Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Nagu juba "Minu Muhumaa" arvustuses kirjutasin, siis sütitas see raamat huvi Katrin Pautsi ja tema käekäigu vastu ning sai kohe ka "Minu Praha" käsile võetud. 

2020, Praha. Katrin Pauts kandideeris juba eelmisel aastal loomeresidentuuri kohale Prahas, kuid teda ei saatnud siis edu. Teisel katsel võetakse avaldus vastu ja naine vurab jaanuarikuise soojalainega oma lemmiklinna. Uhke korter Kafka majas asendub küll näotu airbnb-ga, aga kes see tasuta reisi üle ikka kurdab? Pauts leiab ikka midagi kirumisväärset. Eriti jääb talle hambusse kanadalanna, kes temaga samal ajal Prahas resideerub.

"Minu Muhumaa" valmistas mind hästi ette Pautsi stiiliks. Ta ütleb kõik otse välja, midagi häbenemata ja valab veel kuhjaga kriitikat peale. Prahas jäävad turmtule alla näiteks turistilõksud, eriti kafkakultus ja muidugi see kanada kirjanik. Mind üllatas väga, kui palju on linnas asju, mis on ainult turistidele mõeldud ja ei ole sugugi autentsed. Eriline Kafka-fänn ma pole, aga võtan teadmiseks, et kui peaksin tema austajaks saama, siis Prahasse tema tõttu sõita pole mingit mõtet. "Minu Praha" tekitas küll linna vastu huvi, aga see ei ole see raamat, mida reisijuhina kasutaksin. Minu huvid on nimelt Katrini omadest küllaltki erinevad (restoranid ja muuseumid!!). Kõige kasulikum nipp kõrva taha panemiseks oli ilmselt youtube'i kanal Honest Guide.

Kui kõik see kirumine kõrvale jätta, siis üle kõige naudib Pauts pikki jalutuskäike ja kesklinnast kaugemal kondamist. Ringi kondamisest on kohe mõnuga kirjutatud. Nii põnev on ju hüpata mõne bussi või trammi peale, sõita kuhugi ja lihtsalt ümbrust avastada. Linna tutvustamisel võtab naine appi ka kuulsad tšehhi kirjanikud ning raamatu lõppu on lisatud lausa soovituslik jalutuskäik kirjandushuvilistele. Seega tuleb hakata tšehhi kirjandust lugema. Mulle pole igatahes seni kätte sattunud ei Hašek ega Kundera. Lisaks tuleb välja, et Pauts on Prahast ühe raamatu veel kirjutanud, nii et mu niigi pikk lugemislist täienes igatahes korralikult.

"Minu Praha" on kahest kuust, mille Pauts Prahas loomeresidentuuris veetis, temaga samas programmis osalenud kanadalannaga kembeldes. Veel on raamatus linna peal uitamist ning turistilõksude kirumist. Soovitan, kui tahad lugeda, kuidas kirjanik oma päevi veetis ja mis mõteteni jõudis! Boonuseks saab veel mõnusa kirjandusliku jalutuskäigu teha.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Mille järgi sina Minu-sarja raamatuid lugemiseks valid? Kas pigem autori või koha tõttu? Ise lähtun enamasti just kohtadest, millest rohkem teada tahaksin. Eestis paelub mind saarte elamine ja olemine. Seetõttu ootaski Katrin Pauts "Minu Muhumaa" mul juba suvel riiulis. Kui nüüd sinna kõrvale veel tema "Minu Praha" ka ilmus, siis teadsin, et selle kena kollase raamatu aeg on kätte jõudnud.

1974-2018, Edela-Muhumaa. Katrin Pautsi ema kolib koos oma vana ema ning 3 lapsega Võrumaalt Muhusse. Algus läheb üle kivide-kändude ja ega neid hiljemgi omaks võeta, vaid pidevalt tuletatakse meelde, et nad on sisserändajad. Kolm aastat hiljem sünnib Katrin ja kuigi tüdruku isa on põline muhulane, kandub tagakiusamine ka talle üle. Kuigi muhulastega ta läbi ei saa, siis saart armastab naine ikka.

Ah, et selline on Katrin Pautsi Muhumaa. Kui viimasena Minu-sarjast loetud "Minu Pariis" oli hästi positiivse suhtumisega, siis "Minu Muhumaa" on selle täielik vastand. Juttu on sellest milline oli Muhu kunagi ja milline on praegu, mis on muutunud ja mis mitte. Katrini Muhumaale jõudmise lugu oli huvitav, aga väga-väga nukker. Imetlen naise julgust see paberile panna, arvestades, mis on eestlase lemmiktoit. Koolikiusamise osa läks väga hinge.  Kogu see lugu tekitas igatahes veel suurema tahtmise "Minu Praha" veel enne aasta lõppu kätte võtta, et Katrini elukäigust edasi lugeda.

Pautsi enda loo kõrvale saab veidi ikka Muhumaast ka kõrva taha panna, aga see on pigem teisejärguline.  Näiteks tutvustatakse muhu toite, mis küll ükski sööma ei kutsunud ja seetõttu ma neist ilmselt varem kuulnud polnudki. Küll jäi aga meelde Muhumaa kurioosne esimene krimikirjanik, muidugi jälle oma kurva saatusega.

Peaaegu oleksin unustanud lisamast, et Pautsi olen varem ka lugenud. Täpsemalt tema Hiiumaa põnevikku "Hull hobune". Mulle meeldis, et selle sarja sünnist oli ka "Minu Muhumaas" juttu. Pani kohe teise nurga alt nägema ja tekkis huvi sarja esimene ja teine osa ka läbi lugeda.

"Minu Muhumaa" on keerulisest eluteest, tõrjutusest ja endasse tõmbumisest. Teiste Minu-sarja raamatute seast jääb see oma negatiivsusega küll meelde. Saare eripärasid tutvustab autor ka, aga need kahvatuvad tema perekonna loo kõrval. Soovitan, kui tahad lugeda päris elust, Katrin Pautsi Muhumaast!