Birk Rohelend "Kuldne laps" ehk Silva Stökeli lugude teine osa on veel viimane raamat, mis veel 2018. aasta loetutest tutvustamata on. Seekord ei saa ma end välja vabandada isegi piltide puudumisega, sest need olid ammu olemas. Minu arvamust sarja esimesest raamatust saad lugeda siit: "Sa pead suudlema Silvat".

Omavere. Silva Stökel on kolinud Omaverre ning sooviks pühenduda nii oma poja Robini kui ka perre lisandunud Mikaeli eest hoolitsemisele. Paraku palub piirkonnavanem teda appi uurima väikese poisi võigast mõrva. Kui väikelinnas veelgi lapsi kaduma läheb, saab Silva aru, et oht varitseb ka tema poisse, ning asub koletist taga ajama.

Juba viis aastat on ta kõigepealt ema, seejärel ajakirjanik Silva Stökel, ning viimased kaksteist kuud peatoimetaja ja perekonnapea. Ja siis, kõige viimasena, nii, et ta selle vahepeal lausa unustada suudab, on ta kusagil sügaval sisimas ikka veel naine.

Omavere paelus mind juba esimeses raamatus oma geniaalse nimega, mille taga peitus näiliselt armas maakoht, mis tegelikult oli verine ja sünge. Oli selge, et sellest väikelinnast võib veel lambanahka maskeerunud hunte oodata. Kirjanik juhatab lugeja Silva kannul mitme potensiaalse kurjamini, sest huvitavaid tegelasi, keda uurida, Omaveres jagub. Ka sellesse kriminulli on põhiloo kõrvale põimitud muid aktuaalseid teemasid nagu seakatk. Esimene osa oli minu arvates siiski järjest parem, sest haaras mind rohkem kaasa ning oli müstilisem. Teise osa kohta on palju raskem midagi öelda. Lugesin seda päris ammu ning hetkel on silme ees vaid mõned stseenid, neist kõige eredam on võigas lend lõpust.

Romaanis oli mitu korduvat detaili, mis mind häiris. Esiteks ei saanud ma aru, kuidas Silva mitu korda vastu pead sai ja oma vigadest ei õppinud. Kui esimest korda nuhkima minnes oimetuks lüüakse, siis järgmine kord võiks ju kiivri pähe panna, selmet jälle pildituna lõpetada. Teiseks oli korduv motiiv kahe Silva raamatu lõpplahendustes, kus ilmub välja vana rajatis Omavere lähedal metsas, millest vähesed teavad.

"Kuldne laps" on kriminaalromaan, mis jääb alla oma eelkäijale "Sa pead suudlema Silvat". Raamat oli küll põnev, kuid jättis mind külmaks ning pean tunnistama, et oma mõtteid loetust oli raske sõnastada. Seetõttu lükkasin selle postituse tegemist aina edasi. Raamatus leidus siiski paar meeldejäävat stseeni, seda põhiliselt nende jälkuse tõttu. Jään siiski ootama, mis Omaverest veel välja roomab!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Tõdesin seda blogipostitust kirjutades, et polnudki ammu ühtki kodumaa kirjaniku teost lugenud. Nüüd sai see viga parandatud,  nimelt jõudis Helios kirjastuse kaudu minuni verivärske kriminull "Sa pead suudlema Silvat", autoriks Birk Rohelend. Nutikalt on luubi alla võetud aktuaalsed probleemid, nagu pagulaskriis ja Rail Baltic, ning need põnevaks müsteeriumiks kirjutatud. Puudu pole ka sünged perekonnasaladused, palju laipu ega võikad kirjeldused.

Silva on oma elus pettunud ajakirjanik, nimelt on ta pojal käitumishäired, mis emal magada ei lase. Lisaks kaugeneb ta oma mehest, see suhe on hukule määratud. Ühel õhtul koju tulles astub ta auto ette naine, kes tundub tuttav. Silvale meenuvad õnnelikud lapsepõlvesuved maal, kus tal oli mängukaaslaseks imeilus Helena, kes aga ühel päeval lihtsalt kadus. Peale seda pole naine enam vanaema juures käinud. Nüüd on ta enam kui veendunud, et oleks just ammusele sõbrannale peaaegu otsa sõitnud. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva Omaverre, kus ta vanaema veel praegugi elab. Naine saab teada, et Helena pole mitte üksnes teadmata kadunud, vaid lausa ammu surnuks tunnistatud. Ta ei taha seda ikka uskuda ning hakkab minevikus sorima. Ükshaaval tulevad välja väikelinna räpased saladused, üks hullem kui teine, ning kõik mustad teod ei jää sugugi minevikku.

Alustades meenus mulle kohe Gillian Flynni põnevik "Sharp Objects", kus samuti painatud naissoost ajakirjanik naaseb kodulinna ning leiab musta lahendamata saladuse. Sarnane oli ka see, et mõlemad peategelased tundusid ebausaldusväärsena. Silva kurtis pidevalt oma magamatust ning olin enam kui veendunud, et tal jääb seetõttu mitu niidiotsa tähelepanemata. Suuremad ebakõlad tulenesid siiski lapsepõlvemälestustest, sest noorena on raskem halba heast eristada. Ka edasi lugedes oli mul kohati tunne, nagu oleks lugu juba varem tuttav. Üks põhjus võib olla see, et paarisajaleheküljelisse romaani on põimitud palju teemasid, mida ma siinkohal loetlema ei hakka, sest ei taha süžee pöördepunkte reeta. Veidi tundsin, et probleemide kuhjamisega on liialdatud, kuid erinevad liinid jooksid üllatavalt hästi kokku ning lahendus oli igati loogiline. Kripeldama jäi vaid, kas elu nii kohutav ongi.

Väikelinna ussipesa mõjus arusaadava ja reaalsena. Pealinnast kaugel korrupteeritus lokkas ning kedagi ei huvitanud. Mulle sümpatiseeris eriti kohanimi Omavere, millel oli täpselt paras sünge, eestipärase, eraldatud paiga kõla. Just nimi aitas kaasa kuvandile, et säärane varjatud lugu võib juhtuda igas pisikeses meie oma Eesti maanurgas. Keegi ei tea, kus võivad peituda varjatud punkrid või kanepipõllud. Raamatu sündmused panid mind juurdlema, kuidas sellistele tegudele on võimalik kollektiivselt selga pöörata.

Kõike negatiivsemaks jooneks raamatu juures pean seda, et "pahadeks" olid mugavalt seatud venelased ja poolakad, ühesõnaga välismaalased. Kui midagi on halvasti, siis tuleb ikka pilk ida poole pöörata. See stereotüüpide kasutus ei istunud mulle kohe üldse. Sama hästi võib ka mõni eestlane sääraseid koledusi korda saata, nagu näiteks see Omavere arst, kelle tegudest keegi aimu ei saanud ja ta karistuseta pääses. 

Birk Rohelend on meister sõnadega pilte maalima. Eriti hästi tabas mu fantaasialend neid kõige õõvastavamaid seiku, nagu sissejuhatus. Ootan huviga ka järgmisi Silva Stökeli kriminaalromaane.

"Sa pead suudlema Silvat" sobib lugemiseks kindlasti vanemale lugejaskonnale, mitte kooliealistele, ning ei ole kohe kindlasti soovitatav nõrganärvilistele. Kirjeldused on võikad, sündmused samuti. Süngeks sügisõhtu lugemiseks - palun väga!