Mary Ann Shafferi alustatud ja Annie Barrowsi lõpetatud romaan "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts" jääb kindlasti meelde oma põneva pealkirjaga. Muidugi tahtsin teada, mida see selts ja pirukas endast kujutavad. 

Jaanuar-september, 1946, London & Guernsey, Kanalisaared. Lootustandev noor kirjanik Juliet saab kirja Dawsey Adamsilt, tema jaoks võõralt inimeselt Guernsey saarelt, kuna tolle kätte on sattunud üks raamat, mis kunagi kuulus naisele. Mees soovib lugeda veel sama autori teoseid ning palub naiselt nende hankimisel abi. Ta mainib oma kirjas ka Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi, mis Julietis huvi tekitab. Peagi on kirjanik tihedas kirjavahetuses veel mitme Guernsey elanikuga, kes jutustavad talle elust saarel, kui see oli natside poolt okupeeritud. Juliet sõidab lõpuks neile külla, leiab ainet oma järgmise raamatu jaoks ja palju muudki. 

Esimene asi, mis selle raamatu juures silma torkab, on tema huvitav ülesehitus - nimelt koosneb see ainult kirjadest. Alguses tekitas see veidi segadust, aga üsna kiirelt harjusin ära. Kirjad annavad väga mõnusalt edasi tegelaste tundeid ning nood ärkasid lehtedel justkui ellu. Tegevus kulgeb pigem aeglaselt, sest kõik toimub ju vaid meenutuste kaudu. Ometi oli põnev lugeda. Lisaks näidatakse kirjade kaudu nii ehedalt, kuidas lugemine on kõigile, tuleb vaid enda jaoks need õiged raamatud leida. 

See mulle lugemise juures meeldibki: sa leiad raamatust mingi tillukese huvitava asja ja see tilluke asi juhatab sind järgmise raamatuni, ning järgmine killuke tollest juhatab sind kolmandani. See on geomeetriliselt kasvav - ja lõppu ei paista kusagilt, ning ainus põhjus on puhas nauding.

Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts koosneb väga erinevatest inimestest. Sinna kuulub näiteks naine, kes müüb oma valmistatud ravijooke. Seal on ka seafarmer ja kalur jne. Kogu see tore kamp hakkas mulle meeldima ning tegelaste sõjaaegsed mälestused haarasid mind endaga kaasa. Muidugi elasin kaasa ka nunnule armuloole. Pean siiski tunnistama, et romaani süžee oli pisut kummaline. Ma ei kujuta väga ette, kuidas ma hakkaks võhivõõrale oma elu kohta kirju saatma ning siis paluksin sama teha ka oma sõpradel ja tuttavatel. Kõige veidram oli see, et kui kirjanik kaugele saarele saabus, anti pea kohe tema hoole alla võõras laps. 

Raamatu kõige paeluvam osa oli kindlasti ajalugu, siia ja sinna puistatud infokillukesed. Näiteks: Guernsey oli ainuke brittidele kuuluv maalapp, mis II maailmasõja ajal natside poolt okupeeritud oli. Mulle meeldis, et kujutati ka sakslasi, kes polnud halvad. "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts" oli teiste samast ajaperioodist kõnelevate raamatute kõrval kuidagi helge, isegi kui räägiti näljast või kannatustest. Raamatus on ka lõbusaid seiku, alates juba kirjandusseltsi asutatamise selgitusest. Minu lemmik osa oli lugu Oscar Wilde'i kirjadega.

Heade raamatute lugemine rikub inimese ära ja talle ei meeldi enam halvad raamatud.

"Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts" jõudis 2018. aastal ka kinolinadele. Ma ei ole seda veel näinud, aga millalgi vaatan filmi ka kindlasti ära.

Mary Ann Shaffer on 1934. aastal sündinud ameeriklanna ning Annie Barrows on tema õetütar, kes kirjutab põhiliselt lasteraamatuid. Mary Ann on töötanud nii raamatupoes, raamatukogus kui ka toimetajana. "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts" on tema ainus romaan. Naine tahtis tegelikult kirjutada polaaruurija Robert Falcon Scotti naise biograafiat, kuid leidis Cambridge'i külastades, et teemal puuduvad head allikad. Ta otsustas oma pettumust leevendada Guernsey saarel, kus tema külastus venis udu tõttu algsest pikemaks ning naine jõudis lugeda mitu raamatut saksa okupatsioonist. 20 aastat hiljem hakkas ta Guernseyst romaani kirjutama. 2006. aastal võeti käsikiri avaldamiseks vastu, kuid toimetaja nõudis mõningaid olulisi muudatusi. Shafferi tervis oli väga halb ning ta palus oma õetütrel raamat ümber kirjutada. (allikas: 1)

"Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts" on mõnus ajalooline romaan, kus lugu antakse edasi vaid kirjade ja telegrammide kaudu. Mulle meeldisid uued teadmised, mida Guernsey II maailmasõja aegse okupatsiooni kohta sain. Kuigi teoses kirjeldatakse rusuvat perioodi, jääb sellest pigem soe tunne. Soovitan raamatut neile, kellele meeldivad õdusad lood, mis kulgevad vaikselt ning haaravad su kaasa, nii et sa arugi ei saa!

Loe ka, mida teised arvavad: