Piret Jaaks “Põdravalgus“ kõneleb rusuvalt hallist eesti külast, kontakti kaotanud paarist, kummalisevõitu kohalikest ja valgest põdrast. Mul ei olnud enne lugema asumist halli aimugi, milliseks sõit nende kaante vahel kujuneb.

Tänapäev, Kividepea. Anna ja Askur kolisid rannakülla, et jätta linnas sündinud tragöödia sinna maha ning alustada puhtalt lehelt. Kohalikud tunnevad mõistagi uustulnukate vastu huvi, käivad aia taga piilumas, mis masti inimestega tegu, ja teevad juttugi. Vana talu üles vuntsimine venib ja mees-naine triivivad eri suuntes. Üks otsib sidet esivanematega, kirglikust jahimehest isaga. Teine leiab end looduse rüpes - jälgib muru kasvamist, jalutab piki mereäärt ja kohtub korduvalt end talle ilmutava müütilise valge põdraga.

"Põdravalgus" omab erilist võimet sündmuseid ja olustikku silme ette manada. Piret Jaaks maalib sõnadega räpast ja rusuvat maa-elu, mitte seda romantiseeritud versiooni. Niisiis kangastusid tooneseppadest puretud talu vana õunapuuaiaga, jäätisepaberite ladu merevees, üksik naine küla vahel uitamas ning nelja triibuga adibasi dressid. Üldpilt on väga hall - hallid kivid, hall meri, hall taevas, hallid puud, hallid tänavad, hallid inimesed. Paletti lisatakse tillukesi värvisähvatusi - punased juuksed, roosa tüllseelik, lilla õieke, roheline sammal surnuaias ja majesteetlik valge põder. Olin tänu hiljutisele väljakutse teemale "inimene ja loodus" iseäranis orienteeritud looduskirjeldustele ning tundsin, kuidas kogu see udu ja värvitus imbus igast poorist naha vahele.

Mulle tundub, et praegu ei olnud õige hetk selle raamatu lugemiseks. Hing juba heliseb helgelt pühadelainel, nii et nukker lugu tundus kui ankur kaelas, mis tagasi halli novembrisse veab, kus inimesed on katki ja ei mōista üksteist. Ma ei tahtnud neid tundeid tunda, aga samas leheküljed keerasid end ise ja lugu läks lennates. Lõpus leiab mingit laadi helgust, umbes nii nagu pärast suurt raju hakkab kergem. Isegi kui veel ei paista seda päiksekiirt, saad aru, et hullem on selja taga.

Mõjusate kirjelduste kõrval on teine kirss tordil, kuidas maagia ja realism kenasti käsikäes käivad. Ainuke päästerõngas, mis ei lase uppuda nukruse sohu, on salapära. Algul looritab see tragöödiat, lubab lüngad oma leinaga täita, hiljem ilmub müstilise põdra kujul. Kohati tekkis tunne, et kogu lugu virvendab kuskil udus, aga tagasi vaadates paistavad selged piirjooned. Rusuv õhustik ei luba raamatut igaühele soovitada, aga selliseid sügava leinaga tegelevaid raamatuid on väga vaja. Kahjuks-õnneks ei suutnud ma samastuda.

Aitäh, Piret, raamatu eest!

1984-peagi, Boston. Enamik 12-aastase Ada Sibeliuse päevadest möödub ülikoolilaboris isa varjutades, kus tüdruk harjutab näiteks keeruliste šifritega koodimurdmist. David Sibelius juhib väikest tiimi, kes töötab kirglikult tehisaru kallal. Ka tütar saab tööülesande - juturobotiga suhtlemise. David käitub kohati kummaliselt, nagu geeniused ikka, aga kui ta sõnagi ütlemata päevaks ära kaob, on kõigile selge, et midagi tõsist on lahti ning Ada maailm paisatakse segi. Esiteks peab ta kooli minema ning teiseks ilmneb, et isal on tütre ees saladused, kuid vastuste asemel on tal üksnes kodeeritud diskett.

Niisamuti nagu "Pikk ergas jõgi" pakub ka "Nähtamatu maailm" rohkelt emotsioone, suure müsteeriumi ja tublisti elu keerdkäike. Kogu kompotist kõige säravam on isa-tütre suhe. Romaan ei alga keeruka mõistatusega, vaid teeb armsaks tegelased. Saage tuttavaks - väike koduõppel Ada, kes uhkelt laboris töötab, isa antud ülesandeid ja salakirju lahendab ning oma ainsat vanemat jumaldab. David armastab ja toetab tütart iga ihurakuga, mis siis et ta veidi ekstsentriline on. Neil on oma väike idüll, mis diagnoosiga puruneb, kuid kui tuleb välja, et Ada ei teagi isa kohta kõike, siis minu sümpaatiat mehe vastu see ei kõigutanud. Kohe meenus vastukaaluks üks hiljuti loetud krimkadest, mis samuti kandis motiivi, kuidas tütar asub isast maha jäänud saladusi lahti harutama, kuid selles jäi puudu kõige olulisem - tegelaste suhtes kiindumuse tekitamine, et ma päriselt tunneks, kuidas nad oli sukk ja saabas ning suudaks leinata. "Nähtamatu maailm" paneb pisarad voolama.

