1992-2019, California. Väike Jennette ei unista näitlejaks saamisest, vaid see tung tuleb emalt, keda ta idoliseerib. Naisel on lihtne tütart oma soovidele vastavaks voolida. Esimese rolliga katsub pisipiiga õnne 6-aastaselt. Seejärel upitab ema teda karjääriredelit pidi üha kõrgemale, kuni tütrest saab Sam Puckett, kes Nickelodeoni sarjas "iCarly" miljoneid noori naerutab. Teismelisest Jennette'ist on saanud staar, kes teenib oma perele kena kopikat, aga tema austajad ei tea, et kaadri taga on neiu kimpus nii psüühika kui ka söömishäiretega ning ema kontrollib endiselt iga tema liigutust.

Kui hakkad mõtlema ameerika lapstähtede peale, siis kui palju meenub neid, kes on kimpus erinevate ainete ja karile jooksvate suhetega, pahuksis skandaalide ja seadustega? Jennette'i raamat teeb puust ette ja punaseks, miks üha ikka ja jälle nii läheb. Tema lugu on õõvastav, aga hästi kirja pandud, täis tooreid emotsioone. Naiivse pilgu ja tumeda huumori kombineerimine tabab korraga nii autori noorema mina sinisilmsuse kui ka vanema versiooni hingehaavad. Filtrita ausus pani kohati tundma, kuidas ma ei peaks seda kõike autori kohta teadma: ema toksilisus, tema enda purjutamine ja näppude kurku lükkamine, esimesed kogemused meestega, kadedus teiste laste kui konkurentide suhtes. Raske on valida, mis kogu kompotis kõige rohkem šokeeris. Head kandidaadid on prügisse mattunud lapsepõlvekodu (!), kuidas ema nõudis, et saaks 16-aastast tütart duši all pesta (!) või tema anoreksiat tagant õhutas (!).

Pealkiri seab õigustatud ootuse, millal ebajumalast ema troonilt kukutatakse. Kui manipuleerija kammitsad on kadunud, peavad asjad ju ometi ülesmäge liikuma hakkama. Lühike vastus oleks aga: "Ei". Kuna ema oli Jennette'i universumi keskpunkt, ei oska ta tema gravitatsiooniväljata edasi liikuda ning kõik läheb hoopis veel rohkem käest ära. Raamatu teise poole vahetu ausus rabas mind rohkemgi kui kõik need lapsepõlveõudused. See ei ole "ma läksin teraapiasse ja mul hakkas parem", vaid "ma läksin teraapiasse ja see ei toiminud, ma ei saanud hakkama, see oli raske, ma tulin ära". Korduvate tagasilöökide kujutamisest kumas läbi ka uhkust, et minevik on seljatatud. Selle kõige üle elamine ja kogu maailmale lugeda andmine väärib imetlust. Jennette ütleb üsna raamatu alguses, et talle meeldib kirjutada, aga ema seda hobi ei soosi. Mul on hea meel, et ta selle kire taas leidis ning loodan, et see ei jää tema esimeseks ja viimaseks raamatuks.

Eelmainitud podcast lahkab lapsnäitlejate vorpimisest tulenevaid probleeme süvitsi. Jennette ei analüüsi, vaid näitab otse, kuidas rollist rolli astuval lapsel ei kujune minapilti ega tervislikku suhet oma kehaga, kui tuleb võidelda naiseks saamisega, et vastata paremini noorematele rollidele. Võttepaigad ei valmista ette päris eluks ega anna haridust. Järgmine kord filmi vaadates on hoopis teine tunne lapsi ekraanil näha ja ei kipu kiruma, et keskkooliõpilasi mängivad küpsed 30-aastased, mitte piinatud 14-aastased. Jennette'i mõtetest jäi kõige rohkem kõlama see, kuidas teda defineeritakse millegi kaudu, mida ta tegi lapsena. Kujuta ette, kui sind kirjeldaks miski, mida tegid 13-aastasena, ja ükskõik, kuhu sa edasi arened, taandud alati sellele asjale minevikus.

Pärast "Mul on hea meel, et ema ära suri" lõpetamist kummitab peas vaid üks mõte - miks üldse keegi näitlejaks tahab saada, rääkimata oma laste sellele rajale suunamisest. Kui rasked teemad sind ei häiri, siis palun loe!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Neljas tiib" kõneleb loheratsanike sõjakoolist ja haprast neiust, kes kõige kiuste seal elus püsib. Juhhuu! Müstiliselt populaarne "Fourth Wing" ilmus eesti keeles ja sain viimaks selle laineid lööva hiti läbi lugeda. Kannatasin küll kõrvale jäämise tunde all, kuid kui kuulsin, et tõlge on töös, ootasin selle muidugi ära, sest pole midagi mõnusamat kui eestikeelne fantaasiakirjandus.

