Katherine Rundell "Võimatud olendid" räägib täpselt sellest, millele pealkiri osutab ehk kahe lapse seiklusest, mis on tulvil elukaid, keda meie maailmas ei kohta. Detsembri lõpp käib minu jaoks just täpselt selliste fantaasialugudega kokku.
Põhja-Šotimaa/Arhipelaag. Seiklus algab, kui Christopher sõidab maale vanaisa juurde. Poiss teeb ainsat asja, mis selge sõnaga ära keelati, päästab seejuures väikese greifi ning avastab saladuse, mida täiskasvanud tema eest kiivalt varjanud on. Tema vanaisa valvab läbipääsu maagilisse maailma - saarestiku, kus elavad nii tuttavad kui ka tundmatud müütilised olendid. Kutt ei jõua seda infot seedima hakatagi kui teisest ilmast saabub üks tüdruk. Mal lipsas läbi portaali mõrtsuka eest pagedes ja tal on kibekähku abi vaja. Christopher lähebki koos temaga Arhipelaagi, et saada sotti, kas tüdrukut soovitakse hukata tema lendava mantli või millegi muu pärast. Lisaks asuvad kaks last välja selgitama, kuhu kaob kõiki olendeid elus hoidev klimmer.
Täiskasvanud Mariann armastas seda raamatut, aga väiksest peast oleks ta seda jumaldanud. “Võimatud olendid” tutvustab põnevaid elukaid ning maailma ja viib kaks last tormakale seiklusele täis hädaohte ja katsumusi. Olenditega saab tutvuda juba veel enne loo aalgust bestiaariumis, et merineitsid jumala eest nereiididega segi ei läheks. Muidugi algab üks hea seiklus sellega, et laps saadetakse linnast välja ning juba mõne peatüki järel oleme võlumaailmas. Lugu tuhiseb saarelt saarele, ühe olendi juurest teise juurde, kuni Arhipelaagile on tiir peale tehtud. Rundell lugejat ei hellita, vaid paneb pisaraid valama. Ma ei osanud säärast karmust lasteraamatust, liiati sarja esimesest osast üldse oodata. Jään järgmist raamatut ja uusi seiklusi ootama.
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
- 18:29
- 0 Comments
