Blake Crouch "Geenilõks" on ulmepõnevik, kus maailma päästetakse geenimuudatuste eest geenimuudatuste abil. Kirjanik on mulle ammu tuttav, olen lugenud ja nautinud nii Wayward Pines'i triloogiat kui romaani "Tumeaine".

Lähitulevik, USA. CRISPR/Cas9 on möödanik. Vikat on palju tõhusam meetod geenide muutmiseks. Paraku esimene suur katsetus ebaõnnestus ja sadu miljoneid inimesi kaotas elu, mis oli viimne piisk geenmuundatud organismide vastaste karikasse ning päädis sellega, et geenitehnoloogia keelati kogu maailmas ära. Endistel teadlastel hoitakse hoolega silma peal. Logan Ramsay, kelle südametunnistus on ema pärandi tõttu must, on üks neist, kes salalaboreid kokku käib korjamas, kuid ühel haarangul kõnnib mees otse talle seatud lõksu. Tundub, et ta pääses plahvatusest kergemate vigastustega, kuid siis hakkavad Loganiga toimuma kummalised muutused. Tema keskendumisvõime paraneb kümnekordselt, jõud kasvab, unevajadus aina kahaneb, jne. Kes on otsustanud mehest übermenschi teha ja miks?

Mulle meeldib, kuidas Crouch viskab oma peategelasi tundmatusse vette ja laseb neil korraga tegeleda nii keerulisest olukorrast välja rabelemisega kui ka küsimusega, mis üldse toimub. Logan otsib vastuseid ning õpib tundma oma uusi võimeid samaaegselt valitsuse eest jooksus olles, kusjuures USA paneb muidugi välja kõik oma salaorganisatsioonid, et teda üles leida. Panused on kõrged, kuna kogu inimkonna saatus on paari inimese kätes. Niivõrd rohkelt ootamatusi ei esinenud, kui eelmistes Crouchi romaanides, aga sellegipoolest pakkus "Geenilõks" hoogsat tegevust, tapmist ja tagaajamist.

Teaduslik pool oli ka muidugi huvitav. Kirjanik on teinud hoolega eeltööd ja laob igasuguseid geeninimesid ritta. Siin-seal väikeste kohenduste tegemine tundub käkitegu. Sain kõvasti omaette itsitada, kui Logan muunduma hakkas, sest see meenutas mulle kangesti, kuidas Bella Swanist vampiir sai. Kahjuks sädelev nahk mehe täiustuste juurde ei kuulunud.

Kõige huvitavam teema, mida "Geenilõks" käsitleb, on aga eetika geenimuundamise taga. Ma tegelikult sooviks, et Crouch oleks rohkem näidanud geenitehnoloogia positiivset külge ja lisanud suure katastroofi kõrvale ka mõne eduloo, enne kui kõik geneetikud põranda alla pagendati. Romaan on sellessuhtes väga ühekülgne, et rõhub ainult igasugustele ohtudele.

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Esimest korda puutusin Blake Crouchiga kokku tänu ulmeseriaalile "Wayward Pines". Mäletan, et mõtlesin seda vaadates pidevalt, mis küll ometi toimub. Tema romaani "Tumeaine" puhul rakendub sama efekt. Raamat ise on mul õigupoolest päris kaua riiulil seisnud ja oma aega oodanud. Kui ma ta nüüd lõpuks kätte võtsin, siis ega ta enne sealt ei lahkunud, kui läbi oli. 

Jason on igati harilik mees, kes töötab ülikoolis füüsikaprofessorina ning kasvatab koos armastatud naisega toredat poega. 15 aastat tagasi oli ta lootustandev teadlane, kuid valis selle asemel pereelu. Nagu kõik keskeale lähenevad mehed, mõtleb temagi, mis oleks teise valiku puhul juhtunud, kuid üldiselt on ta oma eluga rahul. Ühel õhtul suundub Jason baari üht ülikooliaegset sõpra õnnitlema ning ta elu muutub täielikult, kui maskis võõras mehe röövib ning uimastab. Ärgates leiab mees end tundmatus kohas, ümbritsetuna tundmatutest inimestest, kes teda ülistavad kui geniaalset teadlast, kes on saavutanud midagi võimsat. Kus on aga tema naine ja poeg? Mis temaga juhtus? 

Tempokas tegevus, pinge, põnevus, armastus ja ulme on Crouchil mõnusalt tasakaalus. Raamat haarab kiirelt kaasa ning algus oli minu jaoks isegi mõnevõrra etteaimatav, kuid tegevuse arenedes tulevad mängu üha ootamatumad pöörded. Peategelase heitlustele on võimatu mitte kaasa elada. Hirm, et Jason ei näegi enam kunagi oma pere, mõjub reaalsena. Tegelaste arv on täpselt paras, et järge pidada, kes on kes. Seevastu sündmustik vajab aktiivset kaasamõtlemist. Kui arvasin, et tean, kuhu autor tüürib, läks lugu palju pöörasemaks. Pidevalt tiksus kuklas mõte, mis ometi lõpus ees ootab. Lahendus oli täitsa nauditav.  

