New York on linnana küpseks saamas, sünnitanud hulga avatare ning võitnud esimese raundi kaugelt tulnud vaenlasega, kes end selles maailmas Valge Naisena näitab. Enamik metropoli kehastustest ühines ähvardavate jõudude tagasi löömiseks ning nad sunniti taanduma, aga mitte kuigi kaugele. Vastase kants R'lyeh paistab üle lahe, heidutades igapäevaselt oma kohaloluga. Lisaks sigineb Valgele Naisele ootamatuid liitlasi New Yorki olemuse õõnestamisel, kui valged mehed uue linnapea valimise eel oma uhkust ja üleolekut näidata soovivad. Maailma päästmiseks ei pruugi piisata kogu linna ühinemisest, vaid tuleb veenda iidsemate asulate avatare, et oht on päris.

Mul oli raske selle raamatu kohta midagi öelda, kui ma ta lõpetasin ja nüüd mitu kuud hiljem ei ole see ülesanne sugugi lihtsamaks läinud. Jemisin viib võrratult veidrasse alternatiivmaailma, kus paksu ulmekihi all peitub suurlinnade olemus ja mured, millest meil siin kodumaises konnatiigis halli aimugi pole. Esimene osa "The City We Became" vaimustas sellega, kui intiimselt tutvustati New Yorki ja selle jagude iseärasusi, andes igaühele näo, õieti kogu keha - avatari. Manhattaniks sai Manny, noor sisserännanud rahahai. Bronxi kehastas Bronca, seitsmekümnendates kunstikeskuse direktor. Brooklyn ongi Brooklyn, endine räppar, praegu aga jurist. Queensiga ühtis Padmini, matemaatikalembeline magistrant, kes immigreerus linna ainult õppima ja seda sugugi ei salli. Staten Island ei saa olla keegi muu kui Aislyn, valge naine, kes ülejäänud linna pelgab. Kogu linna sümboliseerib Neek, kodutu tänavakunstik. 

"The World We Make" tõstab üleloomulike jõudude varjust esile taas inimesed, kel teispoolsusega rähklemisega paralleelselt käsil isiklikud võitlused - kes kandideerib linnapeaks, keda ähvardab riigist välja saatmine. Linna antud võimed kipuvad alt vedama. Vaenlane ei maga, töötades usinalt selle nimel, et suurest säravast õunast saaks ussiauke tulvil viss. Kui New York poleks enam ameerika unistus, mille poole miljonid õhkavad, oleks teda palju lihtsalt teelt koristada. Viimaks selgub ka põhjus, miks NYC üldse Valgele Naisele ning tema hõimlastele pinnuks silmas on. Kusjuures linna olemuse määrimiseks pole üldse teise dimensiooni esindajaid vaja, inimesetel on enda anti-newyork: vanade väärikate hoonete asemele näotute uusarenduste kerkimine, oranžinäoline poliitika, valge inimese heaolu eest seisvad uhked mehed, rassism päise päeva all.

Algul plaanis Jemisin kirjutada kolm raamatut, kuid toob järelsõnas välja, miks ta nüüd piirdub kahe osaga. Nimelt muutus päris maailm liiga hirmsaks. Ühest küljest mõistan, aga üüratult kahju on ka, et see seiklus juba läbi sai. Oleksin hea meelega edaspidigi New Yorki ja muude suurlinnade olemust avastanud ning probleeme lahanud. Siin raamatus tutvume nii mõnegi teisega ja need kohtumised olid kindlasti mu lemmikosa teosest. Jälgin põnevusega, mis kirjaniku sulest veel ilmub ning õnneks ootab mind endiselt "Lõhenenud maa triloogia" (I - "Viies aastaaeg", II - "Obeliskivärav") viimane osa. Loodetavasti ei ole eesti keelelt inglise keelele üleminek liiga järsk.

Kas ma soovitan? Kindlasti, kui tahad midagi sootuks teistsugust, ulmet, kriitikat ja poliitikat, lahinguid inimkonna nimel, siis Jemisin on sinu kirjanik. Veel võid proovida, kui sulle sümpatiseerib New York, iseäranis tuleb kasuks, kui oled seal ise käinud. Lihtsat lugemist oodata ei tasu, pigem lähevad ajud krussi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

20. & 21. sajand, LA & NY. Evelyn Hugo on endine Hollywoodi staar, kes nüüdseks on juba 79-aastane ning pole enam ammu avalikkuse ette astunud. Ta paneb oksjonile mõned oma kuulsad kleidid ning on valmis andma intervjuud. Näitlejanna soovib koostööd teha konkreetselt ühe ajakirjanikuga, kes on tundmatu, kuigi töötab mainekas ajakirjas Vivant. Mitte keegi pole nii üllatunud kui Monique ise, et endine Hollywoodi staar just temaga rääkida tahab. Ta loodab, et saab lisaks kleitidele küsida midagi ka naise seitsme abikaasa kohta. Kui Monique Evelyniga kohtuma läheb, selgub, et naine ei ole tegelikult intervjuust huvitatud, vaid soovib, et ajakirjanik temast biograafia kirjutaks. Tal on selle suhtes kindlad nõudmised, mis võivad ohustada Monique'i tööd, kuid teha temast rikka naise ja tuntud kirjaniku. Muidugi võtab too pakkumise vastu. Evelyni räägib talle, kuidas ambitsioon ta Los Angelesse tõi ning kena välimus kuulsaks aitas saada. Staar paljastab ka saladuse, kes oli tema elu armastus.

