"Inimesed puude võras" oli minu jaoks väga vastuoluline raamat. Mind huvitas antropoloogiaga seotud osa ehk siis Ivu'ivu kirjeldused, saare avastamine, põlisrahva kultuur, kilpkonnad, tsivilisatsioonide kokkupõrge ja ka teaduskatsed. See-eest oli mulle Perina vastukarva, ta oli huvitu, põlgas naisi, janunes tunnustuse ja kuulsuse järele. Teksti muudavad mahlakamaks Ronald Kubodera allmärkused, mis peategelast positiivsemas valguses näitavad ning ta talutavamaks muudavad. Raamatu tugevaimaks küljeks pean tugevat maailmaehitust, lugu näis seetõttu reaalsena. Kuvandit toetasid nii väljamõeldud teosed, mida allmärkustes tsiteeriti, kui ka rikkalikud kirjeldused. Eriti jäi muidugi meelde manama viljad, mis lärtsatustega džunglis alla sadasid ning seejärel maas ringi vingerdasid, sest nende sees elasid hunono-nimelised röövikud, kellest sirguvad kõige imelisemad liblikad, kui neid just enne delikatessina nahka ei pisteta.

Valitsevaks noodiks oli romaanis nukrus, sest lugedes imelisest saarest, selle häirimatutest elanikest, iidsest hõimust ja veel vanematest kilpkonnadest, oli kogu aeg ette aimatav, mis neist saab. Siinkohal tulevad mängu kõikvõimalikud eetikaküsimused. Kuidas uurida puutumatuid paiku? Kas üldse uurida? Kuidas on lugu inimestega? Inimkatsed on teadagi keelatud, kuid minevikus on neid inimkonna heaolu nimel tehtud. Kas teadust on võimalik teha ilma katseloomadeta? Kust peaks minema piir? Perinaga seoses tuleb ette veel teist sorti moraaliküsimusi. Kui vaieldamatu geenius teeb kohutavaid asju, siis kumb ta on, kas suurvaim või koletis?

Ainult eakad suudavad vaadata enda ümber ja nähtut imetleda, sest meie oleme need, kes teavad, kui ühesugune see maailm tegelikult on, et kõik selle probleemid ja imed on juba ammu tuvastatud ja kirja pandud.