7. Raamat, mille pealkiri algab „E“ tähega (Eestimaa auks)

E. Lockhart püüdis esmakordselt mu tähelepanu 2015. aastal, kui nägin palju kiitvaid hinnanguid romaanile "Me olime valetajad". See raamat šokeeris mind ning andis palju emotsioone. Muidugi ei saanud ma ei öelda, kui ilmus tema järgmine teos "Ehtne petis".  

2017-2016. Jule West Williamsi parim sõbranna on Imogen Sokoloff, orb, kelle adopteerisid kaks heal järjel ameeriklast. Neiul on hinge taga mitu miljonit ning ta võib elada, kuidas hing ihkab. Aga kes on Jule? Ta on Mehhikos ning ilmselgelt põgeneb millegi eest. Enne seda oli ta Londonis ja veel enne seda San Franciscos.

Romaanis oli kasutatud väga huvitavat võtet. Nimelt liikus lugu ajas tagasi, alates 18. peatükiga ning liikudes esimese poole. Kusjuures seda nummerdust ei pannud ma lugedes tähelegi. Mulle see tagurpidine järjekord igatahes meeldis, kuigi tekitas alguses segadust. Põnev oli jälgida, millised tegevused viisid tagajärgedeni. Eriti nautisin, kuidas väikesed detailid said suure tähenduse. Selline stiil võtab aga ära ootusärevuse toimuma hakkava ees, sest kõik on juba juhtunud. Seetõttu pettuvad need, kes ootavad säärast ehmatavat loopööret nagu oli kirjaniku tippteoses "Me olime valetajad".

Veel meeldis mulle raamatu juures peategelane, kes oli valelik ja manipuleeriv. Ma ei mõtle, et ta inimesena mulle meeldiks, vaid et temast oli huvitav lugeda. Kui peale paari esimest peatükki sai selgeks, et teda ei maksa ülearu usaldada, siis hakkasin igas tegevuses ja kirjelduses kahtlema. Raamatu muutis reaalsemaks ka see, et headus ei võitnud.


E. Lockhart mulle kirjanikuna meeldib, sest ta suudab kirjutada raamatuid, mis sunnivad end neelama. Lisaks kirjeldab ta hästi ebausaldusväärseid tegelasi. Mind häirisid teose "Ehtne petis" juures vaid mõned ebaolulised kirjeldused, nagu mida keegi seljas kandis, või ülearused stseenid tavalisest elust.

E. Lockhart on tegelikult pseudonüüm, mille taga peitub 1967. aastal New Yorgis sündinud kirjanik Emily Jenkins. Oma päris nime alt kirjutab ta lasteraamatuid ning pseudonüümi alt noortekirjandust. "Ehtne petis" on tema uusim romaan. Selleks, et tegevus romaanis "Ehtne petis" oleks loogiline, pidi ta raamatut mitu korda ümber kirjutama. (allikad 1, 2)

"Ehtne petis" ajab kergelt segadusse, nagu üks õige petis seda tegema peabki. Romaanis on kasutatud huvitavat võtet, kus tegevus liigub ajas tagasi, igale peatükile eelneb järgmine. Põnev oli jälgida, kuidas tegevus mingi asjani viis. Raamat ei šokeerinud, aga sündmuste edenemine oli nauditav. Soovitan raamatut neile, keda paeluvad ebausaldusväärsed tegelased ning ei pelga tagurpidi liikuvat lugu.

"Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud"

("Outlander")

1991

Diana Gabaldon 

Aasta 1945. Briti armees õena teeninud Claire Randall on teenistusest vabanenud ja veedab oma abikaasaga - kellest sõda ta pikaks ajaks lahutas - romantiliste Šoti mägede vahel teisi mesinädalaid. Paraku satub Claire pahaaimamatult üht iidset, Stonehenge´i-taolist kiviringi uudistades tagasi minevikku. Ühtäkki on ta kistud intriigide, röövkäikude ja klannivaenuste keerisesse aastal... 1743. Ja mitte ainult seda. Peagi on kaheks kistud ka tema süda - kahe täiesti erineva mehe vahel, keda lahutab kakssada aastat.

4/5

Mulle kohe üldse ei meeldi see komme ühest raamatust kaks teha. Tänu sellele jäi ilmselgelt lõpp väga poolikuks. + Ma ei saanud veel raamatukogust järgmist osa. *nutab*

Kuna ma väga tihti selliste ajalooliste raamatutega ei kohtu, siis võrrelda millegagi ei oska. Põnev lugemine oli. Tundub, et peaks nüüd seda sarja vaatama hakkama ja Šotimaale sõitma. 