Ühest küljest ajendas Evelyn Hugo lugu uuesti kätte võtma minu viimane väljakutse teema, teisalt ei mäletanud ma pealkirjas mainitu kõrval sisust suurt midagi ja tahtsin teada, kuidas romaan ajahambale vastu on pidanud. Meeles püsis, kes oli Evelyni eluarmastus, aga ülejäänud süžeest polnud halli aimugi. Ajan selle puhtalt audiovormi kaela. Lõpetasingi nende kuulamise ära, kui panin tähele, et lood vupsavad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

"Evelyn Hugo seitse abikaasat" võlus endiselt oma elujõulisuse, skandaalide ja ühiskonna normide raputamisega. Kui eelmistest muljetest kumab nimitegelase sihikindluse imetlust, siis teisel lugemisel tõusis ta rohkem esile antikangelannana, kes lükkab-tõmbab, et ainult oma tahtmist saada. Silma jäid külmad sõnavõtud, näiteks et lahutus pole midagi muud kui ainult sõnad paberil. Hoolimata kohutavas koguses isekusest elasin ikka kaasa, sest naine olla on nii keeruline. Pideva enesetõestuse teel jõuab Evelyn lõpuks küsimuseni, mis on tegelikult elus oluline. Ta ei kohku millegi ees, on meister meediaga manipuleerimises, aga sellegipoolest ei ole kuidagi võimalik saavutada seda, mida ta kõigest hingest ihkab.

Kuna ka eelmine raamat, mida lugesin ehk Jennette McCurdy elulugu "Mul on hea meel, et ema ära suri" kõneles näitlemisest, siis hakkasid kaks teksti omavahel resoneeruma. Välja mõeldud superstaari ja endise lapsnäitleja lood olid muidugi tohutult erinevad, aga sama rusuvad. Mõlemad teosed kirjeldavad, kuidas tippu jõudmiseks peab kõigeks valmis olema, sealhulgas iseenda kaotamiseks. Kuulsus ei ole meelakkumine.

Vahepeal lugesin läbi ka Jenkins Reidi järgmise raamatu "Daisy Jones & The Six", mis jättis täiesti külmaks, nii et oli meeldiv tõdeda, et asi ei olnud tõlkes. Ju siis rokkstaarid ei lähe mulle nii korda kui filmitähed. Olen üpris veendunud, et katsetan veel sama autori raamatutega. Nii põnev, kumba spektri otsa järgmine paigutub!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Jennifer Lynn Barnes "Pärimismängud" jutustab harilikust neiust, kes ootamatult pärib miljardäri varanduse, samas kui tolle perekonnale jäävad mõned punased krossid ning mõistatusi armastava vanaisa viimane krutski. Mulle nuputamine meeldib, nii et ootasin põnevat lugu.

Tänapäev, Hawthorne House, Texase osariik. Avery on orb, kes unistab haljale oksale jõudmisest ning töötab stipendiumi nimel, mis tagaks kindla ameti - statistiline riskianalüüs. Teismelise tagasihoidlik elu teeb kannapöörde, kui sureb Ühendriikide rikkuselt üheksas isik Tobias Hawthorne ja teda kutsutakse millegipärast võhivõõra inimese testamendi lugemisele. Üllatus-üllatus, rikkur jätab neiule pea kogu oma varanduse klausliga, et too peab jalamaid kolima tema uhkesse häärberisse ning elama seal aasta aega. Hoone pakatab salakäikudest ja -ruumidest ning muuhulgas elavad seal surnud miljardäri järeltulijad, kaks tütart ja neli tütrepoega, kes ihkavad muidugi välja selgitada, miks nende pärandus suvalisele tšikile läks. Vastused võivad peituda mängus, mille vanahärra varakult enne surma üles seadis, jättes nii igale poisile kui ka Averyle vihjega ümbriku. Nash, Grayson, Jameson ja Alexander on sünnist saati tema mõistatusi lahendanud. Tüdruk peab samaaegselt kohanema uue eluga, kus värava taga luuravad paparatsod ning pole välistatud, et keegi tahab teda teise ilma saata.

"Pärimismängud" meenutas, kuidas mõte läks keset igavat koolitundi lendu, luues unelmaid, kus harilikust õpilasest saab üleöö maailma naba, kui ilmub prints valgel hobusel või miljardär, kel pole oma rahaga midagi paremat teha kui see võhivõõrale usaldada. See on selline lugu, kus end pidevalt peategelase kingadesse asetada ja mõelda, mida sina ühes või teises olukorras teeksid. Avery pole suupeale kukkunud ja tuleb imetlusväärselt toime. Eriti põnev oli lugeda Hawthorne'ide residentsis tehtud avastustest ja leitud vihjete tõlgendamisest, aga mitte nii väga paparatsode eest põgenemisest või eliitkooliga kohanemisest. 

Kui kangelanna mulle meeldis, siis ühtki noormeestest ei tutvustatud piisavalt, et mõni oleks sümpaatseks saanud. Pigem sulasid nad kokku, kuna kõigile näis Avery meeldivat, mis ei tundunud siiras emotsioon, kui sind on just miljarditest ilma jäetud. Seega tekitas lisaks mõistatustele ja perekonna saladustele segadust teismeliste poiste käitumine. Ootasin pidevalt, millal keegi neiule noa selga lööb. Pealkiri justkui lubab rivaalitsemist, võidujooksu pärandi peale, aga tegelikult on tume maa, mis üldse ootab üles seatud mängu lõpus. Kuskil pole reeglit, et Avery peaks pärandi hoidmiseks midagi lahendama või et Hawthorne'idel on võimalik oma varandus tagasi võita. Ühesõnaga kõiki kannustab tagant puhtalt uudishimu. Vihjete ja lahenduste tagant koorub üha uusi mõistatusi, kusjuures suur müsteerium ei lahene ka viimasel leheküljel. Kuskile oleks see raamat võinud ikkagi välja jõuda. Hetkel jäi kogu loost segane ja ebaloogiline mulje.

Muide, üsna pärast raamatu lõpetamist jäi ette film "Knives Out" (2019, eesti keeles "Nugade peal"), mille süžee oli ülimalt sarnane - rikas vanapapi jätab perekonna pärandist ilma ja annab selle hoopis kellelegi teisele. Seal ei olnud küll otseselt mõistatusi, vaid lahendamist vajas mõrv. Sääraseid pärandimüsteeriume oleks nagu ennegi ette sattunud, aga ühtki konkreetset hetkel ei meenu.

Lisaks tahaksin kommenteerida, kuidas raamatus jäi silma rohkelt harvaesinevaid tegusõnu, näiteks õppisin, mida tähendab oimama või tupruma. Moodsas noortekas mõjusid need kuidagi kohatult.