Teiseks jääb meelde ühe terase tüdruku suureks sirgumise lugu, nutikus ja ind, mida ta näitab üles koduõppel olles, ning laveerimine tundmatuses, kui maast madalast matemaatilisi probleeme lahendanud piiga peab ühtäkki omaealistega suhtlema. Samal ajal kui ta üritab sulanduda kooliellu, hoiab Ada kümne küünega isast kinni, üritades näidata, et olukord on tegelikkusest etem. Südantlõhestava kurbuse kõrval säilivad kogu aeg lootus, armastus ja hoolimine. See ei ole romaan, mis haava rinda lööb ja siis seal surkima hakkab, et võimalikult palju haiget teha. Painama hakkavad hoopis küsimused, mis saabuvad siis, kui on liiga hilja. Väike Ada muundub detektiiviks, ent katked, mis lapsepõlvest mitu kümnendit tulevikku lubavad kiigata, näitavad, et müsteerium jääb temaga aastateks. Iga kübe, mis Davidi minevikust õnnestub välja kaevata, üllatab. Eriti nautisin, kuidas saladus mehele varju ei heitnud. 

Üldsegi mitte vähem põnev on romaani taust - tehisaru tillukesed lapsesammud kaheksakümnendatel, vestlused juturobot ELIXIRiga. Kokku saab loo võtta sama sõnaga, mis ilutseb tema sõsara kaanel - võimas. Kindlasti soovitan ja jään pikisilmi järgmise Liz Moore'i lugemist ootama!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Malgrange-sur-Nancy/Brancion-en-Chalon, 1985-2017. Violette kannab ühes väikeses prantsuse linnakeses surnuaia eest hoolt. Elu on kandnud naist ühest raskusest teise, kuid lõpuks on ta leidnud rahu. Kalmistul tööd jagub alates öiste külaliste hurjutamisest kuni leinajatele lohutuse pakkumiseni. Surnuaia müüride vahel peitub igasuguseid lugusid, millest kõige kurvemat teab üksenes Violette. Paika loksunud rutiini kõigutab iseäraliku sooviga saabunud politseikomissar Julien, kes jagab naisega järjekordset lugu. 

Kui mõtled, mida huvitavat kalmistuvahist kõnelevast raamatust ikka leida võib, eksid sügavalt. "Lilledele värsket vett" põimib elu ja surma ning mitmete inimeste saatused. Ma ei kujutanud ettegi, et elavate kirjast lahkumisest nii ilusalt ja tundeküllaselt kirjutada võib. Violette'i igapäeva kuuluvad leinajad, matusetalitused ja kaotusvalu, aga ta tunneb end kui paradiisis. Raskustes kasvanuna oskab ta pisiasju hinnata. Pealegi on kalmistuvaht ideaalne amet neile, kellele meeldib inimesi jälgida. Terava pilguga naise tähelepanekute kõrval selgub tasamisi tema enda muserdav minevik. Tundsin algusest peale, et kogu see jutt surmast valmistab millekski südantlõhestavaks ette, aga ma ei olnud valmis, kuidas raamat nuga haavas keerama hakkab.

Surma ja leinaga käsikäes käib armastus. Ka seda leiab teosest mitmes varjundis. On noort ülepeakaela armumist, on ettevaatlikku kompamist vanemas eas, on luhtaläinud abielu, mida mees-naine ei suuda tunnetest hoolimata toimima panna, on aastatepikkune kirglik afäär, on imelist ootamatutest oludest võrsunud sõprust. Vana päeviku kaudu avanev armastuslugu ei suutnud kõnetada, kuid oli sündmustiku sütitajana siiski väga vajalik. Teised liinid pugesid seevastu hinge ja kõlama jäi mõte, mille peategelane kohe alguses välja ütleb: "Õnnetu olek lihtsalt peab ühel hetkel lõppema."

Kui kurvad teemad, lein ja surm sind liiga rängalt ei rõhu, siis soovitan kindlasti lugeda!

Aitäh, jõuluvana, raamatu eest!

Tänapäev, Tōkyō. Sentarō valmistab pisikeses kondiitriäris oamoosiga koogikesi. Mees ei ole ameti suhtes kuigi kirgilik, kuid see oli ainus koht, kuhu ta pärast vanglast vabanemist sõbra toel võeti. Ühest päevast hakkab poes käima Tokue, vanaproua, kes pakub end tööle, kuni mees leebub ja ta hoolimata vanakese väändunud sõrmedest palkab. Naine õpetab Sentarō imelist oamoosi valmistama ja kokakunstist rõõmu tundma. Uue retseptiga hõrgutised tõmbavad rohkelt kundesid ligi, aga paraku on õnnehetk üürike, kuna Tokue minevik tuleb kollitama.

