Evelin Ilvese lasteraamat "Linnu lood" jõudis minuni puhtalt tänu geopeitusele. Ma ei osanud sellest midagi arvata, sest ei teadnud Evelin Ilvesest kui kirjanikust midagi. Ma isegi ei teadnud, et tal raamat ilmunud on. 

21. sajandi algus, Eesti. Paksu metsa sees elab väikene tüdruk Linnu koos oma ema ja isa ning koeraga. Maal on alati tegevust. Saab vestelda linduda ja loomadega või emmega koos leiba teha või puude otsa ronida või pimedas tähti vaadata. Tirts tahaks, et Toonepulk tooks talle "öteventa", kuid leiab edukalt ka üksi tegevust. Veel parem on muidugi koos koeraga lustida. Konnad krooksuvad ja linnud laulavad, kuid see issile ei meeldi, sest tema on pigem linnainimene. Lugu lõpeb sellega, et Linnu isast saab president ning tal tuleb kolida elama linna, roosasse majja, kus tegutsevad "Pehmed ja Karvased". Edasine on aga hoopis teine lugu ning seda kuuleme ehk kunagi tulevikus. 

Mida kaugemale ma lugemisega jõudsin, seda selgemaks sai, et see ei ole väljamõeldis, vaid täitsa päris lugu ühe päris tüdruku lapsepõlvest. Nii on teoses näiteks ära mainitud 2005. aasta jaanuaritorm. Uurisingi nüüd välja, et iga loo aluseks on päriselt juhtunud sündmus. Arvan, et need väärisid küll kaante vahele talletamist. See teeb lugemise huvitavaks kindlasti ka täiskasvanule. Evelin Ilves on öelnud, et Linnu sai tema tütrelt julguse, avatuse ning ideede ellu viimise. Ometi hakkas tegelane elama ka oma elu, sai enda näo. Veelgi huvitavam oleks lugeda Kadri Keiu lapsepõlvest tüdruku enda sõnade läbi, mitte ema kujutatud tegelase kaudu.

See on armas ja eesti nägu raamat. Igati vahva ja lihtne. Linnu lapsepõlv on tänapäeval küll haruldus. Tal ei ole ei nutitelefoni ega iPadi, isegi telekat ei ole. Natuke nuker oli ka, see tüdrukukese üksindus. Eriti meeldisid mulle veel illustratsioonid. Linnu oma kolme patsiga on väga vahva. Loeksin küll hea meelega edasi, kuidas on elu presidendilossis.