Jennifer L. Armentrout "A Kingdom of Flesh and Fire", "The Crown of Gilded Bones", "The War of Two Queens" ja "The Soul of Ash and Blood", millest viimane mul küll pooleli jäi, jätkavad sarja Poppyst, neiust, kes õpib tundma maailma, mille kohta talle kogu elu on valetatud, oma varjatud supervõimeid ning seksuaalseid ihasid. Esimene osa "From Blood and Ash" kubises punastest lippudest, aga lõppes paraja pauguga, nii et tahtsin teada, mis edasi saab. Kui sa ei taha teada, mis raamatutes toimuma hakkab, siis ära parem seda postitust loe, sest kuigi muljed pole värsked, leiab siit sisurikkujaid.
Uudishimust tehakse igasuguseid patte. Mina näiteks lugesin kolm ja natuke peale paksu raamatut, kus iga lehekülg pani silmi pööritama, hambaid krigistama, pead vastu seina taguma. Kahju, et ma seda postitust kohe valmis ei kirjutanud, aga millegipärast arvasin, et enne oleks vaja see pooleli jäänud osa veel lõpuni lugeda.
Sarja teises raamatus võib vabalt esimesed 300 lehekülge vahele jätta, sest reaalselt mitte midagi ei toimu. Poppy vajab seda aega, et lahti harutada oma tunded, mis eelmise osa lõpus krussi aeti. Tegelikult võib kogu teose kokku võtta sellega, et peategelane ja ta silmarõõm jõuavad ühele lainele. Üle tuleb elada palju vestlusi, mis ei vii kuhugi või koosnevad sellest, kuidas omistatakse teisele mõtteid-tundeid-soove, selmet küsida, mida too päriselt tahab. Muidugi ei saa me endiselt üle ega ümber sarnasusest "Videvikuga", sest ka selle raamatu vampiiril hakkab ila tilkuma kaunist neidu magamas vaadates. Raamat tundub olevat kirjutatud ajal, kui sihtgrupi seas olid populaarsed teeseldud suhted, sest ma ei oska välja mõelda ühtki teist põhjust nii idiootlikule süžeeliinile. Nimelt teesklevad peategelased, et nad ei ole parasjagu vaenujalal, et rahus edasi vanainimeste asju teha saaks. Kui siis lõpu poole suhtepundar kõrvale heidetakse ning ometi midagi juhtuma hakkab, nii et Poppy ohtu satub, ei ole pinge kerimisest juttugi, sest juba järgmisel lehel ta päästetakse. Lõpus on jälle selline pööre, et jätkasin kohe ikkagi kolmandaga.
Kolmanda raamatu alguses on kõik olemas, mis eelmises osas puudus ehk siis tempo ja arvestatav sündmustik. Läks aga nii nagu ikka, kordus sama, mis eelmises raamatus ainult, et Poppy vangistus kestis nüüd paari tunni asemel paar päeva. Armentrout ei oska kohe üldse pinget krudida. Süžee seiseneb selles, et peategelane avastab oma võimeid ning leiab taas, et talle pole täit tõde räägitud. Lõpeb see värk idiootse plaaniga, mis oli algusest peale määratud läbi kukkuma. Muide, kas keegi meenutaks mulle, milline teine raamatusari kasutab ühes lauses sõnu "libahunt" ja "imprint"?
Kuna lugesin raamatuid järjest, siis jäi iseäranis silma, kui palju mahtu tuleb kordustest ja tagasivaadetest. Keegi peab igas peatükis vähemalt korra mainima, kuidas talle pussitada meeldib ja pooltel kordadel järgneb sellele tõdemus, et tema silmarõõmule meeldivad vägivaldsed naised. Ilmselt ärritab see naist ennast ka, sest mehe näkku löömise asemel Poppy ainult mõtleb sellest või väljendab oma soovi verbaalselt. Ka naise peas ketrab üks plaat samade lugudega üha uuesti ja uuesti. Lisaks kimbutavad kordused kirjaniku sõnavara - aroused, indecent, intriguing, my core, my very center, release, inappropriate jne on mõned sõnad ja väljendid, millest tükiks ajaks ise täis sai. Vahelduseks leiutab ta mõne uue sõna, nt heartmates.
Neljandas raamatus on vaenlastel viimaks õnnestunud üks tegelastest kinni nabida, aga see ei ole Poppy, vaid tema abikaasa. Kui naine on kaugel, ei saa erootilisi stseene kirjutada, nii et selle osas toimub eelmistest rohkem. Päästeretke planeerimine võtab ju aega. Kaotatud aeg on hiljem vaja hädasti tasa teha. Tegelased ei oska üldse valida, millal on õige aeg või koht oma ihadele alla vanduda. Ma ei mäleta, kas see oli teises või kolmandas raamatus, kui see on nii suureks paisunud, et ei malda oodata parasjagu möllava lahingu lõpuni, vaid on vaja pingeid maandada kähkukaga keset võitlustandrit asuvas kaarikus. Ohuolukorras seksi harrastatakse ka neljandas raamatus. Nimelt on tegelased just vaenlase käest pääsenud, leidnud ohtlikus linnas sõbraliku maja, kus hinge tõmmata. Selle asemel, et peatselt edasi turvalisema paiga poole liikuda, asuvad nad asja kallale mitte üks ega kaks, vaid suisa kolm korda ning siis on juba vaenlased kohal.
Kokkuvõttes on selle sarja püha kolmainsus üheülbalised vestlused, ohtralt iha ja kummalisi seksistseene ja absurdne süžee. Kõik raamatud järgivad samu mustreid, kus Poppy maailmapilt aina laieneb ja ta kogub uusi võimeid nagu mõni pokemoni kaarte. Kolmandas raamatus saab temast jumal, aga sellest pole veel küll, nii et neljanda raamatu lõpuks on ta nii võimas olend, et ähvardab kogu maailma hävingut. Veidi nagu tahaks teada, mis edasi saab...
Kas ma juba väljendasin end selgelt, et sari upub kordustesse? Noh, viies raamat on sellest, kuidas kõikvõimas Poppy langeb koomasse ja tema armas prints hakkab talle kogu nende tutvust oma vaatepunktist meenutama... Vähemalt saab ta ühe raamatuga hakkama... Või nii ma loodan, sest ma ei jõudnud ju kuigi kaugele... Võid ühe korra arvata, miks, sest rohkem pole vaja.
Et positiivsel noodil lõpetada on siin üks raamatute teemaline tsitaat, mis peategelase kui raamatukoi sümpaatsemaks muudab. Nii võib mind ka kirjeldada, kui raamatupoodi satun.
Books.
Rows and rows of books.
I walked forward in a daze, barely aware of Alastir speaking, and completely unaware of anything else but the possibilities awaiting behind the thick and narrow, multicolored spines. I moved forward as if compelled—
Aitäh, Karoli, raamatute laenamise eest!
- 11:59
- 0 Comments