Kokkuvõttes on "Pärimismängud" üks suur segadus, kuid pakkus oma mõistatustega siiski mõnusat ajaviidet. Lugemine läks igal juhul ludinal. Eks näis, mis tundeid järgmised raamatud tekitavad, kui peaksin kunagi nendeni jõudma. Kõige põletavam küsimus jäi ju ikkagi lahendamata.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Neljas tiib" kõneleb loheratsanike sõjakoolist ja haprast neiust, kes kõige kiuste seal elus püsib. Juhhuu! Müstiliselt populaarne "Fourth Wing" ilmus eesti keeles ja sain viimaks selle laineid lööva hiti läbi lugeda. Kannatasin küll kõrvale jäämise tunde all, kuid kui kuulsin, et tõlge on töös, ootasin selle muidugi ära, sest pole midagi mõnusamat kui eestikeelne fantaasiakirjandus.

Basgiath sõjakool, Navarra. Violet vaevleb juba kergest puudutusest tulevate verevalumite, pidevalt nihestuvate liigeste ning murdumisaltite luude-kontide käes. Temasugustel ei tohiks elitaarsesse sõjakooli asja olla, kuid neiu direktrissist ema on otsustanud, et tütrest peab saama loheratsur mitte kirjutaja. Basgiath on ohtlik koht, kus laibaloend iga päev pikeneb, sealjuures esimesed kadetid leiavad õnnetu lõpu juba kitsukesel kivirinnatisel, mis moodustab silla kooli. Ülejäänud vääritud praagitakse välja järgmiste tuleproovide käigus või teevad neile lõpu peale kursusekaaslased, sest keegi ei taha endi keskele nõrgukesi. Neid, kes tahaks Violeti kõrvaldada, on jalaga segada, alates Xadeni-nimelisest mehemürakast, kel on neiu perekonnaga kana kitkuda. 

Tohutut menu saadab muidugi müriaad eelarvamusi, aga "Neljas tiib" üllatas positiivselt. Otse loomulikult jumaldasin lohesid, nende sünergiat ratsanikega ja vaimukat dialoogi. Mul ei oleks midagi selle vastu, et oma pead mõne teravmeelitsejaga jagada. :P Boonusena ei kujutatud majesteetlike olendeid metsikute koletistena, keda inimesed oma tahtele allutavad, vaid neil oli oma salapärane hierarhia ning seadused. Nautisin ka autsaiderist peategelasele kaasa elamist. Eriti meeldis mulle raamatu esimene pool, kus valitsesid halastamatu keskkond, kus kunagi ei tea, milline sõber või vaenlane järgmiseks hukkub, ning kasvav seksuaalne pinge.

Ilmselt kibeled küsima, kuidas eesti keeles lugeda oli. Lühidalt: Priima! Pikemalt: Olin kuulnud nurinat netis üleval oleva peatüki kohta ja alustasin lugemist veidi pelglikult. Hirm oli aga asjatu, sest lugu haaras endasse ja ette ei tulnud konarlikke lauseid, mis sellest välja oleks toonud. Mõni üksik sõna (jummelid) pani kulmu kergitama, aga kas meeldib või ei meeldi, on siinkohal puhtalt maitse asi. Harjumatud olid muidugi fantaasiaterminitele leitud vasted, näiteks lautimine või tunnisvõime, tekitades uudishimu, kuidas Tiina Randus nendeni jõudis. Õnneks oli mul võimalus Apollo ja Heliose korraldatud raamatusõprade õhtul otse temalt küsida. (!) See kirg, millega tõlkija pajatas, kuidas ta igale sõnale lähenes ja millist mõnu pakkus keelega mängimine, tekitas lausa tahtmise raamat uuesti otsast ette võtta. Muide, kõige keerukam olevat tegelaste mahlakas tänapäevane vandumine ja loo üldise sujuvuse hoidmine.

Julgen arvata, et inglise keeles lugedes ei oleks raamat mulle nii palju meeldinud. Emakeelde tõlgitud ulmekate lugemises kohe on midagi erilist, mis toob loo nii palju lähemale kui võõrkeel.

"Neljas tiib" kätkeb mõnes mõttes igati klassikalist jutustust - keegi, kes näib äbarik, osutub teistest osavamakski, osates puudused tugevustega tasa teha. Kangelannal Violetil jääb kehaliselt vajaka nii treeningust, tugevusest kui ka pikkusest, kuid tegu pole halli hiirekesega. Neiul jagub südikust ja teravat keelt ning tema ohtlikus keskkonnas laveerimisele oli maru mõnus pöialt hoida. Kummalisel kombel teises pooles tema puudustele enam nii palju tähelepanu ei pöörata, kuigi kahtlen, et tubli trenn vigastused ja valu minema pühib. Loodan, et see teema läheb ikka järgmises osas edasi, mitte tüdruk ei saa müstiliselt terveks.

Mu latt romantasy ehk romantika + fantaasia žanris oli üpris madal, mistõttu selle osas oli mul ka kõige rohkem eelarvamusi. Võib öelda, et kõrilõikajalik keskkond mõjus romantikale hästi? Violeti ümbritseb võime-iga-hetk-surra-nii-et-anname-aga-minna suhtumine, aga tema fookusesse mahub alul vaid eluspüsimine, nii et kui neidis ükskord ise pinge maandamiseni jõuab, lendab pea igal lehel sädemeid ja lööb välku.

Kirjelduste järgi on kool tulvil kompusid tegelasi, ent huviorbiidil tiirleb kaks silmarõõmu - klassikaline nunnu lapsepõlvesõber vs salapärane pahapoiss, kellest ei saa päris täpselt aru, kas ta tahab su nurga taha viia, et maha koksata või hoopis oimetuks suudelda. Olen tavaliselt täiega sõpradest armastajateks tiimis, aga selles raamatus tüütab ikka väga ära lõputu üritus peategelast vati sees hoida. Seega elagu vaenlasega semmimine! Tegelikult ei tekkinud õieti kordagi tunnet, et Xaden on paha, lihtsalt salapärane. Ja uhh, kuidas mulle ei meeldinud tema vaatest peatükid, mis selle illusiooni purustasid.

