2004/2019, New York City. Eva kirjutab edukat erootilist fantaasiasarja ning kasvatab üksinda varaküpset teismelist, varjates elu halvavaid migreene. Shane on olnud pahuksis nii sõltuvuse kui ka seadusega, ent tema sulest on ilmunud mitu väärt romaani ning nüüd on mees viimaks puhas. Eva ja Shane kohtusid keskkoolis, leides teineteises viimaks kellegi, kes nende valu mõistaks. Noored põgenesid nädalaks reaalsuse eest, unustades neid painavad mured. Peale seitset õndsat päeva uimastiuimas peavad nad tagasi maa peale tulema, kuid koos veedetud aeg jättis mõlemale sügava jälje. Möödub viisteist aastat, enne kui Eva ja Shane üksteist uuesti näevad. Kuhu viib välja taaskohtumine ja järjekordsed seitse koos veedetud päeva?

Kui lugesin tagakaanelt unustamatust nädalast teismeeas, siis ei oodanud ma midagi nii ekstreemset. Mõtlesin, et ees ootab midagi süütut, nagu Yooni "Päike on ju samuti täht", aga selle asemel on katkised teismelised, kelle probleemide, valu ja narkouima taga oli raske näha armumist. Seetõttu ei suutnud ma mineviku peatükkidega kuidagi suhestuda. Kontrast omadega niivõrd puntras inimeste ning nende hilisema kuulsuse vahel oli iseenesest paeluv ja millisele raamatusõbrale ei meeldiks lugeda kahe kirjaniku vahelisest romantikast. Kogu noorpõlve hullust nad aastatega igatahes kaotanud ei olnud. Keskse romantikaliini kõrval puudutati teisigi teemasid, nagu kohutavate peavaludega elamine või enda ja lapse heaolu vahel tasakaalu leidmine. Mu jaoks jäi puudu peategelaste arengust, sest kogu traumadega tegelemine jäi lehtedelt välja, ning põnev oleks olnud lugeda ka väljavõtteid nende romaanidest.

Kõige rohkem meeldis mulle, kui palju kasutas Tia Williams viiteid kirjandusele - mustanahalistele autoritele, nagu Zadie Smith või Chimamanda Ngozi Adichie, aga ka kaasaegsetele menukitele Harry Potterist tüdrukuni rongis. "Seven Days in June" puudutab erinevaid kirjandusmaailma tahke: fänniüritus, auhinnatseremoonia, vestlusõhtu, kus kerkis üles, kuidas valged võivad kirjutada ükskõik, millisest elulisest probleemist, ent mustad peavad edu saavutamiseks kirjutama üksnes neile spetsiifilistest teemadest. Tundsin, et romaan ise tegi täpselt seda - rääkis tumedanahaliste probleemidest kirjandusmaailmas. Kui sõnum on see, et pole tähtsust, kas keegi on must või valge, vaid kaalu kannab lugu ise, siis tundus väga stereotüüpne, et siinsed tumedanahalised tegelased tulevad majanduslikult kehvadest oludest.

Soovitan, kui uimastid ja enesevigastamine ei ole sinu jaoks tabuteemad, ning tahad lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse.

Tänapäev, McKee ülikool, New Yorki osariik. Sebastian on pesapalli tulevikulootus, kes käib autoõnnetuses hukkunud kuulsa isa jälgedes. Mia ihkab üle kõige teha karjääri astrofüüsikas. Neil oli teema, mille tüdruk järsult katkestas. Sebastian pole temast siiani üle saanud. Kui Mia satub hätta, pakub noormees talle ulualust. Ühe katuse all elades tuleb tahes-tahtmata suhteid klaarida.

"Stealing Home" jätkab "Beyond the Play" sarja, mille osad peaks olema loetavad ka eraldiseisvatena. Kaht esimest raamatut ma igatahes lugenud ei ole, kuid kiire google otsingu põhjal räägib kumbki ühe Sebastiani (kasu)venna ning tema tüdruksõbra kohtumise loo. Ilmselt on fännidel tore tuttavate tegelastega taaskohtuda, kuid mul oli alguses keeruline nendega suhestuda, kuna lugu hakkab pihta hetkest, kui Mial ning Sebastianil on juba toimunud mingi friends-with-benefits teema ning kuti on segaduses ja haavunud, kuna tüdruk hakkas teda päevapealt vältima. Sebastian on aga veendunud, et Mia on see õige ning ei ole tema suhtes lootusi maha matnud ja haarab võimalusest. Neist saavad taas seksisemud.

Esimene pool raamatust troonib kiimlemine. Lugu jutustatakse nii Mia kui ka Sebastiani vaatepunktist. Korra on juttu, et tüdrukule on esmatähtis karjäär ning poiss peaks mõtteid sporditulemustel hoidma, aga peamiselt mõtlevad nad teineteisest. Oleks tahtnud rohkem eripära kahe vaatepunkti vahel. Sebastian on kullatükk. Mia on nii frustreeriv. Ma tõesti ei sallinud teda. Kogu see "sa väärid kedagi paremat" ja "pole mõtet proovidagi, sest äkki saan haiget" ei kuulu kumbki mu lemmikute süžeeliinide hulka. Neiu ei mõelnud ei enda ega kuti heaolule, kes teda ilmselgelt armastas. Teine pool oli parem, sest siis kerkis esiplaanile raamatu sügavam teema - vanemate ootused lastele. Mulle väga meeldis, kuidas kahe peategelasega kaks vastandlikku peredünaamikat välja joonistusid. Kui sarja teised osad peaks kätte sattuma, siis loeks tegelikult Callahanidest hea meelega veel.

Aitäh, Apollo ja Yaga, raamatu eest!

Tänapäev, Houston, USA. Bee on särav neuroloogia doktor, kes loobus heast ametikohast, et mitte kokku puutuda endise kihlatuga, kes purustas tema illusioonid armastusest. Tema praegune boss on ilge mölakas ja naisel oleks hädasti vaja üliedukat projekti, et minema pääseda. Ta valitakse koos NASAga kosmosekiivrit arendama, aga esialgne vaimustus vaibub kiirelt, kui selgub, et teiseks projektijuhiks on Levi Ward, kellega Bee samas laboris doktorikraadi tegi. Nimelt teadsid seal kõik, et mees ei salli neiut silmaotsastki ja naisel on valusalt meeles kõik need korrad, kui kutt teda eiras või vältis.

