Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Kuna aasta esimene raamat oli niivõrd sünge, siis võtsin tasakaalustamiseks midagi eriti lõbusat. Jessica Townsendi Nevermoori sarjaga alustasin paar päeva tagasi ja teadsin kohe, et see sobib selleks ülesandeks suurepäraselt. Esimene osa kandis pealkirja "Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" ja selle järg on “Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus”.

Esimese aasta talv - teise aasta sügis, Nevermoor. Morrigan Crow läbis tuleproovid ning tüdruk võeti vunderlaste seltsi liikmeks. Tüdruku elu ei lähe kergemaks, sest teda narritakse, kuna tema kunsti varjatakse kiivalt. Saladusse pühendatakse vaid need, kellega ta kõige tihemini kokku puutub. Morrigani salgakaaslased ei ole sugugi vaimustuses ja kipuvad tast eemale hoidma. Ka tüdruku patroon Jupiter on aina enam eemal. Isegi koolitunnid, mida ta vaimustusega ootas, ei rõõmusta teda, sest talle keelatakse enamik lõbusaid asju ära. Samal ajal, kui Morrigan päevad läbi ajalugu tuubib, hakkavad Nevermoorist inimesed kaduma. 

Teine osa on sama pöörane ja seikluslik kui esimene. Nevermoor ei väsi üllatamast. Krutskitänavad! Kuulus suvine basaar! Vundersepa veetorn! Mulle meeldis väga linna rohkem avastada, mistõttu mu lemmik peatükk oli see, kus lastel oli selle tundmise peale eksam. Lisaks kohtadele tutvustatakse ka mitmeid kummalisi tegelasi - imelise häälega ingel, kaks hirmutavat kooliemandat, jubedad kontmehed, vunderkilpkonn. Olulised on muidugi ka Morrigani rühmakaaslased, kellega ta vaikselt suhteid arendab, et hirmust saaks märkamatult usaldus. Tegevust tüdrukul jagub, sest ta teab nüüd, mis on tema kunst ja õpib seda veidi käsitsema, Lisaks ei taha Ezra teda muidugi rahule jätta.

Kui eelmisel raamatul oli selgem ülesehitus, kus läbida tuli tuleproove, siis siin ei anta üldse aimu, mis toimuma hakkab. Arvasin, et kui Morrigan kooli läheb, saab igasugustest ägedatest õppetundidest lugeda, aga vat kus lops, tema roll kõrvaletõrjutuna jätkus. Ootan väga kolmandat osa, et näha mis saladusi sellest loost veel vaikselt välja koorub. Kõige suurem müsteerium on muidugi, mis plaanid Ezral tüdrukuga.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Jessica Townsend "Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" on veel üks selline raamat, mis juba tükk aega riiulil õiget aega ootab. Detsembri lõpus jõudiski see viimaks kätte. Maagilised raamatud ja maagiline jõuluaeg sobivad ju suurepäraselt kokku.

Üheteistkümnenda aasta talv - esimese aasta talv, Jackalfax/Nevermoor. Morrigan Crow sündis Loojakul ja on seetõttu ära neetud. Ka kuberneri tütar olemine ei päästa sellest, et kohalikud teda kõigis oma ebaõnnestumistest süüdistavad. Veelgi hullem, tüdruk on määratud surema oma 12. sünnipäeval, kui saabub uus Loojak. Selgub, et talle pole niigi palju aega antud ja see päev saabub tervelt aasta võrra varem. Morriganil õnnestub aga surma ninapidi vedada tänu salapärasele Jupiter Northile, kes ta päästab ning  Nevermoori viib. Mees esitab tüdruku oma kandidaadina Vunderlaste Seltsi. Iga aasta võetakse sinna vastu vaid 9 last ning kõigile soovijatele korraldatakse 4 tuleproovi, kust nad näitavad ennast ja oma kunsti. Jupiter ei ole varem ühtki last sponsoreerinud. Seetõttu on kõik veendunud, et Morrigan peab valdama midagi harukordset, aga tüdruk ise küll ei tea, mis teda eriliseks teeb