Näib, et igaühele meenutab "Neljas tiib" mõnd varem loetud fantaasialugu. Võib-olla on siia edu kont maetud või vähemalt osa sellest? Mul tekkis enim paralleele "Lahkulööja" sarjaga tänu väetina näivale peategelasele ning silmarõõmust instruktorile. Teiseks kerkis esile "From Blood and Ashes", sest erutav vägivald, lendavad pistodad ja reetmine. Sõjakool meenutas hoopiski "Skandari" sarja, kus samuti nõrgemaid ratsanikke aasta jooksul erinevate testidega välja praagitakse, aga lasteraamatule omaselt laibaloend puudub. Üks või teine detail tuli veel kuskilt tuttav ette.

"Neljas tiib" haarab kärmelt kaasa ning selle küüsist välja pääseda pole sugugi lihtne. Varu kindlasti aega, kui raamatu kallale asud! Igal lehel toimub midagi, lugu võtab järjest šokeerivaid pöördeid ja panused aina kerkivad. Paljutõotav algus uuele sarjale on igatahes tehtud. Olen nüüd tiba mures, kas kirjanik suudab taset hoida, kuna teine raamat järgnes esimesele vaid 7 kuuga, kusjuures täna tuli juba uudis, et kolmanda mustand on ka valmis. Jään igatahes järgmist tõlget ootama ja loen ehk soojenduseks "Neljanda tiiva" ka originaalis ära.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Tänapäev, Sowell Bay, Washingtoni osariik. Tova võiks ammu pensionil olla, kuid õhtutundidel akvaariumi koristamine hoiab teda krapsakana, aitab leinaga ning lisaks naudib ta mereolendite seltskonda, eriti Marcelluse, Vaikse ookeani hiidkaheksajala. Mereelukas on nutikas ja kui poleks piirangut, kui kaua ta veest väljas hakkama saab, oleks ta ammu jalga lasknud. Hea, et tal see õnnestunud pole, sest kaheksajalg on ainus, kes oskab olukorda lahendada, kui akvaariumisse satub Cameron, 30-aastane õnnetusehunnik, kes isa otsides Californiast Washingtoni rändas.

"Erakordselt taibukad olevused" on tulvil õnnelikke kokkusattumusi. Üsna algusest on selge, kuhu naiivsevõitu süžee tüürib, aga nautisin väga kui palju soojust teekond pakkus ning õnnelikku lõppu, kus vanad lood viimaks enam katkisi perekondi ei paina. Kõik tegelased on kirjutatud armastusega alates põhikolmikust kuni abivalmis poepidajate ja kinnisvarahaideni. Meie maailmas võiks rohkem olla nii südamlikke inimesi!

Seitsmekümneaastasele Tovale on võimatu mitte kaasa elada. Aastad on röövinud kogu memme perekonna, kuid ta ei löö vankuma. Heldisin naise armsast kudumisklubist ning vägisi tema ellu trügivast kassist lugedes. Romaani vaieldamatu staar on aga muidugi kaheksajalg, kes pereleidmise loole oma lühikeste peatükkidega niivõrd palju juurde annab. Jumaldasin tema krutskeid ja aardeid. Kolmas peategelane Cameron kahvatub esimese kahe kõrval. See lontrus vaid laseb võimalusi käest ja paneb igal sammul pead vangutama. Ma ei saanud aru, kuidas kena neiu oli valmis temaga kohe kohtama minema, kui nende esmakohtumisel mees kuse järgi haises.

Positiivsust tasakaalustavad minevikutragöödiad. Ükski konflikt ei suuda siiski helgusemulli purustada, kuigi kartsin mitu korda, et see juhtub, kui kauahoitud saladused pinnale hakkavad ujuma või vastupidi ähvardavad igaveseks ookeanipõhja vajuda. Kui ma üldjuhul ei salli üksteisest mööda rääkimist ja hoian õudusega peast kinni, kui peategelased ilmselge suhtes pimedad on, siis selles raamatus ei kriipinud isegi arusaamatused.

Ideaalne suvelugemine, soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

2004/2019, New York City. Eva kirjutab edukat erootilist fantaasiasarja ning kasvatab üksinda varaküpset teismelist, varjates elu halvavaid migreene. Shane on olnud pahuksis nii sõltuvuse kui ka seadusega, ent tema sulest on ilmunud mitu väärt romaani ning nüüd on mees viimaks puhas. Eva ja Shane kohtusid keskkoolis, leides teineteises viimaks kellegi, kes nende valu mõistaks. Noored põgenesid nädalaks reaalsuse eest, unustades neid painavad mured. Peale seitset õndsat päeva uimastiuimas peavad nad tagasi maa peale tulema, kuid koos veedetud aeg jättis mõlemale sügava jälje. Möödub viisteist aastat, enne kui Eva ja Shane üksteist uuesti näevad. Kuhu viib välja taaskohtumine ja järjekordsed seitse koos veedetud päeva?

Kui lugesin tagakaanelt unustamatust nädalast teismeeas, siis ei oodanud ma midagi nii ekstreemset. Mõtlesin, et ees ootab midagi süütut, nagu Yooni "Päike on ju samuti täht", aga selle asemel on katkised teismelised, kelle probleemide, valu ja narkouima taga oli raske näha armumist. Seetõttu ei suutnud ma mineviku peatükkidega kuidagi suhestuda. Kontrast omadega niivõrd puntras inimeste ning nende hilisema kuulsuse vahel oli iseenesest paeluv ja millisele raamatusõbrale ei meeldiks lugeda kahe kirjaniku vahelisest romantikast. Kogu noorpõlve hullust nad aastatega igatahes kaotanud ei olnud. Keskse romantikaliini kõrval puudutati teisigi teemasid, nagu kohutavate peavaludega elamine või enda ja lapse heaolu vahel tasakaalu leidmine. Mu jaoks jäi puudu peategelaste arengust, sest kogu traumadega tegelemine jäi lehtedelt välja, ning põnev oleks olnud lugeda ka väljavõtteid nende romaanidest.

