Hyperebaaktiivne | Marianni raamatublogi: hispaania kirjandus

XXIII ehk metsik leinaaeg

2015

18:57
0 Comments

LXII ehk ühe romaani ja selle autori nukker lugu

2001

Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari" on romaan, milles leitud raamat kujundab ühe noormehe elu, kui ta hakkab selle salapärase autori jälgi ajama. See on esimene kord, kui kirjutan blogis teist korda samast raamatust, eelmine postitus: "Tuule vari". Lugesin seda uuesti kahel põhjusel. Esiteks jõudis raamat viimaks minu riiulisse, kuna Varrak andis selle kuldsarjas taas välja. Teiseks külastasin esimest korda Barcelonat.

1945-1966, Barcelona. Ühel päeval viib Danieli isa, raamatukaupmees, poja Unustatud Raamatute Surnuaeda, salajasse raamatute labürinti. Poiss leiab sealt Julián Caraxi romaani "Tuule vari" ning satub sellest vaimustusse. Kui ta üritab autori kohta rohkem uurida ilmneb, et nii kirjanik kui ka tema teosed on kui peoga pühitud. Keegi on võtnud oma elu eesmärgiks kõik Caraxi raamatud tuhaks põletada. Daniel aga jätkab müstilise kirjaniku otsimist ning saab kildhaaval teada tema traagilise eluloo.

"Tuule vari" on ja jääb minu lemmikute hulka. Ka teistkordsel lugemisel valdas mind sama lumm. Sellest õhkub nii palju armastust raamatute ja lugemise vastu. Ma olen võlutud mõttest suunduda Unustatud Raamatute Surnuaeda, ekselda riiulite vahel, kuni üks raamat mind enda poole tõmbab. Müsteeriumite austajana olin vaimustuses kogu salapärast, mis ümbritses "Tuule varju" ja Julián Caraxi. Mulle meeldis, milline mõju oli romaanil poisi üle. Oli tohutult vaimustav, millist seiklust pakkus üks raamat ning selle mineviku lahti harutamine. Mulle meeldis Danieli noor uljus. Mulle meeldis kentsakas Fermin, kelle pikk nimi mul kuidagi meeles ei püsi. Mulle meeldis Fumerot vihata ja Juliani pärast südant valutada. Jumaldasin Barcelonat, mis seekord lehtedelt eriti teravalt ellu ärkas.

Loo detailid olid vahepeal mälus tuhmunud ja ma ei üritanud neid meeleheitlikult meenutada, vaid lasin tegevusel end kaasa kanda. See oli mõnus rahulik kulgemine, mille käigus üht-teist meelde tuli. Panin rohkem tähele taustal läbi käivat sõda ning seda, kui sarnaseks muutusid Danieli ja Juliáni elud. Mäletasin suurt nukrust, aga lõpus valasin ikka pisaraid. Loodan sel aastal lõpuks läbi lugeda Zafóni viimaseks jäänud romaani "Vaimud labürint" mõlemad köited, mis juba ammu riiulis oma aega ootavad.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

17:47
0 Comments

V ehk kummitav leekides rong

1994

Carlos Ruiz Zafón on üks neist kirjanikest, kelle teoseid olen valmis kätte võtma ilma, et teaksin, millest raamat räägib. Ma armastan müstilisust, mis neis peitub ning tema kirjeldused on täpselt sellised, mis pildi silme ette manavad. "Kesköö palee" ilmus tõlkes eelmisel aastal ning muidugi ei suutnud ma kaua vastu panna, enne kui ta käsile võtsin.

1916-1932, Kalkuta. Ühel tormisel maikuu ööl lahutatakse vastsündinud kaksikud, et neid kaitsta. Poiss, Ben kasvab üles lastekodus, kus tal on palju sõpru, kellega koos luuakse salaselts. Tüdruk, Sheere jääb vanaema kasvatada ning tema lapsepõlv möödub linnast linna, külast külla reisides, alati teel. Möödub kuusteist aastat enne kui nad uuesti kohtuvad, et seista silmitsi kurjusega, mis neid sünnist saati on ees oodanud. See suur seiklus leiab aset vaid ühe öö jooksul, kuid see on pikim öö nende elus.

