John Dos Passos "USA triloogia II: 1919" oli teine raamat, mis minuga Ameerikas ringi seikles. Sarja avaosa "USA triloogia I: 42. laiuskraad" (loe blogipostitust) andis aimu suurriigist sajandivahetusel ja mulle meeldis väga, et see enne reisi loetud sai. Järjega alustasin küll alles lennukis tagasiteel Eestisse.

20. sajandi algus, USA ja Euroopa. Joe, Dick, Eveline ja Anne on ameeriklased, kes erineval moel leiavad oma koha Esimeses maailmasõjas. Igaühel on oma roll, kes on eesliinil, kes tagalas, kes seilab merd kaubalaevastikus. Nende kodumaal kogub endiselt hoogu töölisliikumine, kuigi selle juhte karistatakse karmilt, samuti nagu patsifiste. Ben on ameeriklane, kes ei sõida üle Atlandi ookeani, vaid vaimustub revolutsioonijuttudest ning võtab aktiivselt meeleavaldustest osa. 

"USA triloogia II: 1919" jätkab sealt, kus eelmine osa pooleli jäi - algab I maailmasõda. Eeldasin millegipärast, et rohkem on juttu sellest, kuidas see mõjutab elu Ameerikas, aga põhitegevus viis hoopis Euroopasse, Pariisi ja Rooma. Kui eelmises raamatus olid tegelased üle Ameerika laiali, siis siin on nad rohkem koos, lubades nende lugudel omavahel põimuda. Euroopasse jõuavad ka juba tuttavad Janey, Ward ja Eleanor, aga nende toimetusi näeb ainult teiste tegelaste pilgu läbi.

Üllatav oli ka see, et sõjategevusele endale teos ei keskendu. See on lihtsalt taustaks. Rindel käib peategelastest vaid üks ja temagi ei lähe sinna sõdima. Rohkem saab lugeda sellest, kuidas ameeriklased rahulepingu allkirjastamist ootavad, kõvasti pidu panevad, armuvalus piinlevad, satuvad sekeldustesse ja rabelevad neist välja. Mul ei tekkinud ühtki lemmikut, kellele ma väga kaasa oleks elanud, aga endiselt oli huvitav lugeda, kuidas erinevad tegelased läbi elu kulgesid. Veidi küll tekitas tülgastust, kui palju oli juttu igaühega voodisse heitmisest, suguhaigustest ja rasedate hülgamisest.

Stiililt on triloogia teine osa täpselt samasugune nagu esimene ehk vahelduvad eri tüüpi peatükid. Mulle küll tundus, et oli rohkem romaaniosa ja vähem pealkirjade, uudisekatkete ja lauluridade ning mõttejoru virrvarri, sekka parajalt ülevaateid tuntud inimeste elulugudest. Kui jutustavad peatükid jälgivad peategelasi Euroopas, siis kontrastiks on pilguheidud töölisliikumisele Ameerikas, kus pea iga punane aktivist trellide taha saadetakse. Toonilt on raamat eelmisest süngem - taustaks olev sõda, jõhkrad kokkupõrked töölisliikumise ja selle vastaste vahel ning mitu peategelast leiavad õudse lõpu.

John Dos Passos "USA triloogia I: 42. laiuskraad" on üks neist raamatutest, mida ma ilmselt kunagi poleks kätte võtnud, kui kirjastus seda mulle saatnud poleks. Ma ei olnud varem kuulnud ei romaanisarjast ega kirjanikust. Lisaks ei püüa kujundus eriti tähelepanu. Sisukirjeldus äratas aga huvi - paljude hinnanguil kõigi aegade suurim Ameerika romaan.

19. sajandi lõpp - 20. sajandi algus, Ameerika Ühendriigid. Mac, Janey, Ward, Eleanor ja Charley on ameeriklased, kes kõik püüavad leida oma kohta selles suures arenevas riigis. Nad vahetavad ameteid, elukohti, kaaslasi, reisivad ringi, vaid paar münti taskus, rabavad tööd teha, teenivad ja kaotavad raha. On üleminekuperiood, mil valitseb kapitalism, aga üle maa levib tööliste liikumine. Prinditakse lendlehti ja peetakse miitinguid. 

Seda raamatut on raske kokku võtta, kuna oluline on üldpilt, mida kogu lugu tervikuna edasi annab, mitte see, mis täpselt kellegi konkreetse elus sünnib. Romaan jutustab USA arenemisest 20. sajandi algusaastatel. Tõdesin korduvalt, kui vähe ma Ameerikast tean ja tundsin, kuidas loetu mu maailmapilti avardab. 

Teose ülesehitus ei ole sugugi traditsiooniline. Jutustavatele peatükkidele lisaks on nummerdatud "Kaamerasilm" ja "Ringvaade". Esimene esitab mingi episoodi mõttejoruna. Ei ole kirjavahemärke, tihti algab uus mõte enne kui eelmine lõpeb. Teine koosneb pealkirjadest, uudistekatketest ja lauluridadest. Ka selles jäävad tihti laused pooleli. Alguses oli veidi raske sisse elada ja tahtsin neist poolikute lausetega peatükkidest diagonaalis üle libiseda. Need on aga lugemist väärt, et saada aru, mis on päevakajaline või mis aastatest täpsemalt juttu on. Enamik uudiseid olid mulle võõrad, aga mõni tuttav oli ka - Titanic ja Robert Scott näiteks.

Veel on raamatusse pikitud peatükid, mis annavad ülevaate mõne kuulsa inimese elust surmani. Need lühikesed köitvad elulookirjeldused olid mu lemmikud. Jällegi oli mulle tuttav ainult üks nimi - Thomas Alva Edison. Teistest sain aru, et ju see mingi ajalooline suurkuju on, aga kuulnud neist polnud. Kauge maa see Ameerika ikkagi. 

Suurema osa romaanist moodustavad tavainimeste lood - eri klassidest ning eri paigust meeste ja naiste argipäev. Alguses ei seo neid miski peale selle, et keegi ei suuda paigal püsida. Lõpupoole tegelaste rajad ristuvad vilksamisi. Ringi rändamist oli ohtralt: töö otsimist, leidmist, uue ja veel parema otsimist. Suhted ei ole püsivad. Otsused on isekad. Mees jätab abikaasa ja lapsed, et liituda kommunistidega. Naine ei kutsu venda külla, kuna too ei sobi seltskonda. Sõbrad tulevad ja lähevad, vabameelselt vahetatakse abikaasasid. Üheks läbivaks teemaks on töölisklassi liikumine, elagu sotsialism. Ka see kõik oli võõras, tegelaste käitumismallid ei tekitanud mingit samastumistunnet, aga nii-nii paeluv oli lugeda.

Raamatu tempo on kiire ja seda saadab kajana rahutus. Sel lool oli mingi müstiline jõud, hoog, mis tõmbas kaasa ja andis indu. Olin üllatunud, kui väga romaan mulle muljet avaldas. Võtan peagi kätte ka järje, et lugeda, mis saab edasi. Muide, üsna lõpus on üks üllatus varuks. Nimelt käib lehtedelt läbi üks eestlane. Mul iga kord süda hüppab, kui mõnes raamatus Eestit mainitakse.