Jodi Picoult ja Jennifer Finney Boylan "Hullutav mesi" pajatab keerulise loo surnud tüdrukust ning tema tapmises süüdistatud poiss-sõbra kohtuprotsessist. Aasta teine lugemine pakkus juba maksimumhinde väärilist elamust.

2018-2019, Adams, New Hampshire. "Lily on vist surnud." Need poja suust kostuvad sõnad hävitavad Olivia rahulikku elu. Aastaid tagasi jättis ta selja taha vägivaldse suhte ja kolis tagasi lapsepõlvekoju, et oma isa mesilaste eest hoolitseda. Kui esialgu on tragöödiaks armastatu kaotanud noormehe lohutamine, siis peagi selgub, et Asherit süüdistatakse tüdruku mõrvamises ja on oht, et ta veedab ülejäänud elu trellide taga. Olivia tahab uskuda poisi süütust, kuid minevik kummitab teda. Ka Lilyl on minevik ja saladused, mis muudavad kohtuprotsessi kulgu.

Alustan seda arvustust hoopis raamatu lõpust - järelsõnast, kust selgub huvitav sünnilugu. Nimelt nägi Jennifer Finney Boylan unes nii süžeed kui seda, et kirjutab romaani koos Jodi Picoultiga ning selleteemaline Twitteri säuts viiski koostööni. Lugu jutustavad vaheldumisi kaks tugevat naiskangelast. Jodi kirjutab kahtlusaluse emast. Jennifer keskendub surnud tüdrukule, mistõttu tema peatükid liiguvad ajas tagasi. Nii pikeneb iga peatükiga kahe looliini vahele jääv aeg. Olen varemgi mõnes üksikus raamatus tagurpidi liikuvat lugu kohanud (meenub näiteks E. Lockharti "Ehtne petis") ja mulle see võte meeldib, kuigi vajab alguses veidi harjumist. Lisaks leiab lõpust hunniku mett sisaldavaid retsepte, nii et kui tahad lugemise kõrvale hõrgutavaid küpsetisi või värkendavaid kokteile, siis tasub sealt alustada.

"Hullutav mesi" võtab luubi alla erinevuse saladuste ja privaatsuse vahel, naistevastase vägivalla ning üleüldse naiseks olemise. Pool raamatut kulgeb teos ühes suunas, keskendudes küsimusele, kui hästi me ikkagi tunneme oma kõige lähedasemaid. Seejärel võtab lugu hoopis teistsuguse pöörde ja jutuks tulevad teemad, millele ma ei ole väga mõelnud. Sisu reetmise asemel ütlen, et lugege avatud meeltega. Minu jaoks oli romaan silmiavav ja oi, kui südantlõhestav: kaks noort armunut, kaks kildudeks purunenud elu, hulk saladusi, mis halastamatult välja kistakse. Olin valmis kohtu jõhkruseks, kus iga süüdistatava pisike eksimus välja kaevatakse ning tema vastu pööratakse, aga mitte selleks, kuidas kohalik kogukond päevapealt kogu perekonnale selja keeras, olles valmis uskuma halvimat. See meenutas väga tänapäeva tühistamiskultuuri, mida ma üldse ei salli.

Raamatut soovitan väga!

Aitäh, Apollo ja Yaga ja Helios kirjastus, raamatu eest!