New York on linnana küpseks saamas, sünnitanud hulga avatare ning võitnud esimese raundi kaugelt tulnud vaenlasega, kes end selles maailmas Valge Naisena näitab. Enamik metropoli kehastustest ühines ähvardavate jõudude tagasi löömiseks ning nad sunniti taanduma, aga mitte kuigi kaugele. Vastase kants R'lyeh paistab üle lahe, heidutades igapäevaselt oma kohaloluga. Lisaks sigineb Valgele Naisele ootamatuid liitlasi New Yorki olemuse õõnestamisel, kui valged mehed uue linnapea valimise eel oma uhkust ja üleolekut näidata soovivad. Maailma päästmiseks ei pruugi piisata kogu linna ühinemisest, vaid tuleb veenda iidsemate asulate avatare, et oht on päris.

Mul oli raske selle raamatu kohta midagi öelda, kui ma ta lõpetasin ja nüüd mitu kuud hiljem ei ole see ülesanne sugugi lihtsamaks läinud. Jemisin viib võrratult veidrasse alternatiivmaailma, kus paksu ulmekihi all peitub suurlinnade olemus ja mured, millest meil siin kodumaises konnatiigis halli aimugi pole. Esimene osa "The City We Became" vaimustas sellega, kui intiimselt tutvustati New Yorki ja selle jagude iseärasusi, andes igaühele näo, õieti kogu keha - avatari. Manhattaniks sai Manny, noor sisserännanud rahahai. Bronxi kehastas Bronca, seitsmekümnendates kunstikeskuse direktor. Brooklyn ongi Brooklyn, endine räppar, praegu aga jurist. Queensiga ühtis Padmini, matemaatikalembeline magistrant, kes immigreerus linna ainult õppima ja seda sugugi ei salli. Staten Island ei saa olla keegi muu kui Aislyn, valge naine, kes ülejäänud linna pelgab. Kogu linna sümboliseerib Neek, kodutu tänavakunstik. 

"The World We Make" tõstab üleloomulike jõudude varjust esile taas inimesed, kel teispoolsusega rähklemisega paralleelselt käsil isiklikud võitlused - kes kandideerib linnapeaks, keda ähvardab riigist välja saatmine. Linna antud võimed kipuvad alt vedama. Vaenlane ei maga, töötades usinalt selle nimel, et suurest säravast õunast saaks ussiauke tulvil viss. Kui New York poleks enam ameerika unistus, mille poole miljonid õhkavad, oleks teda palju lihtsalt teelt koristada. Viimaks selgub ka põhjus, miks NYC üldse Valgele Naisele ning tema hõimlastele pinnuks silmas on. Kusjuures linna olemuse määrimiseks pole üldse teise dimensiooni esindajaid vaja, inimesetel on enda anti-newyork: vanade väärikate hoonete asemele näotute uusarenduste kerkimine, oranžinäoline poliitika, valge inimese heaolu eest seisvad uhked mehed, rassism päise päeva all.

Algul plaanis Jemisin kirjutada kolm raamatut, kuid toob järelsõnas välja, miks ta nüüd piirdub kahe osaga. Nimelt muutus päris maailm liiga hirmsaks. Ühest küljest mõistan, aga üüratult kahju on ka, et see seiklus juba läbi sai. Oleksin hea meelega edaspidigi New Yorki ja muude suurlinnade olemust avastanud ning probleeme lahanud. Siin raamatus tutvume nii mõnegi teisega ja need kohtumised olid kindlasti mu lemmikosa teosest. Jälgin põnevusega, mis kirjaniku sulest veel ilmub ning õnneks ootab mind endiselt "Lõhenenud maa triloogia" (I - "Viies aastaaeg", II - "Obeliskivärav") viimane osa. Loodetavasti ei ole eesti keelelt inglise keelele üleminek liiga järsk.

