Jessie Burtoni romaan "Miniaturist" jäi mulle juba ammu silma. Ma arvan, et see oli goodreadsi keskkonnas, aga pead ei anna. Kirjeldus oli põnev, hinnangud head ja ootused olid suured. Lisaks on Varraku välja antud raamatud lihtsalt võrratu kujundus!
1686-1687, Amsterdam. 18-aastane Nella abiellub varaka kaupmehe Johannes Brandtiga ning kolib maalt linna. Oktoobripäeva, kui ta Amsterdami saabub, ei ole meest teda vastu võtmas. On meheõde Marin, kes tundub külm ja kauge, on teenijanna Cornelia ja mustanahaline teener Otto. Maja on luksuslik ja kena, kuid Nella ei tunne end ei koduselt ega perenaisena. Peagi naaseb ka Johannes, kuid temagi on eemalehoidev. Abikaasa kingib Nellale vitriinkapi, mille sisemus kujutab ennast nende maja väikest koopiat. Naise meelelahutuseks saab selle sisustamine. Palgatud miniaturist teeb võimatult detailset tööd ning Nella saab palju rohkem kui küsib, kui maja saladused üksteise järel paljastuvad.
Pakis pole rohkem midagi, ei kirjakest ega selgitust, ainult kummaline väljakutsuv moto ja ports kingitusi. Cornelia vandus, et toimetas tehingu lõpetamise kirja miniaturisti juurde kohale. Miks see mees mu käsku ei kuulanud?
Kuid vaadates asju, silmitsedes nende ebatavalist ilu ja teadmata nende saatmise eesmärki, hakkab Nella kahtlema, kas ta tegelikult üldse tahab, et miniaturist töö lõpetaks. Miniaturistil endal pole ilmselgelt tahtmist seda teha.
Nella sätib uued asjad hellalt üksteise järel vitriinkappi. Enda jaoks täieliku üllatusena tunneb ta põgusa hetke jooksul tänu.
Mees peab mänguks kõike, mida näeb.
Alati nõnda on, poisiks ta jääb.
See, kui keegi sulle midagi kirglikult räägib, ei tähenda veel, et see on tõde.
Mulle tundus lugu veidi tormakas, nagu kukkuv doominorida, mida peatada ei saa. Ma ei jõudnud veel raamatusse sisse eladagi, kui asjad juhtuma hakkasid. Ka peategelane Nella tundus samasuguse kõrvalseisjana nagu ma ise, kes ei suutnud lõpptulemust mõjutada. Eriti mõjuv oli see, kuidas maja aina tühjemaks jäi, kui järjekordne doominoklots langes. Segaseks jäi, mida autor miniaturisti abil öelda soovis. Too jäi müstiliseks ka pärast seda, kui seletusi anti ning see salapära tekitas pigem frustratsiooni. Lahtiseid otsi, mis mulle ei meeldinu oli veelgi, näiteks, kes lasi Peebo välja? Ühesõnaga, miniaturistist oleks tahtnud rohkem lugeda ning mulle oleks sobinud, kui tavapärast nukumaja sisustamist oleks olnud kauem, sest see liin keeras kõige kiiremini kummaliseks.
Emand, see pole armukadedus, mis ta endast välja ajas. See on vitriinkapp.
Alati nõnda on, poisiks ta jääb.
Pea terve lugemise vältel valdas mind "Ma olen seda lugenud!"-tunne. Ma ei oska kommenteerida, kas see on positiivne või negatiivne, aga kõik tundus ääretult tuttavana. Olen muidugi täiesti kindel, et seda raamatut ma varem kätte võtnud ei ole. 2017. aastal lugesin küll romaani "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga", millest kirjutan siin, kus toimetatakse samuti 17. sajandi Hollandis, kuid Amsterdami asemel Delftis. Juba tegelased on teostel aga erinevad: ühes figureerivad kunstnik ja tema teenijanna, teises kaupmees ja tema abikaasa. Déjà vu jääb siinkohal müstikaks.