"Armastuse keemia" ei paku lihtsalt armastuslugu NASA labori keskkonnas, vaid näitab naise kogemusi meestekesksel teadusmaastikul. Kaalul on Bee karjäär. Tema kombest end pidevalt maha teha lausa õhkub ebakindlust, mida ei peida ükski sarkastiline kommentaar. Kõneledes naistest teaduses, seob romaan vaimukalt süžeega Marie Curie kui peategelase suurima eeskuju. Muidugi saab aimu neuroteadusest ning lisaks teeb autor ninanipsu ebavõrdsele süsteemile doktoriõppesse võtmisel.

Kuigi tegevus toimub paigas, kus ajud on sõna otseses mõttes olulised, taandub romantika siiski füüsilisele ligitõmbele. Romaan rõhub korduvalt Levi pikale kasvule ning võimsatele lihastele, mis võimaldavad tal nagu muuseas Bee sülle haarata. Naine on muidugi täpne vastand mehe musklimäele - pisike ja ebasportlik. Kui tööalaselt on mõlemad professionaalid, siis eraelus ei jõua nad hüpoteeside seadmisest kaugemale. Nimelt keerleb kogu süžee ümber tugevate eelarvamuste. Algus ketrab üha uuesti ja uuesti üht ja sama plaati, kuidas Bee on veendunud, et Levi teda ei salli. Mulle meeldib lugeda rivaalidest, kes viimaks armastajateks sirguvad, eeldusel et romaan näitab tuliseid kokkupõrkeid ja tõesti tekitab vaenuliku õhkkonna. Bee ja Levi vahelist vimma ei uskunud ma aga hetkekski.

Õnneks ei piirdu tegelaste iseloom stereotüüpse välimusega ja mõlemal on huvid, hobid, sõbrad, perekond. Ka siin on nad vastandlikud. Kui Beed on õnnistatud toetava õega, saab Levi vastukaaluks keerulise perekonna. Muidugi pakub "Armastuse keemia" kuumi stseene, kus asja kallale minnakse. Kui eesti keel võimaldab kirjutada väga ilusaid tunnetest nõretavaid stseene, siis vürtsikatega jääb see hätta. Ma ei ole veel sellise keelekasutuse otsa sattunud, mis ei jätaks labast, kohmakat või lihtsalt üdini vale muljet. Ehk oleks siinkohal abi ulatuslikust uuringust, millist sõnavara inimesed päriselt kasutavad?

Kommunikatsiooniprobleemidel põhinevad raamatud ei ole üldse minu tassike teed. Küll meeldib mulle internetis hingesuguluse leidmine, mistõttu nautisin Twitteri vestlusi. Kui kõik eelarvamustest tulenevad arusaamatused ja möödarääkimised saavad lahti harutatud, läheb korralik möll lahti. Ma ei oodanud üldse, et lõpus nii hull draama puhkeb. Kui muu saab ilusti lahendatud, jäi häirima küsimus, mida kõik ülejäänud tegelased arvasid, kui nad said teada, et kaks projektjuhti semmivad?

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Nina LaCour "Yerba Buena" kaardistab Sara ja Emilie käänulised eluteed, mis naised viimaks kokku põimivad. Olen varem lugenud kirjaniku noorteromaani "Meiega on kõik korras", aga mu ainus mälupilt sellest on lumme uppunud ülikoolilinnak. Seega ei osanud ma raamatust midagi oodata.

21. sajand, Los Angeles. Sara kaotas teismelisena tüdruksõbra ja lasi pärast seda kohutavat sündmust kodulinnast jalga. Peale mitmeid samavõrd jubedaid katsumusi jõudis neiu Los Angelesse, kus ta töötas end üles tunnustatud baaridaamina. Emilie ei ole oma kohta siin ilmas leidnud. Ülikooli lõpetamise asemel on ta korduvalt eriala vahetanud. Hetke ajel asub naine tööle lillepoes, mis viib ta lilleseadeid tegema Yerba Buena restoranile, kus ta kohtub Saraga.

Mis on Yerba Buena? See on Californias kasvav maitsetaim, see on raamatus oluline restoran, see on üks Sara kokteilidest ja komponent, mis joogi maitsed tasakaalu viib. Just see teema jookseb läbi terve romaani - kuidas elus, täpselt nagu kokteiliski, õiged koostisosad paika sättida, sidrunitest limonaadi teha. Ühe naise jaoks seisneb see enese avastamises. Teine on ennast justkui leidnud, kuid peab rahu tegema oma minevikuga.

Loo algus oli šokeeriv. Kiigatakse teismeikka, aga seal pole ei lusti ega lillepidu, vaid ühele hullule sündmusele järgneb teine. Ma ei olnud sellisteks jubedusteks üldse valmis, eriti kui kaanel seisab: "Meie ajastu armastuslugu.". Oleksin ju võinud kohe eeldada, et tänapäeva armastuslugu on midagi keerulisemat. Kogu tegelaste omavaheline klapp jäi mu jaoks pigem teisejärguliseks, eriti kuna tunded tekkisid esimesest silmapilgust ja mind köitsid romaani juures ikkagi nende erinevad eluteed, head ja halvad otsused. 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Esiteks, ma ei saa üle ega ümber, kui kümnesse tabab pealkiri. Tavaliselt kipub nii olema, et kirjaniku kavalat sõnamängu on võimatu tõlkida, aga siin juhtus nii, et pelgalt otsetõlge annab pealkirjale uue mõjuva tähenduse. Kujutan ette, kuidas kõik seda taibates omaette muhelesid. "Tähtede jagaja" räägib nimelt naistest, kes jagavad inimestele kirjasõna, kirjaTÄHTI. See on perfektsus.

Ootasin raamatust veidi rohkem romantikat, kuna Jojo Moyes on just oma armasturomaanide poolest tuntud. Mõlemal peategelasel on silmarõõm, aga kõige rohkem armastust tajusin hoopis Alice'i kiindumises Kentucky mägedesse. Minu poolest oleks looduskirjeldusi võinud rohkemgi olla. Tõeliselt särab selles romaanis aga sõprus. Nautisin väga, kuidas naiste punt üksteist toetas ja kaitses. Naiivne Alice tasakaalustas mõnusalt isepäist ja tulist Margeryt, kelle kohta võib öelda, et ta oli oma ajast ees. Alguses mulle tegelikult Alice väga ei meeldinud, kuna tema kohanemisest uue eluga oli tüütu lugeda. Sain naise igavusest ja tüdimusest aru, kuna tundsin täpselt sama.

