Kui te olete kunagi mõelnud, milline üks õudusfilm raamatu kujul välja võiks näha, siis vastuseks kõlbab Grady Hendrixi kirjutatud õudusromaan "Horrorstör". See ei ole küll päris klassikaline õudukas, sest mahajäetud maja või muu üksiku hirmutava koha asemel toimub tegevus ühes pealtnäha tavalises mööblipoes ORSK, mis on paroodiaversioon IKEA-st.

Amy sooviks väga minna ühest Orski kauplusest minna üle töötama teise. Talle ei meeldi Cuyahoga poe asejuhataja Basil. Mees kutsub ta vestlusele ning naine kardab vallandamist, kuid selle asemel lubab ta, et aitab Amyl poode vahetada, kui too jääb koos tema ning ühe teise kaastöötajaga ööseks poodi valvama. Nimelt on poes midagi lahti, kaob mööbel, purunevad klaasid, ilmuvad rõvedad seletamatud plekid. Esimesel ringkäigul avastavad nad veel kaks töötajat, kes on ööseks poodi hiilinud, sest tahavad teha kummitussaadet, kuna pood on ehitatud eriskummalise vangla varemetele. Varem asus selle koha peal sünge panoptikum, millel oli väga äärmuslike vaadetega juhataja. Teisel ringkäigul leitakse poodi magama tulnud kodutu ning seejärel läheb lugu jubedaks.

Raamatu suurim tõmbenumber on kindlasti efektne kujundus, mis meenutab mööblipoe kataloogi. Esimesel lehel saab järge ajada mööda plaani näitustesaalist, kus tegelased ringi ekslevad. Iga peatüki alguses tutvustatakse üht poe müügiartiklit, mis lõpu poole õige kummalisteks kisuvad. Nimed on neil absurdselt "võlts"-skandianaavlikud, nagu Brooka, diivan, mis ka esikaanel figureerib, või Müskk, kuninglik voodi. Ma ei ole kahjuks IKEAs käinud, aga sirvisin peale raamatu lõpetamist veidi nende e-kataloogi. ning jäi silma, et toodete nimed on küll üpriski sarnased. Arvan, et seda raamatut lugedes on inimestel, kes on sarnases poes käinud teistsugused emotsioonid, kui neil, kes pole. Odava mööbli tögamist töötajate poolt on igatahes ... lugeda.

Esimeste peatükkide põhjal ei osanud ma üldse ette kujutada, mis saama hakkab. "Horrorstör" tundus nagu tavaline raamat tülpinud mööblipoe töötajast, kes tahaks karjääriredelil tõusta, kuid siis tuli järsk pööre õuduste poole: paljastatakse paiga sünge ajalugu, ilmnevad seletamatud nähtused, veri hakkab voolama. Suutsin erinevaid stseene ka elavalt ette kujutada: pimedus, taskulambikiir liigub mööda ümbrust, kuni valgusesse ilmub kole kogu.... tume vesi mööda seinu alla voolamas... kitsas koridor, mõlemal pool puurid, kust sirutuvad välja räpased käed...

Joe Hilli ja Stephen Kingi õudukatele jäi raamat alla, meenutades pigem paroodiat klassikalisest õudusfilmist, kus uudishimulikud inimesed ja amatööridest kummituseotsijad uurivad sünge ajalooga paika ning jäävad ise selle ohvriteks. Huvitavaks teeb raamatu muidugi see, et tegevus toimub pealtnäha tavalises kiirtee ääres asuvas mööblipoes, mitte mõnes mahajäetud majakeses metsasügavuses. Suureks plussiks on ka efektne kujundus. Kui kunagi IKEAsse satun, tuleb kindlasti see raamat meelde.

Soovitan neile, kes soovivad keskpärast õudusfilmi raamatu kujul.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!