Lugemise väljakutse teema 38. Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist. John Carreyrou teosest "Bad Blood: Secrets and Lies in a Silicon Valley Startup" kuulsin üldse tänu sellele, et kedagi teist seda lugemas nägin. Nimelt külastas minu noormehe Ameerika Ühendriikides elav tädi sel suvel Eestit ja tõi raamatu lugemiseks kaasa. Ma ei olnud raamatus kirjeldatud massiivsest pettusest varem kuulnud ja muidugi tekkis mul huvi teos ise ka läbi lugeda.

2003-2018, Ameerika Ühendriigid. Juba väikese tüdrukuna unistas Elizabeth Holmes, et temast saab miljardär. 2003. aastal otsustas 19-aastane naine luua oma ettevõtte. Ta langes välja Stanfordi ülikoolist, kus ta sel ajal õppis, et oma unistuste poole püüelda. Tema äriidee sündis suvepraktikast Singapuris, kus Elizabeth töötas proovidega, mis olid kogutud klassikalise süstlameetodiga. Naine ise kartis suuri nõelu, nimetades neid suisa keskaegseteks piinariistadeks, ning ta oli veendunud, et peab leiduma parem viis. Tema idee oli masin, mis suudaks vaid paari näpust võetud veretilka analüüsides anda kiirelt ülevaate indiviidi tervisest. Seade oleks väike ja mugav kasutada ning võiks olla olemas igas kodus. Naise startup sai nimeks Theranos ning kuna Holmes oskas oma visiooni väga hästi müüa, tituleeriti teda peagi järgmiseks Steve Jobsiks või Bill Gatesiks. Revolutsiooniliste ideede taga peitus aga sünge reaalsus, kus masinate antud tulemused meenutasid pigem arvamismängu kui töötavad laboriseadet. Selline tehnoloogia läks aga kasutusse ning andis infot tuhandetele reaalsetele patsientidele nende tervise kohta.

"The way Theranos is operating is like trying to build a bus while you're driving the bus. Someone is going to get killed."

Kui ma peaks oma lugemiselamust kommenteerima ühe sõnaga, siis oleks see: šokeeriv. Kõik, mis Elizabeth Holmesi startupis toimus oli lihtsalt niivõrd uskumatu. Kõige haigem on see, kuidas kõik juhtfiguurid olid naisel ümber sõrme keeratud ja keeldusid uskumast, et midagi on valesti, ning töötajad, kes said aru, ei näinud muud võimalust kui ise töölt lahkuda, sest firmal oli nii palju võimu. Nimelt esindas firmat riigi parim jurist, kelle vastu keegi kohtusse minna ei tahtnud. Kusjuures, iga peatükiga läks lugu aina hullemaks. Tahtsin kahe käega pead kinni hoida ning mul tekkisid suisa külmavärinad, kui lugesin, mis kõik Theranoses valesti oli. Eriti hulluks läks asi siis, kui lugu ajakirjaniku ehk siis antud raamatu autori Carreyrou kõrvu jõudis ning ta ettevõtet uurima hakkas. Teadsin muidugi, et tänaseks päevaks on Theranose lips läbi, aga kõikidest juristidega kemplemistest ja kohtuasjadest lugedes tekkis üsna lootusetu tunne, nagu saaks see ettevõte igavesti karistamatult tegutseda. Just see andis kõige rohkem mõtteainet.

Kuna mul on ikkagi rakenduskeemia ja biotehnoloogia magistrikraad, siis huvitas mind väga startupi teaduslik pool, mis oli muidugi kohutav: verd hoiti valel temperatuuril, kasutati aegunud reagente ning andmeanalüüs toimus niinimetatud kirsi noppimise meetodil ehk töötati vaid nende andmepunktidega, mis olid oodatavas vahemikus ja kõik kõrvalekalded unustati üldse ära (!). Cerreyrou on andnud endast parima, et iga lugeja saaks aru, kui palju vigu Theranose laboripoolel tehti. Tänu sellele saab päris palju infot vereanalüüside kohta. Ma ei teadnud aga varem näiteks seda, millised probleemid esinevad näpust võetud vereproovidega. Näiteks on need saastunud koevedelikega, mis on üks põhjus, miks seda raske analüüsida on.

