Donatella Di Pietrantonio "Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi" & "Borgo Sud. Õdede lugu" jutustavad lugu vintsketest itaalia naistest, alustades sellest, kui ühe 13-aastase maailmapilt päevapealt kokku kukub ning näidates seejärel, milline side tekib õdede vahel, keda lapsepõlv pole poputanud.

1975, Abruzzo maakond, Kesk-Itaalia. Tüdruk, kes titena teiste kasvatada anti, heidetakse mugavast elust välja, tagasi bioloogiliste vanemate rüppe. Keegi ei seleta talle, miks. Kolmteist aastat on too harjunud elama üksiklapsena ja ei ole kunagi tundnud millestki puudust. Hetkega kaotab tüdruk selle kõik ning peab jagama tuba vendade ja voodit õega, kes seda öösiti märgab. Selles kodus lähevad toiduks ka kõik maha kukkunud köögiviljad ja kõhu täis saamiseks tuleb laua taga palukeste eest võidelda.

"Arminuta" pakub killukest elust enesest, toorest, ebamugavat ning segadust tekitavat. Kuidas tulla toime, kui sul on kaks ema, aga mõlemad on su hüljanud? See on üks neist raamatutest, kus peategelaseks on laps, aga see ei ole lasteraamat. Kõige hullemat katsumust ei paku tema kukkumine küllusest kehvakesse elamisse, vaid see, kuidas keegi ei seleta talle, miks. Mulle koitis kuskil poole raamatu peal, aga vaene tüdruk aina piinleb, mõeldes, mida ta tegi valesti, ning otsides meeleheitlikult kontakti naisega, kes oli talle armastav ema. On igati paslik, et peategelase nime ei selgugi. Ta ei ole kuidagi allaandja tüüpi ja viletsuses virelemine plika vaimu ei murra. Võõrad õed-vennad saavad armsakski ja lõpuks selgub tõde.

Tänapäev, Houston, USA. Bee on särav neuroloogia doktor, kes loobus heast ametikohast, et mitte kokku puutuda endise kihlatuga, kes purustas tema illusioonid armastusest. Tema praegune boss on ilge mölakas ja naisel oleks hädasti vaja üliedukat projekti, et minema pääseda. Ta valitakse koos NASAga kosmosekiivrit arendama, aga esialgne vaimustus vaibub kiirelt, kui selgub, et teiseks projektijuhiks on Levi Ward, kellega Bee samas laboris doktorikraadi tegi. Nimelt teadsid seal kõik, et mees ei salli neiut silmaotsastki ja naisel on valusalt meeles kõik need korrad, kui kutt teda eiras või vältis.

"Armastuse keemia" ei paku lihtsalt armastuslugu NASA labori keskkonnas, vaid näitab naise kogemusi meestekesksel teadusmaastikul. Kaalul on Bee karjäär. Tema kombest end pidevalt maha teha lausa õhkub ebakindlust, mida ei peida ükski sarkastiline kommentaar. Kõneledes naistest teaduses, seob romaan vaimukalt süžeega Marie Curie kui peategelase suurima eeskuju. Muidugi saab aimu neuroteadusest ning lisaks teeb autor ninanipsu ebavõrdsele süsteemile doktoriõppesse võtmisel.

Kuigi tegevus toimub paigas, kus ajud on sõna otseses mõttes olulised, taandub romantika siiski füüsilisele ligitõmbele. Romaan rõhub korduvalt Levi pikale kasvule ning võimsatele lihastele, mis võimaldavad tal nagu muuseas Bee sülle haarata. Naine on muidugi täpne vastand mehe musklimäele - pisike ja ebasportlik. Kui tööalaselt on mõlemad professionaalid, siis eraelus ei jõua nad hüpoteeside seadmisest kaugemale. Nimelt keerleb kogu süžee ümber tugevate eelarvamuste. Algus ketrab üha uuesti ja uuesti üht ja sama plaati, kuidas Bee on veendunud, et Levi teda ei salli. Mulle meeldib lugeda rivaalidest, kes viimaks armastajateks sirguvad, eeldusel et romaan näitab tuliseid kokkupõrkeid ja tõesti tekitab vaenuliku õhkkonna. Bee ja Levi vahelist vimma ei uskunud ma aga hetkekski.

Õnneks ei piirdu tegelaste iseloom stereotüüpse välimusega ja mõlemal on huvid, hobid, sõbrad, perekond. Ka siin on nad vastandlikud. Kui Beed on õnnistatud toetava õega, saab Levi vastukaaluks keerulise perekonna. Muidugi pakub "Armastuse keemia" kuumi stseene, kus asja kallale minnakse. Kui eesti keel võimaldab kirjutada väga ilusaid tunnetest nõretavaid stseene, siis vürtsikatega jääb see hätta. Ma ei ole veel sellise keelekasutuse otsa sattunud, mis ei jätaks labast, kohmakat või lihtsalt üdini vale muljet. Ehk oleks siinkohal abi ulatuslikust uuringust, millist sõnavara inimesed päriselt kasutavad?

