Jätkan Potteri maailma võlulainel, sest ka järgmise loetud raamatu "Bard Beedle'i lood" autor on J. K. Rowling. Kui raamat esimest korda eestikeelsena ilmus, siis lükkasin selle ostmist aina edasi ja lõpuks jäin üldse ilma. Kui sain teada, et on tulemas teine trükk, siis ei olnud kahtlustki, et nüüd pean ta saama.

Bard Beedle elas 15. sajandil Yorkshire'is Inglismaal. Ta on mitmete tuntud võlumaailma muinasjuttude autor. Tähelepanuväärne on see, et ta pidas lugu ka mugudest. "Bard Beedle'i lood" on kogumik, kus sisalduvad viis tuntud juttu: "Võlur ja kargav kastrul", "Õiglase õnne allikas", "Sortsi karvane süda", "Babbitty Rabbitty ja tema kõkutav känd" ja "Lugu kolmest vennast". Esimene lugu on inimeste aitamisest, teine pajatab maagilisest purskkaevust, kolmas südametust sortsist, neljas kuningast, kes tahab võlukunsti õppida ning viies lugu on juttudest tuntuim, lugu kolmest vennast, kes kohtusid surmaga.

Raamat on kindlasti maiuspalaks Potteri austajatele, kuid lood ei eelda nende tundmist. Juttudele lisatud Dumbledore'i kommentaarid olid küll minu arvates ülearu keerulised ning ei muutnud lugude mõistmist kuidagi selgemaks. Ilma nendeta oleks "Bard Beedle'i lood" nagu iga teine muinasjuttude kogumik. Jutud võiksid vabalt olla pärit rahvapärandist ning pakun, et kuskilt sealt on Rowling kindlasti ka inspiratsiooni saanud. Raamatust tuleb välja oluline sõnum, et võimsad ei ole need, kes oskavad kõige keerulisemat maagiat, vaid hoopis need, kes näitavad headust, tervet mõistust ja leidlikkust.

Juttudest meeldis mulle kõige rohkem "Õiglase õnne allikas", millel oli mõnus puänt ja üldse positiivne toon. Kõige ebasümpaatsem oli "Sortsi karvane süda". Mind ei häirinud mitte selle loo süngus, vaid pigem tundsin, et midagi jäi puudu. Sarnase tooniga Poe' novellid meelidisid mulle näiteks väga. Oleksin tahtnud, et lugusid oleks raamatus rohkem olnud kui viis. Pealegi oli "Lugu kolmest vennast" varem teada, mistõttu uusi jutte oli tegelikult ju ainult neli. Nii jäi mulle tunne, et alles sai maitse suhu ja juba oligi raamat läbi.

"Bard Beedle'i lood" täiendab mõnusalt Potteri juba niigi rikast võlumaailma, kuid sobib seejuures lugeda ka harilikele mugudele. Mina olen igatahes rahul, et lõpuks raamatu loetud ning oma riiulit kaunistama sain. Nüüd peaks kokku koguma  kaülejäänud Sigatüüka raamatukogu, mille kordustrükk paljusid kindlasti rõõmustas. Õieti on mul puudu vaid "Lendluudpall läbi aegade", sest fantastiliste elukate ingliskeelsene variant õnnestus eelmisel aastal hea loosiõnnega saada.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Mõtlesin kaua, millist raamatut lugeda, et täita väljakutse punkt number 22. "Sinu lapsepõlve lemmikraamat." Mul on palju raamatuid, mis väga-väga meeldinud on ning seda ühte ja ainsat on raske välja valida. Lõpuks jäi sõelale Potter, sest tema seiklused hõlmasid suure osa mu kooliajast. Harry on toonud mulle uusi sõpru ja tuttavaid, innustanud fantaasiakirjandust lugema, andnud lõputult emotsioone ja inspiratsiooni. Pealegi ostsin endale hirmsa raha eest imelise inglisekeelse illustreeritud versiooni "Harry Potter and the Philosopher's Stone", kirjanik muidugi J. K. Rowling ja piltide autor Jim Kay.

1991, Inglismaa. Harry Potter on 11-aastane orb, kes elab oma tädi majas trepi aluses konkus. Ta ei tea, et on võlur, kuni saabub kiri Sigatüükast, Nõiduse ja Võlukunsti koolist. Poiss saab teada, et tõde on tema eest varjatud. Tema vanemad hukkusid kõigi aegade võimsama musta võluri käe läbi, mitte autoõnnetuses, nagu ta siiani uskunud on. Pealegi pärandasid nad pojale kena summa raha, nii et ta saab ndale lubada kõiki võlukunstiõpikuid ning muid vajalikke tarvikuid. Esimesel septembril ootab King's Crossi jaamas platvormil 9 ja 3/4 sarlakpunane Sigatüüka ekspress Harryt ning kõiki teisi õpilasi. Kooliaasta möödub kiirelt, olles täis maagiaõpinguid, sõpradega veedetud aegu ja ka pisut kurjusega võitlemist.

