Graeme Macrae Burnet "Patsiendi lugu" kombineerib romaaniks kurikuulsa terapeudi biograafia ja noore neiu päevikud. Puutusin kirjanikuga esimest korda kokku 2017. aasta HeadRead festivalil, kus tema esinemine innustas lugema mehe romaani "Tema verine sepitsus". See oli huvitav lugemine, mistõttu äratas huvi ka autori "Patsiendi lugu", seda enam et kirjanik ka sel aastal raamatufestivalil esines.

Tänapäev/1965, London. Kirjanik, kes on pikalt tegelenud vastuolulise psühhoterapeudi Collins Braithwaite'i elu uurimisega, saab paki noore naise märkmikutega, kuhu too on täheldanud oma kokkupuuted kurikuulsa mehega sealhulgas teraapiasessioonid. Braithwaite'i vastuvõttu jõudis neiu, kuna tundis mehe raamatut lugedes ühes patsiendis ära oma õe, kes tegi enesetapu, ja võttis pähe, et surm on mehe süü ning lõi endale tema külastamiseks uue identiteedi. Esialgsest soovist õe surmas selgust saada koorub välja midagi muud.

Jällegi algab romaan sellega, kuidas kirjanik leiab dokumendid, mis tema raamatu aluseks saavad. Festivalil põhjendas Burnet, et kasutab sellist stiili, kuna tema arvates poleks see usutav, kui ta lihtsalt kirjutaks noore neiu vaatepunktist. Lisaks saab ta kõik tekstis olevad faktivead päeviku autori ekslikkuse kaela ajada.

Raamatus vahelduvad päevikud ja biograafiakatked loovad huvitava dialoogi, kus tervikpilti tuleb otsida ridade vahelt. Alguses eeldasin, et süžee keerleb ümber päevikupidaja, kelle päris nime, muide, ei selgugi, õe surma asjaolude uurimise, aga fookus on hoopis mujal ja ma ei suutnudki täpselt paika panna, kus. Lugu on pidevas muutumises ning terapeudi-patsiendi dünaamikat oli äärmiselt huvitav jälgida. See sõnapaar võiks olla piisav nende suhte iseloomustamiseks, aga ei, sest terapeut on isehakanud ja patsient on väljamõeldud. "Patsiendi lugu" illustreerib seega suurepäraselt, kuidas lisanduvad infokillud arvamust ümber kujundavad. 

Kuna festivalil kirjeldas Burnet oma peategelast kui koletist, ootasin terve lugemise vältel, et paljastub midagi sünget. Tõsi, mehes polnud midagi meeldivat, aga olen vist liialt skandinaavia krimkasid lugenud, sest nii kaua, kui jäsemed ei lenda, on asi koletistest kaugel. Minu jaoks üks huvitavamaid aspekte kogu loo juures oli see, et Braithwaite ei olnud üldse terapeudiks õppinud, aga ometi sai ta sellena tuntuks, kogudes raha ning mõjuvõimu, öeldes ükskõik, mis seisus patsiendile, et tal pole midagi viga. See mõjus hoiatusena. 

Kõige rohkem juurdlesin lugedes selle üle, kas täpsem on ühe naise vahetu kogemus või kõrvalseisja tagasivaade. Mida peatükk edasi, seda enam hakkasin päevikupidaja tervemõistuslikkuses kahtlema. Tegu on haritud naisega, kes võtab endale varjunime Daphne du Maurier' "Rebecca" järgi ning toob võrdlusi leedi Chatterley ja Mellorsiga. Samas tekitab tema käitumine aina rohkem küsimusi ja ka sõnadesse lipsab ebatäpsusi. Kogu aeg kipitas kuklas küsimus, kus on tõde, ja mis jääb rääkimata. Samal ajal kaotasin usalduse ka kirjaniku objektiivsusesse. Kui keegi on juba halva maigu külge saanud, määrib see ära kogu tema mineviku. Braithwaite'i enda versiooni, tema muresid, kirgi, jms raamatus ei ole.

Ühesõnaga, "Patsiendi lugu" on kurioosne lugemine, tõe ja millegi muu otsimine. Soovitan lugeda, kui tekib selline tunne, et loetu hakkab korduma. Moodsa aja sarja peale saab alati kindel olla!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

"Tema verine sepitsus" jäi mulle silma HeadRead festivalil, kus esines selle autor Graeme Macrae Burnet. Ilma teda kuulamata ei oleks ma seda ilmselt kunagi käsile võtnud. Žanrilt ei ole raamat krimiromaan, kuigi räägib kuriteost. Nii ei taha teda vähemalt autor määratleda.

