Karen M. McManus "Nõod" tekitas mus elevust. See on mu neljas raamat kirjanikult ja eelmised on mulle meeldinud. Mis on parem, kui teismeliste draama? Muidugi rikaste teismeliste draama.

Kõik Gull Cove'i saarel teavad Storyde perekonda. Suguvõsa on jõukas ja omab palju kinnisvara, aga lisaks sellele on nendega seotud suur müsteerium. Mildred Story katkestas päevapealt suhted kõigi oma nelja lapsega, jagamata ainsatki seletust. Üle kahekümne aasta on möödunud. Lapsed on suureks saanud ja kolmel neist on endal lapsed. Nõod Milly, Aubrey ja Jonah, kes on vaid paar korda kohtunud, saavad kõik äkitselt vanaemalt kutse Gull Cove'i, et töötada sel suvel tema kuurortis. Nad ei ole vaimustuses, aga igaühel on põhjus, miks minna. Kui nad kohale jõuavad, selgub, et vanaema ise ei tea kutsest midagi.

Esmalt - nagu ikka, siis sisureetev tekst on valges kirjas, kui tahad lugeda, siis tõmba see kursoriga aktiivseks.

Varem olen kirjanikult lugenud "Üks meist valetab", "Üks meist on järgmine" ja "Kaks suudavad saladust hoida". "Nõod" erineb neist, kuna selle tegevus ei toimu koolis, vaid suvel. Tegelasteks on ikka teismelised - Milly, Aubrey ja Jonah, ning lisaks Milly ema Allison, kelle nooruspõlve pilgu saab heita. Kõigil, absoluutselt kõigil on saladused ja peidetud motiivid, mis üksteise järel välja hakkavad kooruma, kui sugulased üksteist tundma õpivad. Ainuke asi, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, oli ma-tahan-sind-esimesest-silmapilgust armulugu. 

Varasemalt loetud McManuse raamatuid meenutasid ainult viimase piirini kruditud loopöörded. Rohkem tõi teos mulle meelde romaani "Me olime valetajad" - väärikas suguvõsa, noortepunt, suvi (era)saarel, valed ja saladused. Tegin veel omaette nalja, et raudselt lõpeb maja mahapõlemisega. See suvine õhkkond oli väga mõnus ja midagi on säärastes rohke rahaga seotud perekonnadraamades, et neid on alati huvitav lugeda.

Noorte põnevike juures meeldib mulle kõige rohkem see, et neis on mõnusalt müstilisust, aga ei ole tükeldatud laipu ja muid rõvedusi. Oli pöördeid, mida nägin tulemas, aga ka selliseid, mis lõid pahviks. Märgid olid ju olemas, aga ometi tabas lõpplahendus mind ootamatult. See sobis hästi looga kokku, aga teisest küljest ei taha ma kuidagi uskuda, et sellist saladust nii kaua võimalik hoida on. Ma ei olnud üldse valmis selleks, et suvise seikluse lõpp on nii nukker. No mõtle, sa oled aastaid oodanud, et saaksid oma emaga ära leppida ja siis tuleb välja, et ta on juba aastaid surnud olnud.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Karen M. McManus "Üks meist valetab" on väga hea noorte põnevik. See on saanud ka järje "Üks meist on järgmine", kus toimetavad eelmiste tegelaste nooremad koolikaaslased. Muidugi otsustasin seda ka lugeda, mis siis, et McManuse vahepealne romaan "Kaks suudavad saladust hoida" mulle eriti ei meeldinud.

Tänapäev, poolteist aastat peale Simoni surma, Bayview. Keskkool on kuulsa neliku jaoks minevik. Bayview aga Simonit nii kiiresti ei unusta. Kõmulehti kerkib nagu seeni peale vihma, aga mahlased saladused jäävad varjule. Kui koolis levib sõnum, mis kutsub "Tõde või tegu" mängima, arvatakse et see on järjekordne hale katse. Esimesena saab sõnumi Phoebe, kes otsustab seda ignoreerida. Kogu kool kuuleb tema süngeimat saladust. Peale seda ei julge keegi tõde valida. Esimesed teod on ohutud, aga siis saab üks mängija surma. Phoebe, kelle väljatulnud saladus halba valgusesse seadis, üritab koos Maeve ja Knoxiga välja selgitada, kes on mängu taga, enne kui veel keegi viga saab.

