kodus ööbida.

Kõige rohkem meeldis mulle, et romaanis ei ole ülepaisutatud draamat. See on ideaalne näide, kuidas kirjutada argisest elust, nii et ei hakka igav. Palverännu igapäev, lahendatakse elumuresid, aga leidub ka muhedat nalja ja tibake maagiat. Santiago teel on ütlus "camino provides" ehk rännak annab sulle seda, mida vajad, nii vaimselt kui vahel ka füüsiliselt. Kuigi fraasi raamatust läbi ei käi, näeb selle võlujõudu. Rahahädas Zoe saab tasuta seljakoti ja seda mitte üks ega kaks vaid lausa kolm korda! Samal ajal on ta valmis kulutama sadu eurosid iidsele kaelaehtele. Ka Martinil on oma maagilised hetked.

Châtellerault, kus hetkel peatun, asub otse palveteel ja kui oskad vaadata, näeb igal pool Santiago poole juhatavaid merekarpe. Vastupidiselt ülerahvastatud Prantsuse Teele on siin palverändureid väga vähe. Olen kolme nädala jooksul ainult kolme näinud. Ma täitsa mõtlen sellele, kui huvitav võiks olla siin kõndida, aga mul ei ole kuskilt mitut kuud võtta, et läbida üle tuhande kilomeetri. Eks näis, mis tuleviku Mariann ette võtab. Ühe Caminoga ma kindlasti ei piirdu.

Soovitan kõigepealt neile, kes on ise jaakobiteed käinud, seejärel neile, kes mõtlevad sellele ja viimaks neile, kes teest midagi ei tea!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

"Kildudeks" võtab fookusesse selle, kui kõrilõikajalik on tippsport, tulvil suuri riske ja ebaausaid võtteid. Raamatus on ka paras inimsuhete segapundar, palju keerulisem kui harilik armukolmnurk. Kolmandaks kihiks on müsteerium - mis juhtus Saskiaga? Selliseid saatanlikke tüdrukuid nagu tema, kellele meeldib piire kompida ja inimestega mängida, olen raamatutes varemgi kohanud. Milla vaatepunkt maalib neiust üsna vastiku pildi, nii et tõesti on võimalik igaüht kahtlustada.

Kõigi nende teemade lahendamiseks on vaja appi võtta kaks ajaliini. Mõlemad olid põnevad, kuigi veidi rohkem paelus mind mineviku rivaalitsemine ja ohtlikud mängud. Allie Reynolds on ise ka tipptasemel lumelauda sõitnud, mis kandub ilusti raamatusse. Mina ei tea sellest alast mitte mõhkugi, aga sportlaste pingetest lugedes meenus kohe iluvõimlemist kajastav põnevik "Sa saad mind tundma". Olevikus on teistlaadi närvikõdi, kui tegelased üritavad aru saada, mis toimub. Autor kasutab suusakuurorti eraldatust loo huvides suurepäraselt ära. Lumine eraldatud ja kasvav ärevus olid nii sarnased Ruth Ware'i põnevikuga "Üks teise järel", et kohati tundsin, nagu oleksin seda lugu juba lugenud.

Ma ei mäleta ühtki teist põnevikku, kus ma iga loopöörde ära olen arvanud. Teiste arvamusi lugedes tundub, et raamat ei olnud äärmiselt etteaimatav, vaid lugu jälgis ilmselt lihtsalt minu loogikat. Kui püss on laval, peab sellest ju millalgi pauku ka tulema. Olin algusest peale kindel ka selles, kes niite tõmbab. Sellest hoolimata oli nauditav lugemine, kuna see pakkus mõnu, et kõik täpselt nii läks, nagu arvasin. Ainuke asi, mida ma ära ei arvanud, oli motiiv. Lõpp oli ühest küljest vaimustav, teisest debüütautorilikult muinasjutuline. See me-pole-kümme-aastat-sõnagi-vahetanud-aga-ma-armastan-sind-ikka pani silmi pööritama.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Šotimaa ja Ile de Re. Anna on seljatanud oma sünge mineviku, millest tema abikaasa midagi ei tea. Tema hoolikalt üles ehitatud uus elu kukub aga kolinal kokku, kui mees koos naise parima sõbrannaga jalga laseb, võttes kaasa ka nende kaks tütart. Nagu alati, kui tumedad mõtted kimbutavad, paneb Anna mängima mõne sünge taskuhäälingu. "Surm ja Dana" jutustab üpris värskest müsteeriumist ühe uppunud purjeka ümber: jõukas mees, kaks täisealist last, uhke pidusöök, sadamast öö varjus lahkumine ja keset merd uppumine. Juhtumit uuriti põgusalt ja vastuoluliste tõendite kiuste saadeti endine laevakokk trellide taha. Anna imestuseks kõlavad taskuhäälingus talle tuttavad nimed, nimed tema enda minevikust, mistõttu tekib naisel tugev tung õiglus jalule seada.

