Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

~1550-1600, Tallinn mõne kõrvalepõikega. Balthasar Russow' elu keerdkäigud viivad teda alatasa sündmuste keerise keskele. Juba poisipõlves, kui Tallinna linnarahvast tulevad lõbustama õhuakrobaadid, teeb krutskitest tulvil Pall Rüsso koolist poppi ning rahvamassis ülespoole vahtimise asemel nihverdab end Oleviste torni. Ka hilisemas elus viib leidlikkus teda edasi, aga  eesti juurte ja saksa kasvatuse vahel laveerides tuleb ette ka ootamatusi. Näiteks õnnestub Balthasaril Stettinis, Wittenbergis ja Breemenis kõrgema tarkuse kogumise keskel põigata kodumaale ning osaleda talupoegade mässus. Kogu ülejäänud elu hoiab ta hinge kinni, et see seos välja ei tuleks. Õpingutelt naastes tõuseb mees Pühavaimu koguduse õpetajaks, ent teda kistakse üha ja jälle võimude virvarri, nii et ta võtab pähe kirjutada Liivimaal toimuvast tõetruu kroonika.

Romaan on täis suuri ajahüppeid, kalpsates ühest olulisest episoodist teise, kusjuures võib mööduda mitu aastat, enne kui taas peategelase kannule asume. Loo teises pooles esineb ka tagasivaatamist sündmustele, mis omal ajal ei tundunud murrangulised, aga tagasivaadates omandavad kaalu. Asju, millega sammu pidada jagus külluslikult - milliste raehärrade või aadlikutega on Balthasar heas kirjas, millistega halvas; kes parasjagu Tallinnas võimule tahab saada (moskvalased, poolakad rootslased, taanlased), Pühavaimu õpetajahärra isiklikest muredest rääkimata. Kohati jälgib teos Balthasari kõrval ka teisi tegelasi. Ma ei ole kuigi osav poliitika jälgimises ja kui lisada veel religiooniteemad ning arhailine kõnepruuk, siis muutub lugemine maru aeglaseks. Ometi oli kuu aega kogu loost läbi tuhisemiseks kindlasti kõikide nüansside tabamiseks liiga kiire tempo. Igale tummisele peatükile tuleks anda vähemalt päev või siis kaks.

Loetud väljaanne koondas kõik neli köidet ning algas 10-leheküljelise detailse sisukorraga. Esmatutvus krutskeid täis Pall Rüssoga on muhe, nii tundidest viilimine kui ka kaasaegsed Jaan Roosed. Ma ei ole siiamaani saanud silme eest pilti, kuidas Oleviste tornist üle linnamüüri köis jookseb. I osast leiab koolipoisi tempude kõrvalt maal elavate sugulaste külastamise, keeleoskusega valitseja ülekohtu leevendamise, salajase põllu soosaarele rajamise ning asjatamise doktorihärraga, kel palju salasidemeid. Lõpu poole hakkab noore mehe veri vemmeldama ning viimane peatükk kõigub reaalsuse ja maagilise realismi vahel, sest naine näib nõituud ja tuppa imbub kurat. II osas liigub tegevus koos peategelasega kaugetesse paikadesse tuhteerima. Tagasi Maarjamaale jõudes õnnestub tal sattuda otse maarahva mässu keskele. III osa keskendub Balthasari tööle Pühavaimu koguduse õpetajana ning kroonika kirjutamisele, mis tekitab kõmu ja salapära, kellele ta ometi infot kogub. Selles osas on ka mitu Tallinna piiramist ja katkulainet. Kusjuures ootasin, et pealkirjas olev katk sündmustikku rohkem direkteerib, aga katkulained on pigem ajastu igapäeva osa, mis aeg-ajalt kummitama tuleb. Rohkem määrab takti ikka poliitika. IV osa kõneleb eelkõige kroonika järelkajast, aadli rahulolematusest ja Balthasari armudraamadest.

Ma ei tea, kas asi on sellest, et võtsin alguses rahulikumalt ja hiljem kiirustasin, aga mulle sümpatiseeris rohkem just teose esimene pool. Üks meeldejäävamaid seiku kogu loos leidis aset kohe I osas, kui Balthasar öösel üle jää Soome, Helsingisse ja Turku kihutab. Algus jättis peategelasest ninaka kavalpoisi mulje, aga soojenesin tema suhtes üsna kähku üles, nähes kogu indu ja püüdlikkust. III osa esiteks venis ja venis, lisaks hakkas mu arvamus Balthasarist allamäge käima, sest teemaks tuleb abielurikkumine, kui  mõlemad abikaasad üksteisest tüdivad ning hakkavad keskeakriisis teisi ihaldama. Sama teema jätkub IV osas, kus peategelane armukesi-abikaasasid kui sokke vahetab. Ma ei oodanud üldse, et raamat, küll põgusalt, aga siiski üheks saamist kirjeldab. Lisaks on tegu romaaniga, kus naised, eriti aadlisoost, nina panevad krimpsutama. See tegelane, kelle ainus eesmärk näis olevat kõiki magatada Balthasarist erinevate tähtsate ninadeni välja, oli eriti absurdne.