Kalkuta ehk tänane Kolkata, India linn, kus romaani tegevus toimub, hakkas mind tänu sellele raamatule paeluma. Raamatu pealkiri "Kesköö Palee" viitab muuseas ka sellele, et Kalkuta on tuntud kui paleede linn. Tiitli on ta välja teeninud tänu hoonetele, mis britid 19. sajandil linna ehitasid. Kalkuta oli ka Briti India pealinn. Löö googlesse "Calcutta palaces", vaadake neid pilte ja kujuta nüüd ette, et üks selline mahajäetud palee oleks lapsena sinu mängumaaks. Lisaks paleedele toimuvad raamatu suuremad seiklused suure mahajäetud rongijaama labürinditaolistes tunnelites. Ühest küljest tundus see eemaletõukav, aga teisalt tundsin, et tahaks seal ise ringi kolada ning paiga saladusi avastada. Kõik see oli võrratu tänu viisile, kuidas Zafóni kirjeldused maalivad need pildid täpselt silme ette, nagu oleks ise seal.

Kujutage ette, kui veider tunne mul oli, kui viimase lehe läbi lugesin, raamatu sulgesin ja avastasin siis, et kell näitab täpselt 00:00. Ootasin juba, et kohe-kohe sööstab leekides rong mulle tuppa sisse või juhtub midagi muud sama tontlikku. Ma ei mäleta, et varasemalt leotud Zafóni raamatutes oleks olnud nii palju õudusfilmide stseene, kui neid sisaldas "Kesköö palee". Neist kõige jubedam oli minu jaoks see, kus veest tulid käed välja, mis ühe tegelase jalgadest kinni krabasid ja ta minema vedasid. Ega mööda rööpaid rongi eest põgenemine, laes kõlkuv surnukeha ja värske vereloik maas palju alla ei jäänud. (spoiler - valge tekst, tõmba hiirega aktiivseks, et näha).

Raamatut sulgedes tundsin, nagu oleksin ärganud ühest väga seiklusrohkest unenäost. Teate ju küll seda tunnet, et juhtus nii palju, et kõik pole meeles ning mida rohkem sa sellele mõtled, seda hägusamaks mõni detail muutub. "Kesköö Palee" pakub õnneks võimalust seda seiklust uuesti kogeda, aga mõned üksikasjad jäävad ilmselt igavesti kättesaamatuks. Mind kütkestasidki eriti just need seletamatud nüansid.

Carlos Ruiz Zafón on 1964. aastal Barcelonas sündinud hispaania kirjanik. Ta kasvas üles hispaanias ning alustas tööd reklaami alal. 1990tel kolis mees Ameerika Ühendriikidesse. Kirjaniku neli esimest raamatut avaldati kõik noorteromaanidena. 1993. aastal ilmus tema esimene romaan "Uduprints". Sellele järgnes "Kesköö Palee". (allikad : 1, 2)

Varem olen lugenud:

"Uduprints"

“Kesköö palee” jutustab, kuidas peale sündi lahutatud kaksikud kohtuvad uuesti ning elavad ühe öö jooksul läbi rohkem seikluseid, kui mõni teine terve elu jooksul. Mulle meeldis see raamat väga. Esiteks võlusid mind muidugi Zafóni kirjeldused, mis mind Kalkuta öösse seiklema viisid. Teiseks meeldis mulle põnevus ning õudusfilmilikud elemendid, mis kuklakarvad kihelema panid. Raamat jättis unenäolise tunde, eriti süvenes see, kui avastasin lõpetades, et kell näitab keskööd. Soovitan!

Loe ka:

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

22:00
0 Comments

VIII, X ja XII ehk jaanuari väljakutse välised lugemised

1993

Lisaks kümnele väljakutse raamatule, mida juba blogis tutvustanud olen, jõudsin jaanuaris lugeda veel kolm raamatut.