Jaapani kirjandus seostub mulle vaikselt kulgeva tegevuse, rohkete kirjelduste, eraklike peategelaste ja nukrusega. Esmajärjekorras ma selle järgi ei haara, aga mõni on ikka kätte sattunud. Ütlen julgelt, et kümnekonna loetud teose seast sai "Oamoos" kohe lemmikuks ja soovitakski just sellega varbake esmakordselt jaapani kirjanduse vetesse kasta. Selles on kõik eelmainitu olemas, samas kui üleliigne on välja roogitud ja kurbuse kõrval tõstab pead lootus. Kui mõni jaapanlane jätab peale lugemist segaduse, mida teos öelda tahtis, siis "Oamoos" on konkreetne ja kergelt jälgitav. Lisaks on siin imelised toidukirjeldused, kuigi oamoosi pean allergia tõttu vahele jätma.

Eelkõige räägib "Oamoos" eelarvamustest, sõpruse väest ja igihaljast küsimusest - kus peitub elu mõte. Raamat illustreerib suurepäraselt, kuidas hea loo jutustamiseks ei ole üldse palju vaja, ei tegelasi, sündmustikku ega lehekülgi. Enamik tegevusest koondub pisikesse ärisse, kus valmistatakse vaid ühte toodet, dorayakisid, oamoositäidisega pannkooke. Võõras keskkond paelus. Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, oamoosi valmistamisest võiks lugema jäädagi, need kirjeldused haaravad endasse: kuidas Sentarō alguses odavat masstoodangut kasutab, kuidas mees Tokue kirglikku toimetamist kõrvalt jälgib, kuidas ka tema õpib hingega maiustusi tegema. Kokakunsti kõrvale tekib raamatus veel teine huvitav, seejuures ahastamapanev teema, mis avardab maailmapilti ja puudutab sügavalt hinge.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Põhja-Soome. Linnaservast kaugel, metsa põues asub karuküti talu, kus sirgumas 7 tütart. Isa on neile pähe tagunud umbusu linnarahva vastu. Ei leidu midagi hullemat kui kohtutäitur. Vaid vanimal tütrel õnnestus lühikest aega koolipinki nühkida, kuni isa õpetamise enda kanda võttis, nii et lugemise-kirjutamise-matemaatika asemel oskab too väiksemaid kamandada ja metsloomi jahtida. Lisaks on lapsed kasvanud ka ema ja lõputuid majapidamistöid põlgama. Kui vanemad lühikese vahega manalateed lähevad ning kodutare on kokkukukkumise äärel, ei põgene õed tsivilisatsiooni rüppe, vaid võtavad ette 150-kilomeetrise jalgsimatka, et end sisse seada veelgi sügavamal põlislaanes, isa metsamajakeses.

"Karuküti tütred" ei vastanud absoluutselt mu ootustele. Ma ei ole lugenud romaani aluseks olevat Aleksis Kivi klassikut "Seitse venda", nii et kujutasin ette lugu metsas kasvanud tüdrukutest, kes peavad pärast vanemate surma moodsa ühiskonnaga toime tulema. Selle asemel suunduvad naised hoopis veel sügavamale padrikusse. Raske oli hoomata, miks õed säärastes tingimustes elada tahtsid, ja seda ei tee ka kirjanik, sest jutustajaks on uudishimulik kohalik, kes kohalikku ajalugu talletab. Ta ei mõista metsaelu võlu ja ei suuda seda ka lugejale edasi anda.

Romaan rabas jõhkruse ja vägivallaga, kujutades metsas elavaid õdesid täpselt nii metsikult nagu ühiskond neid näeb - sagris, kasimata, julmad, labased, näljas, kombeteta, klohmitud. Nende juuksed pole näinud ei šampooni ega kammi, riided ja jalanõud kantakse räbalateks, kusjuures mingi häda pole käia ka poolpaljalt, erimeelsusi lahendatakse rusikatega, lendab verd ja hambaid. Eriti ehmatas raamatu algus, kus kujutatakse tütarde kujunemist, suhteid isa ja emaga. Kui esiti sulab kamp kokku, siis tasahilju joonistub välja, kui erinevad on õdede huvid ja vajadused. Ühel jagub rammu, teisel kunstiannet, üks ihkab minna kooli, teine jutuvestja ametit, üks armastab mehaanikat, teine jumalat.