"Kinnisidee" oli täielik üllatus. Ootasin tüüpilist põnevikku, aga raamat eristub selgelt, kuigi algas enam-vähem täpselt samamoodi kui hiljuti loetud Rosie Walshi romaan "Minu elu armastus", tutvustades naist, kelle abikaasa ei tea tema minevikust mitte tuhkagi, isegi mitte kallima päris nime. Kaks raamatut ei saaks aga rohkem erinevad olla. "Kinnisidee" peategelane Anna on üksinda jutustaja rollis ja teeb seda ülidramaatiliselt. Raamatu esimesest poolest leiab katkeid taskuhäälingust ja harilikku amatööri nuhkimist, aga teine pool kisub üle võlli. Mingil hetkel viskasid lõputud lood isehakanud detektiividest üle, aga sellise nurga alt, kus kuritegu uuriv algaja süžee absurdseks muudab, loeksin suurima heameelega veel. Mind rabas raamatu vaimukus. Anna tegutsemine on ootamatusi täis, kihte koorub nii tema minevikult kui ka Danat ümbritsevalt müsteeriumilt. Loopöörete usutavusega ei ole siin miskit pistmist. Kui peategelane on nii jabur, siis ei häiri üle võlli paljastused sugugi. See läheb ilmselt sellesse kategooriasse, et see oli nii halb, et see oli hea. 

Kui sulle meeldivad absurdi kiskuvad põnevikud, siis soovitan ägedat seriaali "Only Murders in the Building", mida USA reisil vaatasime (Saadaval Disney+is). Ühes luksuslikus Manhattani korterelamus sureb mees ning kolm majaelanikku, keda ühendab armastus krimi-taskuhäälingute vastu, arvavad, et see on mõrv ja hakkavad asja omal käel uurima, tehes sellest oma taskuhäälingu. Teiseks tuli meelde Netflixi "The Woman in the House Across the Street from the Girl in the Window", kuna "Kinnisidee" kulges täpselt samal noodil, parajalt üle võlli.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

"Arulagedad asjad" on armastusromaan, aga mitte tüüpiline kerge ajaviiteromaan, vaid midagi teistsugust. Vahepeal tuleb ülidramaatiliste ameerika romaanide vahele lugeda midagi sellist põhjamaiselt tuima. Teos meenutas mulle tegelikult rohkem kellegi blogi või naisteajakirja kolumni. Soomlannast minategelane annab endast parima, et oma elu ja suhet kirjeldada. Tema tähelepanekud on kohati üsna teravad. Küll talle ei meeldinud, kuidas mees tegi üht asja või mees tegi teist asja, aga lõpuks pühendus naine ikkagi mehele, kuigi ei suutnud elada Hispaanias ja kadus kuudeks Soome. Romaanis ei ole suuri tõuse ja mõõnasid, vaid palju vaiksem ja argisem kulgemine, kus igapäevakirjeldused järgnevad igapäevakirjeldustele. Saara Turunen suudab hästi tabada need väikesed asjad, millest elu koosneb.

Nagu armastusromaani puhul ikka, on põhiteemaks katsumused, mida armastus peab ületama, kui põrkuvad tasane soome meel ja keevaverelised hispaanlased. See suhe ei ole traditsiooniline ja seab norme kahtluse alla. Soomlannal ja hispaanlasel on kaugsuhe, pole ühist kodu ega lapsi. Nad ei kammitse end sellega, et olles paar, tuleks koos elada. Jutuks tulevad ka töö, lapsed ja surm.