Nii paeluv on lugeda mängust, mis algul tundub süütu, aga siis kogub tuure ja muutub ohtlikuks. Varem olen seda kontseptsiooni kohanud Ursula Poznanski noortekas "Erebos", Lauren Oliveri noortekas "Panic" ja filmis "Nerve". Piiride kompamine, kui kaugele on keegi valmis minema, tekitab mõnusalt närvikõdi. Kui panused on suured, kuidas olekski võimalik loobuda. Bayview' keskkool on juba kogenud, mis juhtub, kui valgustkartvad saladused ilmsiks tulevad ja nii on õpilased väga altid tegusid valima. 

Eelmise raamatu nelik on järjes kõrvaltegelasteks, kes on eluga edasi läinud. Fookuses on Bronwyni noorem õde Maeve ja tema koolikaaslased Knox ning Phoebe. Mulle meeldis, et Bronwyn, Nate, Addy ja Cooper ei saanud uusi saladusi ja hädasid külge, vaid kõmu keerles ikka kooli ümber. Uued peategelased said kiirelt armsaks oma hädadega, millele kaasa elada. Paljastuvad saladused tekitasid jälle palju pinget ning tülisid. Taolisi probleeme võib tekkida igaühe elus ka ilma tõde ja tegu mängimata. Tegelastel oli vaja aga korraga ületada nii raskusi isiklikus elus kui ka püüda välja selgitada, kes on mängu taga.

Arvasin, et mul on süüdlane käes, aga kirjanik suutis mind ikka eksitada ja lõpplahenduse peale jäi karp lahti. Kui esimest osa suutsin veel kuidagi kujutada päriselt juhtumas, siis see oli pigem üle võlli lugu. "Üks meist valetab" on siiski parim romaan, mida McManuselt lugenud olen, kuid "Üks meist on järgmine" saab endale auväärse II koha. 

Karen M. McManus on ameerika kirjanik. Tal on magistrikraad ajakirjanduses. Ta armastas kirjutamist juba väiksena ning ütles kõigile, et temast saab kirjanik, kuid see mõte vajus ära, kui tal keskkooli ajal romaani kirjutamine välja ei tulnud. Aastaid hiljem tuli soov raamat kirjutada tagasi ning kolmandal katsel see ka õnnestus. Suureks abiks oli sotsiaalmeedias teiste kirjanikega suhtlemine. Talle meeldib kirjutada põnevikke, sest need võimaldavad teismelistel turvalises keskkonnas tundma õppida päris maailma, mis on tulvil hirme ja konflikte. Raamatu tumedale poolele peab on aga alati kontrastiks midagi helget (allikad: 1, 2).

"Üks meist on järgmine" on lugu Bayview' keskkoolist, kus aasta tagasi suri kõmulugude levitaja ning nüüd on alanud hukatuslik tõe või tegu mäng. Mulle meeldisid uued tegelased, kellest romaan rääkis ning põnev ootus, kuidas mäng kulgeb. Müsteeriumi lahendus oli aga veidi üle võlli. Alusta kindlasti sarja esimesest osast, aga kui see meeldis, loe järge ka!

Ägedaid detaile oli teoses siiski veel. Mind lõbustasid väga Ellery hullud teooriad selle kohta, kes on süüdi. Tänu rohketele loopööretele on kahtlusaluseid muidugi rohkesti. Kõige rohkem rabas mind see, mis selgus politseiniku kohta. Raamatu põhiline mõrvamüsteerium oli nii ja naa. Lahendus oli küll loogiline, aga pani silmi pööritama. Mulle ei ole eriti meelt mööda, kui lahendusega venitatakse viimaste lehekülgedeni, selgub küll süüdlane, kuid seletusi on napilt ja lugu on läbi. See-eest romaani lõpplause oli täpselt minu maitse järgi.

