Kui mõni aasta tagasi düstoopiad oma populaarsuse tipus  olid (#näljamängud #lahkulööja), siis olin ma üsna veendunud, et pean neid kõiki lugema. Jevgeni Zamjatin "Meie" oli mu huviorbiidis alates kirjandustunnist, mil sellest esimest korda kuulsin. Õpetajal oli küll halb komme enamik raamatu sisust ära rääkida, aga tahtsin siiski ise ka lugeda. Seda raamatut aga kohalikus raamatukogus ei olnud, nii jäi see meelde kättesaamatu teosena, mis omakorda mu huvi veelgi kasvatas. Kui nägin, et teos "Keelatud klassika" sarjas uuesti välja antakse, olin väga põnevil ja kui ta mulle koju jõudis, hakkasin üsna kohe lugema.

26. sajand. D-503, integraali arhitekt, talletab konspektidena Ühtse Riigi ilu ja vägevust, et seda levitada kõikjal ilmaruumis, kuhu tema ehitatud kosmoselaev jõuab. Mehe ühiskonnas peitub õnn matemaatikas, loogikas ja ühtsuses. Ei ole mind ega sind, on meie. Kõik on täpselt välja arvutatud ja paika pandud. Igal mutrikesel on koht suures masinavärgis. Päevad mööduvad ühes taktis, vaid 2 tundi oma ajast tuleb ise planeerida. Inimestest on saanud numerused, keda eristatakse tähtede ja numbrite kombinatsioonide alusel, sest nimed oleks liiga fantaasiarohked ja fantaasia on kõige kurja juur, õudne haigus, mis tuleks inimkonnast välja ravida. Nende ühiskonda ei sobi ka loodus, mis on tõrjutud linnast välja, lukustatud müüri taha. D-503 kirjeldab päevikus Ühtse Riigi ideid ja oma igapäevaelu, aga seda hakkavad häirima ihad ja kõhklused, mis tekivad, kui ta ellu saabub salapärane naine I-330.

Mind huvitas väga raamatu kontseptsioon, kus kõike üritati matemaatika abil seletada ja see, mis mudelisse ei mahtunud, nagu loodus, armastus või fantaasia, üritati ühiskonnast välja lõigata. Paraku jäid ideed huvitavamaks kui teostus. Düstoopiale omaselt on teose sisuks, kuidas peategelane saab aru, et ühiskond, mida ta aastaid on idealiseerinud, ei olegi veatu. Mees kistakse revolutsiooni, kuid ta ei ole selle vajalikkuses veendunud ja lisaks ei usaldata talle eriti midagi. D-503 satub sellest väga segadusse ja tema segadus kandus läbi lehtede ka minuni. Vahepeal oli väga raske aru saada, mis toimub. Ühekorraga sündis hästi palju, aga samas mitte midagi. Põhiline tegevus jääb lehtedest väljaspoole ja lugeda saab hoopis kahevahel oleva mehe mõtetest, kes ennast integraalide ja tuletiste abil väljendada püüab..

Antiutoopia kirjeldamise kõrval jäi mulle kõige olulisema teemana silma õnne poole püüdlemine. Sellest on kirjutatud väga palju raamatuid. "Meie" lahendab probleemi nii, et ideaalses ühiskonnas on kõik ühesugune, puudub individuaalsus ja kõik ongi õnnelikud. Peategelane mainib küll korduvalt, kuidas teda häirivad oma käed, mis olid palju karvasemad kui teistel. Mulle meenutasid Ühtse Riigi elanikud küll rohkem masinaid kui inimesi, eriti pärast fantaasia eemaldamist.

Mulle väga meeldis nimede taandamine numbritele ja tähtedele, aga see ei teinud lugemist lihtsaks. Peategelased D-503 ja I-330 ja O-90 püsisid meeles, aga kõrvaltegelased tekitasid minus segadust. Ma ei ajanud neid otseselt omavahel sassi, vaid mulle jäi kohati mulje, et tegelasi on rohkem, kui neid tegelikult oli. Näiteks S ja paberõhuke arst, kelle kohta kord arvasin, et nad on üks ja sama isik, siis jälle, et nad on kaks erinevat tegelast.

Tahtsin veel lisada, et alles pildistamise ajal panin tähele, et kaanele on selline font valitud, et E-d meenutavad kangesti 3-sid, nii et "Meie"-st saab "M313". Geniaalne! Tervel "Keelatud klassika" sarjal on muidugi niigi super kujundus.

Viimasel ajal ma enam nii massiliselt düstoopiaid ei ole lugenud ja vanad muljed on juba hakanud kustuma, seega on mul praegu keeruline seda romaani võrrelda teiste klassikutega, nagu "1984" või "Hea uus ilm". Lugesin neid nii ammu, et pole neid elamusi ka blogis kajastanud. Küll olen kirjutanud mõnest hilisemast.