Kommunikatsiooniprobleemidel põhinevad raamatud ei ole üldse minu tassike teed. Küll meeldib mulle internetis hingesuguluse leidmine, mistõttu nautisin Twitteri vestlusi. Kui kõik eelarvamustest tulenevad arusaamatused ja möödarääkimised saavad lahti harutatud, läheb korralik möll lahti. Ma ei oodanud üldse, et lõpus nii hull draama puhkeb. Kui muu saab ilusti lahendatud, jäi häirima küsimus, mida kõik ülejäänud tegelased arvasid, kui nad said teada, et kaks projektjuhti semmivad?

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Tänapäevased mõrvamüsteeriumid kipuvad üsna üksluiseks muutuma. Seetõttu tundus Giuseppe Conte "Südametud" väga huvitav - I ristisõda, Püha Graali jaht, laibad galeerlaeval, uurijaks kehastunud kapten, abiks laevakirjutaja. Lisaks võlub teos maitseka kujundusega.

1101-1116, galeerlaeva Grifona parras, Vahemeri ja Atlandi ookean. Kapten Guglielmo Kuri, kes osales esimeses ristisõjas ja tõi saagina kaasa smaragdrohelise anuma, lööb vana juudi kaupmehe sõnade tõttu kahtlema selle õigsuses. Selles veendumiseks otsustab ta seilata tuttavatest koduvetest kaugele põhja. Genovast teele asudes ei aima keegi meeskonnast, milline retk neid ees ootab. Ühel hommikul leitakse tüürimehe laip, südameta. Teekond jätkub sellest hoolimata. Kapten võtab mõrva uurimise enda õlgadele ning tubli laevakirjutaja tähendab kõik üles. Mitte keegi laeval ei jää kahtlusest priiks. Kui tundub, et süüdlane on leitud ja vahi all, toimub järgmine roim. Ka meri ei halasta meestele, sõudeorje ja meeskonnaliikmeid niidavad torm ja haigused.

Raamatu tugevaim külg on laevaelu tutvustamine. Usun, et kirjeldused olid üsna ajakohased, aga kohati liiga tülgastavad. Nimelt jääb "Südametud" mulle eelkõige meelde suure koguse kehavedelikega. Kui mõnes teoses imestad, kuidas kogu selle tegevuse kõrval inimesed leiavad aega oma füsioloogilisteks vajadusteks, siis selles teoses seletati väga detailselt, kuidas laeva pardal roojamine käib. Ämber on luksus, mõni laseb otse mööda laeva külge alla ning oma kohale aheldatud sõudeorjadel pole üldse variante. Kõik lehkab, parras on kehaeritisi täis. Räige! Nii ei imesta üldse, kuidas mehed järjest haigeks jäävad ja surevad, nii et 192-pealine meeskond aina kahaneb. Lained ja tormid puhastavad laeva väljaheidetest, aga viivad kaasa ka mehi.

Ainult sitast ja lehast laevaelu siiski ei koosnenud. Helgemal poolel on kukk ja kanad, kes kapteni toidulaua eest hoolitsevad ja muidugi laevakass, et hiired alust ei vallutaks. Närilistega tuleb merel tegemist küll, samuti saratseenidega. Pika reisi vältel on nii tuulevaikseid päevi kui ka võimas torm. Meeskond ise on parajalt kirju. Erinevaid meestegelasi oskab kirjanik värvikalt kujutada, aga ma ei sallinud kohe üldse, kuidas ta kujutas naisi. Romantikat oli selles loos küll ümmargune null. Üldjoontes oli Gianetta lugu küll usutav, aga selliselt kirja panduna tekitas suurt vastumeelsust.

Kuigi romaanis on kolm mõrva, mille lahendamise ümber lugu pealtnäha keerleb, siis minu jaoks teos kriminulli mõõtu välja ei andnud. Ei olnud juhtlõngu, kust kinni hakata. Kuigi kapten võttis uurijarolli ja küsitles meeskonda, siis ei jõudnud ta sellega kuhugi. Isegi motiivi ei suudeta välja mõelda. Uurimine ei paku mingit põnevust. Mõrvar sai selgeks hoopis juhuse läbi. Midagi sellist ma ka kahtlustasin, aga ilma juhtlõngadeta ei osanud pardalt süüdlast leida. Veel on romaanis mõrvari jahtimise kõrval Püha Graali lugu, mis oli ja jäi müstiliseks.

Giuseppe Conte on 1945. aastal sündinud itaalia kirjanik, luuletaja, näitekirjanik, libretist, tõlkija ja kirjanduskriitik. Tema kirjandushuvi tekkis kooliajal, kui ta lõi oma esimesed värsid ja tõlked. 1968. aastal sai mees Milano ülikoolis kraadi kirjanduses. Tema debüütteos, kritikaraamat "La metafora barocca" ilmus 4 aastat hiljem. Conte varasem luule ja teoreetilised esseed tegid temast itaalia luule uuendamise ühe juhtfiguuri. Tema teostes on kesksel kohal loodus ja müütilised teemad. "Südametud" (2019) on Conte uusim romaan. (allikad: 1, 2)

"Südametud" on lugu 12. sajandi galeerlaevast, on pikk mereretk, on mõrvad pardal ja on Püha Graal. Laevaelu kirjeldused olid oma räpasuses võikalt ehedad, aga krimilugu tammub paigal, püha graali otsingud ei jõua kuhugi ja romantika on täielikult ebaõnnestunud. Soovitan, kui tahaksid kogeda primitiivset laevaelu!