Üle poole aastast on läbi ning seega lugesin vahepeal aktiivsemalt lugemise väljakutse teemade järgi. Annemarie Selinko ajalooline romaan "Désirée" aitas mul täita punkti, mis suunab lugema kooli kohustuslikku kirjandust. See teos oli mul gümnaasiumis valikute hulgas, kuid eelistasin midagi muud. Olen väga rahul, et ta ette võtsin, sest tegu oli väga nauditava raamatuga, mis kuulub küll pigem meelelahutusliku kirjanduse hulka, kuid andis ometigi edasi palju ajaloolist tõde. Päris kõike muidugi ehtsa pähe võtta ei saa.

Raamat algab kui teismelise tüdruku päevik. Bernardine Eugénie Désirée Clary oli Marseille'i siidi-kaupmehe tütar ning tema silma läbi on ajaloosündmustest huvitav lugeda, sest kirjutised on vaimukad ning tundeküllased. 

Désirée elu on väga sündmusterikas. Esmalt kihlub ta Napoleoniga, kuid too jätab ta maha ning abiellub Pariisis kohatud lese Josephinega, et tõsta oma seisust. Nende teed ristuvad aja jooksul veel mitmeid kordi, kuid isepäine Désirée kaasaks saab hoopis teine sõjaväelane Jean-Baptiste Bernadotte, keda ta üsna kummalistel asjaoludel kohtab. Eduka kaasa tõttu jõuab naine lõpuks Rootsi ning saab Desideria nime all kuningannaks. 

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu stiil, mis sobib loo edasi andmiseks ideaalselt, keskendudes Désirée elu põnevamatele hetkedele. Mulle meeldis peategelane väga, sümpaatia tekkis juba esimesest lausest, kus noor tüdruk endale taskurätikuid kleidi alla toppis. Ta usaldab raamatulehtedele omamõtteid ja saladusi ning on näha, kuidas ta areneb, sirgudes pirtsakast piigast pariislannaks.

Ette võibki heita vaid seda, et teos on pigem naistekas ning erineb kohati ajaloosündmustest.

Mulle meeldis armastu, mulle meeldisid tegelased, mulle meeldis ajalugu. Olgugi, et koolis Prantsuse revolutsioonist ja Napoleonist õppisin, siis see raamat avas mu silmad ja andis uue perspektiivi tohutule prantslaste kaotusele Venemaal. Kirjeldused haavatutest, mida Désirée haiglas nägi olid üsna võikad ning mu süda murdus tema teenija poja kannatuste pärast. Tundsin kaasa ka Bernadotte'le, kes piinles hinges, sest tema oli üks pea selle õuduse taga. 

"Désirée" võib auga kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas olla. Hindasin teost viie palliga ning soovitan kõigile, keda vähegi ajalugu huvitab! Järgmine kord Stockholmi külastades vaatan vana kuningalossi teise pilguga, meenutades kindlasti Désirée'd. Uus külastus sealsesse muuseumi ei teeks ka paha. 

"Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud"

("Outlander")

1991

Diana Gabaldon 

Aasta 1945. Briti armees õena teeninud Claire Randall on teenistusest vabanenud ja veedab oma abikaasaga - kellest sõda ta pikaks ajaks lahutas - romantiliste Šoti mägede vahel teisi mesinädalaid. Paraku satub Claire pahaaimamatult üht iidset, Stonehenge´i-taolist kiviringi uudistades tagasi minevikku. Ühtäkki on ta kistud intriigide, röövkäikude ja klannivaenuste keerisesse aastal... 1743. Ja mitte ainult seda. Peagi on kaheks kistud ka tema süda - kahe täiesti erineva mehe vahel, keda lahutab kakssada aastat.

4/5

Mulle kohe üldse ei meeldi see komme ühest raamatust kaks teha. Tänu sellele jäi ilmselgelt lõpp väga poolikuks. + Ma ei saanud veel raamatukogust järgmist osa. *nutab*

Kuna ma väga tihti selliste ajalooliste raamatutega ei kohtu, siis võrrelda millegagi ei oska. Põnev lugemine oli. Tundub, et peaks nüüd seda sarja vaatama hakkama ja Šotimaale sõitma. 