Jutustus on haaravalt kirja pandud, viies otse loo keskmesse, mis on küllaltki ebamugav paik, kus olla. Vaimusilma kerkisid õdede eluaseme viletsus ja kõik kaasnev: kirbed ihumahlad, käre pakane, torkiv näljatunne. Majesteetlikud põlislaaned ja sillerdavad rabajärved kahvatusid nägurielu kirjelduste kõrval. Ma ei teagi, kas paeluvam oli lugeda elust metsas või harvadest kokkupõrgetest tsivilisatsiooniga. Positiivseid emotsioone ei pakkunud kumbki. Oleks veidigi tahtnud rõõmu ja hellust. Viimaks jõuab lugu sinna punkti, mida kirjeldusest eeldasin - tüdrukud, vähemalt osa neist, jõuavad tõdemuseni, et nende isa õpetused pole puhas kuld, aga peagi peale uuele rajale asumist sai raamat kahjuks läbi.

Lühidalt, "Karuküti tütred" on huvitav lugemine, aga igaühele ma seda soovitada ei julgeks. Ise peaksin nüüd ette võtma "Seitse venda", et näha ka nende metsaelu.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Dörte Hansen "Mere äärde" heidab pilgu ühele Põhjamere saarele ning käputäie kohalike igapäeva, esitades küsimuse, mis on ehe saareelu. Võtsin raamatu ette HeadRead festivali tõttu, kuid kahjuks ei saanud kirjanik tänavu osaleda.

21. sajand, üks väike saar Põhjameres. Kunagi elasid siin kaptenid, kelle võimsad majad andsid tunnistust uhketest mereretkedest, ja kanged naised, kelle enamik päevi koosnes suurest ootusest, millal või kas üldse mees koju tuleb. Tänapäeval defineerivad saareelu euroremondi läbinud suvilad ning läbisõitjad, turistid, kes peatuvad ehk ööks või paariks, ostavad kitše suveniire ja on siis taas läinud. Alles pole kuigi palju põliseid elanikke nagu pastor või perekond Sander, mille iga liige on omal kombel saare külge köidetud.

Esimene pool raamatust ootasin, millal ometi ilmub välja tagakaanel lubatud vaal, teine pool juurdlesin, millega lugu lõpeb, kuna sündmustik ei tüüri justkui kuskile. Lehekülgedel laotuvad lahti tükikesed elust, läbi mille tegelased kulgevad. Nad ei võitle, et traditsiooniline saareelu jääks püsima, ei hoia 10 küünega minevikust kinni, ei ürita tagasi tuua muistseid kombeid, vaid tõdevad aja muutumist ja rühivad mööda oma rada edasi. Ka suursündmus, rannale uhutud vaal, libiseb mööda, puudutab küll saare asukaid, kuid ei võta peategelase rolli, andes jälle tunnistust, et mingi ajajärk on otsa saanud. Nautisin väga seda rahulikku loksumist.

Me ei tea, kus saar täpselt asub või kui suur ta on, aga see ei omagi tähtsust, sest lugu, traditsioonide hääbumine, asendumine tunglevate läbisõitjatega, on universaalne. Kui tervikust üksikud eluteed välja noppida, siis pole neis aga miskit tavapärast või üheülbalist. Kogemused käivad teineteisele lausa vastu. Kui üks igatseb pansionaadi pidamist sellal, kui suvitajad jäid nii kauaks, et said pea pereliikmeteks, siis teine meenutab vastikusega seda aega, kui pidi oma toa puhkajatele loovutama.

Kõik see jätab veidi nukra maigu, igatsuse möödunud aegade järele. Samas ei saa öelda, et kirjanik mereäärset elu ega ulgumere troostimist romantiseeriks. Külm ei kao kunagi kontidest. Meri on hirmus, uputab laevu ja mehi. Möödunud ajad pole ei paremad ega halvemad kui praegused ajad, nad on lihtsalt teistsugused. Ent muutumatuna püsib igavesti see, et saareelu pole sama, mis mandrielu.

Kui siis viimaks lõpp kätte jõudis, oli see nii tabav ja emotsionaalne, et mu esimene mõte oli - aga kuidagi teistmoodi ei olekski saanud lugu lõppeda. Viimane akord oli võimas. "Mere äärde" jääb kindlasti tükiks ajaks minuga.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Tänapäev, Sowell Bay, Washingtoni osariik. Tova võiks ammu pensionil olla, kuid õhtutundidel akvaariumi koristamine hoiab teda krapsakana, aitab leinaga ning lisaks naudib ta mereolendite seltskonda, eriti Marcelluse, Vaikse ookeani hiidkaheksajala. Mereelukas on nutikas ja kui poleks piirangut, kui kaua ta veest väljas hakkama saab, oleks ta ammu jalga lasknud. Hea, et tal see õnnestunud pole, sest kaheksajalg on ainus, kes oskab olukorda lahendada, kui akvaariumisse satub Cameron, 30-aastane õnnetusehunnik, kes isa otsides Californiast Washingtoni rändas.

