"Liblikapüüdja" on õõvastav lugu vabaduse kaotusest, mis jätab siiski vangistajale mingisuguse inimliku mõõtme. Enamiku raamatust veedab lugeja Frederick Cleggi peas, kus muidugi kõik korras pole, aga toimuvat tema vaatest lugedes tekib siiski mingi väärastunud kaastunne, kusjuures ka tema enda vangil. Tuues klassik tänapäeva, saame tulemuseks Caroline Kepnes'i "Sina", mille Netflix väga edukalt adapteeris. Fowlesi romaani viimane jupp oli täpselt Joe Goldberg. "Liblikapüüdja" mõjub ajatult, kuna tegevus taandub mehe valdustesse, nagu midagi muud polekski maailmas. Ta lõikab naise kavalalt välisilmast ära, keelates ajalehed ja raadio. Lõpuks muidugi mull lõhkeb. Et tegu pole tänapäevase teosega, reedab see, kui vähe on füüsilist vägivalda. Võrreldes nende õudustega, mis moodsate naistega keldris tehakse, tundus see röövimine suisa kombekas. Võikuse puudumine rõhutas aga veel enam, kui kole on vabaduse kaotus ning lubas tegelased halastamatult luubi alla võtta.

Raamatu esimest osa lugedes oli pidevalt lavastus silme ees - nii näitlejad kui ka Kellerteatri paksude kivimüüridega saal. Kujutlusvõime ja kirjeldused täitsid puuduvad lüngad - keldri rikkaliku sisustuse, ülejäänud maja ja seda ümbritseva masendava eraldatuse. Mind üllatas, kuidas etenduses liblikanimede teksti pikkimisega kõhedust tekitati, aga raamatus jäi kollektsioonile rohkem ülekantud tähendus. Muidu kulges tegevus truult mööda tuttavat rada, mõne üksiku kõrvalpõikega, kuid juba enne poole raamatu peale jõudmist kattus see teatri lõpustseenidega. Seejärel saab sõna Miranda, röövitud neiu, kes keldris päevikut peab. Lavastuses ma teda ei mõistnud, kuna see ei lasknud tema pähe kiigata, andes edasi pigem ohvrirolli ja liblikat, mida Frederick üritas vormida. Üllatusin, kuna omistasin tüdrukule sootuks teistsuguseid mõtteid. Tema sissekannetes ei ole hala. Emotsioonide välja valamise asemel leiab püüdu oma vangistajat mõtestada, kuid tabav järeldus on see, et mees on inimesekujuline tühi kott. Pikalt meenutab tüdruk enda senist elu, on mõtisklusi inimklasside ja kunsti olemuse teemadel. Viimane tekitas mul veidraid paralleele "Varedaga", kus samuti vanem mentor figureerib. Miranda mõttekäigud olid huvitavad ja unustasin kohati, et ta keldris kinni on. Ka neist tundmustest lugedes oli raske end naise kingadesse asetada. Veidi sain sotti, kuidas sündisid otsused teha just seda, mida ta tegi, ning päevik annab aimu põgenemisplaanide küpsemisest ja nii edasi, aga rohkem on see raamat siiski Fredericku lugu ja mulle tundus, et neiu ülestähendused on seal vahel, sest mees leidis need. Teadsin ju etendusest ja raamatu esimesest osas, mis saab, aga ometi lootsin lugedes, et õudset lõppu ei saabu.

Aasta, mil Albatross lendas Edelasaalidesse, Maja. Nii kaua kui Piranesi mäletab, on ta elanud Majas, hiiglaslikus labürindis, mis koosneb tuhandetest Saalidest, Vestibüülidest, Koridoridest ja Treppidest. Ülemistes Saalides liiguvad Pilved ja Alumistes loksub Meri, mis vahel ka Keskmise Korruse üle ujutab. Piranesil on meeles iga viimne kui külastatud Ruum, kuid oma tegelikku nime ta ei tea. Samuti nagu seda, kuidas ta Majja sattus. Piranesiks kutsub meest ainuke teine elav inimene, keda ta on Majas kohanud. Peale nende on seal vaid linnud ja kalad ja kuraditosin skeletti ja muidugi Kujud, mida kõik kohad täis on.

"Piranesi" on üks neist raamatutest, kus lugeja visatakse pea ees tundmatusse ja süžee põhineb välja selgitamisel, mis toimub. Kogu müstilisus köitis mind väga. Kummalisest maailmast tuleb sotti saada üksnes peategelase päeviku kaudu. Ta paneb küll paberile kõik tähelepanuväärse, mis Majas juhtub, kuid kuna mees ei tea isegi enda nime, siis jäävad ka sissekanded puudulikuks. Tõde pudeneb kildhaaval. Kujutage ette puslet, mille kaanel ei ole pilti ja iga tükk annab veidi tervikust aimu. Mulle hullult meeldis, et alguses vihjatakse toimuvale vaid hägusalt. Samm-sammult lisandub selgust ja lõpus on kõik nii ilmne, et ka peategelane peab tõega leppima. Kusjuures romaanis ei tulegi välja, miks teda Piranesiks kutsutakse, vaid seda tuleb Googlest otsida.

Kuigi algus on segane, ei ole selles otseselt midagi keerulist, kuna lugu kulgeb aeglaselt ning tegelased saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Suurem osa raamatust toimetab Piranesi üksi Maja hiiglaslikes Saalides. Tal on oma rutiinid ja tavad ning alguses järgib lugu just neid. Ootasin rohkem seiklust ja labürindi avastamist, aga nautisin Majaga tutvumist ka läbi rahuliku igapäevaelu. Piranesi on armsalt naiivne ning heasüdamlik peategelane. Kuigi ta imetleb ja kiidab kogu oma Maailma taevani, ei ole see just kuigi kodune paik. Tema sinisilmsus käis kohati närvidele, eriti kui juba taipasin, mis toimub, aga tema kompas ikka pimeduses. Teisest küljest hoopis nautisin, et ta võttis asju lapseliku elevusega ja oli oma askeetliku eluga rahul. Piranesi tunneb rõõmu albatrossiga kohtumisest, Maja kaardistamisest ja Kujude katalogiseerimisest. Üks tema lemmikuid on saatür. Ei ole vist ühtki inimest, kes teda nähes ei mõtleks Narnia lugudele. Minu suureks rõõmuks ei olnud ka Piranesi erand ja kiitsin mõttes kirjaniku kavalat viidet, mis tagasi vaadates sootuks suurema kaalu sai.

Romaani võib lugeda lihtsalt meelelahutuseks kui väikese müsteeriumiga põnevat lugu teisest maailmast, aga pinna all peitub palju enamat. Kindlasti tahan teose kunagi veel ette võtta, kui küsimused "Kes?" ja "Kus?" enam peas ei vasarda. Sel lugemisel imetlesin kõige rohkem Piranesi sümbioosi keskkonnaga ja tema isetut lahkust. Sirvisin internetis teiste arvustusi ja vaimustusin, kui palju erinevaid sõnumeid ja teemasid inimesed sellest õhukesest romaanist on leidnud: täiuslik kohanemine, üksindus ja isolatsioon, uudishimu võlu ning valu, jpm. Mind kõnetas eriti Liisa Ady arvustus Goodreadsis õnnelikus teadmatuses elamisest, teadmistejanu ja naiivsuse tasakaalust. "Piranesi" pakub Kirjandust suure algustähega ja tõlge oli maru!

Aitäh, Postimees Kirjastus, raamatu eest!

P.S. Pildid on tehtud Milanos Cimitero Monumentale surnuaias.