"Uduprints" õudus- ja fantaasiasugemetega noorteromaan minu ühelt eelmise aasta lemmikkirjanikult Carlos Ruiz Zafon. Nii tore, et veel tema teoseid tõlgitakse, kuna "Tuule nimi" oli mu eelmise aasta üks suurimaid lemmikuid ja seega lootsin sellest hiiglama palju. Kui "Uduprints" oleks mu esimene kohtumine autoriga, siis oleks ta tähe või kaks rohkem saanud, aga praegu tundsin, kuidas see hilisematele töödele alla jäi. See on igati mõistetav, olles Zafoni esikteos.

Tuttav sünge ja huviäratav õhustik oli romaanis "Uduprints" täiesti olemas ja nii ma teda enne käest ei pannud, kui läbi sain. Muidu oleks ehk klounidega õudusunenägusid näinud. Lugedes tekkis mul pidevalt küsimusi, mille vastuseni ei jõutudki. Lehti oleks võinud raamatut topelt olla, siis oleks see probleem lahenduse saanud ilmselt. Samas on olemas ka järjed, kust millegi võrra targemaks võiks saada ja nii ma kavatsen neid ootama jääda (või inglise keeles lugeda).

"Uduprints" räägib perekonnast, kes kolib rannaäärsesse väikelinna, majja, millel on sünge ajalugu. Peres on kolm last, kaks tüdrukut Irina ja Alicia ning poiss Max. Esimesel õhtul märkab poiss maja taga põllul iseäralikku kujudega aeda ning juba järgmisel päeval saab endale sõbraks majakavahi lapsendatud Rolandi, kellega koos palju huvitavam on. Koos käiakse lahesoppi uppunud laevavrakki vaatamas ja palju muud. Selle kõige taustal hakkab ilmsiks tulema üks vana tume saladus.

Üks veider asi oli veel see, et Maxi vanematest räägiti pidevalt ees- ja perekonnanimega. Selle asemel oleks võinud lihtsalt ema ja isa olla.

Minu suureks rõõmuks sain raamatukogust ka Robin Hobbi "Eluslaevnikud" sarja järgmise osa ehk "Hull laev. Teine raamat, 2. osa". Ma juba peaaegu jõudsin unustada, kui võrratu maailma ja loo autor on meisterdanud. Kui järgmine kord Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas järg olemas on, siis võtan! Kui eile lõpetasin, siis oli küll tunne, et ei saa edasi toimuvat teadmata magama minna ega midagi. Miks see eesti keelde tõlkimine küll nii kaua aega peab võtma... aga see-eest oli väga mõnusalt tõlgitud, hästi värvikalt ja sujuvalt.

Mis selle fantaasiaromaani siis minu jaoks niivõrd suurepäraseks muutis?

Esiteks, kindlasti tegelased: sarjas on neil olnud tohutu areng. Eriti näiteks Maltal, lihtsalt vau, või Althea või Paragon või Vivacia või Wintrow jne. Kõik on nii meeldejäävad, et kuigi eelmisi osi lugesin vist suvel (?), siis juba esimese 10 lehega oli jälle meeles, kes on kes ja mis ta korda saatnud on. Siin ei ole ka nii-öelda pahasid ja häid karaktereid. Kui esimeses raamatus elasin kogu hingest kaasa Altheale ja Malta oli minu jaoks lihtsalt üks pirtsakas jõmpsikas, siis nüüd olid kõige põnevamad Maltaga toimuvad sündmused ja Althea ei sümpatiseerinud mulle enam eriti.

