1992-2019, California. Väike Jennette ei unista näitlejaks saamisest, vaid see tung tuleb emalt, keda ta idoliseerib. Naisel on lihtne tütart oma soovidele vastavaks voolida. Esimese rolliga katsub pisipiiga õnne 6-aastaselt. Seejärel upitab ema teda karjääriredelit pidi üha kõrgemale, kuni tütrest saab Sam Puckett, kes Nickelodeoni sarjas "iCarly" miljoneid noori naerutab. Teismelisest Jennette'ist on saanud staar, kes teenib oma perele kena kopikat, aga tema austajad ei tea, et kaadri taga on neiu kimpus nii psüühika kui ka söömishäiretega ning ema kontrollib endiselt iga tema liigutust.

Kui hakkad mõtlema ameerika lapstähtede peale, siis kui palju meenub neid, kes on kimpus erinevate ainete ja karile jooksvate suhetega, pahuksis skandaalide ja seadustega? Jennette'i raamat teeb puust ette ja punaseks, miks üha ikka ja jälle nii läheb. Tema lugu on õõvastav, aga hästi kirja pandud, täis tooreid emotsioone. Naiivse pilgu ja tumeda huumori kombineerimine tabab korraga nii autori noorema mina sinisilmsuse kui ka vanema versiooni hingehaavad. Filtrita ausus pani kohati tundma, kuidas ma ei peaks seda kõike autori kohta teadma: ema toksilisus, tema enda purjutamine ja näppude kurku lükkamine, esimesed kogemused meestega, kadedus teiste laste kui konkurentide suhtes. Raske on valida, mis kogu kompotis kõige rohkem šokeeris. Head kandidaadid on prügisse mattunud lapsepõlvekodu (!), kuidas ema nõudis, et saaks 16-aastast tütart duši all pesta (!) või tema anoreksiat tagant õhutas (!).

Pealkiri seab õigustatud ootuse, millal ebajumalast ema troonilt kukutatakse. Kui manipuleerija kammitsad on kadunud, peavad asjad ju ometi ülesmäge liikuma hakkama. Lühike vastus oleks aga: "Ei". Kuna ema oli Jennette'i universumi keskpunkt, ei oska ta tema gravitatsiooniväljata edasi liikuda ning kõik läheb hoopis veel rohkem käest ära. Raamatu teise poole vahetu ausus rabas mind rohkemgi kui kõik need lapsepõlveõudused. See ei ole "ma läksin teraapiasse ja mul hakkas parem", vaid "ma läksin teraapiasse ja see ei toiminud, ma ei saanud hakkama, see oli raske, ma tulin ära". Korduvate tagasilöökide kujutamisest kumas läbi ka uhkust, et minevik on seljatatud. Selle kõige üle elamine ja kogu maailmale lugeda andmine väärib imetlust. Jennette ütleb üsna raamatu alguses, et talle meeldib kirjutada, aga ema seda hobi ei soosi. Mul on hea meel, et ta selle kire taas leidis ning loodan, et see ei jää tema esimeseks ja viimaseks raamatuks.

Eelmainitud podcast lahkab lapsnäitlejate vorpimisest tulenevaid probleeme süvitsi. Jennette ei analüüsi, vaid näitab otse, kuidas rollist rolli astuval lapsel ei kujune minapilti ega tervislikku suhet oma kehaga, kui tuleb võidelda naiseks saamisega, et vastata paremini noorematele rollidele. Võttepaigad ei valmista ette päris eluks ega anna haridust. Järgmine kord filmi vaadates on hoopis teine tunne lapsi ekraanil näha ja ei kipu kiruma, et keskkooliõpilasi mängivad küpsed 30-aastased, mitte piinatud 14-aastased. Jennette'i mõtetest jäi kõige rohkem kõlama see, kuidas teda defineeritakse millegi kaudu, mida ta tegi lapsena. Kujuta ette, kui sind kirjeldaks miski, mida tegid 13-aastasena, ja ükskõik, kuhu sa edasi arened, taandud alati sellele asjale minevikus.