Kui raamatukogu on mõnda aega töötanud, läheb seebiooper lahti. Kõrgele mägedesse lugemisvara toimetamine võib tunduda süütu ettevõtmisena, aga ometi tuleb naistel aina uute hädadega rinda pista. Alates umbusklikest peredest, keda vaikselt ettevõtmise suhtes üles soojendada, kuni arvamusteni, et naistel ei sobi üldse üksi mägedes ratsutada. Lisaks on Margery enda kaela võtnud ülesande lihtrahvast kehaliste rõõmude osas harida, laenutades salaja välja üht keelatut raamatukest. Muidugi ei jää see ettevõtmine märkamata. Pealegi on Alice'i äi valmis iga pisiasja puhul neile kõrri kinni hüppama ja ässitab ka teisi. Ka raamatukogu kõrvale jättes draamat jagub - Alice'i keerulised suhted kodus, Margery vastandumine ühiskonnaga, kaevanduse põhjustatud probleemid, looduskatastroof ning, kas ma juba mainisin, et süžeesse mahuvad ka mõrv ja kohtudraama. Nii mõnigi seik pani kulmu kergitama ja lõpp võttis eriti absurdse pöörde. Ma ei ole tavaliselt fänn, kui kõik lahtised otsad nii mugavalt kinni köidetakse, aga mu emotsionaalne päästik on ebaõiglus. "Tähtede jagaja" vajutas sellele mitu korda, nii et mida lõpu poole, seda rohkem pisarad voolasid. Emotsiooni pealt saab raamat maksimumpunktid. 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, põhiliselt Palm Springs, California. Poppy ja Alex kohtusid ülikooli tutvumisnädalal. Neist said lähedased sõbrad, kel tekkis traditsioon iga suvi ühine reis ette võtta. Poppyl on aastate jooksul korduvalt peast läbi käinud: "mis oleks kui...", aga ta on alati selle mõtte maha surunud, kuna nad on niivõrd erinevad. Tema kireks on maailma avastamine ja uute inimestega kohtumine, mida suurepäraselt pakub töö mainekas reisiajakirjas ja New Yorkis elamine. Alex unistab vastupidiselt kodu ja perekonna loomisest, olles rahul väikelinnaelu ja õpetajaametiga. Viimasel suvereisil kaks aastat tagasi nende suhtlus katkes. Poppy on kogu selle aja õnnetu olnud ning haarab nüüd härjal sarvist ja kirjutab Alexile, kes on varmalt nõus järjekordsele suvereisile minema. Sihtkohaks, kus suhted uuesti jonksu ajada, on põrgukuum Palm Springs.

Tabavaid pealkirju ei oska Emily Henry endiselt oma raamatutele panna. Suvereisid võib kohe unustada ehk kui sind huvitavad reisikirjeldused, siis tasub lugemiseks parem mõni reisiblogi otsida. Tõsi, otsetõlge originaalpealkirjast oleks hoopis "Inimesed, keda puhkusel kohtame", aga see jääb teose tuumast veel kaugemale. Kõik tagasivaated eelnevatele suvedele on fokusseeritud näitamisele, kui väga Alex ja Poppy teineteisest hoolivad. Romaan räägib sõprusest ja armastusest ja õhukesest joonest nende vahel. See oli nii ilus, kuidas joonistus välja, et asukoht pole absoluutselt oluline, kui kõrval on õige inimene.

Kohe alguses mul tegelastega sidet ei tekkinud. Kardan, et see on mineviku ja oleviku vahel pendeldamise tulemus. Just hetkel toimuv jättis külmaks, kuna mulle meeldib koos tegelastega areneda, mitte lennata sisse hetkel, kui nad keerutavad ümber millegi, mis toimus kaks aastat tagasi, aga asjast endast ei räägi. Oleks see siis mingi suur võimas saladus olnud, aga tagatipuks pani põhjuse välja tulemine õlgu kehitama. "Rannaraamat" astus täpselt samasse ämbrisse. Muide, kui juba jutt sellele teosele läks, siis maru vahva oli, et Alex loeb romaanis Gus Everetti raamatut! Sellised väikesed vihjed on mu lemmikud.

Igatahes, pilguheidud möödunud suvedele pakkusid õnneks täpselt oodatut ja sulatasid mu südame. Kuskil viienda reisi paiku olin täiesti raamatu kütkeis. Võimatu oli Alexile ja Poppyle mitte kaasa elada. Ainult üks "reis" käis veidi vastukarva. Nimelt ei meeldi mulle, kui suurte tunnete näitamiseks kasutatakse põetamist, kuna palavikus sonimise juures ei ole ju midagi romantilist. Lisaks meenus Sally Thorne'i absurdne "Vihkamismäng". Õnneks Emily Henry ei rõhuta iga paari lehekülje järel kui lühike on Poppy ja kui pikk on Alex.

Kõige rohkem nautisin vastastikkust aasimist ja kaua hõõguvat romantikat. Selleks, et lendavatest sädemetest leek puhkeks, kulub väga palju lehekülgi. Ma vahepeal mõtlesin küll, kaua võib, kuidas need tegelased saavad üksteise tunnete suhtes nii pimedad olla, aga kui viimaks südamete puistamiseks läheb, on kõik ilusti ära seletatud. Võiks arvata, et kui nad teineteise tunnetes selgust saavad, on õnnelik lõpp käes, aga vat kus lops, lastakse veel marineerida. Üheski raamatus pole ükski suhe olnud nii läbimõeldud, kõik tagajärjed ära kaalutud. See ootamine oli nii magus.

Jään pikisilmi järgmist tõlget ootama! Senikauaks, palun soovitage mulle armastusromaane, kus ei ole minevik-olevik pendeldamist ja tühiseid saladusi.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, Cluny - Santiago de Compostela. Martin ja Zoe alustavad mõnepäevase vahega Clunyst Prantsusmaalt Santiago poole kõndimist. Nende tutvus algab õige konarlikult, aga justkui saatuse kiuste juhtuvad mees ja naine teel üha uuesti kokku. Neil on erinevad põhjused teele asumiseks, Martinil praktiline, Zoel hingeline, kuid kumbki pole retke kuigi pikalt ette planeerinud. Zoe soetab kogu varustuse lausa käigu pealt. Mida lähemale jõuab Santiago, seda rohkem tutvutakse teiste ränduritega, on nii põgusaid kohtumisi kui tihedaid trehvamisi. Pikal jalutuskäigul täituvad eesmärgid ja tärkavad uued.

