Tänapäev, Kiewarra, Austraalia. Väikelinn vaevleb kohutava põua küüsis. Aaron Falk naaseb üle 20 aasta kunagisse kodulinna, kust ta teismelisena koos isaga põgenes. Nimelt pöördusid kohalikud nende vastu pärast nooruki sõbranna surma. Noort Falki peeti süüdlaseks, kuid tema sõber Luke andis talle alibi. Nüüd on Luke surnud ja Aaron ongi teel tema matustele. Kiewarras ollakse varmad uskuma, et tema farmi kehv seisukord viis mehe nii meeleheitele, et ta mõrvas oma pere ja lasi siis ennast maha, jättes ellu vaid pisitütre. Aaron, kes töötab Melbourne'i föderaalpolitseis finantsidega, lubab Luke'i vanematele, et uurib mehe rahaasju. Ta satub kokku kohaliku šerifiga, kes mainib, et kõik detailid surmade juures ei klapi enesetapu teooriaga ning nad alustavad koos mitteametlikku juurdlust. Linnas on palju neid, kes pole sugugi rahul et Falk tagasi on ja mehele ei anta 20 aasta taguse surma tõttu asu.

Algus käib tuttavat rada. Peategelane naaseb oma kunagisse kodulinna ning hoolimata möödunud aastatest, ei jäta ammused sündmused teda rahule. Kuigi tema eesmärk ei ole vanu tonte taga ajada, kukub välja nii, et korraga asutakse uurima kahte kahtlast suitsiidi, mille vahel on 20 aastat. Mis te arvate, kas kumbki neist on päriselt enesetapp?

Mul on väga kahju, et "Põud" ei olnud minu esimene kokkupuude kirjanikuga. See on suurepärane krimka mitme kokkupõimuva looliini, sümpaatse kangelase, eksitavate detailide ja meisterliku lõpplahendusega. Siiski jätsid teised kaks Jane Harperi romaani sügavama mulje, mistõttu ma ei anna maksimumhinnet. Taustaks olev põud ei läinud nii hinge, loo eri tahud ei moodustanud nii vapustavat tervikut. 

Muudmoodi sarja vales järjekorras lugemine midagi ära ei rikkunud. Teadsin küll ette, et Falk saab kõrvetada, aga ma ei teadnud, kuidas. Mees oli igatahes juba sümpaatseks saanud, mistõttu kurvastasin, kuidas kodulinna kogukond teda kohtles nii tänapäeval kui ka 20 aastat tagasi, kui ta sõbranna just surma oli saanud. Kõige nukram oli muidugi veel mehe isa reaktsioon. Olin üllatunud, et mehe suhteid isaga nii vähe mainiti, kuna see on oluline teema ka järgmises raamatus. Jään pikisilmi järgmist Harperit ootama!

Loe ka: "Kadunud mees", "Looduse jõud".

Ma ei ole see lugeja, kes võtab ette ühe kirjaniku ja loeb läbi kõik tema kirjutatud raamatud. Küll on mul kirjanikke, kelle puhul rõõmustan, kui järgmine tõlgitud teos ilmub. Sinna kategooriasse kuulub ka Jane Harper "Looduse jõud", kuigi lugesin alles teist naise romaani. Tema "Kadunud mees" (loe blogipostitust) kuulus mu eelmise aasta lemmikute hulka.

Tänapäev, Giralangi mäestik, Austraalia. Suhete parandamiseks ja tiimitöö edendamiseks saadab suurlinna ettevõte osad oma töötajatest nädalavahetuseks metsikusse loodusesse matkama. Teele asub kaks erineva marsruudiga gruppi, ühes 5 naist, teises 5 meest. Neil tuleb 3 päeva hakkama saada vanamoeliselt kaardi järgi orienteerudes, telefonid on keelatud ja neist poleks levi puudumise tõttu niikuinii tolku. Esimene päev läheb kenasti, aga teisel päeval eksivad naised teelt ja väga ruttu muutub olukord põrgulikult halvaks. Võpsikust jõuab välja vaid neli neist ja nemadki on kehvas seisus. Uurijatel on veel eriti kiire kadunud Alice'i üles leidmisega, kuna ta kogus neile oma tööandjate kohta musta materjali.

"Looduse jõud" on mõnus kombo ellujäämisloost ja kadumisjuhtumi lahendamisest, peategelaseks halastamatu loodus. Kui "Kadunud mees" rääkis lageda kõnnumaa kuumusest, siis "Looduse jõud" pakub vastupidist keskkonda - paks padrik ja paduvihm. Värskelt pärast Erna matka ärkas keskkond lehtedelt eriti teravalt ellu. Teadsin täpselt, mis tunne on märjas metsas külmetada. Võrreldes meie võsas müttamisega tundus firma korraldatud retk käkitegu - kott on võrdlemisi kerge, toit ja vesi ootavad laagriplatsidel ees, jaluta ainult mööda rada kohale. Samas on see ikkagi Austraalia, kus iga nurga taga võib oodata mürgine elukas, ja ei ole sugugi palju aega möödas sellest, kui mäestik oli sarimõrvari mängumaa. Lisa valemisse veel linnavurled, üks viga kaardilugemisel ja ongi katastroof käes. Mind üllatas, et matka korraldajatel ei olnud plaanis mingitki ruumi eksimisele, isegi mitte juhiseid, mida hätta sattudes teha.