Pärast "Mul on hea meel, et ema ära suri" lõpetamist kummitab peas vaid üks mõte - miks üldse keegi näitlejaks tahab saada, rääkimata oma laste sellele rajale suunamisest. Kui rasked teemad sind ei häiri, siis palun loe!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, USA. Dave Grohl kasvas üles Virginia osariigis. Ta käis alles keskkoolis, unistades muusikukarjäärist, kui tekkis võimalus liituda trummarina ühe oma lemmikbändiga. Kool jäigi pooleli ning nooruk sai maitsta alustava muusiku elu, kui koduks on tuuribuss ning raha napib. Ta on olnud bändide Scream, Nirvana, Foo Fighters, Them Crooked Vultures liige. Aastate jooksul õnnestub mehel kohtuda mitmete oma eeskujudega ja osadega ka koos esineda. Muusika kõrval jagub Davel armastust ka oma emale, abikaasale ja kolmele tütrele, kelle nimel ta on valmis sõna otseses mõttes teisele poole maakera lendama.

"Tõsielusid elust ja muusikast" oli puhas nauding, ajas naerma, tõi heldimuspisara silma ja kurvaks tegi ka. See on ilmselgelt märk suurepärasest biograafiast, kui selle keskmes olev isik sind otseselt ei huvita, aga tekst haarab täielikult endasse. Grohl kirjutab siiralt ja südamlikult oma muusikaarmastusest ja karjäärist. Mees on näinud tohutut vaeva, aga jääb tagasihoidlikuks, kõrvutades saavutatud edu õnnega. Kõige rohkem kumas tekstist tema uskumatus, kuidas tal on vedanud. Kui ühest küljest on Grohl tuhandete fännidega muusik, siis teisest on ta ise rokifänn ning kirjeldab kohtumisi oma iidolitega nii alustava nolgina kui juba siis, kui endale nime on teinud ja imestab, kui teda Valgesse Majja või Grammyde jagamisele esinema kutsutakse. Nii mõnigi kohtumine, vähemalt nii nagu ta neid raamatus kirjeldas, paistis küll jumalikku kokkusattumusena. Säärastest sündmustest lugemine innustab küll suuremalt unistama.

Teos kulgeb enam-vähem ajalises järjekorras, tehes vahel põikeid minevikku. Dave'i noorusaastad on ikka üsna metsikud, no kujutage ette nälgiva kunstniku elu, millega kanep käsikäes käib. Pea üleöö saabub läbimurre ja kiire kuulsuse kogumine, millele järgnevad kontserdid, kus bändiliikmed oma elu pärast kartsid. Muusika valmimise detailidesse autor väga ei lasku, kirjeldades pigem esinemisi ja üldist eluolu. Nautisin eriti seda, kuidas ta avas oma pereelu, kus muusik otsib karjääri ja laste kasvatamise vahel sümbioosi. Härdaks tegi, mida mees oma lähedaste heaks oli valmis tegema, viis surnud sõbra ema kokku tema muusikaikooniga, lendas Austraaliast edasi-tagasi, et tütardega paar tundi tantsupeol osaleda.

Dave Grohli fännidele ja teistele rokkmuusika austajatele on see teos kindlasti maiuspalaks!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Stanley Tucci "Maitsed minu elus" on autobiograafia, mis on kirjutatud toiduarmastuse kastmes. Autori nimi ei pane mul peas ühtki kellukest helisema ja nägu on vaid ähmaselt tuttav. Ühesõnaga, tema eluloo vastu polnud mul vähimatki huvi, aga raamatut on palju kiidetud, nii et muidugi pidin seda lugema. 

Tänapäev. Stanley Tucci on itaalia juurtega ameerika näitleja ja filmitegija. Tema kirglik suhtumine toitu saab alguse lapsepõlvest New Yorgi osariigis, kus ema igal õhtul perele mitmekäigulise õhtusöögi valmistab. Lapsed said selle jäägid järgmisel päeval kooli kaasa võtta, samal ajal kui nende eakaaslased sõid lõunaks ameerika maiustusi. Mees on elanud peost suhu nagu algajad näitlejad ikka, teinud filme üle maailma, kaks korda abiellunud.  Hea toidu nautimist ei suutnud murda ka võitlus suuõõne (!) vähiga.

"Maitsed minu elus" on lihtsalt võrratu teos. Stanley Tucci kirjutab raamatus nii oma lapsepõlvest, näitlejakarjäärist kui pereelust selliselt, et kõik eluetapid on sümbioosis toiduga. On tõsi, et teost ei tasu tühja kõhuga lugeda, aga õnneks ei tekita see isu suvalise näksimise, vaid tõelise kvaliteetse toidu järgi. Ühest küljest pakub raamat meelelahutust, teisest küljest saab palju kasulikku kõrva taha panna. Kõik on väga nauditavalt kirja pandud ja tõlgitud.

