Arelon. Kümme aastat on möödunud riigi kroonijuveeli, Elantrise linna hukust. Kunagi säras see võluväest, nüüd on mattunud limakorra ja oigavate inimvarede alla. Elantrislaste saatus on surmast hullem, süda lakkab löömast ja välimus moondub, ükski vigastus ei parane ja kaasnev valu jääb igaveseks saatma, kuni nende kuhjumine inimese murrab. Elanikke, keda linna kõrgete müüride taha lukustatakse, tekib endiselt juurde. Needus võib ootamatult tabada igaüht talunikest troonipärijateni. Nii leiabki prints Raoden end Elantrisest ning naaberriigi printsess, kes temaga abielluma pidi, avastab end üksinda võõrast riigist. Naine on südi ja asub nukrutsemise asemel habrast riigikorda päästma, seistes vastu usupööret kavandavale preestrile.

"Elantris" on selles suhtes kummaline raamat, et kogu süžee keerleb Elantrise linna ümber, samas kui selle müüride vahel toimub vaid umbes kolmandik tegevusest. Ülejäänu keskendub Elantrise kujulisele augu täitmisele ehk olukorrale, mis on kujunenud aastatega, mil võimu ei suunanud võluvägi. Kui mind huvitas küsimus, miks suursugune linn ning tema maagiat kandvad inimesed päevapealt needuse kaela said, siis ei tegeleta üldsegi mitte paaniliselt vastuste otsimisele, vaid hoopis riigipöörete ja usuvahetusega. Iidse paiga saladuste avastamiseni, mis muide on üks mu lemmik lugemisteemasid, jõutakse tunduvalt hiljem. Kusjuures müsteeriumi lahendus oli äärmiselt lihtne, kogu aeg kõigi silme all. Tahaks arvata, et kui selline mure on kimbutanud juba 10 või rohkem aastat, siis keegi oleks pannud otsad kokku ja pakkunud välja milles asi. Teisest küljest ega me tihti ei panegi tähele, mis otse nina ees on ja tahame probleemidele keerukamalt läheneda.

Poliitika kõrval säravad inimesed, nende kodumaa armastus, mured, šokk, ambitsioonid, kavalus, heatahtlikkus, sõnakus, sihikindlus. Mitme peategelasega lood on Sandersonile iseloomulikud ja siin ei ole neid jälgimiseks liiga palju, kõigest kolm - prints, printsess ja preester, sealjuures iga vaatepunkt haarab kaasa. "Elantris" annab üleüldse hea ülevaate kirjaniku stiilist. Maailmaloome on tõeliselt rikkalik mitme rahva ja nende kommetega. Muidugi ei puudu iseäralik maagia, mis on mõnusalt kokku põimunud kohaliku keele ja kultuuriga, imbudes isegi nimedesse. Minu lemmik tema loomingu juures on see, kuidas ta ei luba õnsaid hetki lugudest välja rookida. Nii leiab neist ka igapäeva, seltskonna, hea söögi või tehtud töö viljade nautimist, ilma et peaksid kramplikult tooliservast kinni hoidma, kartes et kohe-kohe sajab kuskilt vaenlane sisse ja rikub selle idüllilise momendi. Muidu koosnevad imeulmekad üksnes üksteisele järgnevatest võitlustseenidest, intriigidest või seiklustest. Minu arust Sanderson on ainuke, kes laseb neid argipäeva mõnusid maitsta. See ilmselt on üks põhjustest, miks tema raamatud nii mahukad on.

Leidsin "Elantrise" tegelastest, maailmast, süžeest mitu paralleeli "The Stormlight Archive'iga". Kõige ilmsemalt sarnanesid prints Raoden ja üks tormivalguse kangelane Kaladin. Kasvatuselt on mehed erinevad, aga mõlemad suudavad lootusetust olukorrast parima välja pigistada. Maagia osas jäi silma, kuidas täiesti erinevad süsteemid viivad sama tulemuseni, näiteks illusiooni maagia inimese välimuse muutmiseks toimis täpselt samamoodi. Tekkis kohe suur huvi, kui võtta näiteks kirjaniku järgmine hitt "Mistborn" ette, kas seal domineerivad paralleeleid või erinevused?