"Erakordselt taibukad olevused" on tulvil õnnelikke kokkusattumusi. Üsna algusest on selge, kuhu naiivsevõitu süžee tüürib, aga nautisin väga kui palju soojust teekond pakkus ning õnnelikku lõppu, kus vanad lood viimaks enam katkisi perekondi ei paina. Kõik tegelased on kirjutatud armastusega alates põhikolmikust kuni abivalmis poepidajate ja kinnisvarahaideni. Meie maailmas võiks rohkem olla nii südamlikke inimesi!

Seitsmekümneaastasele Tovale on võimatu mitte kaasa elada. Aastad on röövinud kogu memme perekonna, kuid ta ei löö vankuma. Heldisin naise armsast kudumisklubist ning vägisi tema ellu trügivast kassist lugedes. Romaani vaieldamatu staar on aga muidugi kaheksajalg, kes pereleidmise loole oma lühikeste peatükkidega niivõrd palju juurde annab. Jumaldasin tema krutskeid ja aardeid. Kolmas peategelane Cameron kahvatub esimese kahe kõrval. See lontrus vaid laseb võimalusi käest ja paneb igal sammul pead vangutama. Ma ei saanud aru, kuidas kena neiu oli valmis temaga kohe kohtama minema, kui nende esmakohtumisel mees kuse järgi haises.

Positiivsust tasakaalustavad minevikutragöödiad. Ükski konflikt ei suuda siiski helgusemulli purustada, kuigi kartsin mitu korda, et see juhtub, kui kauahoitud saladused pinnale hakkavad ujuma või vastupidi ähvardavad igaveseks ookeanipõhja vajuda. Kui ma üldjuhul ei salli üksteisest mööda rääkimist ja hoian õudusega peast kinni, kui peategelased ilmselge suhtes pimedad on, siis selles raamatus ei kriipinud isegi arusaamatused.

Ideaalne suvelugemine, soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Milena Busquets "Ka see läheb mööda" jutustab leinast, täpsemini 40-aastase naise toimetustest peale oma ema matuseid. Ma ei olnud raamatust midagi kuulnud, kuni see mu 12-sõpra-12kuud-12soovitust väljakutsesse potsatas.

Tänapäev, Barcelona/Cadaques. Blanca ema sureb. Peale matuseid sõidab ta idüllilisse lapsepõlvekoju, võttes kaasa nii oma kaks last kui ka kummagi isad, lisaks sõbrannad peredega, ning juhuslikult on samal ajal linnas ka tema armuke oma abikaasaga. Lähedaste keskel loodab naine sasipuntraks keerdunud elust uuesti sotti saada.

Hoolimata, et loo keskmes on lein, ei tundnud ma kordagi nukrust, pigem valitses põhilise emotsioonina segadus. Esiteks on suur tohuvabohu Blanca hinges, teiseks käib väljasõidul raju trall. Naine leiab siiski aega ka rahulikult mõtisklemiseks. Õnneks oli "Ka see läheb mööda" hea õhuke raamat, sest kahjuks ei kõnetanud see mind absoluutselt. Ma ei oska öelda, kas asi oli vanusevahes peategelasega, tema iseloomus või viisides leinaga toime tulemiseks, mis hõlmasid meelemürke ja semmimist iga mehega, kellega ta kokku puutus: eksabikaasa number üks, eksabikaasa number kaks, armuke, silmarõõm nooruspõlvest, matusel kohatud võõras. Mu lemmikosa raamatust oli Rey.

Donatella Di Pietrantonio "Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi" & "Borgo Sud. Õdede lugu" jutustavad lugu vintsketest itaalia naistest, alustades sellest, kui ühe 13-aastase maailmapilt päevapealt kokku kukub ning näidates seejärel, milline side tekib õdede vahel, keda lapsepõlv pole poputanud.

1975, Abruzzo maakond, Kesk-Itaalia. Tüdruk, kes titena teiste kasvatada anti, heidetakse mugavast elust välja, tagasi bioloogiliste vanemate rüppe. Keegi ei seleta talle, miks. Kolmteist aastat on too harjunud elama üksiklapsena ja ei ole kunagi tundnud millestki puudust. Hetkega kaotab tüdruk selle kõik ning peab jagama tuba vendade ja voodit õega, kes seda öösiti märgab. Selles kodus lähevad toiduks ka kõik maha kukkunud köögiviljad ja kõhu täis saamiseks tuleb laua taga palukeste eest võidelda.