Kokkuvõtteks, kuigi "Kolme katku vahel" käes ei lennanud, oli sündmustik huvitav ja kohati jahmatav. Samuti ehmatab ikka küll, kui kahe esimese peatükiga koguneb 40 joonealust märkust. Vanamoeline kõneviis vajas harjumist, aga miski ei tekita rohkem tunnet, et loed tõesti teisest ajastust, kui sõnavara, kuhu kuuluvad näiteks undlik, rojatama, kahmune, tuhteerima, nirss, türnus, ja hürmima. Head googeldamist!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Anne Vetik "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada" staarid on pealkirjas juba kõik üles loetletud ehk raamatust leiabki troopikat, koerte varjupaiga igapäeva ning elu nautimist. Ma ei oskagi öelda, mis mind selle kõhetu "minuka" poole tõmbas - eksootiline sihtkoht või loomadega toimetamine (nagu üks teine tore selle sarja esindaja "Minu Alaska") või see, et ma ei olnud selle raamatu kohta ühtki sõna kuulnud-lugenud.

2019 ja varem, Goa osariik, India. Annel on Eestis kõigest kopp ees ning hing ihkab maailmale midagi head teha. Mõeldud-tehtud, tuleb muidugi viies kord Indiasse lennata, seekord hipiosariiki vabatahtlikku tööd tegema. Koeratemplis, kuhu ta suundub, pesitseb 60 koera, kelle päevarutiin ning isiksused naisele kiirelt selgeks saavad. Nagu varasemad India reisid on seegi tulvil lõhnu, helisid ja värve, kirevaid inimesi ning veidraid sündmuseid.

"Minu Goa" teeb hästi selgeks, kuidas koeratempli asukad elavad. Anne kirjeldab maru ägedalt erinevate kutsade iseloomusid ja käitumist. Erilist mõnu pakkus tema lemmikutest lugemine. Nii paljude penidega tuleb muidugi tihti ootamatusi ette, aga ka koeraoksega kaetud olemist saab võtta seiklusena! Lisaks koertele on meeldejäävaid kujusid rohkem. Esiteks ei sunni töö Annet ühe koha peal passima ja rannal Araabia mere loksumist kuulates inimeste jälgimine tuleb tal hästi välja. Teiseks põimib naine varjupaiga toimetuste vahele põimib seikasid varasematest reisidest, iseloomustades Goa erinevaid kihte hipidest müüriga eraldatud villadeni.

Mõnel Minu-sarja raamatul õnnestub tekitada tunne, et pakiks kohe koti ja suunduks autori jälgedesse. "Minu Goa" Indiat unistuste sihtkohtade hulka ei tõstnud. Ma ei salli, kui asjad ei kulge plaanipäraselt ja tundub, et sealmail on see pigem reegel kui erand ning olukorra kontrolli all hoidmine on kaunis ulm. Selliseid seiklusi eelistan kodus diivanil kogeda. Raamat oli muhe, värvirikas ja kõnekas, igat masti seiklusi jagus, aga lugu jäi kokkuvõttes liiga napiks ning paigutub kuhugi "minukate" keskele. Võib-olla seetõttu kui ruttu jõudis kätte aeg lahkuda.

Olen lugemise ajal üles täheldanud veel sellise mõtte: "Mõtlesin just, et keegi ei kirjuta raamatus kanepi suitsetamisest ja siis hops, Anne kirjutab." Ma ei mäleta, kas tahtsin sellega väljendada, kuidas loost õhkab mõnusat vabaduse tunnet, mida päike ja penid ja piña colada tekitavad, või midagi muud. Igatahes, kui ma nüüd tükk aega peale lugemist loole tagasi mõtlen, kangastub mingi eriline aura. Ehk pean ikkagi India osas ümber mõtlema?

Kust see üldse algab - depressioon, meie sajandi haigus? Arvan, et see algab asjaolust, et oleme hakanud elama üksi, kuubikutes, puutumas maailmaga kokku eelkõige ekraani kaudu. Minu enda depressiivsete episoodide põhjustaja on paljuski sensoorne ilmajäetus. Ma ei näe, tunne ega katsu nii palju, kui mu keha ja mõistus seda vajaksid.

Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus" viib noore giidi sirgumise radadele metsikule, ohtlikule ja saladuslikule Naissaarele. Huvitaval kombel alustasin ja lõpetasin mai saareraamatuga.

"Minu Naissaar" tutvustas väga huvitavalt, kuidas sündis ja arenes turism saarel, mida kunagi kaartidelgi polnud. Raamat teeb saarele mitu tiiru peale, tutvustades ajalugu, matkaradu, kohalikke, ohte ja vaatamisväärsusi. Kõige põnevamad on aastate jooksul ette tulnud juhtumised, lood Petkast ja jonnakatest turistidest. Samuti on see autori enda sirgumise lugu, kuidas ühest uudishimulikust pubekast saab enesekindel retkejuht, kelle kogutud märkmete najal hetkelgi tuure tehakse. Birgiti suur-suur kiindumus Naissaarde tegi sellest väga erilise lugemise.

