Mäletad, kuulasin mõni aeg tagasi Jeanne DuPrau düstoopilist romaani "The City of Ember", kus inimesed elasid maa-aluses linnas ning ei teadnud, et on olemas ka maa-pealne. Nüüd kuulasin Scribdi äpis ära ka sarja teise ja neljanda osa, vastavalt "The People of Sparks" ja "The Diamond of Darkhold". Kolmanda jätsin vahele, kuna selle kirjeldus mainis, et tegu on eellooga, aga ma tahtsin edasi lugeda, mis sai Emberi inimestest edasi.

Tulevik. Emberi inimesed järgnevad Linale ja Doonile ning jõuavad maa peale ning asuvad tutvuma selle uue, suure ja kummalise maailmaga. Peale paaripäevast rännakut jõuavad nad Sparksi-nimelisse külla. Külaelanikud on suure inimmassi äkilisest välja ilmumisest üllatanud ja ka häiritud, kuid on siiski valmis neid aitama. Inimasustused on peale paar sajandt tagasi toimunud apokalõpsist hõredad ning väikesed. Küla pealikud otsustavad, et suudavad emberlastele pakkuda peavarju ja toitu 6 kuud, misjärel tuleb neil endale uus asula rajada. Maa alt tulnud inimesed asuvad õppima ameteid ning oskusi, mida maa peal vaja läheb. Nad saavad iga päev uusi teadmisi näiteks, et eksisteerivad sellised asjad nagu aastaajad ja ilmastik, aga ka kanad. 

Mulle meeldis "The People of Sparks", sest huvitav oli lugeda, kuidas Emberi inimesed uue keskkonnaga kohanesid. Kujutan ette, et noorena oleks ma veelgi rohkem nautinud, kuidas nad näiteks kanu kartsid.  Üks põnev looliin oli see, kuidas emberlased tundsid, et Sparksi elanikud, kes niigi vastutulelikud olid ning neid aitasid, peaksid neile rohkem oma varusid jagama. Tundus kuidagi väga inimlik ja reaalne. Veel meeldis mulle lugeda ränduritest, aardeküttidest, kelle elu koosnes vanadest asulatest asjade kokku korjamises. 

Tulevik. Kunagised Emberi asukad on nüüd juba mitu kuud Sparksi külas elanud ning kätte on jõudnud karm talv. Ühe ränduri käest osatb Doon raamatu, mille kaanel on kirjas "Emberi elanikele". Kahjuks on teos saanud tugevalt kahjustada, sest seda on kasutatud lõkke hakatusena ning alles on vaid 8 lehekülge. Neilt on näha, et tegu on mingi kasutusjuhendiga. Selguse saamiseks otsustavad Doon ja Lina kahekesi tagasi Emberisse suunduda. Nad avastavad, et maa-alusesse linna on end vahepeal uued elanikud sisse seadnud.

"The Diamond of Darkhold" meeldis mulle veelgi rohkem, kui "The People of Sparks", sest selles osas pöörduvad peategelased tagasi Emberisse. Mõtlesin terve teise raamatu ajal, miks nad ei tulnud varem selle peale, et proovida sinna varude järgi minna, kui näiteks vooditest puudus oli. Mahajäetuna mõjus Ember isegi võluvamana, kui siis, kui seal veel sadu inimesi elas. Kujutasin hästi ette, kuidas säärane linn maapealsetele inimestele kui kullaauk kõigi oma varudega võis tunduda. Raamatud pealkirjas mainitud teemandite lõpplahendus mulle nii väga muljet ei avaldanud.

Jeanne DuPrau sündis 1944. aastal San Franciscos ning on enamiku oma elust elanud Californias. Emberi sarja inspriatsiooniks oli kirjaniku lapsepõlv, kui paljud inimesed endale tagaaedadesse pommivarjendeid ehitasid. Väiksena meeldisid talle raamatud, kus lapsed uusi maailmu avastavad. Sündis idee linnast, mis on ehitatud inimkonda suure ohu eest päästma. Lisaks paelus autorit idee linnast, kus ainsaks valgusallikaks on elekter. Jeanne'i soov oli, et tema raamat paneks inimesi mõtlema meie maailmale ja hindama päikest, kuud, metsi, ookeane, tuult ja vihma. Esimest raamatut kirjutas ta ligi kümme aastat. (allikad: 1, 2, 3)

Mulle meeldisid nii "The People of Sparks" kui ka "The Diamond of Darkhold". Kunagi kuulan või loen kindlasti ära ka sarja kolmanda osa. Soovitan, kui soovite lugeda lihtsat ja seikluslikku sarja, kus tegevus toimub tulevikkus ning peategelasteks on lapsed.