Blogilugemise tunde tekitas veel rohkem see, et tegelastel pole nimesid, on ametid ja rollid, näiteks isa vend, üürileandja ema jne. Jäi mulje, et jutustaja tahab rääkida lugu, aga ei soovi täpsustada, kellega see juhtus, kes on tegelased. Kes teab, see teab, kes ei tea, võib lihtsalt uudishimulik olla ja proovida oma detektiivitööd teha. Nimedeta formaat töötas üllatavalt hästi. Lühikesed kirjeldused mõjusid värvikalt ja tegelasi oli lihtsam meeles pidada võrreldes sellega, kui oleks olnud hunnik võõrapäraseid nimesid.

Ma ei olnud sellest raamatust väga vaimustuses. Kõik jäi kuidagi kaugeks. Soomlanna eluvalikud olid kummalised, eriti lõpu poole. Olen enam kui kindel, et paljudele võiks see raamat aga väga meeldida. Soovitan, kui sulle meeldivad moodsad armastusromaanid, sellised rahulikumad, kus üks draama teist taga ei aja!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Lizzy Dent “Suvetöö” valisin lugemiseks, kuna tahtsin midagi suvist ja kerget. Šotimaast on pealegi alati tore lugeda.

Birdy on varemgi teeselnud, et on Heather, tema parim sõbranna, noor ja tunnustatud sommeljee. Ta on käinud  naise nime alt veiniüritustel, kuhu too ise ei viitsinud minna. Šotimaa suvetöö tundus sama teema. Mis see kuskil maakolkas veinide soovitamine ikka on. Aga seekord Heather ei tea, et Birdy teda teeskleb.

Head veini pole mõtet loota, kui sa ei võta aega taime kasvatada, teda hooldada ja armastada.

Raamatud, mille süžee põhineb mingil suurel pettusel või valel teevad mind alati veidi ärevaks. On ju teada, et mingil hetkel tuleb tõde ilmsiks ja peategelane on suure supi sees. Pinge aina kruvis, aga “Suvetöö” pakkus jahmatavalt vähe draamat. Lõpus ootas küll üks  üllatus. Imestasin, kui kaua Birdy paljastamiseks aega kulus ja kui lihtsalt ta pääses. Ma olen veinimaailmas täielik võhik, aga eksperdi teesklemine ei ole kindlasti nii lihtne, isegi kuskil Šoti maakolkas.

Kuigi Birdy oli petis, oli sommeljeetööst huvitav lugeda. Romaanis on parajalt vaheldust, ei lähe üksluiseks, kuidas naine aina veinisoovitusega puusse paneb ja end naljaga välja vabandab. Tal on paar suuremat katsumust ja lisaks on loos arengut ja muidugi suveromanss, õigemini armukolmnurk. Minu suureks rõõmuks ei olnud Šotimaa vaid isutekitaja tagakaanel, vaid Birdy jõuab ka loodusesse ning Skye saarele, nii et maaliline autosõit ja Portree värvilised majad olid mul kenasti silme ees.

“Suvetöö” on mõnus suvine ajaviiteromaan, milles oma sõbrannat teesklev Birdy avastab end ja armastust. Suur vale tekitab parajalt pinget ja taustaks olev Šotimaa kauneid kujutluspilte. Kartsin suuremat draamat, aga kulminatsioon oli pigem rahulik ja lõpplahendus  naiivsevõitu. Soovitan kergeks lugemiseks!

Lucy Foley "Korter Pariisis" jäi mulle silma, kuna selle kirjaniku varasemaid raamatuid on palju kiidetud ning mulle väga meeldis Riley Sageri "Lukusta kõik uksed", mis ühe New Yorki kortermaja saladustest rääkis. Olin põnevil, mis müsteeriume peidab Pariis.

Jess pole kunagi välismaal käinud, aga kui tal Brightonis jalgealune kuumaks muutub, sõidab naine Pariisi, kus vend on valmis teda hädapärast võõrustama. Kuigi Ben lubas õe saabumiseni üleval olla, ei vasta ta enam kõnedele ega uksekellale, kui too kohale jõuab. Jess on osav ja tal õnnestub siiski korterisse sisse saada, aga venna asemel tervitab teda üksnes kass. Kui esmalt köida tähelepanu, kui uhke on korter, siis peagi jääb silma, et kummalisel kombel on Ben lahkudes jope ja dokumendid maha jätnud. Õde ei jäta asja sinnapaika ning asub uurima, kuhu mees kadunud on. Ülejäänud kortermaja elanikud ei taha naisele kuidagi abiks olla ja nii süveneb üha veendumus, et temaga on midagi kohutavat juhtunud.