Kõige rohkem meeldis mulle pilguheit itaalia-ameerika perekonna traditsioonidesse ning näitlejakarjääri kulisside taha. Ma ei ole kuskilt mujalt kuulnud sõnagi selle kohta, milline on filmivõtetel toitlustamine ja väike võrdlus oli väga paeluv. Teose südameks on muidugi itaalia köök. Kui sa ei ole just itaallane või pastagurmaan, siis vaevalt sa kõiki pastasorte tead ja neid õigete roogadega kombineerida oskad. Stanley teeb hästi selgeks, miks bolognese kastet ei tuleks spagettidega süüa või kui väär on pasta kõrvale saia närida. Mind vaimustasid tema pere vägevad õhtusöögid, kus pasta oli alles eelroog. Itaalia köögi trumbiks on imemaitsvad toidud, mille koostise saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Selliseid retsepte leiab ka raamatust, nii et kulinaarne elamus ei pea sugugi ainult raamatulehtedele jääma. On ka teisi roogi, mis kõlavad imelikult või vajavad valmistamiseks poolt päeva ja mida ma kunagi ei hakka järgi katsetama. Pelgalt nende olemasolu annab aga raamatu tervikule palju juurde. Lisaks retseptidele pillub autor ka restoranisoovitusi, kahjuks tihti koos tõdemusega, et seda kohta enam ei leia.

Kiidan ja soovitan!

Aitäh, kirjastus Helios, raamatu eest!

Lumiste ilmadega on muidugi ideaalne lugeda elust lõõskava päikese all. Karen Blixen ja tema autobiograafiline teos "Aafrika äärel" on mu huviorbiidis olnud ajast, kui lugesin naisest Kankimäki raamatust "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" ja peategelane Aafrika on mind paelunud juba kaua-kaua.

Karen Blixen pidas 20. sajandi alguses Nairobi lähedal kohviistandust. Taanist pärit naine hoolis väga Aafrikast, selle põliselanikest ja puutumatust loodusest. Farmi pidamine polnud lihtne, aga ta leidis alati aega ka kohalikke aidata või külalisi vastu võtta. 17 aasta jooksul, mil Karen Keenias elas, toimus üht ja teist. Tema mälestustes on olulisel kohal inimesed, keda ta seal kohtas, nii aafriklased kui ka eurooplased. Kesise saagi ja kohvi hinna languse tõttu langes farm võlgadesse ja Karen pidi sellest lõpuks loobuma.

"Aafrika äärel" jutustab maailmast, mida enam ei eksisteeri, koloniaalaja Aafrikast. Blixeni mälestused on kaunilt kirja pandud ja mõjuvad armastuskirjana maale ja selle inimestele. Jutustus ei kulge lineaarselt, vaid vahelduvad erinevad sündmused, mis autorile jälje on jätnud. Istanduse argipäev seguneb tähelepanekute ja mõtisklustega. Teos on äärmiselt kirjeldusterohke ja kulgeb seega aeglaselt, nagu päevad, mil saab lihtsalt päikesepaistes uneleda, sest kuhugi pole kiiret. Igast leheküljest õhkus kirjaniku armastust Aafrika vastu, igatsust möödunud aegade järele. Nautisin seda raamatut väga, eriti looduskirjeldusi.

Teos on jagatud viieks kergelt temaatiliseks osaks. Kahes esimeses on peategelaseks põlismaalased, kikujud ja masaid, kellega Karen lähemalt kokku puutub ja suhtleb. See on pilguheit hääbuvasse maailma, kohalike hõimude kultuuri. Kolmas osa pajatab erinevatest külalistest, kes istandusest läbi käivad. Mu lemmik osa oli neljas, mis erineb teistest, koosnedes lühematest lugudest, mis hoolimata oma pikkusest olid väga kõnekad. Viies ehk viimane osa on nukker. Sõbrad surevad, Karen peab Aafrikast lahkuma. Mulle läks eriti hinge see, et vanaättidel ei lubatud talle tantsida. See oli kuidagi lõplik, andis surmkindlalt mõista, et see on raamat ajast, mida enam ei ole ega tule.