Mulle meeldis teadusel põhinev süžee, mis annab palju mõtteainet. Õnneks olen kvantfüüsikaga tutvunud, tean ju, kuidas seda koerale õpetada. Ühesõnaga, teaduslik pool romaanist polnud ülemäära keeruline. Mu ajurakke kõditasid rohkem võimalused, mida raamat välja pakkus. Kujuta vaid ette, et iga Sinu otsus loob uue maailma. Valikud ja kogemused on ju see pagas, mis viib inimese sinna, kus ta parasjagu on. Kindlasti on igaüks tabanud end mõtlemas, mis juhtuks, kui oleksid mingil hetkel teinud teistsuguse otsuse. 

"Tumeaine" näitab tabavalt, kuidas võivad silmapilkselt kaduda enesestmõistetavaks peetud igapäevased asjad, nagu kodu, pere, töö. Tekib valik, kas leppida sellega või mitte.  Kuhu maani on aga võimalik minna, et kõik tagasi saada? Milliseid piire saab ületada? Jasoni seiklused panevad juurdlema, mis on elus kõige tähtsam ja milliseid valikuid peaks tegema. 

Blake Crouch on 1978. aastal Põhja-Carolinas sündinud ameerika kirjanik. Tema esimene romaan ilmus 2004. aastal, kuid tuntus saabus 10 aastat hiljem, kui tema Wayward Pinesi triloogia teleekraanidele jõudis. Võib öelda, et "Tumeaine" valmis kümne aastaga. Mehel oli sel ajal kolm suuremat ideed, mida ta kirjutada üritas ning sai alles hiljem aru, et need sobivad kokku ühte loosse. Raskeim osa oli teadusliku teooria jagamine, nii et raamat ei muutuks igavaks. Lisaks oli uurimistöö väga ajamahukas. (allikad 1, 2)

"Tumeaine" oli kahtlemata kaasahaarav põnevik, täis teadusulmet ja armastust. Romaan paneb juurdlema tehtud ja tegemata otsuste üle. Soovitan neile, kes otsivad tempokat tegevust, kaasa mõtlema sundivat süžeed, dilemmasid ja kõikevõitvaid tundeid! Mind puudutasid Jasoni läbielamised küll hingepõhjani. Mis seal salata, natuke hirmus oli ka! Kui tunned lugedes, et see pole ikka päris sinu maitse järgi raamat, siis mõtle, et kuskil on kindlasti versioon Sinust, kes seda jumaldaks.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

"Uhkus ja eelarvamus"

("Pride and Prejudice") 

1985/1818

Jane Austen

Käesolevas raamatus hargnevad sündmused kulgevad vana läbiproovitud skeemi järgi, mis on end sajandite vältel õigustanud. 

Kangelannal on valida mitme pealtnäha kõlbliku džentelmeni vahel. Valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide järkjärgulise mahakandmise meetodil, aga mitmete üllatustega, nii et viimased saavad lõpuks esimesteks ja vastupidi. 

Kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, vabaneb neist mitmete kibedate läbielamiste hinnaga, saavutab sisemise küpsuse ja viib kampaania edukalt lõpule. 

Jane Austen jälgib oma kangelannasid ja kangelasi iroonilisel pilgul, aga suhtub üsna tõsiselt niisugustesse elu põhinõuetesse nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus.

5/5

Mul on klassikalise kirjandusega omamoodi suhe. Eelistan lugeda muud, sest see on nagu avastusretk, samas kui klassika on tuttav rada. Isegi kui sa mõnd teost lugenud pole, siis ikka oled kuulnud. Vanemate romaanide lugemine võtab minu arust kauem aega, neid ei saa läbi vuristada, tuleb rohkem süveneda. Ma võtan nii paari kergema teose järel jälle midagi "raskemat". See ka teada, et fantaasiat ja ulmet eelistan. Niisiis arvasin, et "Uhkus ja eelarvamus" mulle väga midagi ei paku, isegi kui kõik sõbrad viis tärni siin pannud. No otseloomulikult ma eksisin, irooniliselt veel oma eelarvamuse tõttu. Algus küll tõesti veidi venis ja oli tüütu mu jaoks. Raske oli ajastusse sisse elada, kui tegelased ebasümpaatsed olid. Aga mingi hetk avastasin kui hea romaaniga tegu on, lugu imes mu endasse ja avastasin end ebasümpaatsete tegelaste üle naermast, küll teadmatuse tõttu, küll juba tegelase võimatu iseloomu tõttu. Niisiis, kui kuskil veel keegi, kes pole lugenud, siis saage oma eelarvamustes kord üle ja võtke ometi käsile!

