1992-2019, California. Väike Jennette ei unista näitlejaks saamisest, vaid see tung tuleb emalt, keda ta idoliseerib. Naisel on lihtne tütart oma soovidele vastavaks voolida. Esimese rolliga katsub pisipiiga õnne 6-aastaselt. Seejärel upitab ema teda karjääriredelit pidi üha kõrgemale, kuni tütrest saab Sam Puckett, kes Nickelodeoni sarjas "iCarly" miljoneid noori naerutab. Teismelisest Jennette'ist on saanud staar, kes teenib oma perele kena kopikat, aga tema austajad ei tea, et kaadri taga on neiu kimpus nii psüühika kui ka söömishäiretega ning ema kontrollib endiselt iga tema liigutust.

Kui hakkad mõtlema ameerika lapstähtede peale, siis kui palju meenub neid, kes on kimpus erinevate ainete ja karile jooksvate suhetega, pahuksis skandaalide ja seadustega? Jennette'i raamat teeb puust ette ja punaseks, miks üha ikka ja jälle nii läheb. Tema lugu on õõvastav, aga hästi kirja pandud, täis tooreid emotsioone. Naiivse pilgu ja tumeda huumori kombineerimine tabab korraga nii autori noorema mina sinisilmsuse kui ka vanema versiooni hingehaavad. Filtrita ausus pani kohati tundma, kuidas ma ei peaks seda kõike autori kohta teadma: ema toksilisus, tema enda purjutamine ja näppude kurku lükkamine, esimesed kogemused meestega, kadedus teiste laste kui konkurentide suhtes. Raske on valida, mis kogu kompotis kõige rohkem šokeeris. Head kandidaadid on prügisse mattunud lapsepõlvekodu (!), kuidas ema nõudis, et saaks 16-aastast tütart duši all pesta (!) või tema anoreksiat tagant õhutas (!).

Pealkiri seab õigustatud ootuse, millal ebajumalast ema troonilt kukutatakse. Kui manipuleerija kammitsad on kadunud, peavad asjad ju ometi ülesmäge liikuma hakkama. Lühike vastus oleks aga: "Ei". Kuna ema oli Jennette'i universumi keskpunkt, ei oska ta tema gravitatsiooniväljata edasi liikuda ning kõik läheb hoopis veel rohkem käest ära. Raamatu teise poole vahetu ausus rabas mind rohkemgi kui kõik need lapsepõlveõudused. See ei ole "ma läksin teraapiasse ja mul hakkas parem", vaid "ma läksin teraapiasse ja see ei toiminud, ma ei saanud hakkama, see oli raske, ma tulin ära". Korduvate tagasilöökide kujutamisest kumas läbi ka uhkust, et minevik on seljatatud. Selle kõige üle elamine ja kogu maailmale lugeda andmine väärib imetlust. Jennette ütleb üsna raamatu alguses, et talle meeldib kirjutada, aga ema seda hobi ei soosi. Mul on hea meel, et ta selle kire taas leidis ning loodan, et see ei jää tema esimeseks ja viimaseks raamatuks.

Eelmainitud podcast lahkab lapsnäitlejate vorpimisest tulenevaid probleeme süvitsi. Jennette ei analüüsi, vaid näitab otse, kuidas rollist rolli astuval lapsel ei kujune minapilti ega tervislikku suhet oma kehaga, kui tuleb võidelda naiseks saamisega, et vastata paremini noorematele rollidele. Võttepaigad ei valmista ette päris eluks ega anna haridust. Järgmine kord filmi vaadates on hoopis teine tunne lapsi ekraanil näha ja ei kipu kiruma, et keskkooliõpilasi mängivad küpsed 30-aastased, mitte piinatud 14-aastased. Jennette'i mõtetest jäi kõige rohkem kõlama see, kuidas teda defineeritakse millegi kaudu, mida ta tegi lapsena. Kujuta ette, kui sind kirjeldaks miski, mida tegid 13-aastasena, ja ükskõik, kuhu sa edasi arened, taandud alati sellele asjale minevikus.