Üht-teist jätab Karen raamatus rääkimata. Aafrika elu varjupooltest ta eriti ei kirjuta, armastus teeb ju pimedaks ja argimured sellesse nostalgilisse käsitlusse ei sobi. Veel ei puuduta naine oma tervisemuresid, abikaasat, lahutust ega seda, kuidas ta Aafrikasse sattus. Ilma selle taustainfota on võib-olla veider lugeda, kuidas valge taanlanna üksi Aafrikas farmi peab. Seega olin väga rahul, et mul "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" varasemalt loetud oli. Soovitan seda järjekorda, kuna hea on olla Kareni elulooga enne tema kirjutiste lugemist juba tuttav.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon" räägib kirjaniku lapsepõlvest, elust 60-80te Sillamäel. Mul tekkis selle vastu huvi tänu tema teosele "Kirjad Maarale". Mõlemad raamatud on tulvil mehe mälestusi ja kogemusi, tutvustades kirjaniku kütkestavat maailmapilti ja proovides järgmistele põlvedele selgitada möödanikku.

Kui "Kirjad Maarale" on adresseeritud lapselapsele, siis "Sillamäe passioon" algab sellega, kuidas Hvostov tahaks oma poja ajamasinasse toppida, et talle näidata, kust ta tuleb. Teos ei kulge kronoloogiliselt, vaid teemade kaupa. See ei ole lihtsalt lapsepõlvesündmuste jada, vaid seletab ja analüüsib, et noorsugugi mõistaks, mis värk see ENSV oli. 

Mulle oli see täpselt paras, sest võõrad olid nii nõukaaegsed mured kui ka Sillamäe kant. Eksootilistest kaupadest, milleks toona olid teksapüksid ja kilekotid, olin varemgi kuulnud, kuid Hvostov värvis eriti ereda pildi silme ette, tõi seda maailma natukene lähemale. Aastate jooksul on mind Sillamäele viinud küll mitmed avastusretked, aga kohalikust elust ei tea ma mõhkugi. Raamat pakub killukesi, ajalugu, laste mänge, kummaliste indiviidide kirjeldusi. Kõige rohkem üllatas, et eestlaste vähemus ei hoidnud kokku.

Oma lapsepõlve ei kujuta kirjanik just kuigi kirgastes värvides. Hvostovi kõige südamelähedasem teema on identiteedi küsimus, mis terves raamatus kajab. Kui ema on eestlane, isa venelane, elad Eestis, aga Sillamäel, siis kes oled sa ise? Selle küsimusega tema hädad ei piirdu, sest aeg oli selline jõhker. Autoril tuli üle elada nii Marati dressid kui haigus, mida ametlikult ei eksisteeri. Mõni helgem hetk oli ikka ka, nagu raamatukogus käik ja klaasi alla jäädvustatud saladused. Kuna stiil oli tuttav, siis mind ei šokeerinud, kui isiklikuks kirjanik läks. Suureks sirgumise juurde käivad ju ka igasugused seksuaalsuse teemad.

Obama nooruspõlv - 2011, USA. Barack Hussein Obama unistus maailma paremaks kohaks muuta tekkis teisemeas, kui ta avastas armastuse raamatute ning lugemise vastu. Poliitikasse astus ta alles 1995. aastal, kui avanes võimalus kandideerida osariigi senaatori kohale. Teda saatis suur populaarsus, üks asi viis teiseni ja peagi kandideeris mees juba presidendiks.

"A Promised Land" on väga infomahukas teos, mistõttu kulus mul lugemiseks ligi kuu aega. Nagu ma juba kirjutasin, siis poliitika ei ole mu lemmik teema, mistõttu oli raamatus väga palju võõrast. USA valitsussüsteemiga ei ole ma üldse kursis ja tundsin kohati, et ma ei saa päris kõigest aru. Eriti oli selline raamatu algus, mis keskendub valimiskampaaniale. Kuigi ma lõpuni kõike ei mõistnud, sain aru, kui palju eeltööd Obamal oli vaja, et temast üldse tõsiseltvõetav presidendikandidaat saaks, ning kui suur tiim oli mehe taga. Aja kõrval neelas kogu kampaania veel ka hirmsal kombel raha. Teine USA poliitika eripära, mis mulle üsna võõras oli, oli kaheparteilisus ja vabariiklaste-demokraatide suur vastandumine. Lisaks jäi kajama, et riigipeaks saamine ei olnud algusest peale Obama siht, vaid tee viis iseenesest toetajate soovitusel selleni. Mulle tundub, et just see tegi temast nii hea juhi.