Teiseks, maailmaarendus. Robin Hobb on viljakas kirjanik ning on kavalalt ehitanud ühe suure fantaasiamaailma, mille eri osades tema kirjutatud triloogiad aset leiavad. Farseeri triloogia on mul peaaegu läbi, vaid kolmanda osa teine pool, mis eestikeelsena ilmumata, on lugemata. Igatahes seal seigeldakse Kuues Hertsogkonnas. Eluslaevnikud on aga lõunapoolsematest aladest ja hoopis põnevam, sest merel toimuvat fantaasiaromaani ma näiteks varem pole lugenud. Ma luban, et loen autori raamatuid edasi ning ilmselt ingliskeelsena, sest kogu tema loomingut lähima 10 aasta jooksul küll eesti keelde tõlkida ei jõuta.

Fantaasiaromaanide fännid, see on midagi teile, aga alustada tuleks muidugi esimesest raamatust "Võlulaev"!

Kolmandaks pakkus mulle juba raamatupoes huvi David Levithani noortekas "Iga päev", siiski suutsin end seal taltsutada ning kätte sain ta jällegi raamatukogust.

See on nii teistmoodi lugu, et ma kohe ei oskagi midagi öelda ega kirja panna.

Peategelane, kes kutsub end A, rändab ühest kehast teise. Vahetus toimub täpselt südaööl, uus keha on alati temaga samavanune ning ta ei ärka kunagi kaugemal kui 4 tundi. Ta elu on olnud selline nii kaua kui ta teab, varasemad mälestused jäävad 4-5aastase põngerja kanti. Ühel hetkel sai ta küll aru, et see ei ole normaalne ja ta on teistest erinev, aga on oma eluga ära harjunud, täites iga kord hõivatud keha normaalset rolli, kuni mängu tuleb armastus. A armub Justini kehas olles tema tüdruksõpra Rhiannonni ning üritab seejärel iga uue kehaga tüdrukuga uuesti ühendust võtta.

Mulle mõjus see raamat suisa filosoofilisena, sest peategelane paiskas kogu aeg üles lauseid, mis mind mõtlema panid. Tema jaoks polnud vahet, kas ta oli poisi või tüdruku kehas, luges vaid see milline on tema isiksus, aga Rhiannoni suhtumine oli erinev, näiteks kui ta oli väga-väga paks. Seega ma ütleks, et see on palju rohkem kui noortekas ning näitab mitmeid ühiskonna probleeme tühistena.

Lauseid ja mõtteid:

*Lahkus on seotud sellega, kes sa oled, samal ajal kui sõbralikkus on seotud sellega, kellena sa tahad, et sind nähakse.

*Keha on sama aktiivne kui mõistus ja hing. (Ära lase kehal end üle võtta)

*Inimesed usaldavad kõige rohkem neid, kes riietuvad nendega sarnaselt.

*Ühes kehas on raske näha elu sellisena nagu see on.

*See on lõks, kui sul on millegi nimel elada, sest muu tundub elutu.

Ulmeromaanis oli ka palju asju, mis mulle nii väga ei meeldinud, mistõttu mul praegu ongi vastakas arvamus, kas panna 2, 3 või 4 tähte. Esiteks oli see armulugu veidi totter. Nimelt oli see peategelase jaoks üsna armastus-esimesest-silmapilgust, ta armus Rhiannonni, sest too oli lahke või vähemalt selline mulje jäi mulle. Samas oli just põnev lugeda, kuidas ta püüdis iga päev oma erinevate kehadega tüdruku juurde jõuda. Teine, veidi väiksem probleem, oli see, et mingit seletust kehade vahetuse kohta ei olnud. Lugeja peab sellega sarnaselt leppima nagu peategelane. Ma juba täiesti leppisin sellega ja isegi ei tahtnudki enam vastust teada, tundes, et kui seletus ei meeldi, siis kaob loo maagilisus. Lugu siiski liikus sinna poole, et kui peaks tulema järg, siis hakkab ta vastust otsima. Lugedes mõtlesin mitu korda, et milline küll lõpplahendus on, sest ükski, mis mu pea suutis genereerida, ei tundunud sobiv. Autori oma isegi sobis mulle, jättes parajalt lahtisi otsi, aga sulgedes olulisemad.