Kõige rohkem meeldis mulle, kui palju kasutas Tia Williams viiteid kirjandusele - mustanahalistele autoritele, nagu Zadie Smith või Chimamanda Ngozi Adichie, aga ka kaasaegsetele menukitele Harry Potterist tüdrukuni rongis. "Seven Days in June" puudutab erinevaid kirjandusmaailma tahke: fänniüritus, auhinnatseremoonia, vestlusõhtu, kus kerkis üles, kuidas valged võivad kirjutada ükskõik, millisest elulisest probleemist, ent mustad peavad edu saavutamiseks kirjutama üksnes neile spetsiifilistest teemadest. Tundsin, et romaan ise tegi täpselt seda - rääkis tumedanahaliste probleemidest kirjandusmaailmas. Kui sõnum on see, et pole tähtsust, kas keegi on must või valge, vaid kaalu kannab lugu ise, siis tundus väga stereotüüpne, et siinsed tumedanahalised tegelased tulevad majanduslikult kehvadest oludest.

Soovitan, kui uimastid ja enesevigastamine ei ole sinu jaoks tabuteemad, ning tahad lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse.

Jodi Picoult ja Jennifer Finney Boylan "Hullutav mesi" pajatab keerulise loo surnud tüdrukust ning tema tapmises süüdistatud poiss-sõbra kohtuprotsessist. Aasta teine lugemine pakkus juba maksimumhinde väärilist elamust.

2018-2019, Adams, New Hampshire. "Lily on vist surnud." Need poja suust kostuvad sõnad hävitavad Olivia rahulikku elu. Aastaid tagasi jättis ta selja taha vägivaldse suhte ja kolis tagasi lapsepõlvekoju, et oma isa mesilaste eest hoolitseda. Kui esialgu on tragöödiaks armastatu kaotanud noormehe lohutamine, siis peagi selgub, et Asherit süüdistatakse tüdruku mõrvamises ja on oht, et ta veedab ülejäänud elu trellide taga. Olivia tahab uskuda poisi süütust, kuid minevik kummitab teda. Ka Lilyl on minevik ja saladused, mis muudavad kohtuprotsessi kulgu.

Alustan seda arvustust hoopis raamatu lõpust - järelsõnast, kust selgub huvitav sünnilugu. Nimelt nägi Jennifer Finney Boylan unes nii süžeed kui seda, et kirjutab romaani koos Jodi Picoultiga ning selleteemaline Twitteri säuts viiski koostööni. Lugu jutustavad vaheldumisi kaks tugevat naiskangelast. Jodi kirjutab kahtlusaluse emast. Jennifer keskendub surnud tüdrukule, mistõttu tema peatükid liiguvad ajas tagasi. Nii pikeneb iga peatükiga kahe looliini vahele jääv aeg. Olen varemgi mõnes üksikus raamatus tagurpidi liikuvat lugu kohanud (meenub näiteks E. Lockharti "Ehtne petis") ja mulle see võte meeldib, kuigi vajab alguses veidi harjumist. Lisaks leiab lõpust hunniku mett sisaldavaid retsepte, nii et kui tahad lugemise kõrvale hõrgutavaid küpsetisi või värkendavaid kokteile, siis tasub sealt alustada.

"Hullutav mesi" võtab luubi alla erinevuse saladuste ja privaatsuse vahel, naistevastase vägivalla ning üleüldse naiseks olemise. Pool raamatut kulgeb teos ühes suunas, keskendudes küsimusele, kui hästi me ikkagi tunneme oma kõige lähedasemaid. Seejärel võtab lugu hoopis teistsuguse pöörde ja jutuks tulevad teemad, millele ma ei ole väga mõelnud. Sisu reetmise asemel ütlen, et lugege avatud meeltega. Minu jaoks oli romaan silmiavav ja oi, kui südantlõhestav: kaks noort armunut, kaks kildudeks purunenud elu, hulk saladusi, mis halastamatult välja kistakse. Olin valmis kohtu jõhkruseks, kus iga süüdistatava pisike eksimus välja kaevatakse ning tema vastu pööratakse, aga mitte selleks, kuidas kohalik kogukond päevapealt kogu perekonnale selja keeras, olles valmis uskuma halvimat. See meenutas väga tänapäeva tühistamiskultuuri, mida ma üldse ei salli.

Raamatut soovitan väga!

Aitäh, Apollo ja Yaga ja Helios kirjastus, raamatu eest!

1926, New York City. Evie varjab saladust, võimet esemetest minevikku lugeda. Ta kasutab seda teiste saladuste paljastamiseks ning korraldab kodulinnas skandaali, mistõttu vanemad pagendavad neiu mõneks ajaks onu juurde New Yorki. Evie eelistabki igavale Ohiole suurlinna melu: Broadway show'sid, jazzi, salabaare. Põnevust saab ta küllaga, kuna keegi või miski jätab maha moonutatud laipu. Kuna tegemist paistab olema rituaalimõrvadega, kutsutakse appi Evie onu, kes juhatab okultismi muuseumi. Politsei ei oska kahtlustadagi, et tapmiste taga on kuri vaim.

Romaani peategelane ei ole tüüpiline kangelane, kelle motivatsiooniks on maailm paremaks muuta, vaid ninakas 17-aastane, kes armastab pidutseda. Ühest küljest mõjus tema taktitundetu ja omakasupüüdlik tegutsemisviis värskendavalt, teisalt pani naiivsus korduvalt kahe käega peast haarama. Loo suurim häda oli aga maruaeglane tempo, mis pea 600 lehekülje juures kuidagi kasuks ei tulnud. Juba sisse elamiseks kulus tüütult kaua. Lisaks kasutab teos palju slängi, mis mul kui võõrkeelsel lugejal veelgi hoogu maha tõmbas.

"The Diviners" kubiseb kõrvaltegelastest ja -liinidest, mis puhuvad eelmise sajandi alguse New Yorkile elu sisse. Ühel lehel toimetab vene juurtega taskuvaras, teisel mustanahaline jooksupoiss, kolmandal imeilu esinejanna. See venitab aga põhitegevus välja ning minu jaoks kadus täiesti ära mõrvari tabamise pakilisus. Lugeja teab kusjuures juba esimesest peatükist, kes see kurjam on, nii et niidiotsade kokku viimise asemel tekitab põnevust pigem see, kuidas püüda kurja vaimu. Kuigi 20ndate New York on vaimustav, siis ei tekkinud raamatu lõpus tunnet, et tahaks kohe järge lugeda.

