Tänapäev, põhiliselt Palm Springs, California. Poppy ja Alex kohtusid ülikooli tutvumisnädalal. Neist said lähedased sõbrad, kel tekkis traditsioon iga suvi ühine reis ette võtta. Poppyl on aastate jooksul korduvalt peast läbi käinud: "mis oleks kui...", aga ta on alati selle mõtte maha surunud, kuna nad on niivõrd erinevad. Tema kireks on maailma avastamine ja uute inimestega kohtumine, mida suurepäraselt pakub töö mainekas reisiajakirjas ja New Yorkis elamine. Alex unistab vastupidiselt kodu ja perekonna loomisest, olles rahul väikelinnaelu ja õpetajaametiga. Viimasel suvereisil kaks aastat tagasi nende suhtlus katkes. Poppy on kogu selle aja õnnetu olnud ning haarab nüüd härjal sarvist ja kirjutab Alexile, kes on varmalt nõus järjekordsele suvereisile minema. Sihtkohaks, kus suhted uuesti jonksu ajada, on põrgukuum Palm Springs.

Tabavaid pealkirju ei oska Emily Henry endiselt oma raamatutele panna. Suvereisid võib kohe unustada ehk kui sind huvitavad reisikirjeldused, siis tasub lugemiseks parem mõni reisiblogi otsida. Tõsi, otsetõlge originaalpealkirjast oleks hoopis "Inimesed, keda puhkusel kohtame", aga see jääb teose tuumast veel kaugemale. Kõik tagasivaated eelnevatele suvedele on fokusseeritud näitamisele, kui väga Alex ja Poppy teineteisest hoolivad. Romaan räägib sõprusest ja armastusest ja õhukesest joonest nende vahel. See oli nii ilus, kuidas joonistus välja, et asukoht pole absoluutselt oluline, kui kõrval on õige inimene.

Kohe alguses mul tegelastega sidet ei tekkinud. Kardan, et see on mineviku ja oleviku vahel pendeldamise tulemus. Just hetkel toimuv jättis külmaks, kuna mulle meeldib koos tegelastega areneda, mitte lennata sisse hetkel, kui nad keerutavad ümber millegi, mis toimus kaks aastat tagasi, aga asjast endast ei räägi. Oleks see siis mingi suur võimas saladus olnud, aga tagatipuks pani põhjuse välja tulemine õlgu kehitama. "Rannaraamat" astus täpselt samasse ämbrisse. Muide, kui juba jutt sellele teosele läks, siis maru vahva oli, et Alex loeb romaanis Gus Everetti raamatut! Sellised väikesed vihjed on mu lemmikud.

Igatahes, pilguheidud möödunud suvedele pakkusid õnneks täpselt oodatut ja sulatasid mu südame. Kuskil viienda reisi paiku olin täiesti raamatu kütkeis. Võimatu oli Alexile ja Poppyle mitte kaasa elada. Ainult üks "reis" käis veidi vastukarva. Nimelt ei meeldi mulle, kui suurte tunnete näitamiseks kasutatakse põetamist, kuna palavikus sonimise juures ei ole ju midagi romantilist. Lisaks meenus Sally Thorne'i absurdne "Vihkamismäng". Õnneks Emily Henry ei rõhuta iga paari lehekülje järel kui lühike on Poppy ja kui pikk on Alex.

Kõige rohkem nautisin vastastikkust aasimist ja kaua hõõguvat romantikat. Selleks, et lendavatest sädemetest leek puhkeks, kulub väga palju lehekülgi. Ma vahepeal mõtlesin küll, kaua võib, kuidas need tegelased saavad üksteise tunnete suhtes nii pimedad olla, aga kui viimaks südamete puistamiseks läheb, on kõik ilusti ära seletatud. Võiks arvata, et kui nad teineteise tunnetes selgust saavad, on õnnelik lõpp käes, aga vat kus lops, lastakse veel marineerida. Üheski raamatus pole ükski suhe olnud nii läbimõeldud, kõik tagajärjed ära kaalutud. See ootamine oli nii magus.

Jään pikisilmi järgmist tõlget ootama! Senikauaks, palun soovitage mulle armastusromaane, kus ei ole minevik-olevik pendeldamist ja tühiseid saladusi.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Emily Henry "Rannaraamat" tundus romaanina, mida PEAB suvel lugema. Seetõttu ma ta augustis ette võtsingi. Kirjaniku "Miljon Juunit" meeldis mulle väga, mistõttu ootused olid kõrged. Eeldasin rohkelt romantikat ja mõnusat ajaviitmist rannal - jalutamist, päikeseloojanguid ja -tõuse, ujumist, päevitamist jne.