Vaatasin kunagi filmi, kus oli põnev tulevikulinn ning nutikad noored, kes selle suurima saladuse avastasid. Selle nimi oli "The City of Ember" ning kuna lugu mind paelus, tahtsin juba ammu lugeda Jeanne DuPrau romaani "The City of Ember", mille põhjal film vändati. Osta ma seda siiski ei tahtnud ja raamatukogust ei leidnud. Kui nüüd nägin, et Scribdi rakenduses audioraamat olemas on, siis muidugi kuulasin ta ära. Seal on olemas ka sarja kolm järgmist raamatut, aga kahjuks Scribd arvas, et ma see kuu liiga palju kuulanud ja järgmise võin alles aprillis ette võtta.  

Tulevik, Emberi linn. Ammu aega tagasi rajasid Ehitajad linna. Nad varustasid selle kõigega, mida inimestel eluks vaja ning jätsid juhistega laeka, mis avaneb, kui teatud aeg on möödunud. Paraku kadus see enne, kui avanemishetk kätte jõudis ning koos sellega ka teadmised, mida teha siis, kui laod tühjaks hakkavad saama ning linna valgustavad tuled ähvardavad kustuda. Emberis lokkab korruptsioon ning linnapea ei tegele sugugi probleemidega. Kui 12-aastane Lina leiab iidsed juhised, ei pea täiskasvanud augulist paberit sugugi oluliseks. Tüdruk leiab abi endiselt klassikaaslaselt Dune'ilt ning koos asutakse kahjustada saanud instruktsioone dešifreerima.

Filmi nägin küll ammu, aga raamat tõi erinevaid stseene sellest silme ette ja loo põhipunktid tulid meelde. Seega teadsin muidugi ette, millest raamat räägib ja suuri üllatusi polnud. Tundus, et teosed on üsna sarnased, aga kindlalt saaksin seda öelda, kui uuesti filmi vaataksin. Kõige võõramana mõjus, kuidas romaani lõpuosas tuli välja, kuidas täpselt esimesed inimesed Emberisse saabusid. Õnneks on raamatul mitu järge, millest ma midagi ei tea ja kindlasti kuulan, kui otsustan scribdi tellimust jätkata. Mind huvitab, mis tegelastest edasi saab.

Mulle meeldis väga kujutatud düstoopiline ühiskond, mis toimib maa all ja ei tea muust maailmast midagi. Just see paelus mind ka filmi puhul. Inimesed ei oska ette kujutada sinist taevast, ei tea midagi lindudest, ei oska meisterdada kaasaskantavat valgust ega ümber käia elektriseadmetega jne. Enamik esemeid, mis neil on, on pärit hiiglaslikust laost, riided on kõik kulunud ja lapitud, toit on jäänud üksluiseks, ravimid on otsakorral. Selle süsteemi puhul tundus kummaline ainult loosiga inimestele ametite tõmbamine, sest see ei arvesta soovide ega oskustega. Teiseks huvitas mind haiguste teema, inimesed võtsid vist mingeid vitamiine aga ei tundunud, et nad vaevleks päikesevalguse või erinevate toitainete puudumise tõttu., kuigi nende toit pidi kindlasti üsna üksluine olema. Kõige omapärasem amet tundus see, mis anti peategelasele - sõnumikandja. 

Lisaks maailmale meeldis mulle väga omamoodi aardejaht - vihjete otsimine ja kirja dešifreerimine. Sellega seoses oli raamatu kuulamisel miinus, sest oli raske kaasa nuputada, mis tähed augulisest tekstist puudu on, kui seda sulle tähthaaval ette loetakse. Peategelaste seiklused ja avastused olid igatahes põnevad ning mulle tundus lausa, et kogu lugu sai liiga kiirelt läbi. Oleksin tahtnud koos nendega veelgi rohkem Emberit avastada.

Jeanne DuPrau sündis 1944. aastal San Franciscos ning on enamiku oma elust elanud Californias. Emberi sarja inspriatsiooniks oli kirjaniku lapsepõlv, kui paljud inimesed endale tagaaedadesse pommivarjendeid ehitasid. Väiksena meeldisid talle raamatud, kus lapsed uusi maailmu avastavad. Sündis idee linnast, mis on ehitatud inimkonda suure ohu eest päästma. Lisaks paelus autorit idee linnast, kus ainsaks valgusallikaks on elekter. Jeanne'i soov oli, et tema raamat paneks inimesi mõtlema meie maailmale ja hindama päikest, kuud, metsi, ookeane, tuult ja vihma. Esimest raamatut kirjutas ta ligi kümme aastat. (allikad: 1, 2, 3)

“City of Ember” tutvustab põnevat düstoopiaühiskonda, mis on kokkuvarisemise äärel ja üht nutikat tüdrukut, kes leiab väljapääsu. Mind võlus maaalune elu ning peategelase seiklused. Oleks hea meelega sellest rohkemgi lugenud! Mind huvitavad ka järjed, kuigi nende tegevus ei toimu vist enam Emberis. Soovitan ka raamatu põhjal tehtud filmi!