Muidugi tuleb sellest postitusest üks suur mu enda kogemuse ja raamatus kujutatu võrdlus. Mina alustasin Portost ja kõndisin 13 päeva ehk veidi üle 300 kilomeetri. "Sammhaaval edasi" alustab Clunyst, kust on Hispaania piirini kõvasti rohkem kui kõige populaarsema Camino raja ehk 769-kilomeetrise prantsuse tee alguspunktist Santiagosse. Martin ja Zoe käivad mitu kuud ja nende täpsed numbrid leiad postituse pealkirjast. Kui lühidalt kokku võtta, siis: "It's different". Nii kuulsime rajal igalt palverändurilt, kes juba mitmendat korda Santiago poole kõndis. Iga rada on erinev. Iga palverännak on erinev.

Tuttav oli igapäevane rutiin - kõndimine, majutuse otsimine, õhtusöök. Neist kõigist saad raamatust mõnuga lugeda. Sarnaselt meile (Portuguese Litoral-Central-Spiritual) ei püsi ka peategelased ühel traditsioonilisel rajal, vaid hüppavad ühelt teisele. Eriti hästi tabab "Sammhaaval edasi" seda, kui erinevad on teel olevad inimesed. Ühed käivad lühikesi juppe, teised pikemaid, mõned saadavad kotid taksoga majutusest majutusse, osad hüppavad ka ise auto peale. Kes tahab üksinda oma mõtteid mõlgutada, kes naudib õhtul pidutsemist. On võimalik kõik ette planeerida ja majutused broneerida, aga võib ka jooksvalt vaadata, kuhu jalad kannavad. Kaetud saavad erinevad majutusvõimalused: hotellid, privaattoad, narivooditega albergued ja ka mõne kohaliku lahkuse ära kasutamine, et tasuta tema kodus ööbida.

Kõige rohkem meeldis mulle, et romaanis ei ole ülepaisutatud draamat. See on ideaalne näide, kuidas kirjutada argisest elust, nii et ei hakka igav. Palverännu igapäev, lahendatakse elumuresid, aga leidub ka muhedat nalja ja tibake maagiat. Santiago teel on ütlus "camino provides" ehk rännak annab sulle seda, mida vajad, nii vaimselt kui vahel ka füüsiliselt. Kuigi fraasi raamatust läbi ei käi, näeb selle võlujõudu. Rahahädas Zoe saab tasuta seljakoti ja seda mitte üks ega kaks vaid lausa kolm korda! Samal ajal on ta valmis kulutama sadu eurosid iidsele kaelaehtele. Ka Martinil on oma maagilised hetked.

Châtellerault, kus hetkel peatun, asub otse palveteel ja kui oskad vaadata, näeb igal pool Santiago poole juhatavaid merekarpe. Vastupidiselt ülerahvastatud Prantsuse Teele on siin palverändureid väga vähe. Olen kolme nädala jooksul ainult kolme näinud. Ma täitsa mõtlen sellele, kui huvitav võiks olla siin kõndida, aga mul ei ole kuskilt mitut kuud võtta, et läbida üle tuhande kilomeetri. Eks näis, mis tuleviku Mariann ette võtab. Ühe Caminoga ma kindlasti ei piirdu.

Soovitan kõigepealt neile, kes on ise jaakobiteed käinud, seejärel neile, kes mõtlevad sellele ja viimaks neile, kes teest midagi ei tea!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

1990-2020, London. Minnie Cooper sündis uue kümnendi esimestel minutitel. Naine on veendunud, et ta sünnikuupäev on neetud, sest just 1. jaanuaril juhtuvad temaga alati kõige nõmedamad asjad. Täpselt samal päeval ja samas haiglas, napid sekundid varem nägi ilmavalgust Quinn Hamilton. Osa oma ebaõnnest tahaks naine mehe kaela ajada, kuigi nad pole tuttavad. Minnie kireks on küpsetada ja laiali jagada heategevuslikke pirukaid, tulles ots otsaga kokku. Quinn on samuti ettevõtja, kuid temal rahaga probleeme ei ole. On see juhus või saatus, aga nad kohtuvad viimaks taas just oma sünnipäeval.

Kas Minniel lasub needus? Kas saatusesõrm toob ta Quinniga kokku? Need küsimused meenutasid mulle filmi "Just my luck", kus Lindsay Lohan kaotab suudlusega kogu oma õnne, aga hiljem leiab muidugi kompu kuti ja suure armastuse. Saatusega mängimine veab süžee muinasjutu piiri peale, ja kuigi on 2020, on see pandeemiaeelne maailm, nagu ka kirjanik ise järelsõnas ütleb: "2020, mis eksisteerib ainult raamatutes". Üldjoontes seisab lugu ikkagi kahe jalaga maa peal. "Täpselt aasta pärast" on elujaatav, muhe ning täpselt parajalt pöörane ajaviiteromaan. 

Nautisin väga pilguheite möödunud aastavahetustele, mis vihjasid, et Minnie ja Quinn on ammu kokku köidetud. Olevikus pole kõik aga sugugi nii klaar. Tegelased kõhklevad-kahtlevad, neil on juba kaaslased ja muud mured. Lisaks on Minnie kaua ihunud vihakirvest mehe vastu, keda ta isegi ei tunne. Algusest peale on siiski teada, kuhu lugu lõpuks välja jõuab, kuigi romantika areneb maruaeglaselt, tahaksin ikkagi öelda, et tegu on armastusega esimesest silmapilgust, nii et imestasin, kui kaua kohale jõudmine aega võttis.

Kuigi naine-ja-mees-kohtuvad moodustab raamatust suure osa, siis rohkem on see jutustus Minnie enesearengust - 30. eluaasta, karjääri, elukaaslase ja lasteta, sunnitud vanemate juurde tagasi kolima. Tal on, nagu raamatutes tüüpiline, värvika iseloomuga parim sõber ja kass ning, mis mulle eriti meeldis, hea suhe oma vanematega. Ka Quinn ei ole mingi iseloomutu muinasjutuprints, kuigi pani imestama, et ta tahtis Minniega tegemist teha, kui naine korduvalt tüli üles kiskus.  

Minu jaoks oli raamatus veel põnev avastus, et Londonis asub selline koht nagu Hampstead Heath, nõmm suurlinnavaatega, kus saab tiikides ujuda! Etteruttavalt, veel huvitavam oli see, et juba järgmine loetud raamat viis mind sinna tagasi.