Kui Saaremaa ja Hiiumaa kõrvale jätta, siis olen vist Eesti saartest kõige rohkem just Naissaarel käinud, viimati 2021 30-kilomeetrise tiirukesega. Vaid mõni üksik nimetatud kohtadest ei tulnud tuttav ette ning pilt jooksis kogu aeg silme ees - miinid Mädasadamas, raudteerägastik, suured ja väiksed punkrid, liivased teed, puugilaadung, metsmaasikad Männikul, saarel paistev päike ja tormitaevas Tallinna kohal. Sestap jäi silma, kuidas ühes peatükis seltskond kummaliselt Põlendikukivi juurest Naissaare surnuaeda teleporteerus. Kuna raamatulehtedele oli valatud nii palju armastust selle väikse maalapi vastu, ei saanud ma seda kuidagi madalamalt hinnata kui maksimumhindega. Mõistagi tekkis kange kihk saarele uitama minna, aga aga paraku pidin rahulduma vanade fotode vaatamisega. Ma ei ole kade, jagan mõnda sinuga ka.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

21. sajand, Yogyakarta, Indoneesia. Sara juured on küll Indoneesias, kuid ta ise on kasvanud Eestis. Seega pakub perega Kagu-Aasiasse kolimine neiule paraja kultuurišoki. Ülikool viib tüdruku vanematest ning õest 8 tunni kaugusele, nii et ta peab uues keskkonnas üksinda hakkama saama. Sara, kes pole seni kuigi aktiivset sotsiaalelu elanud, on võtnud nõuks, et nüüd on tema aeg ning tal õnnestub leida sõbrad, kes päästavad ta õues magamisest ja vürtsitavad päevi, mille muidu täidaksid igavad loengud erialal, mille valisid neiu eest ta vanemad. Tütarlapse mõtted vallutavad sõbrannaga unistamine, kaks noormeest ja riskantsed võimalused raha teenida.

Peale "Vareda" ja "Taeva tütarde" lugemist mõjus see romaan väga järsuna. Kõik, mis neis eelmises kahes oli pehme, oli siin terav. Olin juba harjunud aeglase kulgemisega, kus rõhk on ilusti sätitud lausetel, ent "Viimane päikesetõus" kihutas kui kiirrong. Kogu aeg toimus midagi ja ei antud isegi aega hinge tõmmata, enne kui Sara ühest seiklusest teise paisati. Muresid on neiul üksjagu, alates sellest, et ülikooli valiku tegid tema eest vanemad kuni kergelt teenitud raha ahvatlusteni. Perekond, kelle katuse all tüdruk esmalt elab, käitub temaga lausa koomiliselt halvasti. Nagu arvata võib, kajastuvad teoses kõik ülikooliaegsed "esimesed", aga ma ei oodanud, et panused ühe semestriga nii kõrgele lähevad.

Hoogne tegevus haaras kärmelt kaasa ja põnevust lisas juurde tavapärasest erinev keskkond. Anete Kruusmägi on ise poolteist aastat Indoneesias elanud ja valab teosesse kõik tähelepanekud, mis üks Eestist tulnud tütarlaps uue riigi kohta teeb. Kohalik kultuur, kombed, liiklus, toidud, suhtumine võõramaalastesse, religioon, ebausk - kogu krempel käib raamatust läbi. Kõige rohkem torkas silma, kui palju oli suitsetamist.

Soovitan, kui tahad lugeda teises kultuuriruumis õppimisest ja et igal lehel saaks kärtsu-mürtsu. Mulle meeldis selles raamatus kõige enam kultuurišokk ja tutvumine Indoneesia eripäradega. Mõni seik kippus üleliia dramaatiliseks, aga kokkuvõttes oli lõbus lugeda ja pinget-põnevust jagus, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Mulle meeldis raamatu moraal - kergelt tulnud, kergelt läinud.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Suvi 1991, Vareda. Maailmas toimub nii mõndagi, aga kauges Eesti maakolkas seisaks aeg justkui paigal. Johannes on tasane 16-aastane, kes tuleb Varedale suve veetma, mõisa öövalvuriks. Maal valitseb rahu ja vaikus erinevalt kitsast linnakorterist, kus pole hingamisruumigi. Külas, kus midagi ei toimu ja pole ühtki tuttavat nägu, saab segamatult kunstikooli sisseastumiseks valmistuda ning meenutada manalateele läinud mentorit ja tema õpetussõnu. Aega jääb ülegi, et teha tutvust kahekümnendates õpetajanna Margiti ning Johannesest paar aastat vanema Andreasega. Poiss suundub radadele, kus ta pole varem käinud ja rahulik suvi kujuneb ka tema jaoks üsna murranguliseks.

"Vareda" kätkeb Eesti suve, iseseisvumist, üksindust, armastust, leina, sõprust ja rohkelt kunsti. Ühest küljest on see noore inimese kujunemislugu, teisalt lähevad arutelud kunsti ja ajaloo teemadel üllatavalt süvitsi. Üks romaani võludest ongi selle eritahulisus. Kulg on raamatul aeglane ja rahulik, andes aega nautida imeilusat emakeelt. Sven Mikser armastab rohkem kirjeldada olustikku kui toimuvat, mistõttu palju tegevusest jääb ridade vahele, süvendades veelgi seda tunnet, et aeg seisab paigal.

