Ka 3. osa pakkus eelmistega sarnaselt parajalt pöörase sündmustikuga lugu, mis kohati lausa õhku ahmima pani. Raamat oli mõnusalt kaasahaaravalt kirjutatud ja täis meeldejäävaid tegelasi ning seiku. Usuteemad jätsid küll pigem külmaks, no ei ole minus seda religioossuse pisikut. Aašramielust oli sellegipoolest huvitav lugeda, eriti kuna Epp oli asjad kogu hingega sees ning valas selle kogemuse lugemiseks raamatusse. Veidi tundus sealne elu roosamannana, üldse mitte reaalsena. Turvaline ja rahulik paik, kus magamiskoht ning söök maksid õige vähe. Enam-vähem võid seal maapealses paradiisis elu lõpuni lille lüüa, vahet pole, kui viisa vahepeal aegub. Midagi halba seal ju ei sündinud. Raske uskuda, et selline paik tõesti siin maamunal leidub, ja veel Indias!

Kuna põhiteemaks on jumala otsimine, on raamatus muidugi palju selleteemalisi mõtteid ja küsimusi, mille abil oma maailmapilti laiendada. Epule meeldib näiteks väga otsida märke, kas tema otsused on õiged või kuidas asjad peaksid olema. Aašramist põikab Epp üllatuslikult edasi õigeusu radadele Kuremäe kloostrisse ja Moskvasse, mis ülejäänud looga kuidagi kohmakalt haakus, aga mida samasuguse huviga lugesin, sest ka see tee oli mulle võõras.

Omaette teema on veel India räpasus. Just see tuleb mulle alati silme ette kui sellele riigile mõtlen. Epp kirjutab selles muidugi ka ning need seigad panid õlgu võdistama - rongiistmed, mis olid nii paksu räpakihi all, et nende värvistki ei saanud aru; võigas mädakolletega nakkus, mille naine rokasel põrandal magamisest sai; kõhuhädad ka muidugi. No ei kutsu sinna reisima. Ma tegelikult imestasin väga, et peale paari haiguse midagi muud koledat kogu selle retke jooksul ei juhtunud või siis jäi negatiivne raamatust välja.

"Kas süda on ümmargune? 3. osa" keskendub jumala otsimisele, põhiliselt toimub tegevus India aašramis, mis on väga huvitav paik. Epu seiklused ja mõtisklused olid väga kaasahaaravad, kuigi usuteema mulle eriti korda ei lähe. Sellised raamatud õpetavadki teisest vaatenurgast maailma nägema. Soovitan, kui tahad lugeda vaimsetest otsingutest ja oma silmaringi laiendada!

Ma ei ole varem Epp Petrone raamatuid lugenud. "Kas süda on ümmargune?" jäi silma seetõttu, et selle järg kõneleb Robinsonide saatest. Selle telgitagustest tahtsin kindlasti lugeda. Kui juba lugeda, siis võiks ikka algusest alustada ja kogu teekonna kirjanikuga koos läbi teha.

1999-2010, põhiliselt Kanaari saared, aga ka Eesti, Iisrael, Küpros, Valgevene. Epp meenutab, kuidas ta tegi 24-aastaselt kannapöörde, jättes selja taha mehe, elu Eestis ja kõik sellega kaasnevad mugavused, et koos väga eriskummalise tegelase, vana hipi Harriga ringi rännata ja ehteid müüa. Ümber maakera reisi sellest küll ei saanud, aga enda leidmiseks ei olegi vaja tervele maakerale tiiru peale teha. Epp nägi ja koges nii mõndagi, magas lageda taeva all, jooksis politsei eest ära. 10 aastat hiljem otsustas naine kohatud olulised inimesed uuesti üles otsida ning läbi elatut taas meenutada.

Ma ei teagi, mida selle raamatu kohta öelda. Kuna ma ei osanud enne lugema hakkamist midagi oodata, siis üllatusin kõvasti. Sündmustik oli nimelt niivõrd pöörane. Ühest küljest vaimustas mind Epp ise oma valmidusega kahtlase vanamehega maailma avastama minna ja teisest küljest selle sama mehe uskumatud pajatused. Eks olen varem ka lugenud neid lugusid eneseotsingutest laia maailmas, mis algavad sarnaselt, aga võtavad siis igaüks ise suuna. Epp lõi kohe pahviks, sest kogu see plaan tundus nii kahtlane ja ohtlik. Mõned inimesed kohe oskavad oma elu seikluseks pöörata ja veel nii, et päris elu on kordades uskumatum kui mõni väljamõeldud lugu. Kõige rohkem meeldisidki mulle raamatus Harri lood. Raske oli võtta seisukohta, kas neid uskuda või mitte. Akvaariumikaladega teenitud varandus, Siberisse hüljatud lapsed, teooriad eestlaste päritolu kohta - see kõik oli lihtsalt niivõrd pöörane.

Selle kõige kõrvale on veel kontrastiks, kuidas Epp perega kümme aastat hiljem uuesti samu radu käib ja kohatud inimesi otsib. Mõtisklused selle üle, mis oli ja mis oleks võinud olla, kuhu ikkagi valikud viivad, kas mõni asi läheb ühtviisi ka hoolimata sinu valikutest. Ja kuidas mööduv aeg reaalse elu ilukirjanduseks muudab.

"Kas süda on ümmargune?" on raamat, kus elu on seiklus. Epp tunneb, et vajab vaheldust ja vahetab oma turvalise elu koos hipist vanamehega maailmas rändamise ja ehete müümise vastu. Selles loos on palju uskumatut, aga ka noorusea pöörasustele tagasivaatamist küpsema pilguga. Soovitan, kui sulle meeldivad raamatud rändamisest ja eneseotsingutest!