Mulle meeldis, kuidas esimene pool (esimesest) raamatust oli justkui sissejuhatus 18. sajandi eluoludesse. Ma küll nii detailselt ajalugu õppinud pole, et öelda, kui täpsed kirjeldused oli. Esiteks, toimub üpris suur osa tegevusest Leochi lossis, kuigi minu poolest oleks võinud seda rohkem olla. Palju on juttu ka ravitsemisest, kuna peategelane on olnud sõja ajal õde, siis saab ta ajas tagasi rännates ka sel alal rakendust. Kontrast 200 aasta meetodite vahel on meeletu. Teiseks, saab aimu šotlastest, mis minu jaoks üsna võõras teema. Mehed on parajalt robustsed, samas nende vängemad sõnavõtud kaovad peategelasel keelebarjääri tõttu ära. Mitu korda öeldakse talle, et seda me sulle ei tõlgi, su naisekõrvad ei talu. Üks suurem teema/probleem ongi naise roll ühiskonnas. See tuleb välja rohkem teose lõpu osas. 

Kui ma ütlesin, et esimene pool on sissejuhatus, siis teist poolt võib nimetada armastusromaaniks. Siin tulebki välja, mismoodi naisi 18. sajandil koheldi. Päris palju on voodielu, kohati kirjeldusega, kohati vihjetega.

Tegevus liigub raamatus kiirelt, kogu aeg on midagi toimumas, niisama passimist ei leia. Vahepeal tundub tempo mulle isegi liiast, on kohti, millest tahaks täpsemalt lugeda.

Ühes Londoni koolis levitatakse arvutimängu nimega Erebos. Need, kes seda mängivad, satuvad sõltuvusse. Mängu reeglid on karmid: mängijal on ainult üks võimalus võita, seejuures peab ta mängima üksinda, rääkida Erebosist kellelegi teisele on keelatud. 

Kuid ülesanded, mida arvutimäng mängijatele jagab, peab täitma reaalses maailmas. Nii põimuvadki väljamõeldis ja tegelikkus. Ja ühel päeval käsib mäng Nikil tappa inimene...

Ursula Poznanski on kirjutanud haarava loo, kuidas arvutimäng mängijat kinni hoiab, suunab ja käsutab. Hoiatav ja mõtlemisainet andev lugu.

Kui palju on teil sõpru, kes arvutimängusõltlased? 

Raamat algab sellega, et peategelane Nick valmistub korvpallitrenni minema, ootab ja ootab, aga keda ei tule, on sõber Colin. Koolis selgub, et viimane on hakanud veidralt käituma, nagu suhtlema täiesti teise seltskonnaga. Nick näeb ringlemas pakki, mis tundub olevat asjaga seotud. Sisututvustusega kursis olles on selge, et ju see Erebose mäng on.

Varsti saab ka poiss ise selle omanikuks ja sõltlaseks. Siinkohal mul klapp temaga kadus, sest ta muutub samasuguseks nagu teised. Iga paari lehe tagant kirusin, kui lolle otsuseid Nick tegi. Eriti siis kui ta arvuti taga istus. Samas jäin hiljem mõtlema, et äkki see oligi taotluslik ülepingutamine, et rõhutada kui ebavajalik ja tobe öö läbi mängimine on,

Teine probleem, mis silma torkas, oli vanemate huvi puudumine. Ainuke täiskasvanu, kes märkas, et midagi kahtlast on lahti, oli üks õpetaja. Nicki vanemad küll paar korda sajavad talle mängu ajal tuppa, aga nad ei tee sellest suurt numbrit. Poiss pidevalt vabandab oma tuppa sulgumise välja keemiatööks õppimisega. See on vägagi ehmatav ja reaalne, et ka päriselt lastakse niimoodi teise maailma sukelduda või ei märgatagi seda.

Suur rõhk on mängu enda kirjeldamisel. Arvan, et neil, kes kunagi ühegi sarnasega kokku pole puutunud, on see veidi keeruline mõista. Turvisepunktid, tegelaste rassid - huh? Autor on see-eest väga püüdlikult igasuguseid klõpse ja klahvikombinatsioone üritanud seletada. Kohati tekib tunne nagu oleksid ise mängus sees, mitte ei loeks poisist, kes mängib.

Kuna rõhk on mängul, siis muus osas on raamat üsna sisutühi. Tegelased on igavad ning näotud. Rääkimata veel sellest, kui üleliigne oli siia teosesse armastus sisse tuua. Mängu kõrvalt pärismaailmas toimuv tundub ebaoluline. Lõpplahendus mulle küll meeldis, aga natuke jäi see ikkagi nõrgaks. Samas kogu teos oli tempokas ja põnev, korraks käest panna oli seda raske