"Wayward Pines I osa"
("Pines")

2013

Blake Crouch

USA salateenistuse agent Ethan Burke satub Idaho osariiki Wayward Pinesi – omamoodi kolkaparadiisi – kahe föderaalagendi otsinguil, kellest üks oli kunagi tema partner. Kohe linna jõudmisel teeb ta autoavarii. Kui ta haiglas teadvusele tuleb ning tema dokumendid ja isiklikud asjad on kadunud, hakkab ta kahtlustama, et Wayward Pinesis pole mitte miski, nagu pealtnäha paistab. Kuid sama võib öelda ka Ethan Burke'i kohta.

Juurdluse käigus tuleb küsimusi muudkui juurde: miks ei saa Ethan välismaailma jäänud naise ja pojaga ühendust? Miks on ühe kaotsiläinud agendi laip hüljatud majas voodi külge aheldatud? Miks keegi ei usu, et ta on see, kelleks ta ennast nimetab? Kas elektritarad on selleks, et Wayward Pinesi elanikke paigal või hoopis kedagi linnast eemal hoida?

Mida lähemale Ethan tõele jõuab, seda hapramaks muutub tema olukord ning seda selgemini ta taipab, et ta ei pruugi Wayward Pinesist elusana pääseda.

Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras...

3/5

Raske oli anda tähti, sest ma ei suutnud otsustada kas 3 või 4. Oma rolli mängis see, et sarja osad, mis siiani väljas, on nähtud. Üksjagu põnevust võttis see ära, eriti algusest. Kui loojärjed erinevaks läksid, siis läks nauditavaks. Üllatusi oli parajalt ning lõpplahenduse peale ma küll poleks tulnud. Ma arvasin, et selle saab alles kolmanda osa lõpuks teada, aga tegelikult mulle meeldis see kergendus, et ei jäänud vastuseta küsimusi. Saab vahepeal rahus muud lugeda, ilma et peaks mõtlema, mis pagana koht see Wayward Pines on. Põnevust jagus nii palju, et järgmine kord võtan raamatukogust ikka teise osa ka.

Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama.

(Maria Kupinskaja, autor)

4/5

Loo keskmes on üheksa-aastane Oskar, kelle isa hukkus 2001. aasta 11. septembril Maailma Kaubanduskeskuses. Isa leinav Oskar leiab purunenud vaasist võtme ning asub New Yorgist otsima lukku, millesse see sobiks. 

Otsinguil kohtub ta mitmesuguste inimestega ning õpib oma raske kaotusega leppima. Teost ilmestavad kaks kõrvalliini: Oskari vanaisa ja vanaema kirjad, milles jutustatakse nende nooruse ja abielu lugu. 

Foer kasutab oma loo jutustamiseks uudseid ja omapäraseid võtteid ning visuaalseid elemente nagu näiteks pilte ja mahatõmbeid. 2011. aastal valmis romaani põhjal film (režissöör Stephen Daldry), mille peaosades mängivad Tom Hanks, Sandra Bullock ja Thomas Horn.

4/5

Alguses ei istunud see raamat mulle üldse, kirjutamisstiil oli niivõrd uudne ja võõras. Eelistan ikkagi ladusat, klassikalist juttu säärastele fragmentidele. Samas andsid kõik pildid ja muud täiendused selle salapärase miski, mis lõpuks mind ikkagi võlus. Raske oli lugeda, sest minus ärkas uinunud kriitik, kes karjud kogu aeg, kui ebareaalne on sündmustik. Vanaema-vanaisa kõrvallugu oli veider, samas mulle meeldis vanema Thomase ekstsentriline tegelaskuju. Peategelane Oskar oli samuti huvitav, aga ma ei suutnud end temaga samastada või isegi kaasa tunda, sest kogu mu ajutegevus läks loost läbinärimisele. Keerasin korduvalt lehti tagasi, et uurida, kas sain mõnest kohast õigesti aru. Mis tõstis hinde kolmelt neljale oli võtmeloo lõpplahendus. See oli korraga nii üllatav kui ka mitte üllatav ja just see muutis loo lõpuks veidi reaalsemaks. Ma julgen seda teost soovitada, aga see on üks neist, mis meeldib siis, kui olla vastuvõtlik kaasaegsele kirjandusele (ja ma ei mõtle selle all loomulikult kogu teismelistele suunatud haru, kus ilmub sarnaseid teoseid nagu seeni pärast vihma ning mida ma ikka aeg-ajalt loen ja hästi hindan).