Kas ma soovitan? Kindlasti, kui tahad midagi sootuks teistsugust, ulmet, kriitikat ja poliitikat, lahinguid inimkonna nimel, siis Jemisin on sinu kirjanik. Veel võid proovida, kui sulle sümpatiseerib New York, iseäranis tuleb kasuks, kui oled seal ise käinud. Lihtsat lugemist oodata ei tasu, pigem lähevad ajud krussi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Arelon. Kümme aastat on möödunud riigi kroonijuveeli, Elantrise linna hukust. Kunagi säras see võluväest, nüüd on mattunud limakorra ja oigavate inimvarede alla. Elantrislaste saatus on surmast hullem, süda lakkab löömast ja välimus moondub, ükski vigastus ei parane ja kaasnev valu jääb igaveseks saatma, kuni nende kuhjumine inimese murrab. Elanikke, keda linna kõrgete müüride taha lukustatakse, tekib endiselt juurde. Needus võib ootamatult tabada igaüht talunikest troonipärijateni. Nii leiabki prints Raoden end Elantrisest ning naaberriigi printsess, kes temaga abielluma pidi, avastab end üksinda võõrast riigist. Naine on südi ja asub nukrutsemise asemel habrast riigikorda päästma, seistes vastu usupööret kavandavale preestrile.

"Elantris" on selles suhtes kummaline raamat, et kogu süžee keerleb Elantrise linna ümber, samas kui selle müüride vahel toimub vaid umbes kolmandik tegevusest. Ülejäänu keskendub Elantrise kujulisele augu täitmisele ehk olukorrale, mis on kujunenud aastatega, mil võimu ei suunanud võluvägi. Kui mind huvitas küsimus, miks suursugune linn ning tema maagiat kandvad inimesed päevapealt needuse kaela said, siis ei tegeleta üldsegi mitte paaniliselt vastuste otsimisele, vaid hoopis riigipöörete ja usuvahetusega. Iidse paiga saladuste avastamiseni, mis muide on üks mu lemmik lugemisteemasid, jõutakse tunduvalt hiljem. Kusjuures müsteeriumi lahendus oli äärmiselt lihtne, kogu aeg kõigi silme all. Tahaks arvata, et kui selline mure on kimbutanud juba 10 või rohkem aastat, siis keegi oleks pannud otsad kokku ja pakkunud välja milles asi. Teisest küljest ega me tihti ei panegi tähele, mis otse nina ees on ja tahame probleemidele keerukamalt läheneda.

Poliitika kõrval säravad inimesed, nende kodumaa armastus, mured, šokk, ambitsioonid, kavalus, heatahtlikkus, sõnakus, sihikindlus. Mitme peategelasega lood on Sandersonile iseloomulikud ja siin ei ole neid jälgimiseks liiga palju, kõigest kolm - prints, printsess ja preester, sealjuures iga vaatepunkt haarab kaasa. "Elantris" annab üleüldse hea ülevaate kirjaniku stiilist. Maailmaloome on tõeliselt rikkalik mitme rahva ja nende kommetega. Muidugi ei puudu iseäralik maagia, mis on mõnusalt kokku põimunud kohaliku keele ja kultuuriga, imbudes isegi nimedesse. Minu lemmik tema loomingu juures on see, kuidas ta ei luba õnsaid hetki lugudest välja rookida. Nii leiab neist ka igapäeva, seltskonna, hea söögi või tehtud töö viljade nautimist, ilma et peaksid kramplikult tooliservast kinni hoidma, kartes et kohe-kohe sajab kuskilt vaenlane sisse ja rikub selle idüllilise momendi. Muidu koosnevad imeulmekad üksnes üksteisele järgnevatest võitlustseenidest, intriigidest või seiklustest. Minu arust Sanderson on ainuke, kes laseb neid argipäeva mõnusid maitsta. See ilmselt on üks põhjustest, miks tema raamatud nii mahukad on.

Leidsin "Elantrise" tegelastest, maailmast, süžeest mitu paralleeli "The Stormlight Archive'iga". Kõige ilmsemalt sarnanesid prints Raoden ja üks tormivalguse kangelane Kaladin. Kasvatuselt on mehed erinevad, aga mõlemad suudavad lootusetust olukorrast parima välja pigistada. Maagia osas jäi silma, kuidas täiesti erinevad süsteemid viivad sama tulemuseni, näiteks illusiooni maagia inimese välimuse muutmiseks toimis täpselt samamoodi. Tekkis kohe suur huvi, kui võtta näiteks kirjaniku järgmine hitt "Mistborn" ette, kas seal domineerivad paralleeleid või erinevused?