Basgiath sõjakool, Navarra. Violet vaevleb juba kergest puudutusest tulevate verevalumite, pidevalt nihestuvate liigeste ning murdumisaltite luude-kontide käes. Temasugustel ei tohiks elitaarsesse sõjakooli asja olla, kuid neiu direktrissist ema on otsustanud, et tütrest peab saama loheratsur mitte kirjutaja. Basgiath on ohtlik koht, kus laibaloend iga päev pikeneb, sealjuures esimesed kadetid leiavad õnnetu lõpu juba kitsukesel kivirinnatisel, mis moodustab silla kooli. Ülejäänud vääritud praagitakse välja järgmiste tuleproovide käigus või teevad neile lõpu peale kursusekaaslased, sest keegi ei taha endi keskele nõrgukesi. Neid, kes tahaks Violeti kõrvaldada, on jalaga segada, alates Xadeni-nimelisest mehemürakast, kel on neiu perekonnaga kana kitkuda. 

Tohutut menu saadab muidugi müriaad eelarvamusi, aga "Neljas tiib" üllatas positiivselt. Otse loomulikult jumaldasin lohesid, nende sünergiat ratsanikega ja vaimukat dialoogi. Mul ei oleks midagi selle vastu, et oma pead mõne teravmeelitsejaga jagada. :P Boonusena ei kujutatud majesteetlike olendeid metsikute koletistena, keda inimesed oma tahtele allutavad, vaid neil oli oma salapärane hierarhia ning seadused. Nautisin ka autsaiderist peategelasele kaasa elamist. Eriti meeldis mulle raamatu esimene pool, kus valitsesid halastamatu keskkond, kus kunagi ei tea, milline sõber või vaenlane järgmiseks hukkub, ning kasvav seksuaalne pinge.

Ilmselt kibeled küsima, kuidas eesti keeles lugeda oli. Lühidalt: Priima! Pikemalt: Olin kuulnud nurinat netis üleval oleva peatüki kohta ja alustasin lugemist veidi pelglikult. Hirm oli aga asjatu, sest lugu haaras endasse ja ette ei tulnud konarlikke lauseid, mis sellest välja oleks toonud. Mõni üksik sõna (jummelid) pani kulmu kergitama, aga kas meeldib või ei meeldi, on siinkohal puhtalt maitse asi. Harjumatud olid muidugi fantaasiaterminitele leitud vasted, näiteks lautimine või tunnisvõime, tekitades uudishimu, kuidas Tiina Randus nendeni jõudis. Õnneks oli mul võimalus Apollo ja Heliose korraldatud raamatusõprade õhtul otse temalt küsida. (!) See kirg, millega tõlkija pajatas, kuidas ta igale sõnale lähenes ja millist mõnu pakkus keelega mängimine, tekitas lausa tahtmise raamat uuesti otsast ette võtta. Muide, kõige keerukam olevat tegelaste mahlakas tänapäevane vandumine ja loo üldise sujuvuse hoidmine.

Julgen arvata, et inglise keeles lugedes ei oleks raamat mulle nii palju meeldinud. Emakeelde tõlgitud ulmekate lugemises kohe on midagi erilist, mis toob loo nii palju lähemale kui võõrkeel.

"Neljas tiib" kätkeb mõnes mõttes igati klassikalist jutustust - keegi, kes näib äbarik, osutub teistest osavamakski, osates puudused tugevustega tasa teha. Kangelannal Violetil jääb kehaliselt vajaka nii treeningust, tugevusest kui ka pikkusest, kuid tegu pole halli hiirekesega. Neiul jagub südikust ja teravat keelt ning tema ohtlikus keskkonnas laveerimisele oli maru mõnus pöialt hoida. Kummalisel kombel teises pooles tema puudustele enam nii palju tähelepanu ei pöörata, kuigi kahtlen, et tubli trenn vigastused ja valu minema pühib. Loodan, et see teema läheb ikka järgmises osas edasi, mitte tüdruk ei saa müstiliselt terveks.

Mu latt romantasy ehk romantika + fantaasia žanris oli üpris madal, mistõttu selle osas oli mul ka kõige rohkem eelarvamusi. Võib öelda, et kõrilõikajalik keskkond mõjus romantikale hästi? Violeti ümbritseb võime-iga-hetk-surra-nii-et-anname-aga-minna suhtumine, aga tema fookusesse mahub alul vaid eluspüsimine, nii et kui neidis ükskord ise pinge maandamiseni jõuab, lendab pea igal lehel sädemeid ja lööb välku.