Elizabeth Holmes oma masina tööpõhimõtet kirjeldamas: "A chemistry is performed so that a chemical reaction occurs and generates a signal from the chemical interaction with the sample, which is translated into a result, which is then reviewed by certified laboratory personnel."

Labor ei olnud kaugeltki mitte ainus osakond, millest lugemine pead pani vangutama. Kõige uskumatuma mulje jätsid endast Theranose müügivõtted. Investorite hankimine käis näiteks nii: Elizabeth Holmes kutsus laborisse potensiaalsed investorid, kes said võimaluse enda verd Theranose seadmetega testida. Masinad olid programmeeritud nii, et mingi tõrke esinemisel ei kuvatud ekraanile mitte veateadet, vaid selle asemel hakkas progressi näitav skaala edasi liikuma väga aeglaselt. Investoritel polnud muidugi aega päev otsa tulemusi oodata ning nad jätkasid oma päevakavaga. Õhtul nende postkasti potsatanud testide tulemused olid saadud aga hoopis laialt levinud masinatega, mida ka igal pool mujal samade analüüside jaoks kasutatakse.
Raamatus on palju juttu ka sellest, kuidas Holmes jumaldas Apple'i loojat Steve Jobsi. Ta võttis mehelt palju üle, näiteks kombe kanda musti kõrge kaelusega pluuse, aga ka mehe vastumeelsuse kompromisside suhtes. See tegi Theranose tehnoloogia arendamise väga raskeks, sest kõik pidi olema täpselt nii, nagu Elizabeth tahtis. Üks tema nõudmistest oli näiteks kindlel seadme suurus. Seetõttu ei olnud töötajate ülesanne lihtsalt ehitada töötav süsteem, vaid see pidi olema väga väikeses skaalas. Nii tekkiski palju tehnilisi probleeme, mida ei suudetudki lahendada.

Üks loo jälestusväärsemaid tegelasi oli Elizabeth Holmesi kõrval Ramesh "Sunny" Balwani, kes naisega koos Theranost juhtis. Samal ajal olid nad ka paar. Muide, mees oli naisest 20 aastat vanem. Tema vastikus seisnes selles, kuidas ta suhtus alamatesse startupi töötajatesse. Võib öelda, et ettevõttes oli hirmuvalitsus. Kõik, kes vähegi üritasid midagi normaalset teha ja probleemidest rääkida, lasti päeva pealt lahti. 

“If anyone here believes you are not working on the best thing humans have ever built, then you should leave.”

Muidugi uurisin internetist, mis sellest loost edasi on saanud. Eelmise aasta septembris lõpetas Theranos lõplikult tegutsemise, kuid kohtuasi on veel käimas ning lahendit on oodata alles järgmisel aastal. Elizabethi ja teist Theranose juhti Ramesh "Sunny" Balwani ootab süüdimõistmisel ees 20-aastane vanglakaristus.

John Carreyrou on prentsuse-ameerika ajakirjanik, kes töötab alates 1999. aastast Wall Street Journal ajakirjas. Teda on pärjatud kaks korda Pulitzeri preemiaga. Just tema hakkas vihje peale Theranost uurima ning avaldas hoolimata startupi pingutustest teda takistada 2015. aastal oma tulemustest artikli, mis lükkas veerema lumepalli, mis viis ettevõtte tegutsemise lõpetamiseni. Raamat "Bad Blood: Secrets and Lies in a Silicon Valley Startup" ilmus 2018. aasta mais. Sellest on tulemas ka film, kus Elizabeth Holmesi rolli mängib Jennifer Lawrence. (allikad: 1, 2, 3)

"Bad Blood: Secrets and Lies in a Silicon Valley Startup" on üks šokeerivamaid raamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamat räägib nimelt startupist, mis kogus oma innovaatiliste vereanalüüsi seadmetega kõvasti investoreid ja tuntust, aga probleem oli selles, et masinad tegelikult ei töötanud. Loo teeb uskumatuks see, et kõik on päriselt sündinud ja kõigest paar aastat tagasi. Juba algus tekitas külmavärinaid, aga lugu muutus aina pöörasemaks. Ma ei suuda sõnadesse panna kõike, mis selles ettevõttes valesti oli. Peate ise lugema! Minu arvates oli see väga hea raamat ja kui lugu huvitab, siis kindlasti soovitan!