Tänapäev, North Bear Shores, Michigan. January uskus alati, et tõeline armastus eksisteerib, mis on aidanud tal kirjutada mitu imelist armastusromaani. Kui ta isa sureb, kukub naise maailm kokku, sest tuleb ilmsiks, et mehel oli kõrvalsuhe ja tütar oli ainus, kes peres sellest ei teadnud. Isa pärandab talle rannamaja ning January sõidab sinna, et vastikut armupesa müümiseks ette valmistada ja lõpetada oma viimane romaan, mille tähtaeg on suve lõpus. Kirjanikul on suur probleem: ta ei suuda enam kirjutada armastusest, sest ei usu enam ise sellesse. Soola raputab haava see, et tema uueks naabriks on naise ülikooliaegne rivaal ja silmarõõm Augustus, hinnatud romaanikirjanik. Ka too on oma järgmise raamatuga ummuksisse jäänud. Nad sõlmivad kihlveo, et kirjutavad raamatu teise stiilis - January tõsise romaani, Augustus armastusloo.

Raamatut ei tasu kaane järgi hinnata. Sellel romaanil on meelega eksitav pealkiri. "Rannaraamat" ei ole teps mitte kuumast suvesuhtest rannaliival, vaid kahest kirjanikust, kes veedavad suve järvekaldal, tõsi, aga enamiku ajast kirjutavad nad oma rannamajades romaani või vähemalt üritavad seda teha. Ülejäänud aja hõivavad väljasõidud, nii et rannatemaatika puudub pea täielikult - ei mingit ujumist ega pikki päevi päikeselõõsas. Eelmises loetud raamatus oli kõike seda rohkem. Pettusin veidi, kuna ei leidnud seda, mida ootasin.

Romantikat on, sellist aeglasemat sorti, mitte armastust esimesest silmapilgust ja kergeks suvelugemiseks sobib teos hästi. Ühest küljest on see väga lõbus lugu, täis sarkasmi ja armsaid "kohtinguid", kuhu January Gusi viib, et inspireerida teda romantikat kirjutama. Teisest küljest on teemadeks surm, vähk, lapsepõlvetraumad ja intervjuud endiste sektiliikmetega. Mõlemal peategelasel on minevikus teemasid, millega nad veel hästi toime ei tule. Lisaks on neil veel ühine minevik.

Nende varasemast tutvusest oli liiga vähe juttu ja ma ei jõudnud kuidagi January ja Gusiga ühele lainele. Lisaks ootusärevusele, millal neist paar saab, on üleval ka küsimus, mis ikkagi ülikooli ajal toimus. Tänapäevased raamatud kannatavad mu meelest sageli selle all, et ülearu palju asju hoitakse saladuses, tekitamaks põnevusmomenti, et lugejat kütkes hoida. Häirib just see, kui varjatakse mingeid pisikesi asju, mille väljatulekul ei ole mingit vau efekti. Faktidest - 1) nad olid rivaalid; 2) January oli Gusist sisse võetud; 3) nende vahe juhtus midagi - ei piisanud, et ma tegelastega suhestuda saaksin. Ma ei tajunud nende vahel ligitõmmet, hoolimata kõigist teravmeelsetest vestlustest. Kui aus olla, siis selline loba ajamine tundub mulle raamatutes alati üle pingutatud.

Tegelased olid tegelikult ägedad. Ma ei ole just ülearu palju lugenud raamatuid kirjanikest. Vastandite tõmbumine on alati tore teema, samuti kihlveod. Eriliseks tegid teose arutelud kirjanduse teemadel. Vaevlemine käsikirja kallal on ilmselt pärit elust enesest, Emily Henry omast siis. Romaan, mille January lõpuks valmis saab, kõlas täitsa huvitavalt, isegi ainulaadsemalt, kui "Rannaraamat" ise. Mu lemmikteema oli aga see, kuidas osasid žanre peetakse teistest etemaks ja meesautoreid tõstetakse millegipärast naistest kõrgemale. Armastusromaanid ei ole ju väärtkirjandus, naistekaid ja krimi nimetatakse sopakateks ja noortekatest ei maksa üldse rääkida. Olen isegi öelnud, et viimased on mu "salarõõm", aga tegelikult ei ole siin ju midagi häbeneda. Igal raamatul on oma väärtus ja nii kergekäeliselt ei peaks üht žanri teisele eelistama.

"Rannaraamat" räägib kahest vastandlikust kirjanikust, kes satuvad suveks ühte väikelinna ning leiavad üksteisest inspiratsiooni. Romaani põhiteemaks on minevikuga sina peale saamine, aga sekka on romantikat, kirjutamist ja perekonnateemasid. Asusin ise lugema liiga suurte ootsutega ja pettusin, sest ei saanud üldse tegelastega ühele lainele. Soovitan, kui sulle meeldivad armastusromaanid, kus on teravmeelset loba ja ka sügavam sisu!