Pärast "Mul on hea meel, et ema ära suri" lõpetamist kummitab peas vaid üks mõte - miks üldse keegi näitlejaks tahab saada, rääkimata oma laste sellele rajale suunamisest. Kui rasked teemad sind ei häiri, siis palun loe!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Séamas O’Reilly “Kas sa kuulsid, et emme suri ära?” jutustab ema surmale järgnenud elust 11-lapselises perekonnas vanuselt üheksanda pilgu läbi. Mul oli selle raamatu lugemine juba aasta alguses plaanis ning tegin 1. jaanuaril pildidki juba ära, aga kuidagi jõudsin selleni alles aprillis.

1948-2015. Tillukeses majas silmapaistmatus inglise külakeses elas kord üks väike poiss, kes ei sallinud lugemist silma otsastki, kuni tema kätte sattus see õige raamat. Peagi katsus ta ise kirjutamises kätt ja juba 15-aastaselt sai temast ulmeajakirjas avaldatud autor. Kirjanikuks saamine ei käi aga üleöö ja merre voolas veel hea hulk vett, enne kui ta oma esimese romaanini jõudis. Kui esimeste raamatutega läks vaevaliselt, siis hiljem sai ta hoo sisse ja vorpis mitu menukit aastas. Aastaid sellele kirjanikule kahjuks palju ei antud.

Lugesin seda teost eelkõige kui kirjanikuks kujunemise lugu. Terry pakub ehedat näidet, kuidas vaja on ainult seda üht õiget raamatut, et sünniks lugeja. Nautisin väga kirjaniku töövõtetest ja ekstsentrilisest iseloomust lugemist! Eriti kõnetas kuidagi see hetk, kui Rowling Pratchetti troonilt tõukas. Mees oli uskumatult viljakas ja kindlasti jätkan Kettamaailma avastamist. Tegelikult lugesin veel vahetult enne elulugu lõpuks läbi "Morti". Kirjutamine ja ulmearmastus moodustasid suure osa Terry elust, aga raamatus on killukesi ka ülejäänust - abikaasast, tütrest, majapidamisest igasuguste toredate pudulojustega.

"Terry Pratchett: elu joonealuste märkustega" ei olnud kerge lugemine. Esiteks külvab Rob teksti üüratult nimesid, inglise ulmekirjanikke, Terry iidoleid ja kaasaegseid, näitlejaid ja produtsente, millest enamik mulle midagi ei öelnud. Lugesin huviga mehe nooruspõlvest ja kirjanikuteest, aga paratamatult hiilis sisse nukker toon. Ühest küljest kirjutab Rob Wilkins biograafiat kronoloogilises järjekorras, teisalt ei lase unustada Terry varast lahkumist, kuna tuleb haakuvaid teemasid sisse põimides selle juurde pidevalt tagasi. Tundsin kogu lugemise aja tuska, et olen millestki ilma jäänud - kirjaniku autobiograafiast, esinemistest, kirjutamata romaanidest. Mul ei olnud enne lugemist kirjanikust endast sooja ega külma, aga tema elutee lõpp rusus sellegipoolest. Olgugi, et kogu tekst valmistas ette, siis lõpus ikka pisarad voolasid lahinal. Kujutan, et Terry tulihingelise austajana teost lugedes valmistaks helged kohad rohkem rõõmu ning Alzheimer ängistaks veel enam. Kokkuvõttes on tegu suurepärase ning armastusega kirjutatud elulooga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, USA. Dave Grohl kasvas üles Virginia osariigis. Ta käis alles keskkoolis, unistades muusikukarjäärist, kui tekkis võimalus liituda trummarina ühe oma lemmikbändiga. Kool jäigi pooleli ning nooruk sai maitsta alustava muusiku elu, kui koduks on tuuribuss ning raha napib. Ta on olnud bändide Scream, Nirvana, Foo Fighters, Them Crooked Vultures liige. Aastate jooksul õnnestub mehel kohtuda mitmete oma eeskujudega ja osadega ka koos esineda. Muusika kõrval jagub Davel armastust ka oma emale, abikaasale ja kolmele tütrele, kelle nimel ta on valmis sõna otseses mõttes teisele poole maakera lendama.