"Korter Pariisis" on korralik tänapäevane põnevik, kus on nii mõnigi üllatus ja majatäis tegelasi, keda kahtlustada. Selles raamatus ei olnud midagi erakordselt meeldejäävat ega midagi ärritavalt mõistusevastast. Kui mõni kirjanik suudab ka tegevuspaiga tegelasena ellu äratada, siis Foley oma Pariisi kortermajale hinge anda ei suuda. Tundsin väga puudust majaplaanist. Isegi sellest ei saanud aru, mis pidi U-kujuline hoone tänava suhtes paikneb, rääkimata korterite asetustest. Minu loogikale käis kõige rohkem vastu aga see, kuidas majas peituva salakäigu potentsiaali ära ei kasutatud. Peategelane leiab selle varakult, aga siis justkui unustab?

Ebaloogilisi detaile oli veel, aga rohkem jäid meelde ägedad loopöörded, mida ma ei suutnud ette näha. Eriti rabas mind see, kuidas tegelased omavahel seotud olid ning samuti lõpp. Mulle meeldis, et lahendust ei võetud õhust, vaid kõik oluline oli läbi loo laiali puistatud. Tabasin mitut olulist detaili, aga ei osanud neid kokku viia. Igatahes kirjaniku stiil täitsa istus, nii et võib vast millalgi "Jahiseltskonna" ja "Kutsutud külalised" ka ette võtta.

Karen M. McManus "Nõod" tekitas mus elevust. See on mu neljas raamat kirjanikult ja eelmised on mulle meeldinud. Mis on parem, kui teismeliste draama? Muidugi rikaste teismeliste draama.

Kõik Gull Cove'i saarel teavad Storyde perekonda. Suguvõsa on jõukas ja omab palju kinnisvara, aga lisaks sellele on nendega seotud suur müsteerium. Mildred Story katkestas päevapealt suhted kõigi oma nelja lapsega, jagamata ainsatki seletust. Üle kahekümne aasta on möödunud. Lapsed on suureks saanud ja kolmel neist on endal lapsed. Nõod Milly, Aubrey ja Jonah, kes on vaid paar korda kohtunud, saavad kõik äkitselt vanaemalt kutse Gull Cove'i, et töötada sel suvel tema kuurortis. Nad ei ole vaimustuses, aga igaühel on põhjus, miks minna. Kui nad kohale jõuavad, selgub, et vanaema ise ei tea kutsest midagi.

Esmalt - nagu ikka, siis sisureetev tekst on valges kirjas, kui tahad lugeda, siis tõmba see kursoriga aktiivseks.

Varem olen kirjanikult lugenud "Üks meist valetab", "Üks meist on järgmine" ja "Kaks suudavad saladust hoida". "Nõod" erineb neist, kuna selle tegevus ei toimu koolis, vaid suvel. Tegelasteks on ikka teismelised - Milly, Aubrey ja Jonah, ning lisaks Milly ema Allison, kelle nooruspõlve pilgu saab heita. Kõigil, absoluutselt kõigil on saladused ja peidetud motiivid, mis üksteise järel välja hakkavad kooruma, kui sugulased üksteist tundma õpivad. Ainuke asi, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, oli ma-tahan-sind-esimesest-silmapilgust armulugu. 

Varasemalt loetud McManuse raamatuid meenutasid ainult viimase piirini kruditud loopöörded. Rohkem tõi teos mulle meelde romaani "Me olime valetajad" - väärikas suguvõsa, noortepunt, suvi (era)saarel, valed ja saladused. Tegin veel omaette nalja, et raudselt lõpeb maja mahapõlemisega. See suvine õhkkond oli väga mõnus ja midagi on säärastes rohke rahaga seotud perekonnadraamades, et neid on alati huvitav lugeda.

