Guadeloupe. Francis Sancher leitakse näoli mudast. Ta oli võõras, kes end mõni aeg tagasi väikses Rivière au Seli linnakeses sisse seadis. Nägus mees võrgutas naisi, kogus sõpru ja vaenlasi, mõjutades mitmeid eluteid. Kohalikel, kes kogunevad surnuvalvet pidama, on igaühel midagi meenutada.

"Mangroovi ületamine" on huvitav teos, kus peategelane kordagi sõna ei saa, kuna ta on surnud. Selle asemel tuleb teda tundma õppida teiste inimeste meenutuste kaudu. Mälestustest tuleb aga rohkem välja nende enda ja kodumaa ühiskonna kui kadunukese kohta, nii et nii Francis Sancher kui ka tema surm jäävad lõpuks ikka müstilisteks. Muide, surnud mehe eri tegelaste kaudu meenutamine tuletas kangesti meelde Gabriel García Márquezi teost "Väljakuulutatud mõrva kroonika".

Süžee ei ole just kõige põnevam, aga nautisin väga romaani maailmapilti avardavat külge. Guadeloupe on kirju elanikkonnaga saar, kus ühiskond on äärmiselt kihistunud ja tugevate eelarvamustega. Ei tea, mitut põlvkonda on vaja, et piirid kolonisaatorite, orjade ja sisserännanute järeltulijate vahelt kaoks?

Lisaks tasub "Mangroovi ületamist" lugeda juba ainuüksi suurepärase tõlke tõttu. Ma ei ole ammu nii ilusate lausetega raamatut lugenud. Süda lihtsalt laulis, kui ilus see oli!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!