Üks erilisemaid hetki iga noore elus on võimalus olla iseseisev ning esmakordselt omaette elada. Siiski ei leidu just palju 16-aastaseid, kelle unistuste suvi seisneks üksinda kuskil maakolkas elamises, eriti kui seal kedagi ei tunne. Isegi kõla järgi põnev mõisavalvuri amet peidab endas vaid õpetajate toas kipakal diivanil magamist. Mida seal nii väga valvata oli vaja, jäi selgusetuks. Igav siiski noormehel ei hakka ning lugeja saab nautide nostalgiahõngu, mida pakub külmakraadidega kuumast suvest või ehk vanemal generatsioonil naabri juurde piima või munade järgi lippamisest lugemine. Maaelu vahele põikab lugu veidi ajas tagasi ja vaatleb Johannese kohtumist ja suhtlemist kunstnikuga.

Kas ma liitun kiidukooriga? Imelise eesti keele osas absoluutselt, lool polnud ka miskit viga, kuid lemmikute sekka ei lisa. Sellest, kuidas "Vareda" laineid lööb, ei saa ma siiski aru, kuna see ei olnud üldse seda masti, et kõigile meeldiks. Ta kulgeb rahulikult ning tegevust napib, polnud põnevaid sündmuseid ega haaravaid haripunkte. Lisaks on teema tundliku võitu. Mulle meeldis kõige rohkem kontrast Vareda suve rahulikkuse ning maailmas toimuvate sündmuste murrangulisuse vahel, kus püütakse kinni Pablo Escobar või lõhutakse Berliini müüri. Peategelane ehk kuuleb midagi raadiost või loeb lehest, aga see ei mõjuta kuidagi tema elu, kus on samal ajal fookus hoopis muul. Toimugu mujal, mis iganes, kõige olulisem on see, mis juhtub siin ja praegu!

Piret Jaaks "Taeva tütred" puudutab sügavalt, rääkides Haapsalus sündinud Anna Hedwig Bülli hinge suurusest ning misjonitööst armeenia orbudega. Romaan jäi mulle silma eelmisel aastal ja käisin ka selle Vabamus toimunud esitlusel, mis oli väga eriline koos armeenia muusika, küpsetiste ja veiniga. Lugemiseni jõudsin alles nüüd.

1903-1921, Haapsalu/Marash/Sankt-Peterburg/Saksamaa. Anna Hedwig Büll teab juba üpris varakult, et tema kutsumuseks on inimeste aitamine. Ta kipub lapsepõlve eeskuju järgi just idamaadesse, tegelema armeenia orbudega. Naisel õnnestub see unistus teoks teha ja sõita koos misjonärist sõbrannaga Marashi linna, kus ta on ema eest esmalt kümnetele, siis juba sadadele. Inimeste aitamine kaalub Hedwigi jaoks üles isegi surmaohu, kui armeenlaste küüditamine uuesti pihta hakkab.

Naudin väga, kui raamatud avardavad mu silmaringi. "Taeva tütarde" abil tutvusin nii Hedwig Bülliga, kes on kasvanud üles majas, mida täna tunneme Iloni imedemaana, ja kellest ma varem midagi ei teadnud, kui ka otsisin maakaardilt välja, kus asub Marash. Lisaks sain ettekujutuse, mida tähendab sõnapaar "armeenia genotsiid", millest olin varem küll kuulnud, aga ei teadnud täpsemalt millal, miks või kuidas. Mis mõttes Eesti seda siiani ei tunnista?!?

Romaanis peitub aga palju enam kui lihtsalt Hedwig Bülli või armeenia genotsiidi tutvustamine. Põhiliselt jäi teosest kajama, kuidas üks inimene saab maailma paremaks paigaks muuta. Naise teod ja nimi on küll ajalookurdude vahele ununenud, kuid ei pisenda kuidagi tema suuri tegusid. Kui enne lugemist arvasin, et romaan kõnele tema toimetustest Marashis, siis märkimisväärne osa keskendub hetkedele peategelase elus enne misjonitööd: Haapsalu, kus ta kohtub suure eeskujuga, Venemaa, kus ta õpib koduõpetajannaks, Saksamaa, kus ta läbib misjonäri koolituse. Tunnistan, jumalakaugena oli veidi võõras usuteemadest lugeda, aga nautisin kirjaniku otsirännakut, kust tuleb tung aidata, kui nii paljud pööravad pilgu eemale, põgenevad ja lasevad hirmul armastusest võitu saada. "Taeva tütred" mitte ainult ei näita, kui suur, isetu ja armastust tulvil võib olla naise hing, vaid üritab selgitada, kust tulevad inimesed, kelle südames leidub nii palju rohkem ruumi.

Tempokat sündmustiku siit ei leia. Oleksin tahtnud rohkem olustikku, pinevaid olukordi ja ületatud katsumusi. Raske oli hoomata mastaapi. Kirjeldatakse küll, et orbudekodus varjab end sadu lapsi, aga tegevusest see suur hulk ei aimunud. Kust tuli toit? Kuidas see mass märkamatult liikus? Siinkohal ei suutnud mu fantaasia lünki täita ja tundus kuidagi liiga kerge, kuidas Hedwigil armeenlaste päästmine õnnestus.