"Tõsielusid elust ja muusikast" oli puhas nauding, ajas naerma, tõi heldimuspisara silma ja kurvaks tegi ka. See on ilmselgelt märk suurepärasest biograafiast, kui selle keskmes olev isik sind otseselt ei huvita, aga tekst haarab täielikult endasse. Grohl kirjutab siiralt ja südamlikult oma muusikaarmastusest ja karjäärist. Mees on näinud tohutut vaeva, aga jääb tagasihoidlikuks, kõrvutades saavutatud edu õnnega. Kõige rohkem kumas tekstist tema uskumatus, kuidas tal on vedanud. Kui ühest küljest on Grohl tuhandete fännidega muusik, siis teisest on ta ise rokifänn ning kirjeldab kohtumisi oma iidolitega nii alustava nolgina kui juba siis, kui endale nime on teinud ja imestab, kui teda Valgesse Majja või Grammyde jagamisele esinema kutsutakse. Nii mõnigi kohtumine, vähemalt nii nagu ta neid raamatus kirjeldas, paistis küll jumalikku kokkusattumusena. Säärastest sündmustest lugemine innustab küll suuremalt unistama.

Teos kulgeb enam-vähem ajalises järjekorras, tehes vahel põikeid minevikku. Dave'i noorusaastad on ikka üsna metsikud, no kujutage ette nälgiva kunstniku elu, millega kanep käsikäes käib. Pea üleöö saabub läbimurre ja kiire kuulsuse kogumine, millele järgnevad kontserdid, kus bändiliikmed oma elu pärast kartsid. Muusika valmimise detailidesse autor väga ei lasku, kirjeldades pigem esinemisi ja üldist eluolu. Nautisin eriti seda, kuidas ta avas oma pereelu, kus muusik otsib karjääri ja laste kasvatamise vahel sümbioosi. Härdaks tegi, mida mees oma lähedaste heaks oli valmis tegema, viis surnud sõbra ema kokku tema muusikaikooniga, lendas Austraaliast edasi-tagasi, et tütardega paar tundi tantsupeol osaleda.

Dave Grohli fännidele ja teistele rokkmuusika austajatele on see teos kindlasti maiuspalaks!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Kõigist raamatutest, mis novembris lugesin, jättis sügavaima mulje Nadia Ghulam ja Agnés Rotger "Minu turbani saladus". See on tõestisündinud lugu uskumatult tugevast afgaani tüdrukust, kes aastaid Talibani võimu trotsides poissi teeskleb, et oma pere eest hoolitseda. Soovitan kõigile, selliseid silmiavavaid raamatuid peab aeg-ajalt lugema!

"Minu turbani saladus" on minu arvates hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud. Peatükid on äärmiselt lühikesed, aga tohutult kõnekad. Sõnu ei ole üldse palju vaja, et läbi raputada. Nadia lugu puges mulle otse hinge - õnneliku lapsepõlve maik; kole sõda, mis kõike tundmatuseni muudab; olukorra sund ning iseenda kaotamine. Raamatus oli nii-nii palju selliseid hetki, mis südamesse justkui noa torkasid. Mind jäi juba üsna algusest peale kummitama nööbi-peatükk, kuidas tüdruk, kes on kaotanud kodu ja oma kalleima mänguasja, vaevleb põletushaavadega elu ja surma vahel, ainsaks kanniks nööri otsas nööp, aga see läheb kaotsi (!) ja ema üritab uut hankida, kuid ebaõnnestub.

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, et see ei rõhuta Nadia kannatusi. Jah, muidugi just neist see teos räägib, aga kõigest toimunust oleks kindlasti saanud palju võikamalt kirjutada, ohtrate õõvastavate detailidega. Aga võlu on selles, et peatükk peatüki järel on lihtsalt kirja pandud sündmused naise elust, ausalt ja vahetult. On küll valus ja kole ja vahepeal pidin raamatu käest panema, enne kui edasi suutsin lugeda. Pooleli jätta ka ei saanud ega tahtnudki, sest muidugi soovisin teada, kuidas Nadial läheb. 

See ei ole kaugeltki esimene raamat, mida ma Afganistanist loen (Hosseini "Lohejooksja", Latifa "Röövitud nägu"), aga ometi üllatab mind iga kord see õudne ebaõiglus ja vägivald, kuigi olen seda ka varasemalt endale teadvustanud. Minu meelest on ääretult oluline oma silmaringi avardada ja rohkem maailmas toimuva kohta õppida. Aitab ilukirjandus, aitavad elulood, aitab muidugi ka ise ringi reisimine. See ei ole meeldiv, aga aeg-ajalt on siin Eestis elades vaja selliseid meeldetuletusi, kui privilegeeritud on meie maailm ja kui palju on meil õiguseid. Muidugi mõtlesin korduvalt sellele, kuidas hetkel Talibani võimul Afganistanis kõik jälle allamäge läheb.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Lisa Taddeo "Kolm naist" jõudis minu öökapile, õigemini selle aseaineks olevale toolile täieliku üllatusena. Muidugi tärkas huvi ja võtsin ta kohe käsile ning kuna lehed aina lendasid, sai see juba paari õhtuga läbi.