"Arminuta" pakub killukest elust enesest, toorest, ebamugavat ning segadust tekitavat. Kuidas tulla toime, kui sul on kaks ema, aga mõlemad on su hüljanud? See on üks neist raamatutest, kus peategelaseks on laps, aga see ei ole lasteraamat. Kõige hullemat katsumust ei paku tema kukkumine küllusest kehvakesse elamisse, vaid see, kuidas keegi ei seleta talle, miks. Mulle koitis kuskil poole raamatu peal, aga vaene tüdruk aina piinleb, mõeldes, mida ta tegi valesti, ning otsides meeleheitlikult kontakti naisega, kes oli talle armastav ema. On igati paslik, et peategelase nime ei selgugi. Ta ei ole kuidagi allaandja tüüpi ja viletsuses virelemine plika vaimu ei murra. Võõrad õed-vennad saavad armsakski ja lõpuks selgub tõde.

2004/2019, New York City. Eva kirjutab edukat erootilist fantaasiasarja ning kasvatab üksinda varaküpset teismelist, varjates elu halvavaid migreene. Shane on olnud pahuksis nii sõltuvuse kui ka seadusega, ent tema sulest on ilmunud mitu väärt romaani ning nüüd on mees viimaks puhas. Eva ja Shane kohtusid keskkoolis, leides teineteises viimaks kellegi, kes nende valu mõistaks. Noored põgenesid nädalaks reaalsuse eest, unustades neid painavad mured. Peale seitset õndsat päeva uimastiuimas peavad nad tagasi maa peale tulema, kuid koos veedetud aeg jättis mõlemale sügava jälje. Möödub viisteist aastat, enne kui Eva ja Shane üksteist uuesti näevad. Kuhu viib välja taaskohtumine ja järjekordsed seitse koos veedetud päeva?

Kui lugesin tagakaanelt unustamatust nädalast teismeeas, siis ei oodanud ma midagi nii ekstreemset. Mõtlesin, et ees ootab midagi süütut, nagu Yooni "Päike on ju samuti täht", aga selle asemel on katkised teismelised, kelle probleemide, valu ja narkouima taga oli raske näha armumist. Seetõttu ei suutnud ma mineviku peatükkidega kuidagi suhestuda. Kontrast omadega niivõrd puntras inimeste ning nende hilisema kuulsuse vahel oli iseenesest paeluv ja millisele raamatusõbrale ei meeldiks lugeda kahe kirjaniku vahelisest romantikast. Kogu noorpõlve hullust nad aastatega igatahes kaotanud ei olnud. Keskse romantikaliini kõrval puudutati teisigi teemasid, nagu kohutavate peavaludega elamine või enda ja lapse heaolu vahel tasakaalu leidmine. Mu jaoks jäi puudu peategelaste arengust, sest kogu traumadega tegelemine jäi lehtedelt välja, ning põnev oleks olnud lugeda ka väljavõtteid nende romaanidest.

Kõige rohkem meeldis mulle, kui palju kasutas Tia Williams viiteid kirjandusele - mustanahalistele autoritele, nagu Zadie Smith või Chimamanda Ngozi Adichie, aga ka kaasaegsetele menukitele Harry Potterist tüdrukuni rongis. "Seven Days in June" puudutab erinevaid kirjandusmaailma tahke: fänniüritus, auhinnatseremoonia, vestlusõhtu, kus kerkis üles, kuidas valged võivad kirjutada ükskõik, millisest elulisest probleemist, ent mustad peavad edu saavutamiseks kirjutama üksnes neile spetsiifilistest teemadest. Tundsin, et romaan ise tegi täpselt seda - rääkis tumedanahaliste probleemidest kirjandusmaailmas. Kui sõnum on see, et pole tähtsust, kas keegi on must või valge, vaid kaalu kannab lugu ise, siis tundus väga stereotüüpne, et siinsed tumedanahalised tegelased tulevad majanduslikult kehvadest oludest.

Soovitan, kui uimastid ja enesevigastamine ei ole sinu jaoks tabuteemad, ning tahad lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse.

Jodi Picoult ja Jennifer Finney Boylan "Hullutav mesi" pajatab keerulise loo surnud tüdrukust ning tema tapmises süüdistatud poiss-sõbra kohtuprotsessist. Aasta teine lugemine pakkus juba maksimumhinde väärilist elamust.

2018-2019, Adams, New Hampshire. "Lily on vist surnud." Need poja suust kostuvad sõnad hävitavad Olivia rahulikku elu. Aastaid tagasi jättis ta selja taha vägivaldse suhte ja kolis tagasi lapsepõlvekoju, et oma isa mesilaste eest hoolitseda. Kui esialgu on tragöödiaks armastatu kaotanud noormehe lohutamine, siis peagi selgub, et Asherit süüdistatakse tüdruku mõrvamises ja on oht, et ta veedab ülejäänud elu trellide taga. Olivia tahab uskuda poisi süütust, kuid minevik kummitab teda. Ka Lilyl on minevik ja saladused, mis muudavad kohtuprotsessi kulgu.