Potteri raamatuid olen lugenud mitu korda üle, kuid ainult eestikeelsena. Viimasest ülelugemisest oli palju aega möödunud, mistõttu imestasin, kui lühike esimene raamat on. Armsad peatükid lausa lendasid mööda. Mulle meeldib väga lugeda, kuidas Harry esimest korda võlumaailma kogeb. Kogu see maagia kohe haarab endasse. Põnevad on nii Diagoni põiktänava külastus kui sõit Sigatüüka Ekspressiga. Vaieldamatu lemmiku tiitel läheb aga jõuludele, sest see on lihtsalt nii südamlik osa raamatust. Kui hakkaksin ette lugema, mis mulle raamatus meeldis, võiksin sama hästi terve loo sõna-sõnalt siia kirjutada. Kurjust jagub sarja esimesse raamatusse vaid õige vähe. Harry on veel nii süütu ja ei aima, kui tumedad ajad teda ees ootavad.

Kui nüüd täpsemalt rääkida just sellest väljaandest, mida lugesin, siis suudan välja tuua ainult kaks asja, mis mulle selle juures nii väga ei meeldinud: esiteks hind ja teiseks on formaadi tõttu talle raske riiulis kohta leida. Kurta pole siin tegelikult aga midagi, sest illustratsioonid on võrratud ja täpselt nii fantastilised kui vaja. Tahaksin endale nüüd tervet sarja selles versioonis. Seitsme sellises formaadis raamatu pärast võib ju juba uue riiulikese või miskit teha lasta, kuhu nad ilusti klapiks. Hetkel on illustreerituna väljas alles kaks esimest raamatut, aga juba oktoobri alguses tuleb kolmas. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas neljas ja viies osa illustreeritud raamatu formaati tuuakse, sest need on esimestest tunduvalt paksemad. 

"Harry Potter and the Philosopher's Stone" tähistab tänavu oma 20. sünnipäeva, mistõttu oli raamatu lugemine inglise keeles eriti paslik. Keele poolest läks lugemine ladusalt, kuid pean tunnistama, et emakeelne variant jäi mulle armsamaks, sest Krista Kaer on tõlkides teinud suurepärast tööd, olnud loominguline ning leidnud kõigile võluolenditele ja maagiaterminitele sobivad vasted.

Kui John Tiffany, Jack Thorne'i ja J.K. Rowlingu näidend "Harry Potter ja äraneetud laps" eelmisel aastal kaante vahele sai ning müüki paisati, kuulusin minagi skeptilisse leeri. Raamat mind kohe lugema ei kutsunud. Küll aga meelitas Rahva Raamatu kaupluses peetud promoüritus, õigemini pildid sellest, sest kohale ma ei jõudnud, ei mäletagi miks. Kui nüüd välja kuulutati, et eestikeelse raamatu auks toimub sarnane üritus, siis oli selge, et sinna peab minema. See oli maru üritus: hubane õhkkond, põnev viktoriin ja maitsev tort. Raamat rändas ka loomulikult minuga koju ning sobivalt on suisa iseenesest loetud ka järgmine väljakutse punkt 42, sest just J.K.Rowling on autor, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti. 

Suurest võitlusest on möödunud 19 aastat, Harry, Ron ja Hermione on kõik suureks kasvanud ning neil on nüüd oma lapsed, kes rõõmsalt vanemate jälgedes Sigatüükas käivad. Kahe kuulsa koolidirektori järgi nime saanud Albus Severus ei ole aga sugugi nii õnnelik kui teised, sest nood ei mõista teda. Eriti pettunud on poiss oma isas ning tema püüd end Harry silmis tõestada viib kõik suurde hädaohtu. 

Lugesin kunagi üht paljudest Harry Potteri fanfiction-itest ning pean tunnistama, et rohkem kui sarja ennast, meenutas loetud näidend just seda fänni poolt välja mõeldud lugu, kus Hermione läks ajas tagasi, et päästa maailm ning armus noorde Tom Riddle'isse, põhjustades selle, mida üritas ära hoida. Kellegi peas hakkas ehk tiksuma mõte, mis oleks saanud, kui Harry Potter oleks ikkagi Slytherini sõõlatud. Ta kirjutas loo üles ning kujundas selle hoopis Harry poja Albuse ümber, kes saatis korda kõik, mis isal jäi tegemata. Iseenesest lugu mulle meeldis, eriti selle paljud mis-oleks-siis-kui-d. Ainuke detail, mis mulle kuidagi meele järgi ei olnud, oli Delphi päritolu.

Kui "Harry Potter ja äraneetud laps" suure hurraaga ette võtta kui Potteri loo jätk, võib pettuda küll, sest see on teise õhkkonnaga, mille loob dialoogil põhinev näidendiformaat. Seetõttu jääb vajaka rowlinglikest maagilistest kirjeldustest. Vorm loob ka teisi kitsendusi: lugu lendas, otsese mõttes, hüppas ühest kohast teise, ühest ajast teise ja sai liiga ruttu otsa. Kohtumine iga tegelasega oli üürike ja näiteks ülejäänud lapsed käisid vaid vilksamisi läbi. Otsides tekstist vanu tuttavaid, neid naljalt ei leia. Kõik on veidi muutunud, kes paremaks, kes halvemaks.

Olen nõus nendega, kes ütlevad, et raamatusse ei peaks suhtuma kui Harry Potteri 8. raamatusse. See on pigem lihtsalt üks näidend, kus tegelased on samad kui sarjas. Tulihingeliseks Potteri-fänniks jään ma igavesti, kuid arvan, et oleks aeg tema ja semudega hüvasti jätta. Pealegi on Rowlingu võlumaailma vallutanud uus kompu. Jah, ma räägin Newt Scamanderist! Ei teeks üldse paha järgmisena ette võtta hoopis fantastiliste elukate filmi manuskript.