Tänapäev, Indiana/Põhja-Dakota/Rhode Island. Kui Maggie oli teismeline, oli tal suhe oma inglise keele õpetajaga. See pööras ta elu pea peale ning mõjutab teda siiani. Lina on ema ja abikaasa, kuid tema suhtest puudub seks. Naise rada ristub keskkooliaegse kallimaga ning neil tekib afäär. Sloane peab restorani. Tal on hea abikaasa, kellele meeldib, kui nende magamistoas on kolm inimest. Eriti meeldib mehele vaadata, kuidas naine teistega magab.

Alati on põnev kätte võtta raamatuid, millest ma varem mitte midagi ei tea. Kaaned kubisesid ülistustest: "arvatavasti hakkan seda lugema igal aastal"; "peaks kõigil kodus riiulis olema"; "ei saa käest samamoodi nagu parimat põnevikku"; "meistriteos nagu Truman Capote'i "Külmavereliselt"". Selle viimasega ma küll paralleele ei tõmbaks, aga ma saan täitsa aru, kust kõik need kiidusõnad tulevad. "Kolm naist" on meeldejääv teos, sest ta räägib päris inimestest, päris kogemustest, päris tunnetest. See jättis väga ausa ja vahetu mulje.

Kolm naist on väga erinevad. Nad on erineva taustaga, kasvanud eri keskkondades, tulnud eri perekondadest. Neil on erinevad mured, ihad ja saladused. Ometi on nad ka väga sarnased. Nad kõik sõltuvad meestest, vajavad neid oma soovide täitumiseks, on nende küüsis lõksus. Nad kõik tunduvad õnnetud,  alati püüdlemas üürikeste kirge täis õnnehetkede poole. Miks on naistel nii raske oma ihadest lähtuda?

Lina, Maggie ja Sloane pugesid mulle kiirelt hinge ning raamat tõesti lendas käes, sest tahtsin teada, kuidas neil läheb. Ma tahtsin Maggiele toeks olla, Linat julgustada ja Sloane'i innustada. Oli tunne, nagu nad usaldaksid mind ja tahaksid oma mõtteid ning soove minuga jagada.

Lisa Taddeo on ameerika ajakirjanik. Tema isa on ameerika itaallane ning ema itaallane. Just oma vanemate tõttu hakkaski naist huvitama kirg. Üles kasvades nägi ta kui kirglik isa ema vastu oli. Uue perspektiivi vanemate suhtele andis James Salteri ja Norman Maileri lugemine. 2010. aastal püüdis Lisa lugu seksiskandaalist ühe raamatutoimetaja tähelepanu ning too tegi ettepaneku, et naine võiks kirjutada uue versiooni Ameerika seksrevolutsioonist, võttes eeskujuks Gay Talese'i "The Neighbor's Wife". Sõbralt sai Lisa soovituse läbi riigi magada, kuid ilma läheduseta seks ei olnud tema teema. Selle asemel sõitis ta kuus korda läbi riigi, otsides inimesi, kes avameelselt oma kirest räägiks. Raamatu suund muutus pärast kirjaniku nurisünnitust ning ta keskendus ainult naistele. Pärast sadu intervjuid valis ta lõpuks kolm välja. "Kolm naist" on pühendatud Lisa tütrele ning tema generatsioonile. (allikad: 1, 2)

"Kolm naist" räägib kolme naise ihadest ja tegelikust elust. Nad ei ole väljamõeldud, nad on päris ning väga huvitav oli nende elust lugeda. Kolm naist ja nende eluteed on küll väga erinevad, aga nende lood moodustavad ühe terviku, kus on allasurutud kirge, täitmata soove ja võimukaid mehi. Hakkasin kiirelt kõigile kaasa elama. Soovitan, kui soovid lugeda kolme naise seksuaalelust!

Loe ka:

• Eesti Ekspress - Kadri Karro