Alustan seda arvustust hoopis raamatu lõpust - järelsõnast, kust selgub huvitav sünnilugu. Nimelt nägi Jennifer Finney Boylan unes nii süžeed kui seda, et kirjutab romaani koos Jodi Picoultiga ning selleteemaline Twitteri säuts viiski koostööni. Lugu jutustavad vaheldumisi kaks tugevat naiskangelast. Jodi kirjutab kahtlusaluse emast. Jennifer keskendub surnud tüdrukule, mistõttu tema peatükid liiguvad ajas tagasi. Nii pikeneb iga peatükiga kahe looliini vahele jääv aeg. Olen varemgi mõnes üksikus raamatus tagurpidi liikuvat lugu kohanud (meenub näiteks E. Lockharti "Ehtne petis") ja mulle see võte meeldib, kuigi vajab alguses veidi harjumist. Lisaks leiab lõpust hunniku mett sisaldavaid retsepte, nii et kui tahad lugemise kõrvale hõrgutavaid küpsetisi või värkendavaid kokteile, siis tasub sealt alustada.

"Hullutav mesi" võtab luubi alla erinevuse saladuste ja privaatsuse vahel, naistevastase vägivalla ning üleüldse naiseks olemise. Pool raamatut kulgeb teos ühes suunas, keskendudes küsimusele, kui hästi me ikkagi tunneme oma kõige lähedasemaid. Seejärel võtab lugu hoopis teistsuguse pöörde ja jutuks tulevad teemad, millele ma ei ole väga mõelnud. Sisu reetmise asemel ütlen, et lugege avatud meeltega. Minu jaoks oli romaan silmiavav ja oi, kui südantlõhestav: kaks noort armunut, kaks kildudeks purunenud elu, hulk saladusi, mis halastamatult välja kistakse. Olin valmis kohtu jõhkruseks, kus iga süüdistatava pisike eksimus välja kaevatakse ning tema vastu pööratakse, aga mitte selleks, kuidas kohalik kogukond päevapealt kogu perekonnale selja keeras, olles valmis uskuma halvimat. See meenutas väga tänapäeva tühistamiskultuuri, mida ma üldse ei salli.

Raamatut soovitan väga!

Aitäh, Apollo ja Yaga ja Helios kirjastus, raamatu eest!

Elle Kennedy "The Graham Effect" avab USA kolledžispordimaailma keskendudes hokile ning kuumadele noortele, kes voodirõõme armastavad. Parandage mind, kui eksin, aga hokiromantika on tiktoki raamatumaailmas tõeline fenomen, mis sai alguse just Elle Kennedyst ja tema 2015. aastal ilmunud romaanist "The Deal" sarjast "Off-Campus", mille mõtteline järg "The Graham Effect" on, rääkides järgmisest põlvkonnast. Ühesõnaga, tahtsin teada, millest ma ilma jään, kui trende ei jälgi.

Tänapäev, Briar University, Massachusetts, USA. Gigi Graham käib hokikuulsusest isa jälgedes. Neiu suurim unistus on pääseda ameerika hokikoondisesse. Luke Ryder on samuti kirglik hokimängija, üks oma tiimi parimaid, kuni tema ülikool suletakse ning meeskond teisega liidetakse. Mängijate vahel on palju paksu verd, mida nooruk kaaskaptenina lahjendama peab. Nagu tal oleks veel vähe muresid, õnnestub tal oma iidolile Gigi isale endast halb mulje jätta ning tundub, et unistusel vana Grahami legendaarsesse hokilaagrisse treeneriks pääseda on kriips peal. Saatus viib noored kokku ja nad sõlmivad kokkuleppe teineteise aitamiseks. Ryder annab neiule eratrenne, et tema kehvi nurki maha lihvida ning tüdruk kostab vastutasuks isale paar head sõna. Kõik sujub kenasti, aga üks hetk nad ei suuda käsi üksteisest eemale hoida.

"The Graham Effect" sisaldab tänapäeva armastusromaanile omaselt vähe mesijuttu ja palju higiseid kehasid. Kõik tegelased on noored, kuumad ja andekad, jumaldavad seksi ning sellest rääkimist. Lisaks on romaanil korralik süžee noorte unistustest ja eelarvamustega võitlemisest. Peategelased on vastandlikud nagu Romeo ja Julia, aga tegelevad täpselt sama murega, tõestamisega, et päritolu ei defineeri neid. Meil on Gigi, kelle isa aitab tal avada teistele suletuks jäävaid uksi, aga tüdruk soovib, et teda tuntaks tema enda saavutuste kaudu. Lobisemishimulisele neiule vastandub 24/7 tusane Ryder, kes armastab rääkimise asemel mühatustega suhelda. Talle üritatakse omistada "paha" poisi kuvandit, aga tema teod ning mõtted jätavad hoopis teise mulje.