Veel düstoopiaid:

• Christina Dalcher "Vox"
• Katrina Kalda "Maa, kus puudel pole varju"
• Jack London "Raudne kand"
• Dave Eggers "The Circle"
• Kazuo Ishiguro "Ära lase mul minna"

Kui lugemise väljakutset eest vedada, siis eeldaks, et võiks ise ka kaasa lüüa. Iga kuu võtsin hoogu, aga alles viimase kuu viimasel päeval sain hakkama. #kikael2021 väljakutse 12. teema ehk keelatud raamat - D.H. Lawrence "Lady Chatterley armuke" tekitas kõmu sündsustunde tõttu ja jõudis seetõttu kohtusegi. Kolm süüdistust olen välja toonud ka postituse pealkirjas - abielurikkumine, pornograafia, obstsöönne sõnavara. Minust oli see teos küll kuidagi täiesti mööda läinud. Ei mäleta, et sellest enne ilmumist midagi kuulnud oleksin.

Constance "Connie" Reidist saab Lady Chatterley, kui ta abiellub Cliffordiga. Mees suundub üsna pea sõtta ja naaseb alakehast halvatuna. Abikaasa kaugeneb naisest ka emotsonaalselt ning muutub Conniele vastumeelseks. Ka Chatterley suguvõsa häärber Wragby muserdab teda. Naisel on mitu armukest, kuid ta pole ikka õnnelik, kuni tutvub lähemalt nende metsniku Mellorsiga ja tema enda armukeseks võtab. Mees õpetab talle, et armastuses on kehaline pool sama oluline kui hingeline.

"Lady Chatterley armuke" kippus mul venima, eriti vaevaliselt läks esimene pool. Eeldasin keelatud raamatust sisututvustuse tõttu, et raamat keerlebki ainult seksi ja abielurikkumise ümber, aga alguses ei toimu eriti midagi. Ei paistanud ka midagi sündsusetut, mida oleks tsenseerida tahtnud. Vahepeal tegin pausi ja lugesin läbi "Armastus jõuluturult". Kummalisel kombel oli mõlemal raamatul sama nimega peategelane - Connie.

Kuna ükski tegelane mind ei kõnetanud, proovisin rohkem tähelepanu pöörata muudele detailidele - kõrgklassi igapäevaelule, Inglismaa loodusele, söekaevandamise hingitsemisele. Sain juba peaaegu raamatuga samale lainele, aga siis jõudsin afäärini. Selle suhte algust ei saa kuidagi normaalseks pidada. Kirjeldus meenutas kangesti vägistamist. Naine küll omapoolset huvi välja ei näidanud, vaid lasi lihtsalt mehel teha, mis tahtis. Õigupoolest enamiku raamatust Connie lihtsalt oli ja midagi toimus.  Tunnetest tuli juttu palju hiljem ja siis sain juba aru, miks see teos nii skandaalne omal ajal oli. Seksi üle arutlemine on raamatu huvitavaim osa. Connie nimetab seda algul tüütuks kohustuseks, mis ilmselt peagi evolutsiooniga kaob. Hiljem hakkab ta seda nautima.

Mulle meelepäraseks see raamat ei meeldinud, aga lõpu poole nautisin rohkem vestlusi, mis Conniel ja Mellorsil omavahel olid. Üks huvitav arutelu oli raha üle: kuidas inimesed ei oska elada, vaid selle asemel teenivad ja kulutavad raha. Kui nad oskaksid elada, saaks nad palju vähema rahaga hakkama. Enamiku ajast ei tundunud küll ükski asi loomulik, mis neil suust välja tuli. Ma ei tea, kas tõesti inimesed rääkisid nii. Tõlge oli igatahes priima. Mulle meeldis, kuidas Mellorsi sõnu rahvapärasemaks oli muudetud.

Ajastu hõngu on tekstis tugevalt tunda. Mitmed detailid, millele palju tähelepanu pööratakse tunduvad hetkel tühised. Kui Connie lõpuks oma afäärist õele ja isale räägib, siis mõlemat šokeerib ainult see, et tema armuke on alamast klassist. Kõrgklassi ja tööliste võrdlemine ongi üks olulisemaid teemasid. Connie on ju ikkagi leedi ja Mellors lihtne tööline. Seda ilmestab seegi, et mehest rääkides kasutatakse perekonnanime. Vahepeal ma isegi ei mäletanud, mis ta eesnimi oli. 

Kõige veidram osa raamatust oli lõpuosa, kus lord Chatterley mingiks veidraks lapsmeheks muutub.

"Lady Chatterley armuke" on olnud sündsustunnet riivavate teemade tõttu mitmel pool maailmas keelatud. Peategelane Lady Chatterley tunneb end halvatud abikaasa kõrval üksildasena ja leiab mehe, kes talle naudingut valmistab - metsavaht Mellorsi. Romaan annab hästi aimu ajastust, milles tegevus toimub ja rõhk on hoopis teiste nurkade peal, kui tänapäevastel teostel. Mul kippus teos venima, tegevusel läks kaua aega, et käima minna ja lisaks ei läinud mulle ühegi tegelase käekäik korda. Peategelane oli äärmiselt passiivne ja armastus tundus pealesurutud, mitte loomulik. Lõpu poole oli mitmeid huvitavaid arutelusid seksi ja  klassivahe üle. Eeldasin veel, et kogu see afäär lõpeb suurema pauguga, aga lõpp on maru rahulik.