Tänapäev, Västervik, Rootsi. Noral on kaks reliikviat, mida põlvest põlve on pärandatud: linna vanim kondiitriäri ja juuretis. Tema ema suri 8 aastat tagasi ja sellest ajast on naine äri üksinda pidanud. Talle meeldib mälestusi säilitada ning kõike endisena hoida: menüüs on ikka 13 koogikest, juustukukli ja kohvi kombo maksab endiselt 25 krooni. Aga ajad on muutunud ja äri on pankroti äärel. Viimase õlekõrrena on Nora valmis osalema telesaates, kus kuulus pagar Henrik aitab hättasattunud kohvikuid. Naine pole siiski valmis oma tõekspidamisi mutta trampima ega laskma end kogu rootsi ees lolliks teha. Henriku ja Nora konflikt võib tuua mehele kõrged vaatajanumbrid, mida ta väga tahab, aga kas see on kõige olulisem?

Lucy töötab juhiabina värskes ettevõttes, mis tekkis kahe kirjastuse ühinemisel. Ta on päikesekiir, kes tahab kõigile meeldida, nii et neiule käib hullupööra vastukarva, kui ta ei suuda ära võluda teist juhiabi, meest, kellega ta ühes ruumis tööle asub. Joshua Templeman on Lucy vastand. Kui naine on soe ja avatud, on tema külm ja kinnine. Kui nad pole sõbrad, on nad järelikult vaenlased, kes üksteist avalikult vihkavad. Kogu kontor on vastaseisu tunnistajaks. Lucyl ja Joshil on välja kujunenud mängud, millega tööpäeva vürtsitada. Näiteks jõllitamise mäng seisneb selles, et näha, kes enne alla annab ja pilgu ära pöörab. Peagi terendab silmapiiril kõige suurem mäng - kumb saab ametikõrgenduse?

Ütlen kohe ära - see teos oli mulle paras piin. "Vihkamismäng" on tulvil kummalisi kirjeldusi, segaseid dialooge ja kuumi stseene. “Vaatan vilksamisi talle sülle. Tänavalatern näitab mulle abivalmilt suurt ja vägevat telki.” Peale seksuaalse iha pole raamatul mingit sisu. See koosneb lihastest ja Hugo Bossi särkidest ja sarimõrvarisilmadest, Leegiheitja-punastest huultest ja kleidikestest. Mõlemad peategelased on piltilusad ja neid kirjeldatakse väsimatult. Mulle ei ole igas peatükis vaja meelde tuletada, kui punane on Lucy huulepulk või kui treenitud on Joshi lihased, et mees on väga pikk ja tüdruk väga lühike. Ja muidugi rõhutab romaan, mis kummalgi parasjagu seljas on. Kuigi näiliselt on nad teineteise vastandid, oli vestlustes kohati keeruline eristada, kes räägib. Samas oli vastastikkune tögamine raamatu parim osa.

Josh ja Lucy ei tundunud üldse reaalsete inimestena. Kummalgi pole sõpru, erilisi hobisid või tööväliseid ambitsioone. Ainuke looliin seisneb Joshi lahti muukimises. Mees on sama arrogantne ja salapärane kui Edward Cullen. Ka pidev nuusutamine ja enese tagasi hoidmine meenutas "Videvikku". Kuigi kuulun #teamedward sekka, ei sallinud ma Joshi üldse. Lucy oli veidi sümpaatsem, aga neiu enesehinnang on küll madalam kui muru. Nõme oli lugeda, kuidas mõlemad nimetavad nii end kui ka teisi haledateks jobudeks, luuseriteks, väärakateks jne. Kääbik pole ka üldse hea kõlaga hüüdnimi. Töö, mida peategelased teevad, oli üldse täiesti teisejärguline. Ime, et selleks kõigi mängude kõrvalt üldse aega jäi. Kui nii suur fookus on võidujõllitamisel, ei tundu võistlus tegevjuhi koha nimel üldse oluline. 

Ma tõesti tahtsin raamatut armastada, aga ma ei sallinud seda silmaotsastki, sest terve romaan on pelgalt sisutühi kiimlemine. Mulle käisid närvidele Lucy alaväärsuskompleks ja see, milline tõbras oli Josh. Lisaks on teos väga välimusekeskne ning peategelaste kirjeldusi väsitavalt palju. Romaan aina kordab, kui lühike on Lucy, kui pikk Josh, kui ilusad lihased on mehel, kui punane on naise huulepulk. Ahjaa, minu meelest pole eriti romantiline, kui hellitusnimedeks on luuser või jobu. Ainukesed asjad, mis vähegi sisu lunastavad on naljakas dialoog ja raamatu lõpp. Soovitan, kui sulle meeldivad lõputu aasimine, palju seksuaalset pinget ja lihasedlihasedlihased!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Rosie Walsh on meister kirjutama kaks ühes armastusromaan-põnevikke. "Minu elu armastus" on tulvil  elu keerdkäike ja ootamatuid pöördeid, suurt armastust ja südamevalu. Jällegi on minevikutondid need, mis tegelasi kimbutavad. Lugu kannavad edasi saladuste lahti harutamine ja pinge, mis saab Emma ja Leo abielust. Romaan on näide sellest, kuidas suhet mitte luua. Vahelduvad mehe ja naise vaatepunktid, vahepeal põigatakse minevikku. Mõlemad varjavad teise eest midagi. Emma on teinud seda juba 10 aastat, Leo alles alustab, kui naise minevikus kaevama hakkab. Valesid on niiiiii palju ja enam-vähem kogu süžee jäänuks olemata, kui inimesed lihtsalt ausalt omavahel räägiksid. Selle asemel nad valetavad, et näidata end paremas valguses, kuigi eksimine on kõige inimlikum asi üldse. 

Raske on ette kujutada, kuidas on võimalik selle pinnalt edasi minna, kui üks on terve elu valetanud ning teine on salatsenud selleks, et esimese tegevustes nuhkida. Saladusi on küll palju aga nad ise ei olegi nii hirmsad kui aastatepikkune tõe varjamine. Kui üks selline vale välja tuleb, läheb muidugi teise poole fantaasia rändama. Nii tekivad saladuste kõrvale tugevad eksiarvamused, mis draamat veelgi paisutavad. Saladustekuhja all peituvad ka päris probleemid, mis on seotud laste saamise ja vaimse tervisega. Põnev oli lugeda, kuidas saladused kiht kihi haaval välja tulid, aga raske oli nii roosamannat lõpplahendust uskuda. Eelmised kahe raamatu kõrval jäi "Mu elu armastus" nõrgaks.

