Gabrielle Zevin "Homme, homme, homme" süüvib inimsuhete keerulisusse ja videomängude loomise kunsti. Oi, kuidas mulle see raamat meeldis. Muide, videomängude disainer oli teine amet, millest lapsepõlves tiigrite taltsutamise kõrval unistasin.

20. sajandi lõpp-21. sajandi algus, Massachusetts/California. Lastehaiglas kohtuvad tüdruk ja poiss, keda ühendab armastus videomängude vastu. Muidu on nad väga erinevad - tüdrukul pole kunagi millestki puudust olnud, poiss elas noorelt üle kohutava trauma. Suur sõprus saab järsu lõpu, aga ülikooli ajal kohtuvad nad taas ning vana kirg pole kuhugi kadunud. Sam ja Sadie kasutavad seda, et ühiselt uus mäng luua ning neid saadab suur edu. Videomängude äris ja käänulisel eluteel laveerides pannakse nende sõprus tõsiselt proovile.

"Homme, homme, homme" sukeldub sügavale mängude loomise maailma, tõstes esile, kui palju detaile peitub selle taga, et sina saaksid väikese mehikesega ekraanil seiklemist nautida. Pärast selle romaani lugemist ei ole küll võimalik kuidagi väita, et videomängud pole filmide, teatri ja raamatutega võrdne kultuuri osa. Lisaks, kui oled peategelastega ühest generatsioonist ja sama kirglik mängur, pakub teos kindlasti ka nostalgialaksu, sest Zevini tekst kubiseb viidetest. Mina olen selleks paraku veidike liiga noor. See-eest on mul kahju, et päris maailmas pole võimalik tutvuda Sadie ja Sami loominguga, sest kõik nende ideed kõlasid nii paeluvalt. Muidugi kogevad noored mängutegijad suurte hittide kõrval ebaõnnestumisi - mänge, kuhu nad valasid küll oma ihu ja hinge, aga publikut ei kõnetanud. Kõigi loomeinimeste elus kummitab küsimus, kas taguda rauda, kuni see püsib kuum, või avastada uusi jahimaid.

Kuigi põhiline armastus selles romaanis keerleb mängude ümber, tabab kirjanik jube hästi ka selle erinevaid varjundeid suhetes. "Homme, homme, homme" on neile, kes ei eelista lugeda üksnes ideaalsetest paarikestest ja igavesti truudest sõpradest. Sadie ja Sam on elutruult isekad, teevad ohtralt vigu ning käituvad teineteise suhtes ebaausalt. See, kuidas nad üha uuesti tagasi sõpruseni jõudsid oli samuti nagu võte arvutimängust. Nii mõnigi rumal otsus tekitas mus frustratsiooni, aga ometi tundsin tegelastele nende hädades kaasa. Kumbki kannab oma pagasit - Sam on invaliid, Sadie mured on mentaalset laadi. Kohati lootsin, et nad suudavad kõik erimeelsused, kadeduse ja viha selja taha jätta ning keskenduda armastusele ja hoolimisele, kohati paistis see lootusetu, ja lõpuks jõudsin nendega samale järeldusele.

Enne lugema hakkamist oli mu jaoks kõige põletavam küsimus, kust tuleb romaani meeldejääv pealkiri. Kas sina oled piisavalt avara silmaringiga, et seda une pealt teada?

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!