Kirjelduste järgi on kool tulvil kompusid tegelasi, ent huviorbiidil tiirleb kaks silmarõõmu - klassikaline nunnu lapsepõlvesõber vs salapärane pahapoiss, kellest ei saa päris täpselt aru, kas ta tahab su nurga taha viia, et maha koksata või hoopis oimetuks suudelda. Olen tavaliselt täiega sõpradest armastajateks tiimis, aga selles raamatus tüütab ikka väga ära lõputu üritus peategelast vati sees hoida. Seega elagu vaenlasega semmimine! Tegelikult ei tekkinud õieti kordagi tunnet, et Xaden on paha, lihtsalt salapärane. Ja uhh, kuidas mulle ei meeldinud tema vaatest peatükid, mis selle illusiooni purustasid.

Näib, et igaühele meenutab "Neljas tiib" mõnd varem loetud fantaasialugu. Võib-olla on siia edu kont maetud või vähemalt osa sellest? Mul tekkis enim paralleele "Lahkulööja" sarjaga tänu väetina näivale peategelasele ning silmarõõmust instruktorile. Teiseks kerkis esile "From Blood and Ashes", sest erutav vägivald, lendavad pistodad ja reetmine. Sõjakool meenutas hoopiski "Skandari" sarja, kus samuti nõrgemaid ratsanikke aasta jooksul erinevate testidega välja praagitakse, aga lasteraamatule omaselt laibaloend puudub. Üks või teine detail tuli veel kuskilt tuttav ette.

"Neljas tiib" haarab kärmelt kaasa ning selle küüsist välja pääseda pole sugugi lihtne. Varu kindlasti aega, kui raamatu kallale asud! Igal lehel toimub midagi, lugu võtab järjest šokeerivaid pöördeid ja panused aina kerkivad. Paljutõotav algus uuele sarjale on igatahes tehtud. Olen nüüd tiba mures, kas kirjanik suudab taset hoida, kuna teine raamat järgnes esimesele vaid 7 kuuga, kusjuures täna tuli juba uudis, et kolmanda mustand on ka valmis. Jään igatahes järgmist tõlget ootama ja loen ehk soojenduseks "Neljanda tiiva" ka originaalis ära.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Masadonia. Penellaphe on jumalate poolt Väljavalitu, Neitsi, mis tähendab, et tal ei ole millegi üle oma elus otsustusõigust. Ta ei tohi näidata oma nägu, ei tohi kellegagi suhelda, ei tohi sobimatuid raamatuid lugeda, ei tohi omapäi kuskile minna. Teda hoitakse vati sees, valmistudes neiu 19. sünnipäevaks, kui selgub, kas ta on ikka jumalate vääriline. Nagu teismelised ikka, tahab Penellaphe elu kogeda ja tal on kujunenud komme teha asju, mis on talle keelatud. Näiteks meeldib talle üht nägusat valvurit piiluda.

OMG! Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi nii ebaloogilise ja segase algusega raamatut lugenud. Kui sa ei loe sisukirjeldust, siis alustad raamatut sellest, kuidas mingi noor neiu on kahtlases asutuses, kus ta ei tohiks olla, ning satub peidukohta otsides kahekesi ruumi ühe võõra mehega ja selmet tunda ohtu, lahkuda, karjuda, laseb ta tollel uskuda, et on keegi teine ning ennast suudelda (see on ta esimene kord). Mul oli iga lause järel tunne, mida ma just lugesin. Tunduvalt hiljem, kui Penellaphe või Poppyga, nagu teda kutsutakse, rohkem tuvunud olin, siis sain osaliselt tema motiividest aru - neiu, kellele on kõik keelatud, avastab maailma, aga sel hetkel oli ta mu jaoks täiesti tundmatu. Ühesõnaga, kui tavaliselt pigem soosin raamatute algust keset tegevust, siis selle puhul oleks tahtnud pikemat sissejuhatust.

