20. sajandi algus, Tallinn. Orvuks jäänud Jaan on arukas poiss ning kolib linna, et tädi rahastusel õpinguid jätkata. Kuna tädi saabub Peterburist Tallinna hiljem kui poiss, elab too mõnda aega tuttava kingsepa juures, kus elu õige väljakannatamatu on. Tädi kasvatab teda seevastu kui oma poega. Esimene aasta läheb Jaanil koolis suurepäraselt ning tädi lubab talle tasuks kõike, sealhulgas ohtralt taskuraha. Poisil hakkab raha aina rohkem ja rohkem vaja minema ning ta hakkab tädi usaldust kuritarvitama. Ühtlasi kulub üha vähem aega õpingutele.

Jutustust lugedes nautisin, kuidas kohad olid tuttavad, aga aeg hoopis teine. Lugemise ajal valdas mind deja vu ning ma ei oskagi öelda, kas selle põhjustas tegevuspaik või tegevus ise. Üllatavalt lihtne oli ette kujutada, kuidas sel ajal Pärnu maantee või Wiru uulits välja võisid näha. Eriti mõnus oli äratundmise moment, kui paika loksus, et näiteks heina- ja palgiturg on tänane Vabaduse väljak. 

Lugu ise mõnu ei pakkunud, sest lõpp oli poolik ning tegelased olid ühekülgsed. Nimelt oli neid kahte sorti: ühed kasutasid Jaani ära ja teised lasid Jaanil end ära kasutada. Muidugi oli mul viimastest kahju, kuid ükski neist ei olnud siiski sümpaatne. Oli lihtsalt liialt uskumatu, kuidas keegi noormehele ühtki õppetundi ei andnud ning ta rahus vassida ja valetada sai. Seetõttu ei rahuldanud mind ka jutustuse lõpp, kuid vähemalt selgus viimastel lehekülgedel, mida tähendab teose pealkiri, mis mind painas.

20. sajandi alguse noorte elust oli huvitav lugeda: milline eraldatus oli koolide vahel, kuidas veedeti vaba aega, millele kulutati raha jne. 100 aastaga on palju muutunud, aga sarnasusi oli samuti küllaltki palju. Alkohol ja kavalad neiud suudavad praegugi noormehi samamoodi lollitada, kuigi suurimaks raharöövliks ei ole ilmselt teatripiletid. Kahjuks oli Jaani teekond ühekülgne, suundudes vaid allamäge, ning nii sai põhiliselt näha elu pahupoolt. See tõstatas küsimuse, kui palju peategelase kogemustest on kirjanik võtnud enda elust. Kaardimäng ja joomine noorte näitlejate seltsis sobiks Üksiga kokku küll.

Johannes Üksi (1891-1937) oli erandlik kirjanik, kelle olulisim teos on lühijuttude kogumik "Kummalised novellid", milles kajastuvad mehe kogetud hallutsinatsioonid ja ilmutused. Tema sulest on ilmunud ka proosat ja näitekirjandust, mis lavalaudadele pole jõudnud. Muuhulgas töötas Üksi Estonia teatris teisejärgulise näitleja ja jooksupoisina ning lisaks oli ta ühiskondlikult aktiivne ning võttis osa mitmest revolutsiooniaegsest sündmusest. 1918. aastal mõisteti talle sakslaste poolt surmanuhtlus sõjariistade varjamise eest. Hiljem muudeti see sunnitööks, millest ta teadmata põhjustel peale paari kuud vabanes. Lapsepõlves põdes Üksi läbi peapõletiku, mis tõenäoliselt on üks tema hilisema haiguse põhjustest. Juba noorena koges ta erinevaid hallutsinatsioone, kuid tõsisemad närvihaiguse sümptomid avaldusid 1920. aastate alguses. Üksi summutas neid alkoholi ja kangete rohtudega ning oli ravil nii Seewaldis kui ka Tartu Ülikooli närvikliinikus. On arvatud, et tema jutud peaksid kirjandusteadlastest enam pakkuma huvi arstiteadusele. Suurem osa haritlaskonnast nimetas Üksit pättkirjanikust ning hakkas temast ohtlike elusündmuste, tasakaalutu närvisüsteemi ja pideva alkoholitarbimise tõttu eemale hoidma. (Allikad: 1, 2, 3)

Johannes Üksi on ainulaadne tegelane eesti kirjandusloos, kellest ma varem kuulnud ei olnud. Tema elulugu on kütkestav ning tekitab huvi mehe teoste vastu. Tahaks väga kuskilt kätte saada kirjaniku "Kummalised novellid".  Jutustus "Nõiakeerus" oli ebausutav ning ebasümpaatsete tegelastega, kuid mulle meeldis äratundmine, mis kaasnes tuttavates paikades toimuva tegevuse lugemisega ning samuti huvitas mind 20. sajandi alguse noorte elu.