Tagasi Elantrise juurde tulles, paelus see maailm mind nii, et nüüd kui mured lahendatud, loeks hea meelega edasi. Arvasin ekslikult, et tegu on üksiku looga, aga siis jäi silma, et Sanderson tahab kirjutada järge, aga kuna ta tahab kirjutada ka palju teisi raamatuid, siis lihtsalt neid teoseid, mida ta prioritiseerib enne "Elantrise" teist osa on üksjagu, nii et lähimal ajal seda oodata ei ole. Oma loo saab "Elantris" jutustatud, nii et tulevaste järgede ootamine ei tohiks olla põhjus, miks seda raamatut hetkel mitte lugeda. Soovitus tuleb minu poolt igatahes!

Aitäh raamatu eest, Rahva Raamat!

Manchester. "Kummaliste sõnumite" toimetuses valitseb tavapärasest tohuvabohust veelgi suurem kaos. Hannah on ootamatult tööle selja pööranud ning läinud tagasi endise abikaasa juurde, kuna mees on üleöö normaalseks muutunud. Õieti suundubki naine asutusse, kus säärane ime sündis, et seda protsessi omal nahal kogeda. Tema asemele saabub tarmukas Betty, kes ajab vaese Grace'i ahastuse äärele, kuna mainib ajalehe rahaasjade auditeerimist. Peatoimetajast pole ajalehe juhtimisel mingit tolku, kuna Banecroft on veendunud, et tema naine saadab talle teispoolsusest sõnumeid, mistõttu ei jagu tal ühegi muu teema jaoks tähelepanu. Reggie ja Ox võtavad endi õlule uurimise, kuhu kadus kolumnist, kes ajalehte vandenõuteooriatega vürtsitas. Kas mõnel pöörasemast pöörasemal lool oli tõepõhi all?

"Armastus kisub meid lõhki" kätkeb kõike, mis mind selles sarjas vaimustab - maru äge tegelaste kamp, salajane maailm, lahendust vajavad müsteeriumid, absurdsed uudised ja muud juhtumised. Nautisin väga tuttavasse maailma sukeldumist ning pöörast sündmustikku, mis laginal naerma ajas. Eelmistest raamatutest juba tuttavatele kujudele lisandus jälle paar uut, suurem pilt muutus taas veidi selgemaks. Kõige rohkem meeldis mulle, kuidas McDonnell toob mängu ühe klassikalise õudusromaani, aga ma rohkem sel teemal ei ütle, et mitte midagi reeta.

Kui eelmised kaks raamatut kulgesid enamvähem sirgjooneliselt, siis selles tegelased hargnevad ja lugu valgub heas mõttes laiali. Igaühel on oma rada käia, kuni need lõpuks rahuldustpakkuvalt kokku jooksevad ja isegi ajaleht saab välja antud. Kõige põnevam oli jälgida Hannah't, kuna utoopilistes asutustes (loe: sektides) on midagi äärmiselt paeluvat. Lisaks tegi romaani eriti nauditavaks, et Banecroft, keda ma siiani ei salli, oli siin teistsugune, leebem. Ootan neljandast raamatust eriti suure huviga, kas ja kuidas selle loo kogemused teda mõjutasid.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Ükssarvik on just nii imekaunis, kui kuulnud oled, ja elab täpselt sellises võlumetsas, nagu ette kujutad, kus alati valitseb kevad ning tema kohalolek muudab kõike veidi täiuslikumaks. Ühel päeval uudistab surematu olend põlislaande sattunud jahimehi ning kuuleb pealt jutukatket, et ta olevat oma liigist ainsana maamunale alles jäänud. See ei anna ükssarvikule rahu ning ta asub tõde välja selgitama. Kodusest paradiisist väljudes avastab ta esmalt, et keegi ei tunne teda ära, nähes vaid kentsakat valget hobust. Algab pikk teekond, mis toob kaasa nii hädaohte kui ka reisikaaslasi.

"Viimane ükssarvik" väärib lugemist! Esiteks on muinaslugu vapustavalt ilusalt kirja pandud ja Krista Kaera tõlge teeb eesti keelele au. Teiseks kiidan seiklust ennast, kus on klassikalist otsiretke teelt leitud sõpradega, mis on täpselt minu tassike teed, aga see on veel nii palju enamat. Ükski tegelane pole vormi järgi voolitud, vaid neil on küljes oma head ja vead. Ükssarvikule appi tõtanud võlur käkib lihtsaid loitse ega oska koorest võidki teha. Hirmus kuningas on lihtsalt kõigest tüdinud. Ja kujutage pilti, kangelane ei võidagi printsessi südant, kui mitu lohe maha lööb ning neiule nende pead toob!