Noorte põnevike juures meeldib mulle kõige rohkem see, et neis on mõnusalt müstilisust, aga ei ole tükeldatud laipu ja muid rõvedusi. Oli pöördeid, mida nägin tulemas, aga ka selliseid, mis lõid pahviks. Märgid olid ju olemas, aga ometi tabas lõpplahendus mind ootamatult. See sobis hästi looga kokku, aga teisest küljest ei taha ma kuidagi uskuda, et sellist saladust nii kaua võimalik hoida on. Ma ei olnud üldse valmis selleks, et suvise seikluse lõpp on nii nukker. No mõtle, sa oled aastaid oodanud, et saaksid oma emaga ära leppida ja siis tuleb välja, et ta on juba aastaid surnud olnud.

Detsembri algul ootas mind välisreis - kruiis Ahvenamaale, seega oli ainuõige valik kohe kuu alguses võtta ette raamat, mille tegevus just seal saarestikus toimub - Sally Salminen "Katrina". See on Soome kirjanduse meistriteos (millest ma enne midagi kuulnud ei olnud, kui see ilmuvate raamatute nimekirja ilmus), kuigi romaan on ka varem eesti keeles välja antud. Enne raamatu sisu kallale asumist pean lihtsalt ütlema, et kujundus on küll raamatule õnnetuseks. No kohe üldse ei kutsu lugema. Lugu ise pakkus suurepärast elamust ja raamat läheb lemmikute hulka!

Katrina on ilus ja tugev Pohjanmaa neiu. Tema südame võidab noor meremees Ahvenamaalt, kes võlub teda juttudega sealsest uhkest elust, nisupõldudest ja õunapuudest. Kuna Johani laev on kohe-kohe lahkumas, pannakse noored kähku paari ning naine suundubki Ahvenamaale. Kohale jõudes purunevad tema unistused, sest selgub, et Johan kaldub liialdama ja on oma hea elujärje kokku luuletanud. Mehe suur häärber on vilets torpariosmik kõrgel kaljulaval. Johanist tema luiskelugude tõttu külas lugu ei peeta ja ka Katrina vastu ollakse vaenulikud. Naine peab toime tulema äärmises vaesuses, töötades küla kaptenite majapidamistes. Enamiku ajast on ta pealegi üksi, sest mees on merel. Katrina on aga kange naine ja saab rasketes oludes hakkama. Ta õpib Johanit armastama, kasvatab nende lapsi ja võitleb välja lugupidamise.

"Katrina" on romaan ühe naise, Katrina sattumisest Ahvenamaale ja kõigist raskustest, mis tal tuleb ületada enne manalateele minekut. Tavaliselt ma selliseid raamatuid ei loe, sest need kipuvad venima. See oli aga palju parem, kui oskasin oodata! Kordagi ei hakanud igav, kuigi enamik raamatust kirjeldab argielu - ränka füüsilist tööd, vaesuses elamist, sünde ja surmi.

Tegevus toimub kuskil eelmise sajandi alguses ja üks romaani võlusid on ajastu kirjeldused. Paeluv oli lugeda, milline elu oli saarestikus. Kaptenitel olid kõik, need rikkused, millega Johan kelkis, ja alamatel polnud midagi peale töörügamise. Kui mehed merd seilasid, jäi kogu koorem kodus olevate naiste õlule. Päris kogu aeg ka tööd ei tehtud. Kui pidutseti, siis korralikult. Kui mõne kapteni peres oli pulm, sai sellest kogu küla osa ja tähistati mitu päeva. Aga aeg läks edasi ja see traditsioon kadus.

Ahvenamaale jõudes oli mul umbes kolmandik loetud. Viibisin Mariehamnis küll õige lühikest aega, aga see aitas hiljem hästi ette kujutada Katrina elu Kaljuotsal, kuna ilm oli niivõrd külm. Nägime uhkeid häärbereid, kapteniperede rahastatud kirikut, laiu teid, sadamaid ja käisime ka paari kõrgema künka otsas, kus olid vaid kivid ja puud. Muidugi ei elanud Katrina pealinnas, vaid väiksema saarekese peal, aga umbes selline vaade võis seal olla. Ahvenamaa looduse ilu osas oli igatahes Johanil õigus.