II maailmasõda, idarinne. 1999/2000, Oslo. Grupp norra sõdureid võitleb Saksamaa eest idarindel. Nende seas on näiteks hulljulge Daniel, kes tühermaal vaenlast matmas käib, ja Sindre, kes plaanib venelaste poolele üle joosta. Üks norra poistest jõuab haavatuna hospitali, kus ta armub kaunisse haiglaõesse. Viiskümmend aastat hiljem, vahetult enne millenniumivahetust laseb Harry Hole Secret Service'i agenti ning piinliku vahejuhtumi varjamiseks ülendatakse teda. Mees asub uurima neonatse ning loeb raportist haruldasest Märklini vintpüssist, palgamõrvarite meelisrelvast, mille keegi Norrasse on smuugeldanud. Relva tagaajamine on märksa lõbusam ning Hole leiab peagi, et vastuseid tuleb otsida II maailmasõja aegadest.

Nägin just enne raamatu lugemist filmi "1944" ning seetõttu olid mul rindekirjeldusi lugedes selle stseenid silme ees. Huvitav oli lugeda norrakatest saksa armees, keda alguses kiideti, kui kodumaa kaitsjaid bolševike eest, ning hiljem karistati. Armees toimuv oli palju kaasahaaravam, kui kuritegevus millenniumivahetuse Norras.  Relvatehingud ja neonatsid ei tundunud nimelt eriti huvitavad. Palju rohkem pakkus pinget vana armulugu haiglaõe ning noore norraka vahel. Natuke äratas siiski uudishimu ka vanamees, kes haruldase vintpüssi soetas ning midagi planeeris. Kõige rohkem meeldis mulle romaani juures see, kuidas minevik ja olevik lõpuks kokku seoti. 

Raamatus jäi Harry Hole'il tegelikult üks tähtis müsteerium lahendamata ning olen kindel, et selleni jõuab ta järjes. Ma küll ei julge lubada, millal ma selleni jõuan. Natuke on mul tulevikust juba aimu, sest lugesin juba üht järgmistest osadest. "Lumememm" on nimelt sarja seitsmes, kui ma ei eksi, ja "Punarind" ise kolmas. Õiges järjekorras lugedes saaks jälgida uurija arengut. Hetkel oli aga nii, et teadsin, milliseks mees kujuneb ning sain aimu asjaoludest, mis selleni on viinud. Päris põnev oli jälgida, kuidas üks või teine tegelane Harry elusse on jõudnud.

"Punarind" on autorile väga isiklik romaan. Nesbø isa oli üks vabatahtlikest, kes 18-aastasena idarindel võitles. Poeg sai sellest teada alles 15-aastasena ning teda šokeeris väga, et isa natside poolel oli. Hiljem mõistis ta, et teda huvitab, mis juhtus kaevikutes ning pärast sõda, mis põhjustel vabatahtlikud sinna läksid. Paljud stseenid romaanis on Nesbø isa reaalne kogemus kaevikutest. Mees oli ise plaaninud neist kirjutada, kuid suri enne. Kirjanik pani osa isa loost ise kirja ning kombineeris seda teiste kogemustega. 

November, 2004, Oslo ja Bergen, Norra. Maha tuleb esimene lumi ning ühe väikese poisi ema kaob. Temast jääb maha ainult roosa sall, mis aias lumememme kaela on seotud. Juhtumit asub uurima Harry Hole koos rühma uusima liikme Katrine Brattiga. Kui haihtub veel teine naine, kelle kadumine on seotud esimese lume ja lumememmega, on Hole'l kohe selge, et mängus peab olema sarimõrvar. Keegi ei taha teda uskuda, kuid arhiivist välja kaevatud materjal näitab, et esimese lume ajal on aastate jooksul kadunud veel mitmeid emasid, keda pole kunagi leitud.

"Lumememm" on minu esimene tutvus populaarse norra krimikirjaniku Jo Nesbø loominguga. Harry Hole sarjas on see küll 7. raamat, kuid see ei seganud raamatut nautimast, sest ma ei tundnud, et vajaksin eelteadmisi. Kusjuures, mulle tuli väga tuttavana ette mees, kes uurija korteris hallitusseenega mässas. Huvitav, kust ma midagi sarnast lugenud või kuulnud olen.

Nesbø on tõesti suurepärane autor ning raamat oli põnev ja ootamatu. Mõne looharu juures suutsin ära arvata, kuhu poole see suundub, kuid teised rabasid täitsa jalust. Autor polnud vihjete jagamisel kitsi, kuid nende lahti mõtestamine osutus parajaks pähkliks. Tegelaste eraelu segas parajalt jälgi. Probleemne Harry mulle tegelikult eriti sümpaatsena ei tundunud. Oma töö peale oli ta muidugi meister ja loeksin hea meelega, milliseid keerulisi juhtumeid ta veel lahedada on suutnud. 

Jo Nesbø on pidanud mitmeid ameteid. Lisaks kirjanikukarjäärile on tal käpp sees veel ka muusikas,. Nimelt on mees laulja ja laulukirjutaja Di Derre bändis. Hariduselt on Nesbø hoopis majandusteadlane ning enne kirjanikuks hakkamist töötas ta ajakirjaniku ja börsimaaklerina. "Lumememm" algas mehe jaoks ühe stseenina, kus naine tuleb töölt koju ning ta abikaasa ja poeg askeldavad köögis, ühesõnaga ideaalne pere. Kui naine kiidab aeda ehitatud lumememme, siis ei tea teised sellest aga midagi ning poeg märkab jubedusega, et lumememm vaatab aknast sisse, mitte tänava poole. Romaan ei olnud kavandatud kui õuduslugu, kuid on õudsem autori teistest raamatutest. Selle efekti annab igapäevase asja ehk lumememme sidumine mõrvadega. Nesbø arvab, et raamatus on tegelikult vähe veriseid ja detailseid kirjeldusi, kuid see jätab ikka jälgi ja judinaidtekitava mulje. Kirjutamine ise on mehele lihtne ning sõnad lendavad. Tal kulub sama palju aega kirjutamisele kui loost liigse eemaldamisele.

Üritasin eile õhtul vaadata ka filmi, kuid see erines päris palju raamatust, polnud nii pingeline ega suutnud mu tähelepanu köita. 

Kuigi Harry Hole mu lemmikuurijaks ei saanud, siis Nesbø kujundatud loopöörded mulle meeldisid. Seetõttu loen heameelega temalt midagi veel. "Lumememm" on hea krimka, millega pikkadel sügis- või talveõhtudel aega veeta. Romaan on ka parajalt õudne, nii et, nõrganärvilised, hoidke kaarega eemale! Kui põhjamaine krimikirjandus meeldib, siis tuleb aga kindlasti lugeda!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!