Maagiast pakatava sündmustiku varjus peitub kenakesti argisust ja eksimusi. Ainsad, mis mind kaasa ei haaranud, olid värsid ja laulukesed. Lugu kätkeb mõnusalt huumorit ja oi, kui palju elutõdesid. Eriti jääb kõlama, kuidas miski pole nii nagu näib, alates ükssarvikust endast, kellest inimesed teevad oma kujutlustes valge mära. Pea võimatu on tabada asjade tõelist olemust. Kindlasti tahan kunagi teose uuesti kätte võtta ja soovitan sulle ka soojalt, eriti kui armastad "Väikest printsi"!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Neljas tiib" kõneleb loheratsanike sõjakoolist ja haprast neiust, kes kõige kiuste seal elus püsib. Juhhuu! Müstiliselt populaarne "Fourth Wing" ilmus eesti keeles ja sain viimaks selle laineid lööva hiti läbi lugeda. Kannatasin küll kõrvale jäämise tunde all, kuid kui kuulsin, et tõlge on töös, ootasin selle muidugi ära, sest pole midagi mõnusamat kui eestikeelne fantaasiakirjandus.

Basgiath sõjakool, Navarra. Violet vaevleb juba kergest puudutusest tulevate verevalumite, pidevalt nihestuvate liigeste ning murdumisaltite luude-kontide käes. Temasugustel ei tohiks elitaarsesse sõjakooli asja olla, kuid neiu direktrissist ema on otsustanud, et tütrest peab saama loheratsur mitte kirjutaja. Basgiath on ohtlik koht, kus laibaloend iga päev pikeneb, sealjuures esimesed kadetid leiavad õnnetu lõpu juba kitsukesel kivirinnatisel, mis moodustab silla kooli. Ülejäänud vääritud praagitakse välja järgmiste tuleproovide käigus või teevad neile lõpu peale kursusekaaslased, sest keegi ei taha endi keskele nõrgukesi. Neid, kes tahaks Violeti kõrvaldada, on jalaga segada, alates Xadeni-nimelisest mehemürakast, kel on neiu perekonnaga kana kitkuda. 

Tohutut menu saadab muidugi müriaad eelarvamusi, aga "Neljas tiib" üllatas positiivselt. Otse loomulikult jumaldasin lohesid, nende sünergiat ratsanikega ja vaimukat dialoogi. Mul ei oleks midagi selle vastu, et oma pead mõne teravmeelitsejaga jagada. :P Boonusena ei kujutatud majesteetlike olendeid metsikute koletistena, keda inimesed oma tahtele allutavad, vaid neil oli oma salapärane hierarhia ning seadused. Nautisin ka autsaiderist peategelasele kaasa elamist. Eriti meeldis mulle raamatu esimene pool, kus valitsesid halastamatu keskkond, kus kunagi ei tea, milline sõber või vaenlane järgmiseks hukkub, ning kasvav seksuaalne pinge.

Ilmselt kibeled küsima, kuidas eesti keeles lugeda oli. Lühidalt: Priima! Pikemalt: Olin kuulnud nurinat netis üleval oleva peatüki kohta ja alustasin lugemist veidi pelglikult. Hirm oli aga asjatu, sest lugu haaras endasse ja ette ei tulnud konarlikke lauseid, mis sellest välja oleks toonud. Mõni üksik sõna (jummelid) pani kulmu kergitama, aga kas meeldib või ei meeldi, on siinkohal puhtalt maitse asi. Harjumatud olid muidugi fantaasiaterminitele leitud vasted, näiteks lautimine või tunnisvõime, tekitades uudishimu, kuidas Tiina Randus nendeni jõudis. Õnneks oli mul võimalus Apollo ja Heliose korraldatud raamatusõprade õhtul otse temalt küsida. (!) See kirg, millega tõlkija pajatas, kuidas ta igale sõnale lähenes ja millist mõnu pakkus keelega mängimine, tekitas lausa tahtmise raamat uuesti otsast ette võtta. Muide, kõige keerukam olevat tegelaste mahlakas tänapäevane vandumine ja loo üldise sujuvuse hoidmine.