Soovitan, kui sind võluvad ajalugu ning raamatud, kus atmosfääri loomisel on rohkem rõhku kui tempokal tegevusel!

Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!

Tänapäev, Houston, USA. Bee on särav neuroloogia doktor, kes loobus heast ametikohast, et mitte kokku puutuda endise kihlatuga, kes purustas tema illusioonid armastusest. Tema praegune boss on ilge mölakas ja naisel oleks hädasti vaja üliedukat projekti, et minema pääseda. Ta valitakse koos NASAga kosmosekiivrit arendama, aga esialgne vaimustus vaibub kiirelt, kui selgub, et teiseks projektijuhiks on Levi Ward, kellega Bee samas laboris doktorikraadi tegi. Nimelt teadsid seal kõik, et mees ei salli neiut silmaotsastki ja naisel on valusalt meeles kõik need korrad, kui kutt teda eiras või vältis.

"Armastuse keemia" ei paku lihtsalt armastuslugu NASA labori keskkonnas, vaid näitab naise kogemusi meestekesksel teadusmaastikul. Kaalul on Bee karjäär. Tema kombest end pidevalt maha teha lausa õhkub ebakindlust, mida ei peida ükski sarkastiline kommentaar. Kõneledes naistest teaduses, seob romaan vaimukalt süžeega Marie Curie kui peategelase suurima eeskuju. Muidugi saab aimu neuroteadusest ning lisaks teeb autor ninanipsu ebavõrdsele süsteemile doktoriõppesse võtmisel.

Kuigi tegevus toimub paigas, kus ajud on sõna otseses mõttes olulised, taandub romantika siiski füüsilisele ligitõmbele. Romaan rõhub korduvalt Levi pikale kasvule ning võimsatele lihastele, mis võimaldavad tal nagu muuseas Bee sülle haarata. Naine on muidugi täpne vastand mehe musklimäele - pisike ja ebasportlik. Kui tööalaselt on mõlemad professionaalid, siis eraelus ei jõua nad hüpoteeside seadmisest kaugemale. Nimelt keerleb kogu süžee ümber tugevate eelarvamuste. Algus ketrab üha uuesti ja uuesti üht ja sama plaati, kuidas Bee on veendunud, et Levi teda ei salli. Mulle meeldib lugeda rivaalidest, kes viimaks armastajateks sirguvad, eeldusel et romaan näitab tuliseid kokkupõrkeid ja tõesti tekitab vaenuliku õhkkonna. Bee ja Levi vahelist vimma ei uskunud ma aga hetkekski.

Õnneks ei piirdu tegelaste iseloom stereotüüpse välimusega ja mõlemal on huvid, hobid, sõbrad, perekond. Ka siin on nad vastandlikud. Kui Beed on õnnistatud toetava õega, saab Levi vastukaaluks keerulise perekonna. Muidugi pakub "Armastuse keemia" kuumi stseene, kus asja kallale minnakse. Kui eesti keel võimaldab kirjutada väga ilusaid tunnetest nõretavaid stseene, siis vürtsikatega jääb see hätta. Ma ei ole veel sellise keelekasutuse otsa sattunud, mis ei jätaks labast, kohmakat või lihtsalt üdini vale muljet. Ehk oleks siinkohal abi ulatuslikust uuringust, millist sõnavara inimesed päriselt kasutavad?

Kommunikatsiooniprobleemidel põhinevad raamatud ei ole üldse minu tassike teed. Küll meeldib mulle internetis hingesuguluse leidmine, mistõttu nautisin Twitteri vestlusi. Kui kõik eelarvamustest tulenevad arusaamatused ja möödarääkimised saavad lahti harutatud, läheb korralik möll lahti. Ma ei oodanud üldse, et lõpus nii hull draama puhkeb. Kui muu saab ilusti lahendatud, jäi häirima küsimus, mida kõik ülejäänud tegelased arvasid, kui nad said teada, et kaks projektjuhti semmivad?

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Amy Harmon "Mida tuul teab" lennutab ühe naise tänapäevast Iiri vabadussõja keskele. Asusin kaua riiulis oma aega oodanud teost lugema, kuna mulle meeldis väga Harmoni "Kus uitavad kadunud" ja tahtsin midagi sarnast lugeda.

1921/2001, Dromahair, Iirimaa. Ameerikas sirgunud Anne Gallagher on väga lähedane oma vanaisa Eoiniga. Nad mõlemad on varakult kokku puutunud kaotusvaluga ja kasvanud üles ilma vanemateta. Olgugi, et mees kannab Iirimaad südames, ei ole ta palvetest hoolimata viinud lapselast oma kunagisele kodumaale, väites et see on ohtlik. Surivoodil palub ta Anne'il viia sinna oma tuhk. Naine ei saa sugugi rahulikult vanaisa lapsepõlvemaid avastades teda mälestada, vaid satub ise aega, kui too oli alles väike poiss ning iirlased mässasid inglaste ülemvõimu vastu. Teda peetakse kadunud Anne'iks, Eoini emaks, ning doktor Thomas Smith, kes poisi eest hoolitseb, võtab ka tema oma katuse alla, hoolimata kõigist naise ilmumisega tekkinud küsimustest. Iiri ajaloost vaimustunud naine on järsku ise selle keskel.

"Mida tuul teab" pakub sulnist Iirimaad, ajas rändamist ja malbet armastuslugu. Nii jutustus ise kui ka tärkavad tunded kulgevad aeglaselt. Ajaränd põhjustab alguses tegelastele tublisti segadust. Nagu paljudel teistel lugejatel, meenusid mullegi Claire ja Jamie Fraser, aga kahe loo vahelised sarnasused ei mõjutanud kuidagi lugemist. Anne'i kohanemine uue keskkonnaga vaheldub sissekannetega doktor Smithi päevikust, andes sündmustele teise vaatenurga. Romaan ei keskendu aga pelgalt mehe ja naise vahelisele armastusele, vaid kujutab ka vanaisa ja lapselapse vahelist kiindumust, mis oli eriti liigutav. Ainsana häiris, kuidas Anne'il olevikus oma elu kui sellist peale Eoini surma ei ole. Teda ei takista miski 20. sajandi Iirimaale andumast, ainult saatus loobib kaikaid kodaraisse.