1869, Culduie, Šotimaa. 17-aastane Roderick Macrae on tapnud oma väikses kodukülas kolm inimest ning kirjutab kohtut oodates seletuskirja, kus kirjeldab oma teoni viinud seiku. Roddy sõnul algas veretööni viinud sündmuste jada tema ema surmaga. Ta ei eita oma süüd kuidagi, kuid selle tagamaad jäävad siiski seosetuteks. Mis ikkagi sundis noormeest tegudele? Tema advokaat on otsustanud selle välja uurida.

Eessõnas väidab autor, et sattus oma vanaisa minevikku uurides Roderick Macrae kohtuprotsessile ning otsustas sellest romaani kirjutada. Tegelikult on tegu siiski väljamõeldisega, mis on saanud inspiratsiooni Prantsusmaalt Pierre Riviere juhtumist 1835. aastal.

"Tema verine sepitsus" annab parajalt mõtlemisainet. Mõrvari, tunnistajate, arsti, psühhiaatri ja juristide ütlused kallutasid mu arvamust kord ühes, siis jälle teises suunas. Must-valge ei ole siin midagi, vaid kuriteole lähenetakse mitmest küljest. Romaan on nimelt üles ehitatud kui erinevate dokumentide kogu ning see annab edukalt lugejale võimaluse ise detektiiv olla. Ei ole kahtlustki, et Roddy on mõrvas (füüsiliselt) süüdi, aga ei ole kindel, kuidas on tema mõistuse ja vaimse süüga.

Sündmuste keskmeks olev Culduie on päriselt olemas ning otsisin ta asukoha kaardilt välja. Pilte vaadates tundus koht üsna maaliline. Kaks sada aastat tagasi nägid majad muidugi viletsamad välja ning hariti hoolega põldu. Lambad olid aga nüüdki alles. Mulle meeldis, kuidas kuriteo kõrval andis teos infot talupoegade elust 19. sajandil ning kajastas erinevaid sotisaalseid probleeme. Koolis sai ikka loetud kodumaiseid talupoja-romaane, aga võõramaalastest oli kuidagi värskendav lugeda. Tekkis lausa huvi rohkem selle aja Šotimaast kõnelevaid teoseid lugeda. 

Mulle näib, et kui mõnd inimest tabab õnnetus, siis väga tõenäoliselt meenub talle tagasi mõeldes, et hommikul oli üks vares ta katuseviilul istunud, aga see ei tähenda, et oleks arukas uskuda nende kahe sündmuse seost.

Kirjeldused on oma lihtsuses jõhkrad, mistõttu ma ei soovita seda raamatut kindlasti nõrganärvilistele. Mul oli endalgi raskusi edasi lugemisega, kui jõudsin esimest korda mõrvakirjelduseni. Lugu tundus nii reaalsena, et mul hakkas reaalselt paha.  Mitte ainult veri ei lenda, vaid ikka ajud pritsivad. Peale paaripäevast pausi võtsin end kokku ja lugesin ära ülejäänu. Olen rõõmus, et ma raamatut pooleli ei jätnud, sest järgnev kohtuistung oli huvitav. Avanes täiesti uus vaatenurk, mida ma ei osanud oodata.

Graeme Macrae Burnet juured ulatuvad tõesti samasse piirkonda, millest on kirjutatud antud romaan. Tema vanaisa on pärit Applecrossist, mis on lähim küla Culduiele. Pühade paiku käis autor ikka seal kandis ning tunneb ümbrust hästi. Mees on kirjutanud kaks romaani ning peagi ilmub kolmas. Tema tee eduni oli kiire, kui "Tema verine sepitsus" nomineeriti Bookeri-auhinnale.

"Tema verine sepitsus" oli kahtlemata huvitav romaan, mille võlu seisneb tema ülesehituses ja reaalsena mõjuvas ajastus. Raamat võiks huvitada neid, kes soovivad lugeda kuriteost läbi mõrvari vaatenurga. Hoiatan siiski, et see ei ole kuigi meeldiv!