Julgen arvata, et inglise keeles lugedes ei oleks raamat mulle nii palju meeldinud. Emakeelde tõlgitud ulmekate lugemises kohe on midagi erilist, mis toob loo nii palju lähemale kui võõrkeel.

"Neljas tiib" kätkeb mõnes mõttes igati klassikalist jutustust - keegi, kes näib äbarik, osutub teistest osavamakski, osates puudused tugevustega tasa teha. Kangelannal Violetil jääb kehaliselt vajaka nii treeningust, tugevusest kui ka pikkusest, kuid tegu pole halli hiirekesega. Neiul jagub südikust ja teravat keelt ning tema ohtlikus keskkonnas laveerimisele oli maru mõnus pöialt hoida. Kummalisel kombel teises pooles tema puudustele enam nii palju tähelepanu ei pöörata, kuigi kahtlen, et tubli trenn vigastused ja valu minema pühib. Loodan, et see teema läheb ikka järgmises osas edasi, mitte tüdruk ei saa müstiliselt terveks.

Mu latt romantasy ehk romantika + fantaasia žanris oli üpris madal, mistõttu selle osas oli mul ka kõige rohkem eelarvamusi. Võib öelda, et kõrilõikajalik keskkond mõjus romantikale hästi? Violeti ümbritseb võime-iga-hetk-surra-nii-et-anname-aga-minna suhtumine, aga tema fookusesse mahub alul vaid eluspüsimine, nii et kui neidis ükskord ise pinge maandamiseni jõuab, lendab pea igal lehel sädemeid ja lööb välku.

Kirjelduste järgi on kool tulvil kompusid tegelasi, ent huviorbiidil tiirleb kaks silmarõõmu - klassikaline nunnu lapsepõlvesõber vs salapärane pahapoiss, kellest ei saa päris täpselt aru, kas ta tahab su nurga taha viia, et maha koksata või hoopis oimetuks suudelda. Olen tavaliselt täiega sõpradest armastajateks tiimis, aga selles raamatus tüütab ikka väga ära lõputu üritus peategelast vati sees hoida. Seega elagu vaenlasega semmimine! Tegelikult ei tekkinud õieti kordagi tunnet, et Xaden on paha, lihtsalt salapärane. Ja uhh, kuidas mulle ei meeldinud tema vaatest peatükid, mis selle illusiooni purustasid.

Näib, et igaühele meenutab "Neljas tiib" mõnd varem loetud fantaasialugu. Võib-olla on siia edu kont maetud või vähemalt osa sellest? Mul tekkis enim paralleele "Lahkulööja" sarjaga tänu väetina näivale peategelasele ning silmarõõmust instruktorile. Teiseks kerkis esile "From Blood and Ashes", sest erutav vägivald, lendavad pistodad ja reetmine. Sõjakool meenutas hoopiski "Skandari" sarja, kus samuti nõrgemaid ratsanikke aasta jooksul erinevate testidega välja praagitakse, aga lasteraamatule omaselt laibaloend puudub. Üks või teine detail tuli veel kuskilt tuttav ette.

"Neljas tiib" haarab kärmelt kaasa ning selle küüsist välja pääseda pole sugugi lihtne. Varu kindlasti aega, kui raamatu kallale asud! Igal lehel toimub midagi, lugu võtab järjest šokeerivaid pöördeid ja panused aina kerkivad. Paljutõotav algus uuele sarjale on igatahes tehtud. Olen nüüd tiba mures, kas kirjanik suudab taset hoida, kuna teine raamat järgnes esimesele vaid 7 kuuga, kusjuures täna tuli juba uudis, et kolmanda mustand on ka valmis. Jään igatahes järgmist tõlget ootama ja loen ehk soojenduseks "Neljanda tiiva" ka originaalis ära.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Kilahito/Torio. Painter, Maalija, Nikaro elab musta loori mattunud maailmas, kus õudusunenäod käivad kahel jalal ning temasugused kunstnikud püüavad neid piltidesse. Yumi maailmas paistab palav päike ning maapinnast õhkub kuuma. Yoki-hijona koosneb tema elu rituaalidest ning vaimude rõõmuks kividest meisterlike tornide ladumisest. Nad ei tea teineteisest midagi, kuni ühel päeval on noormees ja neiu ühte köidetud, ärgates kordamööda üksteise kehas, kusjuures selle õige omanik saab vaimuna kõrval seistes ahastades juhtnööre jagada.