Soovitan neile, kellele meeldivad kõikevõitev armastus ja saladusi lahti harutada, aga ei kannata psühhopaate ega laipu!

Varem olen lugenud:

• Ilma ainsagi sõnata
  
• Päev, mil me kadusime
  

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Algus on šokeerivalt verine, hoopis erinev sellest, mida malbe pealkirja ja rahuliku kaanepildi järgi ootasin. Selle saatusliku hetkeni jõuab lugu uuesti alles tükk maad hiljem, sest teine peatükk pöördub tagasi rännaku alguse juurde, kui kõik on alles ees. Hoolimata kirvest, mida teadsin Mayde pea kohal rippuvat, lasin end perekonda kiinduda, kuna nad kõik on nii armastusväärsed ja lootusrikkad. Naispeategelane Naomi on sihikindel ja sitke naine, kes ei lase end liialt ühiskonna normidest mõjutada. Meespeategelane John ei ole endale maailmas kohta leidnud, kuna on pooleldi valge ja pooleldi pooniverd. Vastandina on romaanis ka tegelasi, kellel on ainult negatiivsed omadused, nii et neid on mõnus põlata.

Olin Oregoni rajast üht-teist kuulnud, aga ma ei olnud sel teemal varem midagi lugenud, mistõttu pakkus just see vankritega kaasa rändamine suurima elamuse. Amy Harmon kirjeldab teekonda põhjalikult, jõeületusi, väikeseid asulaid, peatunud vankrikobara varaseid hommikuid ja hiliseid õhtutunde, vankri alla ajavat paduvihma, julgustavaid looduslikke maamärke. Sellest hoolimata on raske ette kujutada niivõrd pikka rännakut, kuhu on terve elu kaasa pakitud. Jalgsi tuhandete kilomeetrite kõndimine kujutab endas veel seda kerget osa. Ameerika keskosa loodus on halastamatu. Palju oli tagasipöördujaid ja neid, kes jäid tee äärde mulla alla. Kõik siiski ei ole rist ja viletsus ja ümberasujad oskavad teekonnast ka rõõmu leida, eriti Naomi ja John oma tärganud tunnetest.

Sa tead, et see on tulemas, sa ei taha, et see tuleks, aga sa ei saa mitte midagi ette võtta - muidugi jõuab jutustus veresaunani, mis pöörab kõik pahupidi. Naomile ja Johnile jagub nii uusi ränkraskeid katsumusi kui ka uskumatut õnne, mis neid lõpuks kõigest läbi aitab. Olukord paistis lootusetu, aga lahenes kui imeväel ja mul ei tulnud hetkekski pähe, et romaanil võiks olla kurb lõpp. Kuigi põnevust jagub ka romaani teise poolde, siis esimese poole pinge ja rännakukirjeldused haarasid rohkem kaasa kui armastuse proovilepanek.

Suurimat üllatust pakkus aga Amy Harmoni lõppsõna, kust selgus, et suur osa raamatust põhines tõsielul, täpsemalt naise enda esivanematel. See asetas kogu loetu uude valgusesse. Ma ei loe ajaloolist ilukirjandust küll eriti tihti, aga jumaldan selliseid põhjaliku eeltööga romaane. Tahan nüüd kindlasti "Mida tuul teab" ka ära lugeda. Rohked katsumused raamatus ja sitke naispeategelane meenutasid mulle Kristin Hannah' romaani "Neli tuult", mitõttu soovitaksin "Kus uitavad kadunud" kindlasti tema austajatele ja vastupidi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

"Arulagedad asjad" on armastusromaan, aga mitte tüüpiline kerge ajaviiteromaan, vaid midagi teistsugust. Vahepeal tuleb ülidramaatiliste ameerika romaanide vahele lugeda midagi sellist põhjamaiselt tuima. Teos meenutas mulle tegelikult rohkem kellegi blogi või naisteajakirja kolumni. Soomlannast minategelane annab endast parima, et oma elu ja suhet kirjeldada. Tema tähelepanekud on kohati üsna teravad. Küll talle ei meeldinud, kuidas mees tegi üht asja või mees tegi teist asja, aga lõpuks pühendus naine ikkagi mehele, kuigi ei suutnud elada Hispaanias ja kadus kuudeks Soome. Romaanis ei ole suuri tõuse ja mõõnasid, vaid palju vaiksem ja argisem kulgemine, kus igapäevakirjeldused järgnevad igapäevakirjeldustele. Saara Turunen suudab hästi tabada need väikesed asjad, millest elu koosneb.

Nagu armastusromaani puhul ikka, on põhiteemaks katsumused, mida armastus peab ületama, kui põrkuvad tasane soome meel ja keevaverelised hispaanlased. See suhe ei ole traditsiooniline ja seab norme kahtluse alla. Soomlannal ja hispaanlasel on kaugsuhe, pole ühist kodu ega lapsi. Nad ei kammitse end sellega, et olles paar, tuleks koos elada. Jutuks tulevad ka töö, lapsed ja surm.

Blogilugemise tunde tekitas veel rohkem see, et tegelastel pole nimesid, on ametid ja rollid, näiteks isa vend, üürileandja ema jne. Jäi mulje, et jutustaja tahab rääkida lugu, aga ei soovi täpsustada, kellega see juhtus, kes on tegelased. Kes teab, see teab, kes ei tea, võib lihtsalt uudishimulik olla ja proovida oma detektiivitööd teha. Nimedeta formaat töötas üllatavalt hästi. Lühikesed kirjeldused mõjusid värvikalt ja tegelasi oli lihtsam meeles pidada võrreldes sellega, kui oleks olnud hunnik võõrapäraseid nimesid.

Ma ei olnud sellest raamatust väga vaimustuses. Kõik jäi kuidagi kaugeks. Soomlanna eluvalikud olid kummalised, eriti lõpu poole. Olen enam kui kindel, et paljudele võiks see raamat aga väga meeldida. Soovitan, kui sulle meeldivad moodsad armastusromaanid, sellised rahulikumad, kus üks draama teist taga ei aja!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Inglismaa. Kaks Eileeni, maal elav vanaema ja Londonis elav lapselaps, vahetavad kaheks kuuks elukohad. Noorem Eileen ehk Leena on nii ületöötanud, et saab tähtsa ettekande ajal ärevushäire, mistõttu saadetakse naine puhkusele. Vanem Eileen saab peagi kaheksakümmend, kuid on tarmukas ja tahaks endale uut kaaslast, kuid tema väikeses kodukülas on temaealiste poissmeeste valik nigel. Vahetus tuleb mõlemale kasuks. Vanaema hakkab suurlinnas uut kavaleri otsima ja lapselaps saab mõtted tööst eemale, võttes üle tema kohustused, nagu ühe külaelaniku koeraga jalutamine ja maipidustuste korraldamine.