Meeste grupp jõuab ilusti sihtkohta ja rohkem neid ei mainita. Naiste viisik, kes teelt eksib, on üks paras ussipundar - juhtkonna liige ja tegevjuhi õde Jill, ülejäänutest tublisti nooremad kaksikud Bree ja Beth, kes omavahel läbi ei saa, Lauren, kel juba mõnda aega keeruline kodune olukord töötegemist segab, ja Alice, kes kõigile pinnuks silmas on. Peatükk haaval selgub, kuidas nad võpsikus aina rohkem hätta satuvad, langetades ühe halva otsuse teise järel. Pinged aina kogunevad ja vana vimm tuleb pinna alt välja. Matk pidi suhteid parandama, aga ilma söögi ja joogita muutuvad eksinud kiirelt sama metsikuks kui loodus nende ümber. Eriti intensiivne oli stseen, kus janused porilombi kallale asusid. Võpsik, kus nad ekslevad, on heidutav, aga eelistan iga kell seda päikese käes kõrbemisele. 

Kuna "Looduse jõud" räägib untsu läinud tööüritusest, meenus Ruth Ware'i põnevik "Üks teise järel" ja kirjaniku kommentaar, kuidas ta tahtis kirjutada põnevikku inimestest, kellega me kõige rohkem aega koos veedame, mitte perest ega sõpradest, vaid töökaaslastest. Loo edenedes ilmnes, et kolleegidest rääkimise kõrval on "Looduse jõud" sama hästi ka perekonnadraama, hõlmates mitut perekonda.

Romaan võiks sama hästi kanda pealkirja "Kadunud naine", sest kogu lugu tiirleb padrikus kaduma jäänud Alice'i ümber. Matka kulgu jälgivad peatükid vahelduvad otsijate pingutustega tema leidmiseks. Muidugi lootsin lugedes, et naine ilmub elusana välja, isegi kui ta iga leheküljega aina ebasümpaatsemaks muutus. Variante, mis võis temaga juhtuda, on palju ja kõik tunduvad reaalse võimalusena. Kas ta jalutas ise minema, on see seotud tööl nuhkimisega või sai matkakaaslastel temast villand? Uurides lähemalt teist nelja naist, tuleb iga ümberpööratud kivi alt välja saladusi ja motiive. Lõpplahendus oli keeruline ja meisterlik ja nii valusalt eluline. Mu süda valutas mitme tegelase pärast. Täpselt nagu eelmise Jane Harperi romaani puhul, rabas mind, kui terviklik kogu lugu oli. Detailid asetusid paika nagu pusletükid. Ja kuigi mõned küsimused jäävadki vastuseta, siis üldpilti näeb ka ilma puuduvate tükkideta. Soovitan, kui sulle meeldib krimi, aga ei meeldi verised laibad!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Jane Harper "Kadunud mees" jäi mulle silma ilmuvate raamatute nimekirjast, aga ma ei oskagi öelda, milline osa sisukirjeldusest mind täpselt köitis.

Tänapäev, Burley Downs Station, Queensland. Cameron on Brighti vendadest eeskujulikuim, veab perekonna farmi, on ümbruskonnas austatud ja toimib sillana oma noorema ja vanema venna vahel. Vanem vend Nathan on hoopis teistsugune, põlatud ja kogukonnast välja heidetud teo pärast, mis ta aastaid tagasi korda saatis. Noorem, Bub kipub teiste varju jääma ja ei ole oma kohta leidnud. Cameron kaob teel sidemasti parandama ning leitakse päikese käes surnuks küpsenuna hoopis teisest suunast, kohaliku maamärgi, karjapidaja hauakivi juurest. Pole ühtki loogilist seletust, miks mees seal oli. Keegi ei läheks sellise kuuma ilmaga oma autost nii kaugele, hüljates kogu varustuse. Ainuke seletus paistab olevat enesetapp. Nathanile ei tundu see õige ja kahtlused aina kuhjuvad.

Kas sa tead seda mõistatust: "Kõrbes lamab surnud mees. Tal on käes murdunud tikk. Kuidas ta suri?" "Kadunud mees" algab umbes samamoodi, ainult et surnud mees lamab vana maamärgi, karjapidaja kalmu kõrval ja tal pole ei tikku ega isegi mitte tühja veepudelit. Ometi on tegu kohalikuga, kes teab, kui halastamatu kõrb on ning millist varustust ellujäämiseks vaja on. Mida rohkem tema surmale mõelda, seda rohkem tuleb välja seletamatuid detaile. Mingit ametlikku uurimist ei ole, küsimusi küsib ainult vanem vend Nathan, kellele need veidrused rahu ei anna. See on nii loomulik, kuidas ta jälgi ajab, seal juures detektiivi mängimata.