Ikka ja jälle leian end Iirimaast lugemas, sest lugudele ehitatud maal on nii palju pakkuda. Muidugi on teoses koht nii legendidel kui ka Yeatsi luulel. Nautisin eriti, kuidas romaan tutvustas iiri ajalugu, põimides väljamõeldu ning tõeliselt aset leidnud sündmused ja ajaloolised isikud. Kõik see oli minu jaoks uus, mistõttu oli keeruline järge pidada, kes on päris ja kes mitte. Siinkohal olin eriti õnnelik, et tempo kiirem polnud, kuna muidu poleks ma mitte tuhkagi aru saanud. Kuna peategelane on kirjanik, keda see ajastu väga huvitab, on tal kõik selge, aga mulle jäi lõpuni mulje, et ma ei saa pihta, kui murrangulisele perioodile ta tunnistajaks sattus ning mis rolli kõik need inimesed mängisid. Ühesõnaga, eelteadmised oleks kasuks tulnud.

Midagi jäi romaanis siiski minu jaoks puudu. Võib-olla see, et ma ei tajunud kordagi, kuidas midagi suurt on kaalul, aga võib-olla midagi muud. Ma tõesti ei oska täpselt öelda, mis vajaka jäi. "Kus uitavad kadunud" läks palju rohkem hinge. Kindlasti hoian kirjanikul silma peal. Mõlemad teosed näitavad, kuidas Amy Harmon oskab suurepäraselt võtta huvitava ajalooperioodi ning sellest hariva ja ilusa armastusloo kirjutada. Kui sulle meeldivad rahulikult kulgevad romaanid, siis kindlasti soovitan!

N.K. Jemisin "The City We Became" on omanäoline ulmekas, milles linnade küpseks saamine väljendub inimkujul sündimisena. Mulle väga meeldib Jemisini Lõhenenud maa triloogia ("Viies aastaaeg", "Obeliskivärav"), kuigi viimane osa on mul endiselt lugemata, sest seda pole tõlgitud. New Yorki külastades hakkas mind väga huvitama see sari ja enne kui Bookdepository hingusele läks, tellisin esimese osa. Kusjuures, kuna raamat jäi täiega hiljaks, siis sain selle eest veel raha tagasi.

Kui Tallinn peaks kunagi valmis saama, ujutab Ülemiste Vanake selle teadagi üle. Jemisin kujutab linnade küpseks saamist teisiti, võttes aluseks, kuidas heades raamatutes on tegevuspaik üks peategelastest. Linna valmimist tähistabki tema sündimine inimkujul. Tavaliselt on avatare üks, aga New Yorkis esindab üks iga linnajagu - Manhattan, Brooklyn, Queens, Bronx, Staten Island. Jumaldasin, kui nüansirohkelt kirjanik terve linnajao ühes inimeses kokku suutis võtta. Kõik on nii põnevad isiksused huvitavate taustalugudega. Neil tuleb harjuda oma uue saatusega, üksteist üles leida ja seljatada vaenlane, sest muidugi on raamatus jõud, mis ei taha lasta linnal valmis saada.

Mul on kahju, et ma raamatut New Yorkis kohe ära ei ostnud ja keset linnamelu ei lugenud, sest see oleks kindlasti elamusele juurde andnud. Aasta hiljem oli äratundmisrõõmu ja raamat tutvustas ka uusi kohti, näiteks City Halli mahajäetud metroopeatus. Kõige rohkem kahetsesin seda, et ise teistes linnajagudes ringi ei kolanud, vaid piirdusime Manhattaniga (aga juba seal jätkus uudistamist nädalateks). Lugedes mõtlesin muidugi veel sellele, millised oleks Eesti linnade avatarid, tüüpilised tallinlased, sauekad, tartlased, pärnakad jne.

Jemisini fantaasialend on vapustav ja mulle meeldib, et ta ei hakka lugejale seletama, kuidas tema loodud maailm toimib, vaid kõigest tuleb lennult aru saada. Muidugi oli algus segane ja ma ei saanud kohe pihta, mis toimub. Lisaks süžee ka venis kohati, mistõttu lugesin teost päris kaua. Teine pool, kui tegelased enam pimedas ei koba, vaid eesmärgistatult tegutsevad, läks palju ladusamalt. New York on eriline paik ja "The City We Became" on eriline raamat. Nüüd peab muidugi teise osa ka kuskilt hankima.

Tänapäev, põhiliselt Palm Springs, California. Poppy ja Alex kohtusid ülikooli tutvumisnädalal. Neist said lähedased sõbrad, kel tekkis traditsioon iga suvi ühine reis ette võtta. Poppyl on aastate jooksul korduvalt peast läbi käinud: "mis oleks kui...", aga ta on alati selle mõtte maha surunud, kuna nad on niivõrd erinevad. Tema kireks on maailma avastamine ja uute inimestega kohtumine, mida suurepäraselt pakub töö mainekas reisiajakirjas ja New Yorkis elamine. Alex unistab vastupidiselt kodu ja perekonna loomisest, olles rahul väikelinnaelu ja õpetajaametiga. Viimasel suvereisil kaks aastat tagasi nende suhtlus katkes. Poppy on kogu selle aja õnnetu olnud ning haarab nüüd härjal sarvist ja kirjutab Alexile, kes on varmalt nõus järjekordsele suvereisile minema. Sihtkohaks, kus suhted uuesti jonksu ajada, on põrgukuum Palm Springs.

Tabavaid pealkirju ei oska Emily Henry endiselt oma raamatutele panna. Suvereisid võib kohe unustada ehk kui sind huvitavad reisikirjeldused, siis tasub lugemiseks parem mõni reisiblogi otsida. Tõsi, otsetõlge originaalpealkirjast oleks hoopis "Inimesed, keda puhkusel kohtame", aga see jääb teose tuumast veel kaugemale. Kõik tagasivaated eelnevatele suvedele on fokusseeritud näitamisele, kui väga Alex ja Poppy teineteisest hoolivad. Romaan räägib sõprusest ja armastusest ja õhukesest joonest nende vahel. See oli nii ilus, kuidas joonistus välja, et asukoht pole absoluutselt oluline, kui kõrval on õige inimene.