"Vahetus" pakkus täpselt sellist kerget lugemist, mida ma ühelt ajaviiteromaanilt ootan. See on soe, armas, südantsoojendav ja muhe romaan, just see, mida lugeda kui vajad korralikku annust positiivsust. Üks Eileen on asjalikum kui teine, mistõttu raamat pulbitseb elust. 79-aastane läheb Londonisse uut armastust otsima, näidates, et vanus on lihtsalt number ja internetitutvusportaalides on alati mõni petis. 29-aastasele pakuvad väljakutset väikese küla ellu sulandumine ning sassis suhted. Imetlesin väga, kuidas mõlemad uut keskkonda rikastasid. Oh, oleks mina ka pooltki nii ettevõtlik kui kumbki neist. Ka kõik kõrvaltegelased ja nende lood haaravad kaasa. Lisaks nautisin mõnusat inglise külaõhkkonda, kus kõik joovad kohvi asemel teed. 

Tegevus on üsna sirgjooneline ja ettearvatav, kõik keerleb ümber inimsuhete - vanad sõprused ja uued tutvused, sassis suhete lahtiharutamine, sekka muidugi romantikat. Suhkruse pealispinna all leidub leina, üksindust ja kuhjaga enesearengut, mis kaasneb mugavustsoonist väljas käimisega. Kui oled omadega puntras, tuleb keskkonnavahetus ainult kasuks ja millegi uue proovimiseks pole kunagi liiga hilja, kui vaid pealehakkamist on. Üks õpib, kuidas kodust ära olla on tore, aga tagasi tulla on veel toredam, kuna pikemalt eemal olles hakkame hindama seda, mis muidu tundub iseenesest mõistetav. Teine mõistab, et vajab oma elukorralduses hädasti muutust.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Miranda Cowley Heller "Paberloss" jäi mulle silma pilkupüüdva kujunduse tõttu. Esmapilgul jätsin meelde heleda kaane ja tumeda risti, aga hiljem alles panin tähele, et rebitud paberi all ei peitugi rist. Raamatu sisust ei olnud ma midagi kuulnud ja ei osanud seega enne lugemist mitte kui midagi oodata.

Massachusetts. Paberloss on suvekodu Cape Codil, rodu kämpinguid ja peamaja keset metsa järvekaldal, kus elavad kaimankilpkonnad. Siin möödusid Elle'i lapsepõlvesuved ning nüüd veedab ta siin omakorda aega oma lastega. Paik on näinud naise elu helgemaid aegu ja tumedaimaid momente. Eelmisel õhtul murdis Elle oma abikaasale truudust ja seisab nüüd raske otsuse ees - jääda mehe ja laste juurde või anda võimalus oma lapsepõlvekallimale ja hingesugulasele, kellest kord tragöödia lahku viis.

Kas minnalaskmine tähendab, et kaotad kõik, mis sul on, või tähendab see, et saad kõik, mida sul pole iial olnud?

"Paberloss" on aeglane perekonnadraama, mis rullub lahti kipakas suvemajas järvekaldal. Ühest küljest toimub tegevus 24 tunni jooksul, teisest küljest viivad Elle'i mälestused aastate taha kõigi hetkedeni, mis on ta toonud tänasesse päeva. Pooleldi olevikus, pooleldi minevikus loo jutustamine toimis hästi. Suvepäev on rahulik ja vaikne, aga minevikust koorub järjest välja häirivaid detaile: vägivalda, väärkohtlemist. See on vastuoluline romaan äärmiselt keeruliste suhetega, kus iga rea vahelt võis lugeda, kuidas probleemid sünnivad asjade rääkimata jätmisest. Kohati oli väga frustreeriv ja ma oleks tahtnud pea iga tegelast raputada - räägi ometi oma ema, õe, isa, sõbra, abikaasa, lastega.

Perekonnadraamad ei ole tegelikult minu tassike teed, aga ometi meeldis "Paberloss" mulle väga. Alguses võib-olla mitte, aga märkamatult puges lugu hinge, nii et ootamatult löristasin nutta. See on vaikne ja mõtlik. See on valus. See on korratu. Ma ei ole väga midagi taolist lugenud. Andsin romaanile maksimumpunktid selle eest, kui palju emotsioone ta minus tekitas.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Lizzy Dent “Suvetöö” valisin lugemiseks, kuna tahtsin midagi suvist ja kerget. Šotimaast on pealegi alati tore lugeda.

Birdy on varemgi teeselnud, et on Heather, tema parim sõbranna, noor ja tunnustatud sommeljee. Ta on käinud  naise nime alt veiniüritustel, kuhu too ise ei viitsinud minna. Šotimaa suvetöö tundus sama teema. Mis see kuskil maakolkas veinide soovitamine ikka on. Aga seekord Heather ei tea, et Birdy teda teeskleb.

Head veini pole mõtet loota, kui sa ei võta aega taime kasvatada, teda hooldada ja armastada.

Raamatud, mille süžee põhineb mingil suurel pettusel või valel teevad mind alati veidi ärevaks. On ju teada, et mingil hetkel tuleb tõde ilmsiks ja peategelane on suure supi sees. Pinge aina kruvis, aga “Suvetöö” pakkus jahmatavalt vähe draamat. Lõpus ootas küll üks  üllatus. Imestasin, kui kaua Birdy paljastamiseks aega kulus ja kui lihtsalt ta pääses. Ma olen veinimaailmas täielik võhik, aga eksperdi teesklemine ei ole kindlasti nii lihtne, isegi kuskil Šoti maakolkas.

Kuigi Birdy oli petis, oli sommeljeetööst huvitav lugeda. Romaanis on parajalt vaheldust, ei lähe üksluiseks, kuidas naine aina veinisoovitusega puusse paneb ja end naljaga välja vabandab. Tal on paar suuremat katsumust ja lisaks on loos arengut ja muidugi suveromanss, õigemini armukolmnurk. Minu suureks rõõmuks ei olnud Šotimaa vaid isutekitaja tagakaanel, vaid Birdy jõuab ka loodusesse ning Skye saarele, nii et maaliline autosõit ja Portree värvilised majad olid mul kenasti silme ees.