Raamatu tegevus toimub kuskil Austraalia pärapõrgus, ääremaal, kus majasid lahutavad tunnid, mitte kilomeetrid. Ringi liikudes peab autos alati olema varustus igaks olukorraks - söök, jook, varurehvid jne. Ootamatuste eest pole keegi kaitstud ja võib juhtuda, et läheb mööda päevi, enne kui keegi hädasolijast möödub. Loodus ei ole ole inimese sõber, päikesel kulub tapmiseks vähem kui 24 tundi, aga kohalikud on õppinud neis karmides oludes elama ning armastama ka seda põrgukuumust ja lõputut punast tolmu. See on ju kodu. Mulle meeldivad tohutult romaanid, mille trumbiks on meeldejääv tegevuspaik ja valitseb eriline õhkkond. Austraalia pärapõrgu, eraldatud, kuum ja inimvaenulik, sobib ilusti sinna kategooriasse. Ma ei ole midagi ligilähedastki kogenud, aga kirjeldused olid romaanis erakordselt ehedad, andes hästi edasi seda üksildast ja ränka ääremaa elu, maalides silme ette halastamatu päikese all praadiva maapinna, taamal paistvad kaljud, kuumusest vireleva õhu. Nautisin kõiki väikseid detaile. 

Meenus ka teine raamat, mida sel aastal Austraaliast lugenud olen, Lucinda Riley "Pärliõde", kus samuti rohkelt punast tolmu lendas, aga aeg ja elu olid seal veidi teistsugused. Tolles raamatus figureerisid palju ka Austraalia põliselanikud aborigeenid, aga "Kadunud mees" ei maini neid üldse. Tegelasteks on tohutuid karjavalduseid omavad valged, kes lapsi kaugetesse internaatidesse saadavad, ning seljakotirändurid, kes neil palgal on.

Lugu kulgeb rahulikult, pöörates tähelepanu ka kõige harilikumatele igapäevategevustele, mis paeluvad, kuna keskkond on nii võõras. Generaator tuleb ööseks välja lülitada, menüü tehakse mitmeks kuuks, sest poeskäigud on harvad, kapi otsas on paun ravimitega ja haigestudes küsid arstilt, millist võtta. Ma ei oskagi öelda, kas ääremaa elu on taustaks surnud venna müsteeriumile või on hoopis ääremaa elule taustaks surnud venna müsteerium. Kolmas oluline komponent on inimeste vaheline dünaamika, ühe perekonna saladused. Igal tegelasel on mingi lugu rääkida.

Jane Harper on briti-austraalia kirjanik. Ta on sündinud Manchesteris. 8aastasena kolis pere Austraaliasse. Jane'i teismeeas naasti Suurbritanniasse. Naine lõpetas seal ülikooli ja töötas mitu aastat ajakirjanikuna, enne kui uuesti Austraaliasse kolis. 2014. aastal kirjutas ta eduka lühijutu, mis innustas kirjanikuteed jätkama. Ta oli alati tahtnud romaani kirjutada ja 13 aastat täiskohaga tööd ajakirjanikuna valmistas selleks hästi ette. Naine ei jaganud, et romaani kallal töötab ning lähedastele tuli suure üllatusena konkursivõit avaldamata käsikirjaga, millest sai tema 2015. aastal ilmunud debüütromaan "Põud". Teda inspireerib Austraalia loodus. Harperi loomeprotsess koosneb suures osas kavandamisest, millele järgneb "lõbus osa" - kirjutamine. "Kadunud mees" on naise kolmas romaan. Teda hakkasid huvitama inimesed, kes elavad kaugel sisemaal, mõju, mis eraldatusel on nende igapäevale. Kirjanik tegi mitu kuud eeltööd, vestles kümnete inimestega, luges teema kohta laialdaselt ja sõitis 900 miili Brisbane'ist sisemaale, väiksesse linnakesse nimega Birdsville, millele kuulub Queenslandi kuumarekord - 49.5C, ning kogus seal inspiratsiooni. Naisele oli seal suureks abiks kunagine kohalik politseiohvitser. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Kadunud mees" räägib Austraalia ääremaal elavast perekonnast, kus on kolm venda, kellest üks sureb, jättes maha hulga küsimusi. Sellel raamatul on kolm olulist komponenti - keskkond, tegelased ja müsteerium. Ükski neist ei domineeri teiste üle, vaid koos moodustavad nad mõnusalt harmoneeruva terviku. Mulle meeldis, kuidas kirjeldused viisid sügavale loo sisse. Soovitan väga, kui sulle meeldivad krimilood, mis pakuvad palju muud peale mõrvamüsteeriumi ja boonusena ei ole jälgilt verised!