Raamatus on tunda Harry Potteri mõjutusi, sest mõlemad räägivad erilisest lapsest, kes avastavad võlumaailma pärast seda, kui on aastaid elanud tõjutuna. Nende suurim erinevus on see, et Harry seikleb pärismaailmas, kuhu on lisatud maagilisi detaile, aga Morrigan seikleb maagilises maailmas, kuhu on lisatud pärismaailma detaile. Nevermoor pakatab krutskitest ja kõigest kummalisest. Seal on näiteks vihmavari linnas liiklemisel sama oluline ese kui meil siin bussipilet ning hotellis ööbides võib juhtuda, et ärkad hoopis teise välimusega voodis ja toas, kui magama jäid. Ka kõikvõimalikud elukad lohedest kääbusvampiirideni on seal olemas. Mulle meeldivad küll rohkem need raamatud, kus maagilisel süsteemil on kindel kord ja loogika (sel põhjusel ei istu mulle väga ka nt Pratchetti Kettamaailm), aga Morrigani lugu ei olnud veel liiga üle võlli ja lasin kirjaniku kujutlusvõimel end kaasa kanda.

Peale süngevõitu algust muutub õhkkond raamatus vastupandamatult lustakaks. Pidevalt avastasin, et muie kippus lugedes suunurka tekkima, kui absurdseid detaile on autor välja mõelnud. Kui mõnes raamatus on lapsed oma käitumises tunduvalt oma vanusest ees, siis siin on kõik üsna lapselikud. Mulle ei meeldinud eriti Morrigani patroon Jupiter North, sest ma ei tajunud temas eeskuju. Ta ei aidanud eriti tüdrukul Nevermoorist aru saada ja hoidis palju tema eest saladuses. Isegi ülikass Fenestra käitus palju vanemlikumalt. Kõige paeluvam tegelane oli mu meelest Cadence ning tema kunst.

Lugu oli küll ootamatusi täis, aga mitte kuigi pinev. Kui Morrigan alguses surma ootab, on ju kohe aru saada, et ta pääseb. Kordagi ei olnud sellist tunnet, et varitseks hirmus hädaoht või midagi võiks väga valesti minna. Kuigi pinget ei olnud, siis põnev oli ikka, sest pidevalt toimus midagi ja eriti aimu ei antud, mis järgmiseks saab. Suur salapära ümbritses nii tuleproove, Morrigani patrooni kui ka tüdruku kunsti. Kui mõni küsimus ka vastuse sai, siis tekkis asemele kohe mitu uut.

Jessica Townsend on 1985. aastal sündinud austraalia kirjanik. Lugusid hakkas ta kirjutama juba 7-aastaselt. "Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" on naise debüütromaan. Ta kirjutas seda üle 10 aasta, asudes tööle samal aastal, kui lõpetas keskkooli.  Esialgu pidi raamat rääkima tüdrukust, kes läheb oma eksentrilise tädi Morrigani juurde elama, kuid siis selgus, et tädi on palju huvitavam tegelane kui ta õetütar. 22-aastasena kolis naine Londonisse, kus ta hakkas Morrigan Crowst raamatu kirjutamist tõsisemalt võtma. (allikad: 1, 2)

"Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" on lõbus ja kaootiline fantaasiaromaan tüdrukust, kes pääseb talle ette määratud surmast, põgenedes võlumaailma. Nevermoor on täis imetabaseid ning kentsakaid detaile ja lugu ise ei kulge sugugi etteaimatavaid radu pidi. Ma ei saa öelda, et raamat oleks olnud eriti pingeline, aga põnev oli küll. Kujutlusvõime on Jessica Townsend igatahes korralikult lendu lasknud, tuleb vaid lasta end kaasa kanda. See on hea lasteraamat, aga sobib ka kõigile teistele, kes ihkavad seiklusi imepärases maailmas!