Mida Piret Jaaks ei tee - ta ei suru peale genotsiidi õõva, vaid suudab puudutada teemat nii õrnalt, et raamatu lõpuks jääb hinge helgus. Hedwig küll kuuleb-näeb ühtteist, aga see jääb kujutlusvõime hooleks, mis saab inimestest, keda kõrbesse küüditatakse. Minu jaoks varjutas võimas peategelane kõik jubedad sündmused. Tal endal pöörduvad mõtted rahustuseks alati Haapsallu - palavus toob silme ette lume, raskused loksuva merevee. Lisaks kahvatus kogu see õudus ka selle kõrval, kui ilusti kirjaniku eesti keel minus helises. Kaunis emakeeles raamatut lugeda on täiesti omaette klassist kogemus.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Elo Selirand "Tormi märgid" jutustab kadripäeva maskeraadiks mõisa kogunenud inimeste saladustest ja talutüdrukust, kes lahendab mõrvamüsteeriumit. Romaan püüdis mu tähelepanu eelkõige sellega, et tagakaas võrdleb peategelase teekonda mu lemmiku, kääbiku omaga.

November, 19. sajandi keskpaik, Eestimaa kubermang. Von Tuve mõisarahvas otsustab sõbrad-tuttavad külla kutsuda ja korraldada kadripäeval karneval, kus saksad end talupoegadeks maskeerivad. Ettevalmistused on uhked, kuid lõbusalt alanud õhtu teeb peagi kannapöörde. Väljas möllab maru, jõgi lõikab mõisa muust maailmast ära ning tagatipuks on seltskonnas mõrtsukas. Hommikuks koguneb laipu veelgi. Mõisa appi palgatud Ann Meister, 17-aastane talutüdruk tundub olevat ainus, kel on piisavalt nutti, et olukord lahti harutada.

Üks tähtsusetu eesti mõis on just see koht, kuhu peitu pugeda, kui sul midagi varjata on. Peolaua taha koguneb 14 inimest, kellele lisaks toimetab lehtedel mõisa tööliskaader. Kamba peale kokku jagub saladusi uhkesti. Esimene peatükk on 50 lehekülge pikk ning annab endast parima, et kõiki tegelasi tutvustada. Väga ägedalt mõjusid teksti kõrval olevad siluetid koos lühitutvustustega, mille juurde hiljem tagasi tulin, sest tükk tegu oli meeles pidada, kes on kes. Lisaks pakub "Tormi märgid" maiuspala neile, kes armastavad kaardil näpuga järge ajada. Välja on toodud nii mõisavalduste kui ka härrastemaja plaanid.

"Kääbikust" oli kahjuks asi kaugel. Mu lemmikraamatu hubastest seiklustest pole novembrikuisel Eestimaal haisugi. Ainsa sarnasusena oskan välja tuua, et peategelane kistakse kodusest mugavustsoonist otse sündmuste keerisesse. Esimene pool romaanist pajatab ettevalmistustest, millega umbes nädalake enne kadripäeva pihta hakatakse. Kusjuures Ann, kelle ülesanne on kostüümid meisterdada, ei jätnud endast kohe meganutikat muljet. Kahtlemata on mõisas midagi kahtlast teoksil, kuna talutüdruk koperdab ühest kummalisest vahejuhtumist järgmisse, kuid kõik on marusegane. Esimene takistus on tegelaste rohkus. Teiseks tuleb harjuda raamatu kirjakeele ning sõnavaraga, mis täidab eesmärki viia ajaloolisse keskkonda, aga ei aita eriti kaasa toimuva selgitamisel.

Kui viimaks karnevalini jõutakse, läheb märksa põnevamaks, aga toimuvast ei saanud ma endiselt ööd ega mütsi aru. "Tormi märgid" on üks neist krimkadest, kus ise lahenduseni ei jõuagi, sest lihtsalt nii palju leiab korraga aset. Lõpus tuuakse tegelased kokku, et Ann Meister saaks poirot'likult saladused päevavalgele tuua. Kõigi nende paljastuste peale tahtsin hüüda: "Braavo!" ja käsi kokku lüüa.

Üks väike tore kokkusattumus juhtus lugemise ajal ka. Vahetult enne seda, kui jõudsin loos kohani, kus mõisakokk hakkab sufleed küpsetama, oli selle keerulise magustoidu valmistamine Masterchef Eesti uue hooaja ülesandeks, nii et teadsin täpselt, mis katsumus kokal mõtteis mõlgub.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Inga Lunge "Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire" tutvustab üht Tartu linnaosa ning selle inimesi. Minul Karlovaga isiklikku seost ei ole, aga üks või teine koht tuli tänu geopeitusele või aasta alguses loetud-nähtud "Taevatrepile" siiski tuttav ette.

2008-2023, Tartu. Inga ei arva enne Karlovasse kolimist sellest suurt midagi. Suur on naise üllatus, kui tuleb välja, et tema juured ulatuvad otsapidi just sellesse Tartu linnaossa. Tuleb välja, et elul häda midagi, kui meri pole kiviviske kaugusel ning puudub pealinna sagin. Inimesed on omad, tänavanurgad on omad, sündmused on omad.