Kui suutsin selle tunde kõrvale jätta ning loosse rohkem sisse elada, paelus mind, kuidas toimis 17. sajandi ühiskond. Selles loos on nii palju reegleid. Kõik teistsugune on tabu ja patt. Mõned inimeste tõekspidamised on ajaga muutunud, aga teised on ikka samasugused. Mind üllatas, kuidas võim jagunes põhiliselt raha ja usu vahel. Kõige meeldejäävam oli ehk seik, kui kõik inimesekujuline, sh piparkoogid ära keelati. Põnev oli jälgida kaikavedu: millise piirini saab end raha abil päästa, ja millal usk naabrimehe eksimust andestada ei luba. Mõnes valdkonnas oli Amsterdam aga eesrindlik, panin näiteks kõrva taha fakti, et Amsterdam oli üks esimesi kohti Euroopas, kus naised võisid saatjata tänavatel liikuda. Huvitav fakt oli ka näiteks see, et Nella linnamajas oli kaks kööki: harilik ja piduköök.
See, kui keegi sulle midagi kirglikult räägib, ei tähenda veel, et see on tõde.
Mulle tundus lugu veidi tormakas, nagu kukkuv doominorida, mida peatada ei saa. Ma ei jõudnud veel raamatusse sisse eladagi, kui asjad juhtuma hakkasid. Ka peategelane Nella tundus samasuguse kõrvalseisjana nagu ma ise, kes ei suutnud lõpptulemust mõjutada. Eriti mõjuv oli see, kuidas maja aina tühjemaks jäi, kui järjekordne doominoklots langes. Segaseks jäi, mida autor miniaturisti abil öelda soovis. Too jäi müstiliseks ka pärast seda, kui seletusi anti ning see salapära tekitas pigem frustratsiooni. Lahtiseid otsi, mis mulle ei meeldinu oli veelgi, näiteks, kes lasi Peebo välja? Ühesõnaga, miniaturistist oleks tahtnud rohkem lugeda ning mulle oleks sobinud, kui tavapärast nukumaja sisustamist oleks olnud kauem, sest see liin keeras kõige kiiremini kummaliseks.
Emand, see pole armukadedus, mis ta endast välja ajas. See on vitriinkapp.
Romaani võrratut kaanekujundust ma juba kiitsin. Lisaks tahan tunnustust avaldada raamatu viimastel lehtedel asuvatele seletustele, mis aitavad ajastut ja Amsterdami elu paremini mõista. Mäletate kindlasti, et olen mitu korda pahandanud, kui olen sellise abi avastanud alles peale loo lõpetamist, aga selles teoses olid olemas viited, et lõppu piiluda. Aitäh!
 |
| Petronella Oortmani nukumaja |
Jessie Burton on sündinud 1982. aastal Londonis. Romaani "Miniaturist" inspiratsiooniks oli puhkus Amsterdamis, kus naine nägi muuseumis Petronella Oortmani nukumaja, mille sisustamisele kulus üle 30 000 kuldna, mis on t o h u t u summa. Tal kulus loo kokku kirjutamiseks üle nelja aasta. 2014. aastal nägi kirjaniku debüütromaan lõpuks ilmavalgust. Raamatut saatis edu: ta on võitnud auhindu, teda on müüdud üle miljoni koopia ja tõlgitud ~40 keelde. Tänaseks on naiselt ilmunud veel kaks romaani. (allikad 1, 2)
"Miniaturist" oli kummaline raamat, mis tänu sellele, et lühikese ajaga juhtub palju asju ning peategelane ei saa nendesse midagi parata, meenutas mulle langevaid doominoklotse. Ma ei mõista siiani, miks tundsin selle romaani puhul, et olen seda lugu juba varem kuulnud. Soovitan, kui armastad ajaloolisi romaane või huvitud 17. sajandi Amsterdami eluoludest!
Loe, mida teised arvavad:
Loe, mida teised arvavad:
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
- 17:39
- 0 Comments