"Yumi and the Nightmare Painter" on eraldiseisev romaan, killuke Sandersoni suurest Cosmere'i universumist. Kartsin enne lugema asumist, et üht-teist jääb tähelepanuta, kuna olen lugenud ainult "The Stormlight Archives'i". Kui seal midagi ka oli, siis ma ei saanud sellest absoluutselt aru. Küll aga olin õnnelik, et Stormlight loetud, sest esiteks on üks sealsetest (mu lemmik) tegelastest jutustajaks ning teiseks on viiteid Roshari nähtustele, mis muidu oleks jäänud pelgalt taustamüraks. Loo sisu mõistmiseks pole siiski seda eelnevalt vaja lugeda, need detailid on lihtsalt tore boonus.

Romaan ise oli NII hea! Mulle meeldisid hullupööra kummalised paigad ja ebatavalised ametid ja kehade vahetamine ja vau, milline loopööre. Süžee haaras kohe kaasa: võõras keskkonnas hakkama saamine, kellegi teise teesklemine, kiirkorras uue kunsti õppimine ja muidugi välja uurimine, mis toimub. Veidike liiga palju oli ainult rituaalseid vanniskäike või üldse juttu pesemisest, sest üks tegelastest pole kunagi duši kasutanud. Muidu jäid teemad, mis tavaliselt esile kerkivad, kui mees end naise või naine mehe kehas leiab, puudutamata ehk kohmetut juttu kehaosadest napib.

Nautisin eriti kontrastide maiuspala, mida valgusküllase ja pimedusse mattunud maailmade vahel pendeldamine pakkus. Kirjeldused viisid fantaasia lendu, nii türkiissiniste ja erkroosade energiajoontega linnatänavatele siksakitama kui ka külavahele, kus tulikuum maapind sunnib taimi õhus hõljuma. Põneval kombel kannab mõlemas maailmas kunst tähtsat rolli, kuigi vormid on väga erinevad. Nägin pintslitõmbeid ja nägin kivide ladumise kunsti (guugelda "rock balancing"). Mõlemad peategelased defineerivad end oma ande kaudu ja muu kõrval pakub lugu veel kunsti väärtuse teemalist avastusretke. Nikaro kutsub end lausa sünninime asemel ametinimetusega, kuid samas tunneb end tähtsusetuna. Yumil ei lasta tema olulisust unustada, kuid neiu tahaks vahel tunda ka teistsugust elu. Liigutav oli lugeda, kuidas nad koostööd õppisid tegema ning üksteise ebakindlusi lappisid.

A kiss doesn't need to be good to be valuable. It doesn't serve any real purpose. It's valued solely because of the person you share it with.

Things only have the value we give them And likewise, actions can be worth whatever we decide them to be worth.

And so, to these two, that kiss was priceless.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

V.E. Schwab "The Fragile Threads of Power" viib taas nelja Londonisse seiklema - punasesse, halli, valgesse ja musta. See on järg suurepärasele "Võlukunsti varjundite" triloogiale ("Võlukunsti tumedam pool", "Tihenevad varjud", "Valguseloits") ja noh, see ei tule ilmselt Kellilegi üllatusena, et ma Schwabi loomingut jumaldan. Kuna kahtlen sügavalt, et see eesti keelde jõuab, võtsin inglise keelse raamatu ette.

Must/Valge/Punane/Hall London. Sellest, kui Oberon üritas maailma vallutada on möödunud seitse aastat ja erinevate Londonite vahel enam läbikäimist ei toimu. Mustas ja hallis Londonis on kõik vanaviisi. Valge on uue valitseja, lapseohtu Antari Kosika kätes õitsele puhkenud, kuid väe hoidmine nõuab ohvreid. Punases Londonis toimub vastupidiselt allakäik, tundub et maagia hääbub vaikselt ning rahvas pöörab pilgud ilma võimeteta kuningale. Kui siis ujuvalt turult, mis peaks kõigi varguste eest kaitstud olema, pannakse pihta artifakt, mis võib palju halba külvata, on Lilal ja Kellil taas aeg maailma päästma asuda. Segaduse keskele satub Tes, neiu, kel on eriline võime väeniite näha ja põimida.