Karlova on juba teine Tartu linnaosa, mis on oma minu-raamatu saanud. Olen kunagi Supilinna oma ka lugenud, aga mäletan sealt vaid plastraamidega akende kritiseerimist. Millal on aeg Tallinna linnaosade lugudele?

Inga Lunge Karlova on lühidalt öeldes kohad ja inimesed. Selles raamatus ei olnud Minu-sarjale iseloomulikku kõrvalseisja pilku, vaid Karlova tervitab uusi elanikke ja Inga on hästi omaks võetud. Ka tükk aega pärast lugemist tuleb teost vaadates meelde, kui palju positiivset autoril oma kodukandi kohta öelda on. Ei tea, kas nüüd kohaliku kinnisvara hinnad kerkivad, sest ta teeb sellele mõnusa elukohana head reklaami.

Ülesehituselt oli "Minu Karlova" tiba ebaühtlane. Algus kippus laiali valguma ning teine pool koosneb puha erinevate kohtade tutvustustest, kus appi on võetud ka pikema staažiga kohalike intervjueerimine. Nii talletab autor enda mälestuste kõrvale ka teisi. Ülevaade linnaosast sai siiski päris hea, oli parajalt ajalugu ja tänapäeva.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Käisin raamatuesitlusel Susannat kuulamas ning seal kõrvu jäänud vaimustus kandus täpipealt edasi ka raamatu lehtedele. Tema Iraan on tulvil maagilisi hetki ja erakordseid kogemusi, mis igaühele osaks ei saa. Vastukaaluks leiab teosest seiklusi ja olukordi, millesse sattuda kuidagi ei sooviks. Raamat hoiab kauget maad tutvustades hästi tasakaalu isikliku mõõdu, hariva-huvitava ning soovituste jagamise vahel. Lugesin, nautisin, imestasin, vaimustusin.

Kui nuriseda, siis kordused jäid silma ning see ei selgunudki, milline koht Susanna jaoks see kõige-kõige oli. Iga teise linna ja paiga kohta ütles ta, et see on lemmik. Erinevatest islamimaadest kõnelevad raamatuid on varemgi kätte sattunud, aga ma ei mäleta, et enne Iraani oleksin sattunud. Kultuurišokke tuli teoses ridamisi. Kõige rohkem ei üllatanud mind mitte ranged reeglid, vaid inimeste piiritu lahkus.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Tänapäev, Tartu-Tallinn. Iris, tema ema, poolvend ja kasuisa on üks viimastest peredest, kes on veel Tartusse jäänud. Kõik ülejäänud on sõjahirmus ammu jalga lasknud. Kui juba pommid lendama hakkavad, kutsub tüdruk appi oma sõjaväelasest isa, kes on valmis oma kohustused rindel hülgama, et pere terve nahaga pealinna toimetada. Teel kogevad nad nii vaenlase rünnaku tagajärgi, kaasmaalaste kahepalgelisust kui ka isetut lahkust.

Kuigi on siililegi selge, keda vaenlase all mõeldakse, ei ole mingit näpuga näitamist, mis mulle väga meeldis. Raamat ei õhuta viha, vaid tuletab meelde olla õnnelik, et keegi meile hetkel kallale ei kipu. Lisaks jäävad sõjakoledused noorele lugejale sobivatesse piiridesse. Täpselt nagu peategelane kaitseb oma nooremat venda sõjaõuduste eest, teeb kirjanik seda oma publikuga. Kõik need õudused, mis viimase pooleteist aastaga meediast läbi on käinud, jäävad kuhugi ridade vahele. See muidugi ei tähenda, et perekonna retk Tallinna oleks sündmustevaene. Mis kõik juhtub ja keda kõiki nad kohtavad, selle jätan sulle avastamiseks, aga olgu öeldud, et sõjaolukorras ilmuvad välja nii need, kes üritavad olukorrast kasu lõigata kui need, kellele teeb rõõmu teiste aitamine.

Esmajoonelt pani "Raske on olla inimene" mõtlema, kuidas ise ühes või teises olukorras käituksid. Nii Iris kui ka tema vanemad võtsid vastu otsuseid, mis mind kulmu kergitama panid, näiteks see, kui kaua nad kohvreid kaasas vedisid. Kui teised pereliikmed teevad inimlikke vigu, siis isa on neil küll mingi superman. Vähemalt nii kujutab teda tütar. Minu jaoks oli raamatus natuke liiga palju Irise sisemonoloogi, mõtete ja tunnete kirjeldusi. Tema teod juba kajastavad tüdruku emotsioone ja mõtteid, nii et nende kirjapanek mõjus kordamisena. Saatus heidab perele küll kaikaid kodaratesse, aga samas ka poputab õnnelike juhustega.  Mulle tundus, et see, kuidas perekond pääses, oli rohkem õnnemäng kui nende endi nutikus. Eks sõda olegi selline, et alati ei saa raudsele loogikale loota.