Teiseks, ütlen kohe ära, et ainulaadset maailma sellest romaanist otsida ei maksa. Mul oli tunne, et kirjanik viskas erinevad legendid ning neist pärit nimed ühte patta ja valis sealt siis mõned intrigeerivamad välja. Kuidas seda muidu seletada, kui kokku saavad küla nimega Pompey ja maagiline rass atlantlased. Kusjuures selle sõna taga peituvat kuldsete silmade ja teravate hammastega olendit tunnen ma küll teise nime all. Vampiire ja libahunte teistmoodi kutsumine ei muuda sind originaalseks, sorry. Ma ei salga, et olin (või olen?) Videviku saaga tulihingeline fänn. See oli kusjuures esimene sari, kus ma eisuutnud ära oodata järje tõlget ning pöördusin inglise keele poolde. Ühesõnaga keelatud armastus ja vampiirid on mul veres ja ma ei suuda ignoreerida paralleele: obsessiive kaitsev boyfriend, kuldsed silmad, "how old are you?", turjakõrgustesks huntideks muutuvad mehed.

Armastus "From Blood and Ash" kastmes on kes-lööb-see-armastab ja hullumeelselt plahvatusohtlik. Tuleb ette narrimist, manipulatsiooni, reetmist, ära kasutamist, lendavaid nuge. Tüdruk teeb oma kogenematuse tasa südikuse ja põikpäisusega. Mees on lihtsalt selline, kes alati oma tahtmist saab. Selles on omamoodi keemiat, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas romaan romantika eest goodreadsi auhinna pälvis.

Kui palgist silmas mööda vaadata, siis lugu iseenesest on kaasahaarav ja tempokas ja vürtsikuse fännidele leidub ka midagi. Olin kogu aeg põnevil, mis järgmiseks juhtub. Põhimõtteliselt tutvustatakse esimese raamatuga (sest muidugi on tegu sarja avaosaga) maailma sadasi nagu isolatsioonis elav Neitsi seda näeb ja seejärel hakatakse ükshaaval tükke ümber keerama, nii et lõpuks paljastub hoopis teistsugune pilt ja koos sellega arusaamine, kui palju on veel avastamata. Mind huvitab väga, kuhu see lugu välja viib, eriti pärast siukest lõppu. Nii et lähipäevil alustan loodetavasti järgmise raamatuga. Kas ma soovitaks seda kõigile või annan maksimumhinde? Ei.

Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!

V.E. Schwab "Gallant" pajatab ajatut lugu soovist kuhugi kuuluda, vaikusest ja varjudest ja vanast majast, mis varjab väravat kuhugi mujale. Mulle väga meeldib Schwab, mistõttu tellisin selle raamatu viimasel e-esmaspäeval ning hiljuti Halloweeni paiku oli ideaalne aeg selle lugemiseks.

Tänapäev, Suurbritannia. Olivia sirgub orbudekodus üksikuna teiste tüdrukute keskel, kes ei mõista tema vaikimist. Tema ainsaks lohutuseks on emast maha jäänud päevik, milles üks sissekanne on segasem kui teine. Viimases palub too tütrel kellest või millestki Gallantist eemale hoida. Tuleb välja, et tegu on suguvõsa häärberiga, kui saabub kiri, mis Oliviat just sinna kutsub, saatjaks onu, kelle olemasolustki tüdruk midagi ei teadnud. Uudishimu ja võimalus oma perekonda tundma õppida saavad ema hoiatusest võitu. Gallantisse saabudes selgub ruttu, et seal toimub midagi veidrat ning onu seda kirja Oliviale ei saatnud.

“Gallanti” võlu peitub 100% atmosfääris ja Schwabi kirjakeeles, mis tegevuspaigad lehtedelt ellu äratab. Alguses maalib kirjanik masendava pildi orbudekodust, kus Olivia üles kasvas. Seejärel võtab ta mõnuga aega, et Gallant silme ette manada. Häärber pakub Oliviale rohkelt avastamist, kuid küsimusi aina kuhjub ja vastuseid ei paku keegi. Tumma tüdruku uudishimu on lihtne ignoreerida. Kuidas sa nõuad tähelepanu, kui ei saa karjuda?

Muidugi asetab saladusteloori aeglane kerkimine Olivia ohtlikku olukorda. Hoogsat seiklust on siiski vähe ja õhustiku kõrval on rõhk emotsioonidel, eriti tundel, et sa ei kuulu kuhugi, kuna erined teistest. Lisaks sellele, et Olivia ei tunne oma perekonda, ei sobitu ta teiste orbude sekka, kuna pole kunagi ühtki häält kuuldavale toonud. Lisaks näeb ta guule, aga seda teised ei tea. Guul on see, mis jääb surnutest alles,  kuju, mis vilksatab silmanurgas, aga kaob, kui tema poole vaadata. Ühtäkki avaneb tüdruku ees teine maailm - kuskil on sugulased, kes teda otsivad, ja kui selgub, et tegelikult ei otsigi, pole hullu, sest nad on olemas ning tal tekib võimalus oma perekonda ja minevikku tundma õppida.

