Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jillian Cantor “Kadunud kiri” jõudis minuni ühes toredas raamatupakis. Viimasel ajal on mul tuju südantsoojendavate lugude ning kerge romantika järgi, mistõttu ka selle romaani lugemisse võtsin.

1938-39/1989-1991, Austria/California. Kristoff on Frederick Faberi, kuulsa Austria margigraveerija, õpipoiss. Ta elab meistri pere juures väikeses Austria külas. Faberid on juudid. Kui natsid linna üle võtavad, annab Kristoff endast kõik, et perekonda aidata ning võtab graveerimise üle. 50 aastat hiljem viib Katie oma isa margikogu hinnata. Välja ilmub saatmata kiri, millel on väga eriline mark. Naisel on raske aeg, sest tema isa mälu on hääbumas ja tal endal on pooleli lahutus. Kiri ja mark hakkavad teda väga huvitama ning samuti margikaupmeest. Nad asuvad koos nende päritolu uurima. Jäljed viivad nii Inglismaale kui ka Saksamaale, kus äsja on langenud Berliini müür.

"Kadunud kiri" jutustab ilusa armastusloo, mille taustaks on saatmata kirja müsteerium ja koledaim aeg Euroopas. Raamatus on juttu anšlussist, Austria annekteerimisest, aga mulle tundus toimuv pehmendatud. Kuigi küla põles ja juute võeti kinni, ei tundunud see nii traumeeriv, kui mitmed teised samast perioodist kõnelevad romaanid. Kole tundus olevat kuskil kaugel-kaugel, seda enam, et Faberite maja oli eraldatud metsas ning natsid sinna eriti ei sattunud. Isegi põrandaalusest tegevusest lugedes, ei olnud seda pinget, et tegelased kohe-kohe vahele jääks.

Ajaloolised romaanid, mille tegevus toimub korraga kahes ajaperioodis on viimasel ajal kuidagi eriti populaarseks saanud. Need pakuvad alati mõnusat mõistatamist, kuidas kaks ajaliini lõpuks kokku jooksevad. Katie ja Kristoff on ilmselgelt seotud markide kaudu, aga kuna mõlema lood olid piisavalt paeluvad, ei juurelnud ma eriti pingsalt, mis on müsteeriumi taga ja lasin lool lahenduseni kanda. Selle arvasin küll ära, et Katie tuleb sellest loost kallimaga välja. Peatükid lõppesid muidugi alati põneva koha peal ja raske oli teost käest panna. Lõpu poole tundus, et lehekülgede arv jääb järjest õhemaks ja, et nendega küll seda lugu kokku ei jõua tõmmata, aga andis küll ja väga rahuldust pakkuvalt. See oli mõnus ajaviiteromaan, kuid nii sügavaid emotsioone ei pakkunud, et pikemalt meeles püsiks.

Mulle meeldib, kui raamat annab lisaks meelelahutusele uusi teadmisi. "Kadunud kiri" tutvustab markide graveerimist. Nende kujundamine oli keeruline, nõudes täpset kätt ja oskusi. Teos näitas ka seda, kuidas marke nutikalt salasõnumite saatmiseks kasutati. Sel ajal kasutati kodeeritud vihjete edastamiseks küll kõike. Kuigi kogu raamat keerleb kirja ümber, siis minu meelest ei haaku see pealkiri kõige paremini sisuga ega kutsu eriti lugema. Poes oleks ma tast küll mööda vaadanud, nii et veel kord tänu Rahva Raamatule lugema kutsumast! 

Jillian Cantor on ameerika kirjanik. Ta kasvas üles Philadelphias. Naine on alati armastanud kirjutamist ning püüelnud kirjanikuks saamise suunas. Ülikoolis inglise keelt õppides arvas ta, et temast võiks saada ajakirjanik, kuid praktikale minnes selgus, et selline kirjutamine talle ei sobi. Nimelt armastab Jillian lugusid välja mõelda, mitte tegelikult toimuvat raporteerida. Ta ei kujuta end üheski teises ametis ette. Teekonnal on ette tulnud mitmeid raskusi, aga kõigest hoolimata on Jillian jätkanud kirjutamist. Enamik tema teostest on inspireeritud ajaloolistest naistest. "Kadunud kiri" on inspireeritud naise suhetest oma vanaemaga, kes põdes Alzheimerit.  (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Kadunud kiri" on lugu kustuvast mälust, saatmata kirjast, tähenduslikust margist ning unistustest vabast Austriast. See on kerge ajaviiteromaan, kus on küll juttu juutide represseerimisest, aga natsiriigi koledused on pehmendatud ja kauged. Soovitan, kui sulle meeldivad kahe ajaliiniga romaanid ning otsid õnneliku lõpuga lugu!