Tagasi Elantrise juurde tulles, paelus see maailm mind nii, et nüüd kui mured lahendatud, loeks hea meelega edasi. Arvasin ekslikult, et tegu on üksiku looga, aga siis jäi silma, et Sanderson tahab kirjutada järge, aga kuna ta tahab kirjutada ka palju teisi raamatuid, siis lihtsalt neid teoseid, mida ta prioritiseerib enne "Elantrise" teist osa on üksjagu, nii et lähimal ajal seda oodata ei ole. Oma loo saab "Elantris" jutustatud, nii et tulevaste järgede ootamine ei tohiks olla põhjus, miks seda raamatut hetkel mitte lugeda. Soovitus tuleb minu poolt igatahes!

Aitäh raamatu eest, Rahva Raamat!

Kilahito/Torio. Painter, Maalija, Nikaro elab musta loori mattunud maailmas, kus õudusunenäod käivad kahel jalal ning temasugused kunstnikud püüavad neid piltidesse. Yumi maailmas paistab palav päike ning maapinnast õhkub kuuma. Yoki-hijona koosneb tema elu rituaalidest ning vaimude rõõmuks kividest meisterlike tornide ladumisest. Nad ei tea teineteisest midagi, kuni ühel päeval on noormees ja neiu ühte köidetud, ärgates kordamööda üksteise kehas, kusjuures selle õige omanik saab vaimuna kõrval seistes ahastades juhtnööre jagada.

"Yumi and the Nightmare Painter" on eraldiseisev romaan, killuke Sandersoni suurest Cosmere'i universumist. Kartsin enne lugema asumist, et üht-teist jääb tähelepanuta, kuna olen lugenud ainult "The Stormlight Archives'i". Kui seal midagi ka oli, siis ma ei saanud sellest absoluutselt aru. Küll aga olin õnnelik, et Stormlight loetud, sest esiteks on üks sealsetest (mu lemmik) tegelastest jutustajaks ning teiseks on viiteid Roshari nähtustele, mis muidu oleks jäänud pelgalt taustamüraks. Loo sisu mõistmiseks pole siiski seda eelnevalt vaja lugeda, need detailid on lihtsalt tore boonus.

Romaan ise oli NII hea! Mulle meeldisid hullupööra kummalised paigad ja ebatavalised ametid ja kehade vahetamine ja vau, milline loopööre. Süžee haaras kohe kaasa: võõras keskkonnas hakkama saamine, kellegi teise teesklemine, kiirkorras uue kunsti õppimine ja muidugi välja uurimine, mis toimub. Veidike liiga palju oli ainult rituaalseid vanniskäike või üldse juttu pesemisest, sest üks tegelastest pole kunagi duši kasutanud. Muidu jäid teemad, mis tavaliselt esile kerkivad, kui mees end naise või naine mehe kehas leiab, puudutamata ehk kohmetut juttu kehaosadest napib.

Nautisin eriti kontrastide maiuspala, mida valgusküllase ja pimedusse mattunud maailmade vahel pendeldamine pakkus. Kirjeldused viisid fantaasia lendu, nii türkiissiniste ja erkroosade energiajoontega linnatänavatele siksakitama kui ka külavahele, kus tulikuum maapind sunnib taimi õhus hõljuma. Põneval kombel kannab mõlemas maailmas kunst tähtsat rolli, kuigi vormid on väga erinevad. Nägin pintslitõmbeid ja nägin kivide ladumise kunsti (guugelda "rock balancing"). Mõlemad peategelased defineerivad end oma ande kaudu ja muu kõrval pakub lugu veel kunsti väärtuse teemalist avastusretke. Nikaro kutsub end lausa sünninime asemel ametinimetusega, kuid samas tunneb end tähtsusetuna. Yumil ei lasta tema olulisust unustada, kuid neiu tahaks vahel tunda ka teistsugust elu. Liigutav oli lugeda, kuidas nad koostööd õppisid tegema ning üksteise ebakindlusi lappisid.

A kiss doesn't need to be good to be valuable. It doesn't serve any real purpose. It's valued solely because of the person you share it with.

Things only have the value we give them And likewise, actions can be worth whatever we decide them to be worth.

And so, to these two, that kiss was priceless.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!