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest! 

Emily Henry "Miljon Juunit" on mul kaua riiulis õiget aega oodanud. Nüüd sügise lõpus tekkis mul kange isu lugeda ilusast ja suurest armastusest ja tundus, et see raamat võiks selle sooviga kokku minna.

Tänapäev, Five Fingers, Michigan. O'Donnelleid ümbritsevad legendid. Neil on maagiline mets ja vana maja künka otsas, kaks kummitust, maailma parimad hapukirsid ja sajandipikkune vihavaen Angertitega. On teada, et kui need kaks pere kokku puutuvad, juhtuvad halvad asjad. June ehk Jack O'Donnell IV käib viimast kooliaastat ja ootab, et saaks juba kodulinna selja taha jätta ning laia maailma seiklema minna, aga siis naaseb linna Saul Angert. Kuigi noortel on suhtlemine keelatud, ristuvad nende rajad. Ühest korrast saab teinegi ja siis ei suuda nad enam üksteisest eemal olla. Ainus võimalus on välja uurida, miks perekonnad ikkagi vaenujalal on ning üritada seda muuta.

Seda raamatut on väga keeruline lühidalt kirjeldada. Suuremas pildis on see lugu kahest perekonnast ja needusest, mis vajab murdmist. Suurepäraseks muudavad teose aga kõik need pisikesed detailid, millest ta kooseb, ja kaunid laused, millega kõik kirja on pandud. Suurepärane tõlge lasi kogu sellel maagial ja ilul särada. Eriti võlus mind kirjaniku fantaasialend: erilised hapukirsid, jalanõusid röövivad koiotthundid, asukohata O'Dang, June'i kummitused. Mulle meeldis see iseenesestmõistetavus, millega nad raamatusse olid istutatud. Tundsin, et hõljun pilvedes, samas kui jalad on kindlalt maa peal. See raamat paneb proovile uskumisvõime ja muutub eriti nauditavaks, kui lased end kirjeldustel kaasa kanda ja ei juurdle seejuures, miks asjad ikka nii on. See ei ole üldse oluline. Alati ei vaja kõik seletamist. Maagia kaotab oma võlu, kui üritada seda puust ette ja punaseks teha. 

Nagu lootsin, pakub "Miljon Juunit" tõesti ilusat armastust, mis mind hingepõhjani liigutas. Magus keelatud armastus ei ole aga sugugi põhiteema. Kõik teose suhted on ilusad ja terved - June ja tema isa,  June ja tema ema ja kasuisa ja poolvennad, June ja tema sõbranna, June ja tema keelatud armastus. Armastuse kõrval on lein, mälestused, elu ja surm. See lugu näitab, mis on tõeliselt oluline ja tundsin lugedes, et muutun paremaks inimeseks. 

Emily Henry on ameerika kirjanik. Naine on suur uskuja ning armastab seoseid ja vandenõuteooriaid. Maagiline realism tõmbab teda enda poole, sest maailm on palju suurem ja keerulisem, kui iga inimese piiratud vaatenurk. On nii palju asju, mida me ei mõista ja need tunduvad seetõttu maagilisena, kuigi võivad olla teaduslikult või psühholoogiliselt seletatavad. Oma raamatutes meeldib talle maagilisuse taha panna ka loogikat. Inspiratsiooni annab talle keskkond: Kentucky, Ohio ja Michigan, kus ta on elanud. Raamatutesse paneb kirjanik ka palju endast. "Miljon Juunit" on naise teine raamat. Ta kutsub seda oma leinaraamatuks. See lugu tärkas Henry peas pärast tema koera surma, mis teda väga raputas ning ta valas need tunded teosesse. Naine tahtis kirjutada unenäolisest armastusest ja Michiganist. Peategelane June ongi Michigani kehastus inimkujul. (allikad: 1, 2, 3)

"Miljon Juunit" on maagiline lugu kahest vaenujalal olevast perekonnast ning nende lastest, kes üritavad vana viha tagamaid lahti harutada. Selle raamatu võlu avaldub, kui sa suudad toimuvat uskuda ning ei jää sügavalt juurdlema. See oli täpselt minu tassike teed ja nautisin kogu lugu väga! Mulle meeldisid nii müstilised detailid kui ka tegeliste omavahelised suhted. Soovitan, kui sulle meeldib maagiline realism - lugu meie tavalisest maailmast, kus on seletamatud maagilised detailid!