Väljakutse nõuab, et läbi tuleb lugeda teos, mis räägib konkreetsest ajaloosündmusest. Niipea, kui prantslase Laurent Binet' dokumentaalromaan "HHhH" mulle Varraku ilmuva lektüüri nimekirjas silma torkas, teadsin, et see sobib kui rusikas silma auku. Raamatu huvitav pealkiri on lühend, mis pikemalt kõlab: "Himmlers Hirn heisst Heydrich - Himmleri aju nimi on Heydrich". Ajaloosündmus, mille autor hirmutava tõepäraga lehtedele jäädvustab, on slovaki ja tšehhi atentaat Heydrichile, missioon "Antropoid".

Osav kelm. Silmamoondaja. Või nojah ... romaanikirjanik.

Teost on raske liigitada. See ei ole sujuv sündmuste ülevaade, vaid pooled peatükid on autori mõtted, kommentaarid teistele teostele ja ka üsna suvalistena tunduvad seigad. Kordagi ei jäänud muljet nagu loeks ajalooõpikut, igav ka ei hakka. See-eest saab atentaadist põhjaliku ülevaate, samuti loo keskmes olevatest ajaloolistest isikutest - Heydrich, Gabčik, Kubiš. Ei suuda meenutada küll, et sellest olulisest sündmusest koolitunnis koolnud oleks.

Ei, see ei ole väljamõeldis! Mille hea pärast peaksin ma tahtmagi "välja mõelda" natsismi?

Laurent Binet maadleb kogu teose vältel küsimusega, kui palju tema romaanist peaks olema üks-ühele faktid, kui palju väljamõeldud dialoog. Ta on lugenud pea iga raamatut, mis missioonist "Antropoid" räägib ning oskab täpselt välja tuua, mis on päris ja mis mitte. Niisiis teavitab autor lugejat iga kord, kui ta ise mõnda pisikest detaili tõestada ei suuda. Näiteks üks probleem, mida ta mitu korda puudutab on Heydrichi sõidutanud Mercedese värv. Oli masin must või tumeroheline? See tundub mõttetu pisiasjana, kuid ometi vaidles vaevalt aasta tagasi internetikogukond ühe kleidi värvi üle. 

Mu lugu on auklik nagu romaan, kuid tavapärases romaanis on jutustaja see, kes otsustab aukude paigutuse, minul aga seda voli ei ole, sest ma olen oma täpsusihaluse ori.

Nagu sõjaromaanile kohane, leidus siin hulganisti kurbi sõjalugusid. Eriti härdaks muudab meele atentaadi enda sooritajate lootus ja saatus. Kui Prahasse sõitsid nad mõtetega, et pole midagi kaotada, siis kohapeal see muutus. Muidugi mõrvati hiljem kõik, kes kahe noormehega kokku olid puutunud.

Kes on surnud, on surnud, ja neil on meie austusest ükspuha. Kuid see tähendab midagi meie endi, elusate jaoks. Sellel, keda mälestatakse, pole mälust mingit kasu, küll aga sellel, kes mälu kasutab. Selleks, et mis tahes asi tungiks mällu, tuleb see esmalt muuta kirjanduseks. See on kole, kuid nii see on.

"HHhH" nendib sama moodi kui Doerri "Kõik see silmale nähtamatu valgus", et paljud lood kaovad koos nende läbielajatega unustusehõlma. Mida kirja ei panda, seda ajalugu ei mäleta. Veel enamgi, ajalugu jäädakse uskuma nii, kui see on raamatutesse trükitud, kui midaga ka oli teistmoodi, siis tänapäeval ei oska enam keegi öelda. Nii jääbki õhku vastamata küsimusi.
Kokkuvõttes oli see väga huvitav lugemine, minu jaoks jälle midagi uut. Lubasin ju aasta alguseski, et proovin oma mugavustsoonist võimalikult palju välja lugeda. Siiani olen ainult positiivseid üllatusi saanud, kuivõrd erinevad raamatud mulle meeldida võivad. Soovitan kindlasti kõigile ajaloohuvilistele.