Kõige šokeerivam oli see, kuidas häid ideid oli peaaegu võimatu Senatist läbi saada, sest vastaspartei ei olnud nõus millegi poolt hääletama.  Sellepärast mulle poliitika ei meeldigi, et lisaks headele algatustele ja riigi valitsemisele on seal nõme troonide mäng. Poolt- ja vastuhääled näitavad rohkem parteilist ühtekuuluvust, kui reaalset nõusolekut või vastumeelsust. Kui valimised hakkasid lähenema, läks häältega mängimine veel olulisemaks, sest sellest sõltus, kas isik valitakse tagasi või mitte. Obama lootis kahte leeri ühendada, kuid sai kiiresti aru, et lõhe on liiga suur ja vastaspoole hääli on pea võimatu püüda. 

Arvasin enne lugemist, et raamatus on veel rohkem juttu Obama lapsepõlvest ja noorusaastatest, aga eraelust kirjutab ta pigem nii vähe kui võimalik. Peale olulisemate detailide jagamist liigub mees kohe edasi oma poliitilise karjääri juurde. Hiljem esineb küll veel meenutusi ja mälestusi. Juttu tuleb ka elukorraldusest Valges Majas, õhtusöögid naise ja tütarde seltsis, korvpallimängud, muuseumikülastused pärast sulgemisaegu, pidustused, üürikesed puhkused. Korduvalt õhkub igatsust aja järgi, kus mees sai minna kuhugi ilma saateta ja keegi teda ära ei tundnud. Kõik see tekitas kindla soovi lugeda ka Michelle'i raamatut, mida väga kiidetakse, et teist nurka näha.

Kogu raamat oli väga silmiavav, puudutades nii mitmeid teemasid, millele ma ei olnud kunagi mõelnud. Üks mõte, mis mind siiani kummitab, on see, kuidas alati on võimalik leida halbu külgi, mis mõne otsusega kaasnevad, aga me ei näe mitte kunagi, kui palju halvemini oleks asjad, kui otsus oleks jäänud tegemata või oleks olnud teistsugune. See paneb hoopis teise pilguga vaatama ka kogu koroonakriisi ja maskikandmise ning vaktsineerimise ümber keerlevat arutelu.

Üllatavalt huvitav oli lugeda nii sise- kui ka välispoliitilistest otsustest. Ma ei mäletanud, et 2008-2010 nii tormilised aastad olid. Obama lauale jõudis järjest suuri probleeme, millega korraga tegeleda tuli: suur majanduskriis, Iraagi ja Afganistani sõjad, tuumarelvade likvideerimine, Deepwater Horizoni plahvatus ja suur naftareostus Mehhiko lahes, Kreeka  turgutamine, Osama bin Ladeni jaht. Lisaks veel ohtralt sisepoliitikat alates tervisehoiusüsteemist kuni USA autotööstuse päästmiseni. Ühtepuhku oli detaile minu jaoks liiga palju. Ilmselgelt ei teinud Obama kogu tööd üksi ära, vaid tema kõrval seisis suur võimekas tiim. Endine president tutvustab oma raamatus neidki ja just see oli osa, mis mind kõige vähem huvitas. Lõputult nimesid, mis kuidagi meelde ei jäänud, seletused, miks ta ühe või teise inimese palkas, põgus taustainfo, kust mees või naine pärit oli.

"A Promised Land" on Barack Obama lugu, kuidas temast sai president ning milliseid katsumusi esimesed ametiaastad pakkusid. Raamat tekitab suurt austust endise riigipea vastu ning andis mulle väga palju teadmisi ning mõtteainet. Presidendi vaatenurk erineb väga minu omast. Ma ei uskunud, et poliitikast võiks nii põnev lugeda olla, aga mees annab väga köitvalt edasi kuhjuvaid probleeme ja pinget, mis tema esimeste ametiaastatega kaasnesid. Kohati läks raamat küll tüütult detailseks ja sellest infohulgast läbi närimine võttis kaua aega. Soovitan väga oma maailmapildi täiendamiseks!

Hope Jahren "Laboritüdruk" püüdis muidugi mu tähelepanu oma pealkirjaga. Keegi, vabandust, et ei mäleta, kes, kirjutas ka veel mulle Instagramis, et pean seda lugema, sest see olen ju mina. Ma küll päris puusid ei uuri ja sellise keemiaga ei tegele, nagu Jahren, aga mõni samastumismoment oli ikka lugedes küll.

• Loeme raamatuid
• Tiideka blogi