Paar postitust tagasi lubasin rohkem taani kirjandust lugeda ning juba saigi loetud järgmine. Jussi Adler-Olsen on üks tuntumaid taani krimikirjanikke ning "Faasanijaht" on osakond Q seeria teine raamat. Esimest osa "Naine puuris" lugesin eelmise aasta veebruaris.

Tänapäev, Taani. Osakond Q moodustati selleks, et uuesti uurimise alla võtta lahendamata jäänud juhtumid. Esimese eduka lahendusega kaasnes avalikkuse tunnustus ja tähelepanu. Kõik ootavad, mida kriminaalkomissar Carl Mørck järgmiseks lahendada võtab. Mehe lauale ilmub aga ise üks toimik 1987. aastast, kui suvilas mõrvati jõhkralt õde ja vend. Juhtum on küll juba lahendatud, kuid leidub keegi, kes pole otsusega nõus. Kui teda lausa keelatakse seda vana lugu uurima hakata, siis teeb Carl Mørck muidugi vastupidist. Kahtlusalusteks on erakoolis sirgunud grupp, kellest on saanud ühed Taani mõjukamad mehed, ning lisaks üks naine, kes on pildilt kadunud ning varjab end väidetavalt asotsiaalina tänavatel.

Eelmisest raamatust on mul põnevad mälestused, kuid see osa mulle eriti ei istunud. Esiteks, oli kohe teada, kes on pahad. Teiseks, jäid nõrgaks pahade iseloomustus ja motiivid. Arvasin pealkirja järgi, et raamat sarnaneb ühe hiljuti nähtud halva filmiga "Final Girl", kus kamp keskkoolipoisse võrgutas noori tüdrukuid, et neid metsas jahtida. Krimilugu oli tegelikult veel hullem, kuid teatud sarnasused olid olemas. Kolmandaks, kasvas kuritegude hulk kähku ühelt mitmekümneni ja nii ei keskendunud raamat konkreetselt ühelegi kuriteole. Seega oli üldmulje väga laialivalguv. Huvitav oli küll jälgida juurdluskäiku ning osakonna püüdeid leida tõendeid väga võimekate isikute kohta. Asjale lisab vürtsi ka osakonda juurde tulnud kolmas töötaja.

Politseiniku töö on selline, et vahel tuleb surmaga silmitsi seista. Ikka ja jälle tuleb ette, et meid ähvardatakse küll kirveste ja vasarate, raudkangide, nugade, katkiste õllepudelite, haavlipüsside ja muude tulirelvadega. Ja kes seda ette teab, kui kaua inimene vee peal püsib ja millal enam ei püsi. Seda ei või kunagi teada, eks ole? Me oleme kõik mingil hetkel püksi lasknud. Kes pole, ei ole ju mingi õige politseinik, või mis? Meie töö on lihtsalt selline, et vahetevahel lööb laine üle pea.

Carl peab lisaks lootusena näivale uurimisele üle saama isiklikust traumast seoses eelmise juhtumiga. Teda kuul vaid riivas, kuid tulistamises üks tema kaaslastest suri ja teine jäi halvatuks. Mehel on selline iseloom, et teised temaga koos töötada ei taha ja nii näeb mõrvaosakonna ülem hea lahendusena Carli üks uude osakonda sokutada. 

Iseenda arvates oli ta üks parimaid uurijaid, kes oli kunagi Taani kuningriigi pinnal tegutsenud - kuidas sai küll juhtuda, et tal oli midagi niivõrd elementaarset kahe silma vahele jäänud?

Alguses vahelduvad kordamööda peatükid Meretest aastal 2002 ja Carlist aastal 2007. Kui jõutakse naise kadumiseni, siis jääb temast rääkivaid osi aina harvemaks, kuna tema uus elu puuris on üsna üksluine. Carl eksleb alguses mööda juba uuritud rada, kuid siis hakkab avastama niidiotsi, mis eelmistel leidmata on jäänud. Suureks abiks on talle seejuures Assad. Mulle tundus süürlasest abiline kompetentsemanagi kui kogenud kriminaalkomissaar ise. Lahenduse tabasin küll ammu enne neid ära, sest Merete loo ja detektiivi oma vihjed jooksid üsna ruttu kokku. Põnev oli ikkagi lõpuni, sest lugu oli üsna omapärane ja mulle nii meeldis Assadi tegelane.