Tänapäev, Põhja-Soome. Linnaservast kaugel, metsa põues asub karuküti talu, kus sirgumas 7 tütart. Isa on neile pähe tagunud umbusu linnarahva vastu. Ei leidu midagi hullemat kui kohtutäitur. Vaid vanimal tütrel õnnestus lühikest aega koolipinki nühkida, kuni isa õpetamise enda kanda võttis, nii et lugemise-kirjutamise-matemaatika asemel oskab too väiksemaid kamandada ja metsloomi jahtida. Lisaks on lapsed kasvanud ka ema ja lõputuid majapidamistöid põlgama. Kui vanemad lühikese vahega manalateed lähevad ning kodutare on kokkukukkumise äärel, ei põgene õed tsivilisatsiooni rüppe, vaid võtavad ette 150-kilomeetrise jalgsimatka, et end sisse seada veelgi sügavamal põlislaanes, isa metsamajakeses.

"Karuküti tütred" ei vastanud absoluutselt mu ootustele. Ma ei ole lugenud romaani aluseks olevat Aleksis Kivi klassikut "Seitse venda", nii et kujutasin ette lugu metsas kasvanud tüdrukutest, kes peavad pärast vanemate surma moodsa ühiskonnaga toime tulema. Selle asemel suunduvad naised hoopis veel sügavamale padrikusse. Raske oli hoomata, miks õed säärastes tingimustes elada tahtsid, ja seda ei tee ka kirjanik, sest jutustajaks on uudishimulik kohalik, kes kohalikku ajalugu talletab. Ta ei mõista metsaelu võlu ja ei suuda seda ka lugejale edasi anda.

Romaan rabas jõhkruse ja vägivallaga, kujutades metsas elavaid õdesid täpselt nii metsikult nagu ühiskond neid näeb - sagris, kasimata, julmad, labased, näljas, kombeteta, klohmitud. Nende juuksed pole näinud ei šampooni ega kammi, riided ja jalanõud kantakse räbalateks, kusjuures mingi häda pole käia ka poolpaljalt, erimeelsusi lahendatakse rusikatega, lendab verd ja hambaid. Eriti ehmatas raamatu algus, kus kujutatakse tütarde kujunemist, suhteid isa ja emaga. Kui esiti sulab kamp kokku, siis tasahilju joonistub välja, kui erinevad on õdede huvid ja vajadused. Ühel jagub rammu, teisel kunstiannet, üks ihkab minna kooli, teine jutuvestja ametit, üks armastab mehaanikat, teine jumalat.

Jutustus on haaravalt kirja pandud, viies otse loo keskmesse, mis on küllaltki ebamugav paik, kus olla. Vaimusilma kerkisid õdede eluaseme viletsus ja kõik kaasnev: kirbed ihumahlad, käre pakane, torkiv näljatunne. Majesteetlikud põlislaaned ja sillerdavad rabajärved kahvatusid nägurielu kirjelduste kõrval. Ma ei teagi, kas paeluvam oli lugeda elust metsas või harvadest kokkupõrgetest tsivilisatsiooniga. Positiivseid emotsioone ei pakkunud kumbki. Oleks veidigi tahtnud rõõmu ja hellust. Viimaks jõuab lugu sinna punkti, mida kirjeldusest eeldasin - tüdrukud, vähemalt osa neist, jõuavad tõdemuseni, et nende isa õpetused pole puhas kuld, aga peagi peale uuele rajale asumist sai raamat kahjuks läbi.

Lühidalt, "Karuküti tütred" on huvitav lugemine, aga igaühele ma seda soovitada ei julgeks. Ise peaksin nüüd ette võtma "Seitse venda", et näha ka nende metsaelu.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Dörte Hansen "Mere äärde" heidab pilgu ühele Põhjamere saarele ning käputäie kohalike igapäeva, esitades küsimuse, mis on ehe saareelu. Võtsin raamatu ette HeadRead festivali tõttu, kuid kahjuks ei saanud kirjanik tänavu osaleda.

21. sajand, üks väike saar Põhjameres. Kunagi elasid siin kaptenid, kelle võimsad majad andsid tunnistust uhketest mereretkedest, ja kanged naised, kelle enamik päevi koosnes suurest ootusest, millal või kas üldse mees koju tuleb. Tänapäeval defineerivad saareelu euroremondi läbinud suvilad ning läbisõitjad, turistid, kes peatuvad ehk ööks või paariks, ostavad kitše suveniire ja on siis taas läinud. Alles pole kuigi palju põliseid elanikke nagu pastor või perekond Sander, mille iga liige on omal kombel saare külge köidetud.

Esimene pool raamatust ootasin, millal ometi ilmub välja tagakaanel lubatud vaal, teine pool juurdlesin, millega lugu lõpeb, kuna sündmustik ei tüüri justkui kuskile. Lehekülgedel laotuvad lahti tükikesed elust, läbi mille tegelased kulgevad. Nad ei võitle, et traditsiooniline saareelu jääks püsima, ei hoia 10 küünega minevikust kinni, ei ürita tagasi tuua muistseid kombeid, vaid tõdevad aja muutumist ja rühivad mööda oma rada edasi. Ka suursündmus, rannale uhutud vaal, libiseb mööda, puudutab küll saare asukaid, kuid ei võta peategelase rolli, andes jälle tunnistust, et mingi ajajärk on otsa saanud. Nautisin väga seda rahulikku loksumist.

Me ei tea, kus saar täpselt asub või kui suur ta on, aga see ei omagi tähtsust, sest lugu, traditsioonide hääbumine, asendumine tunglevate läbisõitjatega, on universaalne. Kui tervikust üksikud eluteed välja noppida, siis pole neis aga miskit tavapärast või üheülbalist. Kogemused käivad teineteisele lausa vastu. Kui üks igatseb pansionaadi pidamist sellal, kui suvitajad jäid nii kauaks, et said pea pereliikmeteks, siis teine meenutab vastikusega seda aega, kui pidi oma toa puhkajatele loovutama.

Kõik see jätab veidi nukra maigu, igatsuse möödunud aegade järele. Samas ei saa öelda, et kirjanik mereäärset elu ega ulgumere troostimist romantiseeriks. Külm ei kao kunagi kontidest. Meri on hirmus, uputab laevu ja mehi. Möödunud ajad pole ei paremad ega halvemad kui praegused ajad, nad on lihtsalt teistsugused. Ent muutumatuna püsib igavesti see, et saareelu pole sama, mis mandrielu.

Kui siis viimaks lõpp kätte jõudis, oli see nii tabav ja emotsionaalne, et mu esimene mõte oli - aga kuidagi teistmoodi ei olekski saanud lugu lõppeda. Viimane akord oli võimas. "Mere äärde" jääb kindlasti tükiks ajaks minuga.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!