“Suvetöö” on mõnus suvine ajaviiteromaan, milles oma sõbrannat teesklev Birdy avastab end ja armastust. Suur vale tekitab parajalt pinget ja taustaks olev Šotimaa kauneid kujutluspilte. Kartsin suuremat draamat, aga kulminatsioon oli pigem rahulik ja lõpplahendus  naiivsevõitu. Soovitan kergeks lugemiseks!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jojo Moyes "Pärast sind" on järg kirjaniku menukile "Mina enne sind", mis mulle väga meeldis. Teadsin küll, et on olemas ka teine ja kolmas osa, aga mul ei olnud nende vastu suurt huvi, kuna esimene oli niivõrd terviklik. Kui "Pärast sind" mulle riiulisse jõudis, siis ikkagi hakkas kripeldama, mis ikkagi edasi saab. Pealegi otsustasin oktoobri pühendada oranžide ja punaste raamatute lugemisele.

Will muutis Louisa elu. Tema lahkumisest on nüüd möödas pea kaks aastat. Lou on maailmas ringi reisinud, tutvunud paljude inimestega, vahetanud elukohti ja ameteid, aga ei tunne ikka, et elab päriselt. Mees on pidevalt ta mõtetes. Naine on omadega jõudnud Londonisse, kus ta päevad koosnevad lennujaama iiri baaris töötamisest ja õhtusest Pinot Grigiost. Kaks sündmust sunnivad Louisa rutiinist välja murdma. Esiteks kukub ta majakatuselt alla. Kõik tema lähedased on veendunud, et naine tahtis end tappa ja nende rahustamiseks läheb ta leinarühma. Seejärel ilmub välja Willi teismeline tütar, kes tahaks oma isa tundma õppida.

"Pärast sind" on ühest küljest täpselt see, mida pealkiri lubab ehk raamat sellest, mis saab pärast, siis kui suur seiklus, suur armastuslugu on läbi. On lein, on asjade paika loksumine, on rutiin, on eneseareng. Teisest küljest oli kogu raamatu süžee mu meelest totter, alates sellest, et välja ilmub tütar, kellest isa midagi ei teadnud, ja lõpetades sellega, kuidas Lou uueks silmarõõmuks saab kiirabiarst, kes ta kokku lappis. Raamatus puudus minu jaoks see elulähedus, mis oli eelmises osas. Tegevus oli kuidagi pingutatud ja üleliia dramaatiline.

Kõige vähem sallisin selles raamatus Louisat. Kui eelmises raamatus samastusin temaga, siis siin ei olnud meil ühtki ühist joont. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, et täiskasvanud naine võttis põhimõtteliset võõra teismelise enda juurde elama ja ei kontrollinud üldse mida too teeb. Kuigi jääb mulje, et ta on end valmis tüdruku aitamise nimel ohverdama (appi, kuidas ma sisemiselt karjusin, kui ta eluvõimalusele ära ütles), siis tegelikult ei tegele ta Lily probleemidega karvavõrdki. Ta küll räägib tüdrukule Willist, nagu lubas ja viib ta kokku allesjäänud Traynoritega, aga samas lubab 16-aastasel katusel suitsetamas käia ja läheb koos temaga klubitama (!).

Ma ei kannatanud ka Lilyt, isegi siis, kui kirjanik tema tegusid õigustada püüab. Ta probleemne teismeline, kellele ema on enam-vähem käega löönud. Neiu käitumine oli nii veider. Kuidas sa lähed võõra juurde elama ja siis hakkad sinna ütlemata vedama oma sõpru? See isekus ja hoolimatus hakkas mulle nii vastu.

Kahe kohutavalt käituva naise vastandiks on raamatus Sam, Lou uus silmarõõm, nägus kiirabiarst. Ta oli küll meeldiv mees, aga mu meelest ei sobinud kuidagi peategelasega kokku. Nende vahel ei olnud sädet ja seda raamatut ma armastusromaaniks ei nimetaks. Emotsioonidest jäi selles raamatus üldse kuidagi vajaka. Isegi huumor ei olnud enam sama, kuigi naljakaid seiku iseenesest oli. Ainus koht, mis mulle pisara silma tõi oli see, kui Louisale kallis ese kaotsi läks. Mälestusesemed on mu Achilleuse kand. 

Jojo Moyes on 1969. aastal sündinud inglise ajakirjanik, romaanikirjanik ja stsenarist. Naise esimesed kolm käsikirja lükati tagasi ning ta lubas endale, et kui ka neljas sama rada läheb, siis ta lõpetab pingutamise. Sellega läks siiski edukalt ning 2002. aastal ilmus naise debüütromaan "Sheltering Rain". Samast aastast on ta täiskohaga kirjanik. Järgneval kümnendil ilmus Moyesilt veel 7 romaani, kuid ükski neist ei olnud hitt. Naise kirjastaja Hodder & Stoughton ei tahtnud tema järgmist romaani "Mina enne sind" ning ta müüs selle kirjastusele Penguin. Sellest sai aga rahvusvaheline menuk. Oma raamatuteks leiab naine inspiratsiooni tavaliselt millestki, mida ta näeb või kuuleb. "Mina enne sind" sai inspiratsiooni uudistest noorest kvadripleegikust, kes veenis oma vanemaid, et nad aitaks tal tema elu lõpetada. Ta ei planeerinud raamatule järge kirjutada, kuid fännid nõudsid teada, mis Loust edasi saab. Ühel hommikul ärkas kirjanik vastusega sellele küsimusele. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Pärast sind" räägib Louisast, kes pole üle saanud armastatu kaotusest, ja Lilyst, kes isegi ei kohtunud oma pärisisaga. Kui "Mina enne sind" võlus mind elulise stsenaariumi, veenvate tegelaste, muheda huumori ja suure südamevaluga, siis selle järg mind ei vaimustanud. Süžee ei tundunud sugugi loomulik, tegelastest ei samastunud ma kellegagi ja emotsioone nappis. Lilyt ma ei sallinud ja Louisa käitus vastikult. Kõige rohkem oli mulle vastukarva, kuidas ta võttis teismelise tüdruku oma hoole alla, aga tegelikult ei hoolitse õieti tema eest. Lisaks ei kütkestanud mind Lou uus silmarõõm.