Sattusin nüüd lugema järjest kahte raamatut, mis käsitlevad täpselt sama teemat - noor neiu põgeneb sõja eest. Rosa Liksomi "Väil" jutustas valdavalt põgeniku elust võõral maal, samas kui "Raske on olla inimene" kujutab katsumusi, mis tuleb riigist välja jõudmiseks läbi teha. Peategelaste mõttemaailmad erinesid kardinaalselt. Üks sai looduselt tuge, teine oli üdini linnalaps. Mõlemas teoses oli tähtsal kohal endale kõige olulisema päästmine. Nurisesin siin, et perekond vedas kaua tülikaid kohvreid kaasas, aga Lapi sõja ajal pakkisid põgenikud oma parima mööbli vankrisse, nii et mõnes mõttes pole ajaga mitte midagi muutunud. Ma täitsa huviga loeks, kuidas Iris ja tema pere tänapäeval põgenikena vastu võetaks.

Aitäh, Marek, raamatu eest!

Tänapäev/tulevik. Felix sureb ja ärkab paradiisis. Ta saab kähku aru, et midagi ei klapi. Tuleb välja, et kogu inimkond suri välja ning üksikuks jäänud tehisintellekt on seda uuesti virtuaalkujul elustama hakanud. Plaan näeb ette iga kunagi eksisteerinud indiviidi taastamist. Osade inimeste ettekujutus ei klapi aga AI nägemusega ning nad hakkavad mässama.

“Ajudraiver” pakub uue maailma avastamist, revolutsiooni ja peategelase arengu lugu. Selleks on eesti nooruk Felix, kes on alkoholismile kalduv mölakas. Ta ei meeldinud mulle alguses absoluutselt. Kaanetutvustus kirjutab, et ta sureb päeval, mis juba algusest peale viltu veab. Mina kujutaks seda ette kui päeva, mil komistad banaanikoore otsa, jääd bussist maha jne. Felix aga hilineb eelmise õhtu joomauima tõttu tööle, otsustab peaparanduseks töölaua taga ühe õlle teha ja jääb siis ülemusele vahele jne ehk siis riskib ja ebaõnnestub. Õnneks seikluste käigus mees areneb, kuigi õllelembus kandub kaasa ka virtuaalmaailma, ja lõpus on ta enam-vähem normaalne.

Kuigi Felix ise polnud sümpaatne, siis nautisin temaga koos uue maailma avastamist. Kõik oli põnev - Põhjasõja-eelne Tartu, tuleviku New York, tarkvara tagatoad, katkised zombimaailmad. Eriti meeldis mulle, kuidas kogu infot ei visatud talle korraga peale, vaid tükikeste kaupa, ja avastamist jagus ka raamatu teise poolde. Keeruline tehnoloogia, programmid ja koodid seletati üllatavalt hästi ära ning epiloog oli lihtsalt suurepärane.

Romaan on ehitatud väga ägedale ideele, kus tehisintellekt on korraga nii sõber kui ka vaenlane, äratades inimkonna uuesti ellu, kuid takistades selle arengut. Kordagi ei tekkinud küll tunnet, et midagi olulist on kaalul, kuna kõik panused langevad kui surm ei ole lõplik. See-eest sai nalja, näiteks on peategelase esimene mõte põrgusse jõudes, et see on isegi hullem kui Tallinn! Kirsiks tordil on raamatus võrratud illustratsioonid.

Aitäh, Joel, raamatu eest!

Tänapäev. Susanna Maria on 14-aastane. Tal ei ole veel päevi. Ta ei ole veel kedagi suudelnud. Ta ei pea end ilusaks. Ta ei tea, millisesse poissi ta on armunud. Ta ei tea, kuidas öelda ei. Ja siis tal hakkavad esimest korda päevad.

"Mul hakkasid päevad: #eionei" on veidi lohiseva pealkirjaga, aga see võtab täpselt kokku raamatu alguse ja lõpu, mille vahele jääb avastamine, mis kaasneb uue eluetapiga. Üllatusin positiivselt, kui hästi loetavalt ning konkreetse sõnumiga on romaan kirjutatud. Paksust pole sel ollagi, aga süžeesse on põimitud pea kõik teemad, mis kaasnevad teismeliseks olemisega: seksuaalsus, suhted vanemate ja sõpradega, vaimne tervis, alkohol ja muud meelemürgid. Seejuures ei jäänud ülepingutatud tunnet. Kui karmimad teemad kõrvale jätta, siis just sellisel tasemel draamat mäletan oma teismeeast, küll mitte 8. klassist. Kõige rohkem kõnetas, kuidas peategelasel päevapealt vahetus, milline kutt tema eluarmastus on. Täiesti normaalne asi, kui hormoonid möllavad, aga ma ei mäleta, et üheski teises noortekas see teema oleks olnud.

Aitäh, Marilyn, raamatu eest!

Kristi Piiper "Tõde või tegu. 1.-3. osa" koondab triloogia teismelisest tüdrukust, kes harutab lahti oma perekonna ja lastekodu asukate saladusi. Mulle jäi kunagi ammu silma, et neid raamatuid kiidetakse ja tundus paras seeria ühe köitena ette võtta.

