Tänapäev, Tōkyō. Sentarō valmistab pisikeses kondiitriäris oamoosiga koogikesi. Mees ei ole ameti suhtes kuigi kirgilik, kuid see oli ainus koht, kuhu ta pärast vanglast vabanemist sõbra toel võeti. Ühest päevast hakkab poes käima Tokue, vanaproua, kes pakub end tööle, kuni mees leebub ja ta hoolimata vanakese väändunud sõrmedest palkab. Naine õpetab Sentarō imelist oamoosi valmistama ja kokakunstist rõõmu tundma. Uue retseptiga hõrgutised tõmbavad rohkelt kundesid ligi, aga paraku on õnnehetk üürike, kuna Tokue minevik tuleb kollitama.

Jaapani kirjandus seostub mulle vaikselt kulgeva tegevuse, rohkete kirjelduste, eraklike peategelaste ja nukrusega. Esmajärjekorras ma selle järgi ei haara, aga mõni on ikka kätte sattunud. Ütlen julgelt, et kümnekonna loetud teose seast sai "Oamoos" kohe lemmikuks ja soovitakski just sellega varbake esmakordselt jaapani kirjanduse vetesse kasta. Selles on kõik eelmainitu olemas, samas kui üleliigne on välja roogitud ja kurbuse kõrval tõstab pead lootus. Kui mõni jaapanlane jätab peale lugemist segaduse, mida teos öelda tahtis, siis "Oamoos" on konkreetne ja kergelt jälgitav. Lisaks on siin imelised toidukirjeldused, kuigi oamoosi pean allergia tõttu vahele jätma.

Eelkõige räägib "Oamoos" eelarvamustest, sõpruse väest ja igihaljast küsimusest - kus peitub elu mõte. Raamat illustreerib suurepäraselt, kuidas hea loo jutustamiseks ei ole üldse palju vaja, ei tegelasi, sündmustikku ega lehekülgi. Enamik tegevusest koondub pisikesse ärisse, kus valmistatakse vaid ühte toodet, dorayakisid, oamoositäidisega pannkooke. Võõras keskkond paelus. Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, oamoosi valmistamisest võiks lugema jäädagi, need kirjeldused haaravad endasse: kuidas Sentarō alguses odavat masstoodangut kasutab, kuidas mees Tokue kirglikku toimetamist kõrvalt jälgib, kuidas ka tema õpib hingega maiustusi tegema. Kokakunsti kõrvale tekib raamatus veel teine huvitav, seejuures ahastamapanev teema, mis avardab maailmapilti ja puudutab sügavalt hinge.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Saar. Mõnel hommikul kogevad inimesed ärgates, et midagi on ööga kustunud. See tähendab, et kõik sellega seotud tunded ja mälestused haihtuvad. Vahel on kohe selge, mis kadus, vahel selgub see päevapeale. Mälust hääbunud esemed hävitatakse: visatakse jõkke või põletatakse ära, ning unustatakse seejärel sootuks. Elu liigub edasi ja kadunut jäävad leinama vaid inimesed, kes ei suuda unustada. Mälupolitsei kogub kokku nii sellised isikud kui ka hävitamata jäänud kustunud asjad. Romaanikirjanik, kelle ema hulk aastaid tagasi ära viidi, saab teada, et ohus on tema toimetaja, niisiis ehitab ta vanaonu abiga endale koju peidiku, et meest varjata.

"Kustunud mälestuste saar" kulgeb vaikselt, jättes rohkelt aega mõtisklemiseks. Iga kadunud asi viis mälestusterajale, mis mul sellega seondus. Panin tähele, millised esemed rohkem emotsioone tekitasid, millised jätsid külmaks. Mõtlesin, milline minu elu ühe või teise asjata oleks. Imestasin, kui kergelt suutsid tegelased lahti lasta. Kui varitseb oht, et homme kaob mõni armas asi koos kõigi mälestustega, eeldaks et ühiskond elab pidevas hirmus, aga seda ei ole. Raamatus kirjeldatakse üht tsirkuse ebardit, keda hoitakse kastis, kuni ta keha selle kuju võtab. Saar oli täpselt nagu see kast, painutades oma elanikke. Nad ei juurelnud, mis järgmiseks haihtub, vaid tõdesid seda hiljem, eemaldasid jäänused ja läksid eluga edasi. Isegi see ei morjenda kedagi, et ühel hommikul ärgates võib olla läinud tema elatisallikas. Mul tekitas kõik see vastupidiselt tunde, kuidas iga eset oma elus tuleks rohkem hinnata. Iga söödud mandariin võib olla viimane, viies endaga tükikese jõuluajast.

Tegevuse poolest on romaan väga rahulik. Kuigi peategelane kavaldab üle mälupolitsei, varjates üht inimest, ja mitmeid kadunud asju, siis suurt vastuhakku pole ja ükski probleem lahendust ei leia. Peidiku sisse seadmine meenutas kangesti Anne Franki päevikut, nii et ma ei imestanud üldse, kui kirjaniku tutvustusest selgus, et ta kadunud juuditüdrukuga hingesugulust tundis. Küll kummastas, kuidas mees, kelle kirjanik oma põranda alla peitis, oli varmalt valmis maha jätma oma raseda naise. Siinkohal mainin, et tegu ei ole armuasjadega, vaid ülim on kirjaniku-toimetaja liit. Ma ei kujuta tegelikult ette, kuidas sellises ühiskonnas üldse suhteid hoida, kui järjest kaovad ühised huvialad ning jututeemad. Tajusin selgelt kui üksik on noor peategelane. Pole vanemaid, pole kavaleri, pole sõpru.

Muidugi jõuab ühel hetkel kord raamatuteni ja temperatuur tõuseb 451 Fahrenheidini. Kirjandusel pole saarel erilist kohta ka enne seda kui romaanid haihtuvad. Peategelane on kirjanik, aga lugejaid tal eriti pole. Tal on parasjagu pooleli teos masinakirjutajast, kes kaotab oma hääle. Ka varasemad romaanid on omal moel millegi haihtumisest kirjutatud. Mind see lugu paelus, eriti see, kuidas alguses kumavad õrnad seosed autori maailmaga ja hiljem kõneleks teos justkui temast endast.

Aitäh, Postimehe kirjastus, raamatu eest!