Mulle meeldis, kuidas esimene pool (esimesest) raamatust oli justkui sissejuhatus 18. sajandi eluoludesse. Ma küll nii detailselt ajalugu õppinud pole, et öelda, kui täpsed kirjeldused oli. Esiteks, toimub üpris suur osa tegevusest Leochi lossis, kuigi minu poolest oleks võinud seda rohkem olla. Palju on juttu ka ravitsemisest, kuna peategelane on olnud sõja ajal õde, siis saab ta ajas tagasi rännates ka sel alal rakendust. Kontrast 200 aasta meetodite vahel on meeletu. Teiseks, saab aimu šotlastest, mis minu jaoks üsna võõras teema. Mehed on parajalt robustsed, samas nende vängemad sõnavõtud kaovad peategelasel keelebarjääri tõttu ära. Mitu korda öeldakse talle, et seda me sulle ei tõlgi, su naisekõrvad ei talu. Üks suurem teema/probleem ongi naise roll ühiskonnas. See tuleb välja rohkem teose lõpu osas. 

Kui ma ütlesin, et esimene pool on sissejuhatus, siis teist poolt võib nimetada armastusromaaniks. Siin tulebki välja, mismoodi naisi 18. sajandil koheldi. Päris palju on voodielu, kohati kirjeldusega, kohati vihjetega.

Tegevus liigub raamatus kiirelt, kogu aeg on midagi toimumas, niisama passimist ei leia. Vahepeal tundub tempo mulle isegi liiast, on kohti, millest tahaks täpsemalt lugeda.

Ühes Londoni koolis levitatakse arvutimängu nimega Erebos. Need, kes seda mängivad, satuvad sõltuvusse. Mängu reeglid on karmid: mängijal on ainult üks võimalus võita, seejuures peab ta mängima üksinda, rääkida Erebosist kellelegi teisele on keelatud. 

Kuid ülesanded, mida arvutimäng mängijatele jagab, peab täitma reaalses maailmas. Nii põimuvadki väljamõeldis ja tegelikkus. Ja ühel päeval käsib mäng Nikil tappa inimene...

Ursula Poznanski on kirjutanud haarava loo, kuidas arvutimäng mängijat kinni hoiab, suunab ja käsutab. Hoiatav ja mõtlemisainet andev lugu.

Kui palju on teil sõpru, kes arvutimängusõltlased? 

Raamat algab sellega, et peategelane Nick valmistub korvpallitrenni minema, ootab ja ootab, aga keda ei tule, on sõber Colin. Koolis selgub, et viimane on hakanud veidralt käituma, nagu suhtlema täiesti teise seltskonnaga. Nick näeb ringlemas pakki, mis tundub olevat asjaga seotud. Sisututvustusega kursis olles on selge, et ju see Erebose mäng on.

Varsti saab ka poiss ise selle omanikuks ja sõltlaseks. Siinkohal mul klapp temaga kadus, sest ta muutub samasuguseks nagu teised. Iga paari lehe tagant kirusin, kui lolle otsuseid Nick tegi. Eriti siis kui ta arvuti taga istus. Samas jäin hiljem mõtlema, et äkki see oligi taotluslik ülepingutamine, et rõhutada kui ebavajalik ja tobe öö läbi mängimine on,

Teine probleem, mis silma torkas, oli vanemate huvi puudumine. Ainuke täiskasvanu, kes märkas, et midagi kahtlast on lahti, oli üks õpetaja. Nicki vanemad küll paar korda sajavad talle mängu ajal tuppa, aga nad ei tee sellest suurt numbrit. Poiss pidevalt vabandab oma tuppa sulgumise välja keemiatööks õppimisega. See on vägagi ehmatav ja reaalne, et ka päriselt lastakse niimoodi teise maailma sukelduda või ei märgatagi seda.

Suur rõhk on mängu enda kirjeldamisel. Arvan, et neil, kes kunagi ühegi sarnasega kokku pole puutunud, on see veidi keeruline mõista. Turvisepunktid, tegelaste rassid - huh? Autor on see-eest väga püüdlikult igasuguseid klõpse ja klahvikombinatsioone üritanud seletada. Kohati tekib tunne nagu oleksid ise mängus sees, mitte ei loeks poisist, kes mängib.

Kuna rõhk on mängul, siis muus osas on raamat üsna sisutühi. Tegelased on igavad ning näotud. Rääkimata veel sellest, kui üleliigne oli siia teosesse armastus sisse tuua. Mängu kõrvalt pärismaailmas toimuv tundub ebaoluline. Lõpplahendus mulle küll meeldis, aga natuke jäi see ikkagi nõrgaks. Samas kogu teos oli tempokas ja põnev, korraks käest panna oli seda raske