Veel üks detail, mille kallal ma nuriseda tahaks, on see, kuidas peatükid lõppesid pidevalt keset tegevust ning järgmine ei jätkunud enam samast kohast, vaid mingi aeg oli möödunud. Selleks, et teada, mis vahepeal juhtus, pead ootama, kuni mõni tegelastest seda meenutab. See on hea võte, et pinget tekitada ja lugemas hoida, aga tänu sellele oli teoses liiga palju kordamist. Pealegi selgus tihti, et see vahepeal toimunu ei olnudki eriti oluline.

• "Üks meist valetab"

"Kaks suudavad saladust hoida" on noortepõnevik, mille tegevus toimub väikelinnas, kus ohus on kooliballi kuningannad. Mulle meeldis raamatus valitsev õhkkond ning nautisin ka loopöördeid, kuid midagi jäi puudu. Tegelased ei olnud nii meeldejäävad, kui kirjaniku eelmises raamatus ning müsteerium tekitas kahetisi tundeid. Arvan, et romaan oleks kukkunud parem välja, kui McManus oleks võtnud rohkem aega selle viimistlemiseks. Soovitan raamatut neile, kes armastavad noortekaid, kus saladusi jahitakse, aga kui soovid midagi enamat, siis võta ette McManuse eelmine romaan "Üks meist valetab"!

• Loe mind!
• Raamatukäpp

Karen M. McManus "Üks meist valetab" jäi mulle silma, sest selle kohta on ilmunud mitmeid positiivseid arvamusi. Ka goodreadsi keskmine on kõrge, üle nelja. Muide, ma ei olegi siin veel vist kirjutanud, et tegin novembriks eraldi listi raamatutega, mille see kuu kindlasti loetud tahan saada. "Üks meist valetab" kuulus nende hulka. Pead mu Instagrami piiluma, kui tahad teada, mis on ülejäänud.

Karen M. McManus on ameerika kirjanik. Tal on magistrikraad ajakirjanduses. Ta armastas kirjutamist juba väiksena ning ütles kõigile, et temast saab kirjanik, kuid see mõte vajus ära, kui tal keskkooli ajal romaani kirjutamine välja ei tulnud. Aastaid hiljem tuli soov raamat kirjutada tagasi ning kolmandal katsel see ka õnnestus. Suureks abiks oli sotsiaalmeedias teiste kirjanikega suhtlemine. 2017. aastal ilmunud "Üks meist valetab" on tema debüütromaan. Raamatu idee sündis autosõidu ajal raadiot kuulates. Sealt tuli parajasti üks laul filmist "Hommikusöögiklubi" ning naine jäi mõtlema, et oleks äge kirjutada filmile järg, milles oleks mingi krutski sees. Lugejana on ta lemmikud teosed alati sisaldanud müsteeriume ja pinget. McManust tõmbavad tumedad teemad ja kuias inimesed reageerivad hirmutavatele või segastele olukordadele. Ta peas jäi kummitama fraas "Hommikusöögiklubi" koos mõrvaga. Edasi hakkas ta arutlema, kuidas peaks keegi kellegi klassiruumis mõrvama või miks. Koos vastustega neile küsimustele, sündisid ka peategelased ning lugu hakkas hoogu koguma. (allikad: 1, 2, 3)

"Üks meist valetab" keerab pea peale nelja noore elu, kui neid süüdistatakse mõrvas ning lisaks tulevad ilmsiks kõigi kardetuimad saladused. See on hea noorteromaan, sest lisaks mõrvamüsteeriumile käsitletakse mitmeid koolinoorte probleeme. Mulle meeldisid väga teose tegelased, sest nad tundusid reaalsed. Kuigi mõtlesin lugemist alustades korraks, et mul hakkab noortekatest villand saama, siis osutus teos nii heaks, et oleksin tahtnud lugeda, mis saab edasi. Soovitan seda teost neile, kellele meeldivad sarjad "Pretty Little Liars" ja "13 Reasons Why"!

• Triinu raamatublogi
• Meeldib lugeda
• Raamatukäpp