Ühest küljest meenutas “Gallant” mulle Gaimani "Coraline'i" ning teisalt tõi silme ette Netflixi seriaali "Locke & Key". Seega kui üks kolmest on sulle meeldinud, siis soovitan teisi ja muidugi kõiki ülejäänud Schwabi teoseid!

Tänapäev, põhiliselt Palm Springs, California. Poppy ja Alex kohtusid ülikooli tutvumisnädalal. Neist said lähedased sõbrad, kel tekkis traditsioon iga suvi ühine reis ette võtta. Poppyl on aastate jooksul korduvalt peast läbi käinud: "mis oleks kui...", aga ta on alati selle mõtte maha surunud, kuna nad on niivõrd erinevad. Tema kireks on maailma avastamine ja uute inimestega kohtumine, mida suurepäraselt pakub töö mainekas reisiajakirjas ja New Yorkis elamine. Alex unistab vastupidiselt kodu ja perekonna loomisest, olles rahul väikelinnaelu ja õpetajaametiga. Viimasel suvereisil kaks aastat tagasi nende suhtlus katkes. Poppy on kogu selle aja õnnetu olnud ning haarab nüüd härjal sarvist ja kirjutab Alexile, kes on varmalt nõus järjekordsele suvereisile minema. Sihtkohaks, kus suhted uuesti jonksu ajada, on põrgukuum Palm Springs.

Tabavaid pealkirju ei oska Emily Henry endiselt oma raamatutele panna. Suvereisid võib kohe unustada ehk kui sind huvitavad reisikirjeldused, siis tasub lugemiseks parem mõni reisiblogi otsida. Tõsi, otsetõlge originaalpealkirjast oleks hoopis "Inimesed, keda puhkusel kohtame", aga see jääb teose tuumast veel kaugemale. Kõik tagasivaated eelnevatele suvedele on fokusseeritud näitamisele, kui väga Alex ja Poppy teineteisest hoolivad. Romaan räägib sõprusest ja armastusest ja õhukesest joonest nende vahel. See oli nii ilus, kuidas joonistus välja, et asukoht pole absoluutselt oluline, kui kõrval on õige inimene.

Kohe alguses mul tegelastega sidet ei tekkinud. Kardan, et see on mineviku ja oleviku vahel pendeldamise tulemus. Just hetkel toimuv jättis külmaks, kuna mulle meeldib koos tegelastega areneda, mitte lennata sisse hetkel, kui nad keerutavad ümber millegi, mis toimus kaks aastat tagasi, aga asjast endast ei räägi. Oleks see siis mingi suur võimas saladus olnud, aga tagatipuks pani põhjuse välja tulemine õlgu kehitama. "Rannaraamat" astus täpselt samasse ämbrisse. Muide, kui juba jutt sellele teosele läks, siis maru vahva oli, et Alex loeb romaanis Gus Everetti raamatut! Sellised väikesed vihjed on mu lemmikud.

Igatahes, pilguheidud möödunud suvedele pakkusid õnneks täpselt oodatut ja sulatasid mu südame. Kuskil viienda reisi paiku olin täiesti raamatu kütkeis. Võimatu oli Alexile ja Poppyle mitte kaasa elada. Ainult üks "reis" käis veidi vastukarva. Nimelt ei meeldi mulle, kui suurte tunnete näitamiseks kasutatakse põetamist, kuna palavikus sonimise juures ei ole ju midagi romantilist. Lisaks meenus Sally Thorne'i absurdne "Vihkamismäng". Õnneks Emily Henry ei rõhuta iga paari lehekülje järel kui lühike on Poppy ja kui pikk on Alex.

Kõige rohkem nautisin vastastikkust aasimist ja kaua hõõguvat romantikat. Selleks, et lendavatest sädemetest leek puhkeks, kulub väga palju lehekülgi. Ma vahepeal mõtlesin küll, kaua võib, kuidas need tegelased saavad üksteise tunnete suhtes nii pimedad olla, aga kui viimaks südamete puistamiseks läheb, on kõik ilusti ära seletatud. Võiks arvata, et kui nad teineteise tunnetes selgust saavad, on õnnelik lõpp käes, aga vat kus lops, lastakse veel marineerida. Üheski raamatus pole ükski suhe olnud nii läbimõeldud, kõik tagajärjed ära kaalutud. See ootamine oli nii magus.

Jään pikisilmi järgmist tõlget ootama! Senikauaks, palun soovitage mulle armastusromaane, kus ei ole minevik-olevik pendeldamist ja tühiseid saladusi.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!