Vahelduseks oli tore lugeda esimese maailma probleemidest. Süžee keerleb ümber spordi ja suhete, õppetööd ei puudutata pea üldse. Kuigi ma pole tippsportlane ega ülikooliõpilane oli lihtne suhestuda. Eriti nautisin, kuidas saladused avaldusid piisava vahega ja polnud liialt pingutatud. Lõpp kiskus küll muinasjutuliseks, aga enamik tegevusest oli argine - tegelaste igapäevaelu trenni, sõprade, pidude ja seksiga. Just selliseid raamatuid otsisin meelelahutuseks kümmekond aastat tagasi, aga ei leidnud siis ühtegi. Ma ei mäleta ühtki teist raamatut, kus avameelselt oma intiimelust vestlemine nii tavaline oleks. Tüdrukud jutustavad sõbrannade ringis, kutid omavahel, noored ühises seltskonnas või siis neiu noormehele, kes on talle vaid paar korda hokitrenni andnud!?

Raamatus oli kohutav komme mind huvitavaid momente peatükkide vahelisse vaakumisse jätta. Alguses ma neid nii väga ei täheldanud, ju harjusin ära, situatsioonidega, millest sai lugeda nii Gigi kui ka Ryderi mõtteid ja tundeid, aga lõpu poole sigines aina rohkem kohti, kus tõotas põnevat või armast stseeni, aga järgmine peatükk hakkas juba kuskilt mujalt. Ma oleksin väga tahtnud lugeda näiteks Gigi emotsioonidest, kui Ryder talle autogrammiga plakati hankis.

Võrreldes teise hiljuti loetud spordiromantika ehk Grace Reilly "Stealing Home'iga" meeldis "The Graham Effect" mulle tunduvalt rohkem, kuna selles leidus rohkem kirge nii spordi suhtes kui tegelaste vahel. Stiililt ja vormilt olid kaks romaani äärmiselt sarnased, kasutades mehe ja naise vahelduvaid vaatepunkte. Ma eelistan pigem ühes peas püsimist ja pinget, mille tekitab juurdlemine teise poole tunnete üle. Selle asemel võib korduvalt kuulda, kuidas Ryder Gigi pringist pepust mõtleb. Kokkuvõttes mulle siiski Elle Kennedy teos meeldis ja ehk loen temalt midagi tulevikus veel.

Aitäh, Apollo ja Yaga, raamatu eest!

Tänapäev, McKee ülikool, New Yorki osariik. Sebastian on pesapalli tulevikulootus, kes käib autoõnnetuses hukkunud kuulsa isa jälgedes. Mia ihkab üle kõige teha karjääri astrofüüsikas. Neil oli teema, mille tüdruk järsult katkestas. Sebastian pole temast siiani üle saanud. Kui Mia satub hätta, pakub noormees talle ulualust. Ühe katuse all elades tuleb tahes-tahtmata suhteid klaarida.

"Stealing Home" jätkab "Beyond the Play" sarja, mille osad peaks olema loetavad ka eraldiseisvatena. Kaht esimest raamatut ma igatahes lugenud ei ole, kuid kiire google otsingu põhjal räägib kumbki ühe Sebastiani (kasu)venna ning tema tüdruksõbra kohtumise loo. Ilmselt on fännidel tore tuttavate tegelastega taaskohtuda, kuid mul oli alguses keeruline nendega suhestuda, kuna lugu hakkab pihta hetkest, kui Mial ning Sebastianil on juba toimunud mingi friends-with-benefits teema ning kuti on segaduses ja haavunud, kuna tüdruk hakkas teda päevapealt vältima. Sebastian on aga veendunud, et Mia on see õige ning ei ole tema suhtes lootusi maha matnud ja haarab võimalusest. Neist saavad taas seksisemud.

Esimene pool raamatust troonib kiimlemine. Lugu jutustatakse nii Mia kui ka Sebastiani vaatepunktist. Korra on juttu, et tüdrukule on esmatähtis karjäär ning poiss peaks mõtteid sporditulemustel hoidma, aga peamiselt mõtlevad nad teineteisest. Oleks tahtnud rohkem eripära kahe vaatepunkti vahel. Sebastian on kullatükk. Mia on nii frustreeriv. Ma tõesti ei sallinud teda. Kogu see "sa väärid kedagi paremat" ja "pole mõtet proovidagi, sest äkki saan haiget" ei kuulu kumbki mu lemmikute süžeeliinide hulka. Neiu ei mõelnud ei enda ega kuti heaolule, kes teda ilmselgelt armastas. Teine pool oli parem, sest siis kerkis esiplaanile raamatu sügavam teema - vanemate ootused lastele. Mulle väga meeldis, kuidas kahe peategelasega kaks vastandlikku peredünaamikat välja joonistusid. Kui sarja teised osad peaks kätte sattuma, siis loeks tegelikult Callahanidest hea meelega veel.

Aitäh, Apollo ja Yaga, raamatu eest!