Tänapäev, Eesti. Stella 14. sünnipäev algab tema ema kadumisega. Järgneb keeruline aasta, kui tüdruk peab kohanema koos vanatädiga elamisega. Ta ei suuda leppida ema kadumisega ja on kõigeks valmis, et ta üles leida, aga mida rohkem ta perekonna minevikus kaevab, seda rohkem soppa lendab. Tasub hoolikalt mõelda, enne kui saladustes sorima hakata. Stella satub kohaliku gängi musta nimekirja, saab teada, kes on tema isa, saadab parima sõbranna hullumajja, sõidab Vormsile võimaliku õe jälgi ajama, kolib lastekodusse, kus samuti toimub midagi ülimalt kahtlast.

"Tõde või tegu" pakub tõepoolest põnevust. Igav ei hakka kolme raamatu jooksul kordagi, kuna kogu aeg on midagi pöörast lahti. Kui kirjeldada triloogiat ühe sõnaga, oleks see hullumeelne - igasse ossa jagub hulle ning peategelasel on pidevalt mingi hullumeelne asi käsil. Minu jaoks oli draamat isegi liiga palju. Oleksin tahtnud rohkem realistlikkust, usutavust. Ei saa öelda, et see on halb teos, aga ta ei olnud minu jaoks. 

Noorte seebiooper, mis üle kolme osa lahti rullub, sisaldab kõikvõimalikke teemasid, mis pähe võiks tulla - esimene armastus (olemas), rase teismeline (olemas), alaealiste peod (olemas), alkohol ja uimastid (olemas), armukadedus (olemas), homo- ja biseksuaalsus (olemas), keldribaari gäng (olemas), vaimuhaigused (olemas), kahtlane äritegevus (olemas), kadunud ema, kadunud isa, kadunud õde (olemas). Ainuke, mis puudub, on tülid vanematega, kuna täiskasvanuid lihtsalt ei ole - Stella ema on kadunud, isa pole kunagi pildil olnud, vanatädist ei saa hooldajana asja, parima sõbranna ema on ka eemalolev, isegi lastekodus on turvanõuded puudulikud. Seega jagub vabadust ringi hiilida või Eesti teise otsa sõita. Enamik tegevusest toimub suvel, nii et takistuseks pole ka kool.

Probleemid ei ole väikesed, vaid igaühega kaasneb terve raamatu jagu draamat. Iga järgnev teema oli eelmisest veel rohkem ülepaisutatud. Ma isegi ei oska valida, milline kõige rohkem üle võlli oli. Näide - teismeline on rase; isa on üks õpetaja, kes on abielus ja just abikaasaga beebi saanud; teismelisel on kinnisidee, et õpetaja jätab oma noore pere, et temaga olla; ta on valmis sellele isegi kaasa aitama, kui muidu ei saa; kui lõpuks aru pähe tuleb, on vaja õpetaja majja sisse murda, et üks jama lahendada; ja siis tuleb veel välja, et õpetajal on teisegi alaealisega suhe. Minu draamavajaduse kattis juba üks selline sasipundar, aga igas osas on taolisi mitu, mida Stella üksi või sõprade abiga harutama asub.

Tegelased ise on noored ja rumalad. Ebameeldivad omadused kaalusid positiivsed üle, mistõttu ei läinud mulle kellegi käekäik eriti korda. Stella mängib ühest küljest detektiivi, aga teisalt on taipamatu vusserdis. Eriti ärritav on tema parim sõbranna Kärt ja mul ei olnud mingit tõmmet ka Johannese poole. Ilmselt süvendas mu antipaatiat ka kohmakas dialoog. Ainuke meeldiv tegelane oli Priit. 

Ootamatused ja närvikõdi hoidsid siiski lugemas ja raamat läks ludinal. Kristi Piiper pole end tagasi hoidnud ja raske on aimata, mis tal tegelaste jaoks varus on. Üldise loosuuna võib veel ära arvata, aga mitte seda, mida teismelised sinna jõudmiseks ette võtavad. Erinevad liinid olid hästi kokku põimitud, ka kõik need keerulised sasipuntrad. Lõpuks jooksid paljud niidiotsad ilusti kokku, aga jäi ka lahtiseid. Õhku jäi rippuma piisavalt teemasid, et kirjutada veel järgesid. 

Raamatut lugedes oli kohe tunda, et tegevus toimub Eestis, aga ma ei oskagi täpselt välja tuua, mis see salapärane miski on, mis eesti noortekaid muu maailma omadest eristab. Põhiteemad on ju samad. Küll oskan välja tuua kaks detaili, mida kodumaised autorid eriti paistavad armastavat - räämas majakesed eraldatud maakohas ja salapärased varemed. Mul sattus nüüd üsna järjest lugemisse kaks väga erinevat eesti kirjaniku noorteromaani ja ma ei saa neid võrdlemata jätta. Esimeses uskusin iga sõna, aga tundsin draamast puudust, teises keerati tuurid täiega üles, aga toimuvat oli raske uskuda. Eelmine oli muidugi Ene Sepp "Sügis, hobused ja vabadus".

Kui suured probleemide segapuntrad meeldivad, lisaks perekonnasaladused ja teismeliste draama, siis on "Tõde või tegu" täiega sinu raamat!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!