Olin veendunud, et "The Fragile Threads of Power" pakub hubast fantaasiaküllast seiklust ja täpselt seda see tegigi. Minu suureks rõõmuks käib tegevus läbi kõigist neljast Londonist, keskendudes muidugi Punasele ja Valgele. Teos balansseeris mõnusalt vanade armsate tuttavatega aja veetmise ning uute kangelaste tutvustamise. Muidugi ootasin Kelli, Lila, Rhy ja Alucardi järgmistest seiklustest lugemist, aga ette tuleb ka ootamatuid kohtumisi teiste eelmise sarja osalistega, mis olid täpselt sama südantsoojendavad. 

Senitundmatud tegelased lisasid värsket verd, kohati lausa sõna otseses mõttes, ning maailm saab ka põnevat täiendust. Mulle meeldisid nii Kosika kui ka Tesi taustalood, põnevad võimed ja sekeldused, mida need need pakkusid. Selle kõrval mõjusid triloogiast edasi kandunud teemad, nagu Lila seiklusjanu, Kelli killustunud maagia või Luci vaen vennaga, isegi veidi iganenult, kuna neis puudus nooruse uljus. 

Nagu triloogiagi puhul, valdas mind lugedes tunne, et lugu võiks kesta igavesti. Romaan pakub küllalt seiklust ning müsteeriume, mida laiali harutada, ja uue sarja avaosana jääb mitmelt saladuselt veel loor kergitamata. Põhiküsimused on muidugi, kuhu kaob Punase Londoni maagia ja kas Valge London jääbki lokkama? Ma söön oma mütsi ära, kui ühe õnn teise õnnetusega seotud ei ole.

Selle sarja puhul ei saa ma üle ega ümber nimedest. Olgugi, et olen sellega harjunud, kriibib Kell ikka veidi kõrva ning uues teoses ajas itsitama, kuidas luudest öökull sai nimeks Vares, mis kohalikus keeles printsi tähendab. Tesi nimi võiks vabalt olla Tass, nagu ma seda postitust kirjutades näpuka tegin.

Ma ei jaksa Schwabi raamatuid ära soovitada, aga enne selle kallale asumist tasub ikkagi alustada "Võlukunsti varjundite" triloogiast. Ise jään kannatamatult järge ootama ja tõenäoliselt loen vahepeal veel mõne senilugemata teose tema repertuaarist.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Masadonia. Penellaphe on jumalate poolt Väljavalitu, Neitsi, mis tähendab, et tal ei ole millegi üle oma elus otsustusõigust. Ta ei tohi näidata oma nägu, ei tohi kellegagi suhelda, ei tohi sobimatuid raamatuid lugeda, ei tohi omapäi kuskile minna. Teda hoitakse vati sees, valmistudes neiu 19. sünnipäevaks, kui selgub, kas ta on ikka jumalate vääriline. Nagu teismelised ikka, tahab Penellaphe elu kogeda ja tal on kujunenud komme teha asju, mis on talle keelatud. Näiteks meeldib talle üht nägusat valvurit piiluda.

OMG! Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi nii ebaloogilise ja segase algusega raamatut lugenud. Kui sa ei loe sisukirjeldust, siis alustad raamatut sellest, kuidas mingi noor neiu on kahtlases asutuses, kus ta ei tohiks olla, ning satub peidukohta otsides kahekesi ruumi ühe võõra mehega ja selmet tunda ohtu, lahkuda, karjuda, laseb ta tollel uskuda, et on keegi teine ning ennast suudelda (see on ta esimene kord). Mul oli iga lause järel tunne, mida ma just lugesin. Tunduvalt hiljem, kui Penellaphe või Poppyga, nagu teda kutsutakse, rohkem tuvunud olin, siis sain osaliselt tema motiividest aru - neiu, kellele on kõik keelatud, avastab maailma, aga sel hetkel oli ta mu jaoks täiesti tundmatu. Ühesõnaga, kui tavaliselt pigem soosin raamatute algust keset tegevust, siis selle puhul oleks tahtnud pikemat sissejuhatust.