Kohe alguses mul tegelastega sidet ei tekkinud. Kardan, et see on mineviku ja oleviku vahel pendeldamise tulemus. Just hetkel toimuv jättis külmaks, kuna mulle meeldib koos tegelastega areneda, mitte lennata sisse hetkel, kui nad keerutavad ümber millegi, mis toimus kaks aastat tagasi, aga asjast endast ei räägi. Oleks see siis mingi suur võimas saladus olnud, aga tagatipuks pani põhjuse välja tulemine õlgu kehitama. "Rannaraamat" astus täpselt samasse ämbrisse. Muide, kui juba jutt sellele teosele läks, siis maru vahva oli, et Alex loeb romaanis Gus Everetti raamatut! Sellised väikesed vihjed on mu lemmikud.

Igatahes, pilguheidud möödunud suvedele pakkusid õnneks täpselt oodatut ja sulatasid mu südame. Kuskil viienda reisi paiku olin täiesti raamatu kütkeis. Võimatu oli Alexile ja Poppyle mitte kaasa elada. Ainult üks "reis" käis veidi vastukarva. Nimelt ei meeldi mulle, kui suurte tunnete näitamiseks kasutatakse põetamist, kuna palavikus sonimise juures ei ole ju midagi romantilist. Lisaks meenus Sally Thorne'i absurdne "Vihkamismäng". Õnneks Emily Henry ei rõhuta iga paari lehekülje järel kui lühike on Poppy ja kui pikk on Alex.

Kõige rohkem nautisin vastastikkust aasimist ja kaua hõõguvat romantikat. Selleks, et lendavatest sädemetest leek puhkeks, kulub väga palju lehekülgi. Ma vahepeal mõtlesin küll, kaua võib, kuidas need tegelased saavad üksteise tunnete suhtes nii pimedad olla, aga kui viimaks südamete puistamiseks läheb, on kõik ilusti ära seletatud. Võiks arvata, et kui nad teineteise tunnetes selgust saavad, on õnnelik lõpp käes, aga vat kus lops, lastakse veel marineerida. Üheski raamatus pole ükski suhe olnud nii läbimõeldud, kõik tagajärjed ära kaalutud. See ootamine oli nii magus.

Jään pikisilmi järgmist tõlget ootama! Senikauaks, palun soovitage mulle armastusromaane, kus ei ole minevik-olevik pendeldamist ja tühiseid saladusi.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

2007-2020, London & Šotimaa. Amelie ja Adami abielu hakkab karidele jooksma. Naine töötab loomade varjupaigas, mees on kuulus stsenarist. Nõustaja arvab, et neile võiks kasuks tulla aja veetmine teises keskkonnas. Nagu tellitud, võidab naine loteriiga nädalalõpu Šotimaal. Nad ei tea, mida oodata ja leiavad eest ümberehitatud kabeli ja täieliku eraldatuse. Tihenev lumetorm ähvardab paari muust maailmast sootuks ära lõigata ning lisaks ei paista koht sugugi külalislahke. Kohe algusest peale tundub midagi viltu olevat, kuid kes on selle taga - Amelie, Adam või keegi kolmas?

Romaan on kokku kirjutatud prosopagnoosiast ehk näopimedusest, stsenaristi püüdlustest karjääriredelil, möödunud abieluaastate kirjadesse talletamisest ja kabelis lahti rulluvast lõppmängust. Alice Feeney ei raiska aega ja annab kohe mõista, et tema tegelased on valelikud ja varjavad teineteise eest nii mõndagi. Tõele heidavad valgust vahelduvad vaatepunktid ning naiselt mehele pulma aastapäevadel kirjutatud kirjad, mis paljastavad, kuidas Adam aina rohkem tööle pühendub. Mulle polnud ükski tegelane sümpaatne. Midagi on nende abielus ikka väga valesti, sest mõlemal käib peast läbi mõte, et nädalalõpu elab üle vaid üks. Ootasin seega lugedes kogu aeg, millal tuleb pauk, kuid ka lugejat hoitakse kaua teadmatuses. Vahepeal oli lausa tunne - no kaua võib.

Õigetele detailidele tähelepanu pöörates kahtlustasin mõnda asja varakult ja väga mõnus oli tõdeda, et mul oli õigus, kui lõpus paljastuste trall lahti läks. Jahmatavaid käänakuid jagus. Ja kui tundus, et kõik on läbi, oli tegelastel veel oma lõppsõna öelda ja kõik ei olegi enam nii selge. Lõpplahendus on uhke, aga kogu plaan, mis paljastus, tundus mulle üsna kipakas. Kui tegelased oleks natuke teistmoodi käitunud, poleks see läbi läinud. Lisaks ei saa ma aru, miks nad ei alustanud lukus uste lahti murdmisest, kohe kui tundus, et kabeliga on midagi mäda. See ei ole esimene põnevik, kus ma seda viga kohtan. 

Kõige rohkem meeldis mulle romaanis loodud atmosfäär. Põnevuskirjanikud kohe armastavad lumetorme oma tegelaste muust maailmast ära lõikamiseks. Mul oli see üksik kabel nii hästi silme ees. Muidugi ei tööta telefonid, muidugi läheb elekter ära ja muidugi jääb keegi pimedasse keldrisse lõksu. Kusjuures, ainuke koht, mis mind hirmutas, oli sahver tööriistade ja hiigelsuure külmikuga. Teine paeluv aspekt oli mehe prosopagnoosia. Ta on võimetu inimeste nägusid eristama ja võrdleb neid tihti van Gogh keerlevate maalidega. Ma küll ei saanud aru, miks ta ei tundnud inimesi ära nende firmariietuse järgi, aga las see jääb.

Soovitan, kui sind haaravad põnevikud, mille põhiküsimuseks on, kui hästi abikaasad üksteist tunnevad.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!