Teiseks, ütlen kohe ära, et ainulaadset maailma sellest romaanist otsida ei maksa. Mul oli tunne, et kirjanik viskas erinevad legendid ning neist pärit nimed ühte patta ja valis sealt siis mõned intrigeerivamad välja. Kuidas seda muidu seletada, kui kokku saavad küla nimega Pompey ja maagiline rass atlantlased. Kusjuures selle sõna taga peituvat kuldsete silmade ja teravate hammastega olendit tunnen ma küll teise nime all. Vampiire ja libahunte teistmoodi kutsumine ei muuda sind originaalseks, sorry. Ma ei salga, et olin (või olen?) Videviku saaga tulihingeline fänn. See oli kusjuures esimene sari, kus ma eisuutnud ära oodata järje tõlget ning pöördusin inglise keele poolde. Ühesõnaga keelatud armastus ja vampiirid on mul veres ja ma ei suuda ignoreerida paralleele: obsessiive kaitsev boyfriend, kuldsed silmad, "how old are you?", turjakõrgustesks huntideks muutuvad mehed.

Armastus "From Blood and Ash" kastmes on kes-lööb-see-armastab ja hullumeelselt plahvatusohtlik. Tuleb ette narrimist, manipulatsiooni, reetmist, ära kasutamist, lendavaid nuge. Tüdruk teeb oma kogenematuse tasa südikuse ja põikpäisusega. Mees on lihtsalt selline, kes alati oma tahtmist saab. Selles on omamoodi keemiat, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas romaan romantika eest goodreadsi auhinna pälvis.

Kui palgist silmas mööda vaadata, siis lugu iseenesest on kaasahaarav ja tempokas ja vürtsikuse fännidele leidub ka midagi. Olin kogu aeg põnevil, mis järgmiseks juhtub. Põhimõtteliselt tutvustatakse esimese raamatuga (sest muidugi on tegu sarja avaosaga) maailma sadasi nagu isolatsioonis elav Neitsi seda näeb ja seejärel hakatakse ükshaaval tükke ümber keerama, nii et lõpuks paljastub hoopis teistsugune pilt ja koos sellega arusaamine, kui palju on veel avastamata. Mind huvitab väga, kuhu see lugu välja viib, eriti pärast siukest lõppu. Nii et lähipäevil alustan loodetavasti järgmise raamatuga. Kas ma soovitaks seda kõigile või annan maksimumhinde? Ei.

Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!

Tänapäev, Inimeste maa & Auroria. Pete ja Sara suunduvad koos uute maa-alustest sõpradega Auroriasse lootes leida oma kadunud varjud. Päkapikkude maa on hall ja ebasõbralik, erinedes sootuks nende ettekujutusest. Erinevaid päkapikukülasid külastades kogevad nad oma nahal, kui vaenulikud on eri hõimude omavahelised suhted. Lastel hoiab silma peal varjupaikaja Uudit, kel on nendega oma plaan.

"Auroria" algab Auroriasse sissepääsu otsimisega, aga kuna ma lugesin eelmist osa aasta aega tagasi, ei mäletanud ma kohe, miks seltskond sinna minna tahab. Sellegipoolest oli tore päkapikumaad tundma õppida. Sarja teise osa staar on pooleldi päkapikuverd Uudit, kes õpib Kõige vanema ehk Jõuluvana päevaraamatust nii mõndagi nii enda kui ka Auroria ajaloo kohta. Mitmed küsimused jäävad siiski veel vastuseta.

Tänapäev, Auroria & inimeste maa. Aurorias peetakse metsikuid lahinguid, kuid ka inimeste maailmas tõstab hirmus Varjuvürst pead, õhutades viha ja vaenu. Ainus viis tema alistamiseks peitub Pete ja Sara kätes.

"Krampus" ehk triloogia suur finaal pajatab paralleelselt Aurorias peetavast sõjast ning selle peegelpildist inimeste maailmas, kus samuti teatud gruppe tõrjutakse. Muinasloo kõrval toob teos esile ühiskonna murekohti - võõraviha ning kliimamuutuste eitamist. Meil on väga palju varjulõnga vaja, et need probleemid ära lahendada.

"Varjud" on suurepärane seikluslik jõulumuinasjutt, mille muudavad eriti nauditavaks Pasi Pitkäneni sünged illustratsioonid. Soovitan selguse huvides kõik kolm osa järjest lugeda, sest eraldiseisvatena raamatud ei tööta, jättes liiga palju küsimusi õhku.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatute eest!